Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt X X OÜ (edaspidi ka laenusaaja) ja Tarva Konsultatsioonid OÜ (edaspidi ka hageja) sõlmisid 28.01.2016. aastal laenulepingu nr 28011 (edaspidi ka Leping), mille kohaselt hageja andis laenusaajale laenu ning laenusaaja kohustub laenu tagastama Lepinguga seotud maksegraafiku alusel. Lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on Lepingu punktides nr 5.3. ja 5.4. kokku lepitud, et X X ja X X (edaspidi ka kostjad) ühinevad laenusaaja kohustuste täitmise eesmärgil laenusaaja kõikide kohustustega vastavalt võlaõigusseaduse §-le 178. Laenusaaja kohustusega ühinemine toimus Lepingu kohaselt X X’u ja X X, kui füüsiliste isikute isiklikust huvist laenusaaja majandustegevuse vastu. Laenusaaja ega kaasalaenajatest kostjad ei ole oma lepingujärgseid kohustusi alates 2017. aasta veebruarist täitnud. Hageja on oma lepingust tulenevad kohustused täitnud ning andnud laenusaajale laenu kogusummas 60 000,00 eurot. Hageja kohustuste täitmist on Lepingu pooled kinnitanud Lepingu sõlmimisega. Laenusaaja X X OÜ ja kaaslaenajad X X ning X X on aga rikkunud oma lepingujärgseid kohustusi tagastada saadud laenusumma. Pärnu Maakohtu 29.09.2017.a. kohtumäärusega kuulutati välja OÜ X X pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Kristo Teder. Pankrotiseaduse (PankrS) § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Järelikult saab lugeda kõigi laenulepingu osamaksete tasumise tähtaeg saabunuks alates 29.09.2017. a. Hagiavalduse esitamise seisuga on laenusaaja tagastanud hagejale laenu põhiosast ehk 60 000,00 eurot 1 400,00 eurot. Seega on hagejal Lepingust tulenev põhinõue kostjate vastu summas 58 600,00 eurot. Enne pankroti väljakuulutamist tähtaegselt tasumata laenu tagasimaksete tähtpäevad olid 28.02.2017, 31.03.2017, 30.04.2017, 31.05.2017, 30.06.2017, 31.07.2017 ning 31.08.2017, seega saab osad summad lugeda sissenõutavaks alates nendest kuupäevadest. Pankroti väljakuulutamisega on kogu laenusumma tagastamise tähtajad saabunud ehk võlgnetavad summad on muutunud sissenõutavaks. Kuna laenusumma on hoolimata sellest tasumata, siis on laenusaaja ja kostjad tasu maksmise kohustust rikkunud ning vastutavad kohustuse rikkumise eest solidaarselt. Hagejal õigus nõuda lepingujärgse rahalise kohustuse täitmist ehk põhivõla 58 600,00 euro tasumist. Lepingu punkti nr 4.1. kohaselt on laenusaaja kohustatud laenu põhiosa või intressi tagastamisega viivitamisel maksma laenuandjale viivist 1% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga selle summa tagastamisega viivitatud päeva eest kuni tagastamise kuupäevani, viimane kaasa arvatud. Kokku on Lepingust tulenev viivisenõue 6.11.2017.a. seisuga summas 33 512,50 eurot. Seega on hagiavalduse esitamise seisuga kostja võlgnevus hageja ees põhivõlg koos viivisega kokku 92 112,50 eurot. Hageja taotleb kohtult lisaks TsMS § 367 alusel viivisenõude arvestamist põhivõlalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast ehk 07.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni 1% päevas

