Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Vallo Kariler ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. märts 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-16718
Tsiviilasi
OÜ Paala Varad (end. nimi Osaühing Tarva Konsultatsioonid) hagi XX ja YY vastu võla saamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 76 872 eurot 11 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) OÜ Paala Varad (endine nimi Osaühing Tarva Konsultatsioonid, registrikood 10763791), lepinguline esindaja Kerli Leetsaar Kostja I (apellant I) XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (apellant II) YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate (apellantide) lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli
Kohtuistungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
07.02.2020 Hageja (vastustaja) lepinguline esindaja Kerli Leetsaar Kostjate (apellantide) lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus muutmata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostjate kanda solidaarselt.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Paala Varad (end. nimi Osaühing Tarva Konsultatsioonid, hageja) esitas 8. novembril 2017. a Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjatelt XX-lt (kostja I) ja YY-lt (kostja II) solidaarselt välja põhivõla 58 600 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 33 512 eurot 50 senti, intressi põhivõlalt 6 530 eurot, samuti lepingujärgse viivise 1% päevas põhivõlalt alates
7.novembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 58 600 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Pisipere Kauplused (registrikood 12862445, laenusaaja) ja hageja 28. jaanuaril 2016. a laenulepingu nr 280116 (laenuleping), mille kohaselt hageja andis laenusaajale 60 000 eurot laenu. Laenulepingu punktide 5.3 ja 5.4 kohaselt ühinesid kostjad laenusaaja kohustuste täitmiseks laenusaaja kõigi kohustustega vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 178. Laenusaaja kohustusega ühinemine toimus laenulepingu kohaselt kostjate kui füüsiliste isikute isiklikust huvist laenusaaja majandustegevuse vastu. Laenusaaja ja laenusaaja kohustustega ühinenud kostjad ei ole oma lepingujärgseid kohustusi alates 2017. a veebruarist täitnud. Pärnu Maakohtu 29. septembri 2017. a määrusega kuulutati välja laenusaaja pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Kristo Teder. Kuna pankroti väljakuulutamisega loetakse võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, muutusid kõik laenulepingu osamaksed sissenõutavaks alates 29. septembrist 2017. a. Hagiavalduse esitamise aja seisuga oli laenusaaja tagastanud hagejale laenu 1400 eurot. Seega on hagejal laenulepingust tulenev põhinõue kostjate vastu 58 600 eurot. Laenusaaja ja kostjad vastutavad kohustuse rikkumise eest solidaarselt. Hagejal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist ehk põhivõla 58 600 eurot tasumist. Laenulepingu punkti 4.1. kohaselt on laenusaaja kohustatud laenu põhiosa või intressi tagastamisega viivitamisel maksma laenuandjale viivist 1% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga selle laenusumma tagastamisega viivitatud päeva eest kuni tagastamise kuupäevani. Laenulepingust tulenev viivisenõue on 6. novembri 2017.a seisuga 33 512 eurot 50 senti. Seega on hagiavalduse esitamise seisuga kostjate põhivõlg koos viivisega kokku 92 112 eurot 50 senti. Hageja taotleb kohtult lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivisenõude arvestamist põhivõlalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast ehk
7.novembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni 1% päevas põhivõlalt suurusega 58 600 eurot, mis teeb viivisenõudeks 586 eurot päevas, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõla 58 600 euro ulatuses. Laenulepingu punkti 3.2. alusel kohustus laenusaaja maksma intressi 6% aastas laenujäägilt. Intressi tuli maksta eelmise kuu eest järgmise kuu viiendaks kuupäevaks vastavalt laenuandja poolt esitatud arvetele. Laenulepingu kohaselt algas intressi arvestus 1. jaanuaril 2016. a ja lõppes laenulepingu ülesütlemise päevast. Hageja on arvestanud intressi 1. novembri 2017. a seisuga. Laenujääk on kokku 58 600 eurot. Seega on ühe aasta intress 3516 eurot (6% laenujäägilt 58 600 eurolt). Hagiavalduse esitamise seisuga on intressi 2017. a ehk 10 kuu eest 2930 eurot. Laenulepingust tulenev intressinõue kokku on seega 6530 (intressi arvestamise periood 01.01.2016-01.11.2017). Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjate solidaarne võlakohustus laenulepingu alusel kokku 98 642 eurot 50 senti. Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata viivise nõude osas. Kui kohus leiab, et puudub alus viivisenõude täies ulatuses 2 (10)
rahuldamiseks, siis vähendada viivist seadusest tuleneva viivisemäärani. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostjate vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Hageja esindaja DD, CC ning kostjate vaheline õigussuhe oli seltsing. Hageja ja kostjad sõlmisid lasteriiete poeketi asutamislepingu, milles lepiti kokku, et luuakse uus äriühing Pisipere Kauplused OÜ, mille 50% osanik on kostja I ja 50% osanik Osaühing Tarva Konsultatsioonid (uus nimi OÜ Paala Varad) ning juhatuse liikmeteks kostja I ja CC. Lepingu kohaselt sai kostja I ettevõtte tegevjuhiks, kes vastutab omanike poolt kokkulepitud strateegia elluviimise eest ja ettevõtte igapäevaste tegevuste juhtimise eest. CC valdkonnaks sai lepingu kohaselt ettevõtte finantsjuhtimine, raamatupidamine, ettevõtte igakuise juhtimisaruande ülesehitamine, ettevõtte IT süsteemi ülesehitamine, audiitoriga suhtlemine. Asutamislepingus lepiti kokku, et kostja I kaasab asutatava ettevõtte osakapitali oma eelneva kaupluse varad ja kaubajäägid summas 25 000 eurot ning OÜ Tarva Konsultatsioonid kaasab rahalisi vahendeid 25 000 eurot. Samuti lepiti kokku, et Osaühing Tarva Konsultatsioonid finantseerib ettevõtte laienemist 75 000-eurose pikaajalise laenuga. Pärast asutamislepingu allkirjastamist jättis hageja kokkulepitud strateegiate finantseerimise kohustuse täitmata. 1. juulil 2015 sõlmitud laenulepinguga nr 010715 andis hageja kokkulepitud summast vaid 15 000 eurot ning seda ka vaid 5kuulise tagasimakse tähtajaga 31. detsember 2015 (vastuse lisa 2). 7. septembril 2015 sõlmitud laenulepinguga nr 070915 andis hageja kokkulepitud summast vaid 20 000 eurot ning seda vaid 3-kuulise tagasimakse tähtajaga 31. detsember 2015 (vastuse lisa 3). 1. novembril 2015 sõlmitud laenulepinguga nr 011115 andis hageja kokkulepitud summast vaid 10 000 eurot ning seda vaid 2-kuulise tagasimakse tähtajaga 31. detsember 2015 (vastuse lisa 4). Kostja I panuste objektiivne aastane vääring rahas oli 12 x 4500 eurot (12 kuu töötasuna arvestatud palk), so 54 000 eurot aastas. Hageja panus pidi olema käibevahendite saamiseks vajalik laen 75 000 eurot, kuid hageja panustas vaid osaliselt ning nüüd soovib ka seda tagasi saada koos viiviste ja intressidega. Hagejapoolse lepingurikkumise tulemus oli see, et äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid, et varuda tulu teenimiseks kaupu. 12. jaanuaril 2016 teatas hageja kostjatele e-kirjaga, et ei nõua asutamislepingu täitmisena üleantud laenusid kohe tagasi üksnes juhul, kui kostjad võtavad oma otsuste eest personaalse vastutuse ning laenusaaja varale seatakse hageja kasuks kommertspant. 2) Hagejal puudub kostjate vastu nõue, kuna laenulepingu vastavad sätted on tühised. Kostjate vastu on esitatud hagi laenulepingu punktide 5.3 ja 5.4 alusel, mille sõnastuse kohaselt ühinesid kostja I ja kostja II laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil laenusaaja kõikide kohustustega vastavalt VÕS §-le 178. Kohustusega ühineti laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil. Kui kohustusega ühinetakse üksnes võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse kohustuse ühinemise tulemusena tekkivale võlasuhtele mitmeid olulisi käenduslepingu sätteid. VÕS käenduslepingu sätete kohaselt kui käendajaks on füüsiline isik, on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises suuruses. Laenulepingu viidatud sätetes kostja I ja kostja II rahalise vastutuse maksimumsummat kokku ei lepitud. 3) Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja poolne hea usu põhimõtte vastane käitumine seisneb selles, et hageja jättis oma lepingulised kohustused äriühingu ees täitmata ning äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid kauba ostmiseks. Kauplused seisid sisuliselt ilma kaubata avatuna, samal ajal rendi, tööjõu ja maksukulu jooksis. 3 (10)
Selline aga ei olnud asutamislepingu järgne strateegia ega ka põhjus, miks üldse hagejaga seda ettevõtmist alustati. Hagejapoolne reeturlik käitumine ei olnud ka ettenähtav. Vastasel juhul ei oleks võetud ette sellise kiirusega äri laiendamist. Hageja käitumise tõttu kaotasid kostjad oma vara, mille nad OÜ-sse Pisipere Kauplused paigutasid. Hageja, olles ise laenusaaja 50% omanik, andis laenu sisuliselt iseendale, aga tagasi nõuab kostjatelt. 4) Hageja nõue on ebaselge. Hageja on esitanud nõude nii hagimenetluses kostjate vastu kui ka laenusaaja vastu pankrotimenetluses. Hageja nõue on tagatud ka kommertspandiga, mis on seatud laenusaaja varale. Hagi rahuldamisel tekiks hageja kasuks kaks samast allikast pärinevat täitedokumenti ning hageja rikastuks alusetult. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on laenusaaja põhivara raamatupidamislik väärtus 28 247 eurot 35 senti ning see koosneb Viljandi ja Kuressaare kaupluse sisustusest, lisaks mittemateriaalseks põhivaraks olevast internetipoest, mille väärtus on 10 100 eurot. Laenusaaja varadeks on ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt kaubad 12 197 euro väärtuses. Lisaks on hageja esitanud laenusaajale intressiarveid, millele ta on lisanud käibemaksu ja selle kaudu laenusaaja arvelt alusetult rikastunud. 5) Hagi aluseks oleva laenulepingu punktid kostjate laenusaaja kohustustega ühinemise kohta võivad olla tühised ka vastuolu tõttu heade kommetega. Laenuleping sõlmiti 28. jaanuaril 2016. a sundolukorras. Hageja pani kostjad fakti ette, et ta täidab oma asutamislepingust tulenevaid kohustusi ühise äriühingu ees üksnes siis, kui kostjad kirjutavad alla isiklikule vastutusele. Seejuures on oluline, et kostja I kohustuseks asutamislepingu järgi oli vastutada omanike poolt kokkulepitud strateegia elluviimise eest ja ettevõtte igapäevaste tegevuste juhtimise eest. Ehk siis kostjal I oli valida, kas rikkuda asutamislepingust tulenevaid kohustusi ja jätta äriühing vajalike käibevahenditeta või kirjutada lepingule alla, et äriühing oleks tegutsemisvõimeline. Hageja kasutas ära oma teadmist, et ta ei kavatse oma äriühingu suhtes kohustusi täita ning ühtlasi kasutas ära teise osaniku lojaalsust ja teadmatust. 6) Hageja esindaja DD oli laenusaaja suhtes tegelikku mõjuvõimu omav isik. 2016. jaanuariks oli DD otsustanud, et kuna laenusaaja kiiret tulu ei teeni, ei soovi ta kokkulepitud viisil sellesse äriühingusse enam panustada ning hakkas mõtlema, kuidas investeeritud raha tagasi saada. Hageja esindaja hakkas nõudma kiiret kaupluste avamist ning samal ajal oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidma. 2016. jaanuariks tekkis käibevahendite kriis ning hageja esindaja ütles, et täidab oma investeerimiskohustust ja pikendab seniseid laene üksnes siis, kui kostjad annavad isikliku käenduse. Hageja esindaja teadis, et kostjatel endil laenusaajale vajalikke rahalisi võimalusi ei ole. 7) Kostjad taotlevad viivise vähendamist. Kuna asjas kohalduvad käenduslepingu sätted, siis tuleb kohaldada ka VÕS § 149 lg-t 5, mille kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Hageja nõuded laenusaaja vastu on tagatud kommertspandiga, mistõttu tagatise andjad võisid kuni põhivõlgniku pankrotini õigustatult keelduda oma kohustuse täitmisest. Seega õiguslikult ei saanud hageja viivist arvestada enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist. Viivis on ka ebamõistlikult suur. Seadusjärgse viivise määr on 7%. Hagi aluseks olevas laenulepingus seadis hageja tingimuseks, et viivise suurus laenujäägilt on 1% päevas, s.o 365% aastas. Kohtupraktikas on leitud, et tühiseks tuleks hinnata vähemalt selline 4 (10)
tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Hagi aluseks olevas lepingus on 45,6-kordne seadusest tulenev viivisemäär.
MAAKOHTU OTSUS
4.Harju Maakohus rahuldas 11. märtsi 2019. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 58 600 eurot, intressi 6237 eurot ja kuni 11. märtsini 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 7054 eurot 11 senti. Maakohus mõistis kostjatelt välja ka viivise põhivõlalt alates 12. märtsist 2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude 26 160 euro 39 sendi ulatuses ja intressinõude 293 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus 30% ulatuses hageja ja 70% ulatuses kostjate kanda. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et: -
Hageja, laenusaaja ja mõlema kostja vahel sõlmiti 28. jaanuaril 2016. a laenuleping nr 280116, mille alusel hageja andis laenusaajale laenu 45 000 eurot ning kohustus andma veel täiendavalt laenu 15 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenu tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2020. a ning tasuma laenu kasutamise eest intressi 6% aastas.
-
Pärnu Maakohtu 29. septembri 2017. a määrusega kuulutati välja laenusaaja pankrot ning sellega saab lugeda laenulepingust tulenevate osamaksete tasumise tähtaja saabunuks.
-
Laenusaaja on laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, jättes laenusumma hagejale tagastamata.
Pooled vaidlevad selle üle, millistel tingimustel kostjad kohustusega ühinesid. Kostjad ei ühinenud laenusaaja kohustusega ise võlgnikuks saamise eesmärgil, vaid laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil. Seega kostjad ühinesid kohustusega VÕS § 178 lg 3 alusel. Tegemist oli tarbijakäenduslepinguga, kuna käendajaks on füüsilised isikud ning tähtis ei ole, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Sõlmitud leping ei ole tarbijakäenduse sätetest tulenevalt tühine, kuigi kokku ei lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat. Kohustus fikseerida vastutuse piirmäär on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Kuna laenulepingus nr 280116 olid fikseeritud konkreetsed laenusummad, intressimäär laenujäägilt ja viivisemäär sissenõutavalt summalt iga selle tagastamisega viivitatud päeva eest, siis ei ole käendusleping tühine. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Poeketi käivitamise kokkuleppe ja laenulepingu sõlmimise asjaolud ei viita hageja nõude vastuolule hea usu põhimõttega. Kostjad ei ole tõendanud, et esines sundolukord laenu võtmiseks ja teiseks isegi kui kostjate jaoks oleks laenuleping sõlmitud sundolukorras, siis ei ole kostjad tõendanud, et hageja oli sellest kostjate erakorralisest vajadusest teadlik. Kostjad vastutavad koos põhivõlgnikuga solidaarselt laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Kuna tegemist on solidaarvõlgnikega, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Laenusaaja pankrotimenetluses korraldatud vara enampakkumistest nähtuvalt ei oleks võimalik enampakkumisel saadud varast hageja nõuet täielikult rahuldada. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 58 600 eurot ja intressivõla 6237 eurot. Maakohus jättis hageja intressinõude 293 euro ulatuses rahuldamata. Sissenõutavaks muutunud viivise osas leidis maakohus, et see on 45,6 korda suurem kui 5 (10)
seadusest tulenev viivisemäär ning seega on see ebamõistlikult suur. Hageja näol on tegemist äriühinguga, kes on omandanud laenusaaja osaluse investeerimise eesmärgil ning on andnud tema enda omandis olevale äriühingule laenu. Hageja nõuab laenu tagasimaksmisega viivitamise eest viivist teiselt laenusaaja osanikult ja juhatuse liikmelt. Neid asjaolusid arvestades tuleb viivist vähendada ja mõista kostjatelt välja viivis vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale. Kohtuotsuse tegemise kuupäevaks 11. märtsiks 2019 on viivisevõlg 7054 eurot 11 senti. Maakohus jättis hageja viivisenõude 26 160 euro 39 sendi ulatuses ja intressinõude 293 euro ulatuses rahuldamata.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
5.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse rahuldatud osas tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1, 2, 3 ning punkti 5 ulatuses, milles neilt mõisteti välja menetluskulud. Menetluskulud paluvad kostjad jätta täies ulatuses hageja kanda. Kostjad ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et 1) poolte vahel sõlmitud lepingu pealkirjaga „lasteriiete keti käivitamine“ välistab poolte vahelisele õigussuhtele seltsingu sätete kohaldamise; 2) käendusleping ei ole tühine; 3) hageja lepinguga võetud kohustuste täitmine ei olnud hea usu põhimõtte vastane; 4) kostjad ei ole tõendanud sundolukorda laenude võtmisel, mistõttu ei ole tehingu tühisust võimalik tuvastada; 5) hageja juhatuse liikmel ei olnud mõjuvõimu laenusaaja ja kostjate üle; 6) kostjad ei ole intressinõudele vastuväiteid esitanud; 7) intressi saab nõuda perioodi eest 1. jaanuar 2016 kuni 29. september 2017. 8) kostjatele saab kohaldada viivisearvestust alates 28. veebruarist 2017. Maakohtu otsus oli üllatuslik käendaja vastutuse piirmäära küsimuses, kuna seda ei ole menetluse jooksul pooltega arutatud. Hageja soovis käendajatelt piiramatut vastutust. Seetõttu ei olegi käendussätete tekstis märgitud vastutuse maksimumsummat, vaid seal on märgitud, et vastutatakse abstraktselt kõigi laenusaaja kohustuste eest. Maakohus on ekslikult leidnud, et käendusleping ei ole võlaõigusseadusest tulenevalt tühine. Lepingu käendust puudutavates sätetes ei ole määratud, et kostja I ja kostja II vastutavad ainult laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Seal on kirjas, et nad vastutavad kõigi laenusaaja kohustuste eest. Krediidikulukuse määra ei ole üheski lepingudokumendis nimetatud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostjate ja hageja vahelisele õigussuhtele ei saa kohaldada võlaõigusseaduse seltsingu sätteid. Kostja I pidi saama oma töö eest palka 54 000 eurot aastas, see on tema panuste objektiivne vääring ühe aasta kohta. Hageja panus pidi olema käibevahendite hankimiseks vajalik laen 75 000 eurot. Maakohus leidis ekslikult, et hageja lepinguga võetud kohustuse investeerida osaühingusse ning laenusaaja pankroti põhjustamine ei olnud hea usu põhimõtte vastane. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nad ei ole tõendanud sundolukorras olemist ja selle tulemusena laenulepingu alusel isikliku vastutuse võtmist. Kostjad ei nõustu maakohtuga ka osas, et kostjad ei vaidlustanud kõrvalnõudeid. Põhivõlga ületavate kõrvalnõuete eest vastutab käendaja üksnes osas, mis on tekkinud tema enda viivitusest. Vastus apellatsioonkaebusele 6 (10)
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata jätta. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostjad kannavad solidaarselt hageja menetluskulud ringkonnakohtus.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda eespool p-s 4 refereeritud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas 2. juunil 2015 sõlmitud lepingule pealkirjaga „Lasteriiete poeketi käivitamine“ kuuluvad kohaldamisele VÕS seltsingulepingu sätted. Põhjendamatu on apellandi etteheide maakohtule, et maakohus on lähtunud vaid lepingu pealkirjast. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on 02.06.2015 lepingus väljendatud poolte tahet tõlgendanud vastavuses VÕS § 29 lg-ga 5 ning oma mõttekäiku piisava põhjalikkusega kohtuotsuses selgitanud. Maakohus ei ole lähtunud üksnes dokumendi pealkirjast, vaid on arvesse võtnud kõiki VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 toodud asjaolusid.
9.1.Apellandi väide, et seltsingulepingu sõlmimisel pidi hageja panustama rahaliselt ja kostja 1 oma töötasuga, on vastuoluline. 02.06.2015 lepingu p 16 sätestas, milline on juhatuse liikme/tegevjuhi bruto töötasu. Vastupidiselt kostjate väitele nähtub lepingu tekstist, et lepingu järgi pidi kostja I saama töötasu. Et töötasu pidi eeldatavasti välja makstama ettevõtte vahenditest, on põhjendamatu rääkida sellest, et kostja I väidatav panus seltsingusse pidi olema kostja I tööjõud. Seda ei saa ka järeldada asjaolust, et kostjate väitel sai kostja I tegelikkuses palka 800 eurot, mitte 4500 eurot. Esiteks on moonutatud kostja I väide, et 02.06.2015 lepingu p 16 järgi pidi kostja 1 töötasu olema 4500 eurot. Viidatud lepingupunkt sätestas: „16.1. Põhi töötasu + esimese kaupluse käivitamine = 1150 EUR bruto töötasu. 16.2. Teise kaupluse käivitamine 1150 EUR + 350 = 1500 EUR bruto töötasu. 16.3. Kolmanda kaupluse käivitamine 1500 EUR + 350 EUR bruto töötasu.“ Lepingupunkti sõnastusest ei saa järeldada, et teise kaupluse käivitamise eest pidi kostja I saama töötasu lisa 1500 eurot ja kolmanda kaupluse eest juba 1850, vaid seda, et iga järgneva kaupluse eest pidi töötasu suurenema 350 euro võrra ja jõudma summani 1850 eurot kuus. Lisaks arvutuskäigu ekslikkusele on põhjendamatu järeldus, et kuna kostja I sai vähem töötasu, kui lepingupunktis 16 sätestatud, pidi ülejäänu moodustama kostja I panuse seltsingulepingusse VÕS § 581 lg 1 tähenduses. Kui lepingupooled oleksid soovinud sätestada kostja I rahaliselt hinnatava panuse seltsingusse, oleksid nad eelduslikult seda ka lepingudokumendis väljendanud.
9.2.Maakohus on õigesti viidanud, et 02.06.2015 lepingul on osaühingu asutamislepingule sarnaseid jooni, kuid lepingut ei saa arvestada asutamislepinguna selle vormipuuduse tõttu. Asutamislepingu sisu ja eesmärgid sätestab ÄS § 138. Eelkõige määravad asutajad asutamislepingus omavahelise osaluste jaotuse (osade nimiväärtused) ning osaluse eest tehtavate sissemaksete suuruse ja viisi. ÄS § 138 lg 4 järgi peab asutamisleping olema notariaalselt tõestatud. Õiguskirjanduses on leitud, et vorminõude järgimata jätmisel on asutamisleping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine, kuna vorminõude eesmärk on eelkõige nõustamis- ja hoiatusfunktsioon. (K.Saare jt. Ühinguõigus. Tallinn: Juura, 2015, lk 104) 02.06.2015 lepingus on pooled esmalt kokku leppinud osaluste jaotuse ning osaluse eest tehtavate sissemaksete suuruse ja viisi. Lepingu p-s 14 on sätestatud, et „ettevõtte laienemise finantseerimine jääb summas kuni 100 000 EUR“ hageja teha. Seega on tegemist osaühingu asutamisele suunatud lepinguga, mis on tühine TsÜS § 83 lg 1 järgi. Maakohus on jõudnud sisuliselt samale järeldusele leides, et tegemist on osanike kavatsuste protokolliga. Mõlemal juhul ei tulene allkirjastajatele lepingust õiguslikke tagajärgi.
7 (10)
10.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas laenulepingus nr 280116 sisalduvad kohustusega ühinemise sätted on tühised käendaja vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu (VÕS § 143 lg 2).
10.1.Kohustuse tagamine võib toimuda kas VÕS § 178 järgi kohustuse ühinemisena või VÕS § 142 järgi käenduslepinguga. Kohustuse võib VÕS § 178 lg 1 järgi üle võtta nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Kohustusega ühinemisel tekib VÕS § 178 lg 4 järgi solidaarkohustus ja kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtupraktikas on leitud, et eelkõige eristabki tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu (RKTKo 23.03.2006, 3-2-1-8-06, p 14).
10.2.Maakohus on asunud seisukohale, et kostjatel puudus isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu, mistõttu on laenulepingus nr 280116 sisalduvad kohustusega ühinemise sätted oma sisult käenduskokkulepe. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Et käenduskokkuleppe sõlmisid füüsilised isikud, kuulub kohaldamisele VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäenduse regulatsioon.
10.3.VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohus on VÕS § 143 lg 2 kohaldamist selgitanud järgmiselt: „Kolleegiumi arvates on VÕS § 143 lg 2 nõuded täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Praegusel juhul olid käenduslepingus fikseeritud nii konkreetsed arved kui ka nendest tuleneva võlgnevuse suurus. Asjaolu, et käenduslepingus lepiti kokku, millises järjekorras võlgniku võlgnevust käendussumma arvel täidetuks loetakse, ei mõjuta iseenesest käendaja maksimaalset vastutust“ (RKTKo 20.06.2018, 2-16-5282, p 23). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et Riigikohus on viidatud seisukohti muutnud oktoobris 2018. Hilisemalt täpsustas Riigikohus VÕS § 143 lg 2 kohaldamist järgmiselt: „Kuigi tarbijakäenduse maksimumsumma märkimise nõue on täidetud ka siis, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus, ei ole piisav üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud käenduslepingutele“ (RKTKo 10.10.2018, 2-16-8219, p 14.3). Kohtuasjas nr 2-16-8219 andis Riigikohus õigusliku hinnangu lepingupunktile, mis oli sõnastatud järgmiselt: „Ostja esindaja avaldab ja kinnitab, et... tema kui Ühingu juhatuse liige kohustub enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud Ühingu tegevusest tulenevate liisingulepingutega hiljemalt 15.02.2013. a.“ Viidatud kohtuasjas 2-16-8219 oli äriühing sõlminud erinevate liisinguandjatega hulgaliselt liisingulepinguid sõidukite liisimiseks ja äriühingu osade müügilepingus võttis ostja kohustuse võtta käenduslepingust tulenevad kohustused üle osade müüjalt. Kolleegium leiab, et kohtuasjas 2-16-8219 tuvastatud olukord ei ole võrreldav kohtuasja nr 2-17-1601 aluseks olnud asjaoludega ega praeguse kohtuasja asjaoludega. Kohtuasjas 2-16-8219 ei olnud käenduskokkuleppes viidatud ei liisinglepingutele, liisinguandja isikutele ega tasumata kohustuste jäägile. Esimesena viidatud kohtuasjas aga olid käenduslepingus fikseeritud nii konkreetsed arved kui ka nendest tuleneva võlgnevuse suurus.
10.4.Maakohus tuvastas, et käesoleval juhul on 28.01.2016 sõlmitud laenulepingus nr 280116 fikseeritud nii konkreetsed laenusummad, mida hageja OÜ-le Pisipere Kauplused laenuks andis (15 000+20 000+10 000+15 000 eurot), intressimäär 6% aastas laenujäägilt kui ka viivisemäär 1% päevas sissenõutavalt summalt iga selle tagastamisega viivitatud päeva eest. Seega oli 8 (10)
käenduskokkuleppe sõlmimisel üheselt arusaadav käendaja kohustuste rahaline suurus. Eksitav on apellandi väide, et laenulepingus nr 280116 on kostjad p-des 5.3 ja 5.4 ühinenud ka selliste OÜ Pisipere Kauplused kohustustega, mida lepingudokumendis nimetatud ei ole. Kolleegium osundab, et laenulepingu nr 280116 p 2 on fikseeritud laenu põhiosa suurus, lepingu p-s 3 intress ja p-s 4 viivis. Seega on fikseeritud ammendavalt laenusaaja kohustused. Lepingu pdes 5.3 ja 5.4 kasutatud sõnastus „ühineb laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil laenusaaja kõikide kohustustega“ viitab sellele, et jutt käib üksnes laenulepingus nr 280116 sätestatud laenusaaja kohustustest. Seetõttu on maakohus põhjendatult järeldanud, et asjaolud vastavad Riigikohtu kohtuasja nr 2-17-1601 aluseks olnud asjaoludele, mitte kohtuasja nr 2-16-8219 aluseks olnud asjaoludele. Lõpptulemusena asus maakohus põhjendatult seisukohale, et laenulepingus nr 280116 kostjate 1 ja 2 kohustusega ühinemine ei olnud vastuolus VÕS § 143 lg-ga 2.
11.Apellandid tuginesid kaebuses sellele, et maakohus jättis kaevatavas otsuses analüüsimata, kas nõude esitamine kostjate vastu võis olla vastuolus hea usu põhimõttega seetõttu, et hageja jättis täitmata 02.06.2015 lepingust tulenevad kohustused. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et 02.06.2015 lepingust ei tulenenud hagejale kohustust ettevõttele laenu anda. Isegi kui hageja oli avaldanud kostjatele oma kavatsuse OÜ-le Pisipere Kauplused teatud tingimustel laenu anda, ei tähenda see, et kostjal I ettevõtte tegevjuhina ei olnud kohustust enne uute kaupluste avamist veenduda, et selleks on olemas piisavad rahalised vahendid.
12.Apellandid heitsid kaebuses maakohtule ette, et maakohus on valesti mõistnud kostjate käsitlust lepingu sõlmimisest sundolukorras ja DD mõjust. Kolleegium märgib, et maakohus on kostjate väited õigesti kvalifitseerinud TsÜS § 86 lg 2 p 2 järgi. TSÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. See on üldine alus tehingu kehtivuse hindamiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Kui tehingu pool tugineb tehingu ühe poole kahjustamisele, on õige lähtuda erialusena TsÜS § 86 lg-st 2 (vt varasema redaktsiooni osas RKTKo 3-2-1-21-06, p 20). TsÜS § 86 lg 2 p 1 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus, kui pooltele tulenevate kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 p 1 järgi on tehingu tühisuse eeldused seega järgmised: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel; 2) pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust; 3) pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtupraktikas on selgitatud, et liiga kõrge viivis ei kujuta endast äärmiselt ebasoodsat tingimust (RKTKo 3-2-1108-02, p 12). Õiguskirjanduses on selgitatud, et erakorraline vajadus selle sätte tähenduses on eelkõige selline, kus on ohus elu ja tervis ning et turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi (P. Varul jt. TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2010, lk 278).
12.1.Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudus erakorraline vajadus laenulepingu nr 280116 sõlmimiseks. Apellant on kaebuses rõhutanud, et sundolukorras ei olnud mitte vahetult kostjad, vaid Pisipere Kauplused OÜ ettevõte. Kolleegium osundab, et apellandi esile toodud asjaolude kohaselt võis ettevõtte vajada laenu turuolukorra tõttu, st ettevõte vajas hädasti rahalisi vahendeid, et tegevust jätkata. See ei ole erakorraline vajadus TsÜS § 86 lg 2 p 1 tähenduses. Kostjate esile toodud asjaolud ei võimalda öelda, et OÜ Pisipere Kauplused ja kostjad sõlmisid laenulepingu nr 280116 oma kogenematuse tõttu. Kostja I OÜ Pisipere Kauplused juhatuse liikmena pidi vastama juhatuse liikmelt oodatavale nõudmistele (ÄS § 187 lg 1) ega saa kolleegiumi arvates selles olukorras tugineda oma kogenematusele või asjaolule, et tehingu vastaspoole juhatuse liige DD oli ettevõtluses kogenum. 9 (10)
13.Ainetu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud tuvastama DD mõju OÜle Pisipere Kauplused ÄS § 167-1 lg 1 mõttes. Asjas ei ole esitaud nõudeid ÄS § 167-1 järgi ega ka esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et laenulepingu nr 280116 sõlmimine oli OÜ-le Pisipere Kauplused kahju tekitav. Kostjate esile toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et DD oleks hageja kaudu kasutanud oma mõjuvõimu OÜ Pisipere Kauplused üle hea usu põhimõtte vastaselt. DD sai küll tõenäoliselt mõjutada läbirääkimisi, kuivõrd laenulepingule eelnevalt oli ta andnud ettevõttele laenu 45 000 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2015, laenude tagastamise tähtaeg oli saabunud ning ettevõttel ei olnud võimalik laene mõistliku aja jooksul tagastada. Samas ei saa järeldada, et OÜ Pisipere Kauplused oleks sattunud sellisesse majanduslikku olukorda seetõttu, et DD oleks mõjutanud ettevõtte majanduslikke otsuseid hea usu põhimõtte vastaselt. Kolleegium rõhutab, et 02.06.2015 asutamislepingust ei tulenenud hagejale kohustust anda ettevõttele laenu ega sellise võimaliku laenu tingimusi. Selles olukorras oli ettevõtte juhatuse vastutus veenduda, et uute kaupluste avamiseks on piisavalt rahalisi vahendeid. DD-l ei olnud ka motiivi kasutada oma mõju ettevõtte olukorra halvendamiseks, sest ta oli ise paigutanud ettevõttesse 25 000 eurot osakapitali sissemaksena ja 45 000 eurot laenuna.
14.Põhjendamatu on apellandi teooria, et kui käenduslepingus ei ole käendaja vastutuse maksimumsummat märgitud kindla summana, vaid see nähtub käendatavate kohustuste sisust (nagu Riigikohtu kohtuasjas nr 2-17-1601), ei vastuta käendaja võla suurenemise eest intressi või viivise võrra. Teades põhivõla suurust ja intressimäära, saab käendaja ise kindlaks teha kohustuse suurenemise maksimaalse ulatuse. Kohustuse suurenemise maksimaalne ulatus aga ei kaitse käendajat viivisenõude eest, mis tuleneb käendaja enda viivitusest (RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 15). Tõele ei vasta apellandi väide, et OÜ Pisipere Kauplused laenulepingutes ja selle lisades on mainitud ainult põhikohustuste rahalist suurust, mitte intresside ja viivise suurust. Laenulepingu nr 280116 p-s 3 on fikseeritud laenu tagastamise tähtaeg ja intress ning laenulepingu p-s 4 viivisemäär, samuti on laenulepingu lisaks põhiosa tagastamise maksegraafik. Seega on maakohtu otsus põhjendatud ka kõrvalnõuete osas. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata intressinõude 293 eurot ja viivisenõude 26 160 eurot 39 senti.
15.Maakohus jättis menetluskulud 30% ulatuses hageja ja 70 % ulatuses kostjate kanda solidaarselt. Kolleegium jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostjate kanda solidaarselt. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Vallo Kariler, Ele Liiv
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.