põhivõlgnevuselt 56 800,00 eurolt, mis teeb viivisenõudeks 586,00 eurot päevas. Tulenevalt heast tavast ja Riigikohtu praktikast taotleb hageja viivisenõude arvestamist põhivõlalt alates 07.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni 586,00 eurot päevas, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlgnevus ehk 56 800,00 eurot. Lepingu punkti 3.2. alusel kohustub laenusaaja maksma intressi 6% aastas laenujäägilt. Intressi tuleb iga eelneva kuu eest maksta iga järgneva kuu viiendaks kuupäevaks vastavalt laenuandja poolt esitatud arvetele. Lepingu kohaselt algab intressi arvestus 01.01.2016. a ja lõppeb Lepingu ülesütlemisel ülesütlemise päevast. Hageja on arvestanud intressi 01.11.2017. a seisuga. 2016. aasta eest on intressinõue 3 600,00 eurot (6% laenujäägilt 60 000,00 eurolt). Laenusaaja laenujääk on kokku summas 58 600,00 eurot (60 000,00 eurot – 1 400,00 eurot) ehk intress aastas on 3 516,00 eurot (6% laenujäägilt 58 600,00 eurolt). Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutav intressi summa 2017. aasta ehk 10 kuu eest 2 930,00 eurot. Järelikult on käesoleval hetkel Lepingust tulenev intressinõue kokku summas 6 530,00 eurot. Seega on käesoleva hagiavalduse esitamise seisuga kostjatel Lepingu alusel hageja ees solidaarne võlgnevus summas 98 642,50 eurot. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist X X’ult ja X X’lt mõlemalt ühiselt. Käesoleva hagiga nõuabki hageja kohustuse täitmist mõlemalt kostjalt solidaarselt. Hageja palub välja mõista X X’ult ja X X’lt solidaarselt põhivõlgnevuse summas 58 600,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid 6.11.2017.a. seisuga summas 33 512,50 eurot, intressi kogusummas 6 530,00 eurot, samuti viivised põhivõlalt alates 07.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgselt 1% päevas, kuid viiviseid kokku mitte rohkem kui 58 600 eurot ja jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuse kohaselt 01.02.2014.a avas X X Viljandis X aias lastekaupadega kaupleva poe. Pood asus väikestes ruumides, kuid käive kasvas ning tagas X Xule igakuise sissetuleku ning kauplusele järjest arvestatavama kaupluse inventari ja varude tekkimise. Kaupluse edu köitis osaliselt samuti Viljandis tegutsevat suurärimeest X Xi. Viidates oma suurele ettevõtluskogemusele, sidemetele ning finantsvõimekusele, veenis X X X Xut, et jätkata X Xu alustatud ettevõtmist koos, järgides tema kui kogenud suurettevõtja juhiseid ja ideid ning arendada välja lastekaupade kaupluste kett, X Xu ülesanne oleks jätkata kaupluste igapäevase majandamisega. 02.06.2015 allkirjastasidki X X, X X, X X ja X X X Xi poolt ettevalmistatud lasteriiete poeketi asutamislepingu. Selles lepingus lepiti kokku, et tehakse uus äriühing X X OÜ, mille 50 % osanik on X X ja 50 % X Xi äriühing OÜ Tarva Konsultatsioonid ning juhatuse liikmeteks X X ja X X. Asutamislepingu punktis 3 lepiti kokku, et X X kaasab asutatava ettevõtte osakapitali oma eelneva äri/kaupluse varad ja kaubajäägid summas 25000.- eurot ning OÜ Tarva Konsultatsioonid kaasab rahalisi vahendeid 25000.- eurot. Lepingu punkti 5 kohaselt X X hakkab ettevõtte tegevjuhiks, kes vastutab omanike poolt kokkulepitud strateegia elluviimise eest ja ettevõtte igapäevaste tegevuste juhtimise eest. X Xi valdkonnaks sai lepingu kohaselt ettevõtte finantsjuhtimine, raamatupidamine, ettevõtte igakuise juhtimisaruande ülesehitamine, ettevõtte IT süsteemi ülesehitamine, audiitoriga suhtlemine. Asutamislepingu punkti 11 kohaselt oli ettevõtte strateegiaks kuni 6 lasteriiete kaupluse avamine Eestis: Viljandis, Kuressaares, Pärnus, Rakveres, Tallinnas ja Tartus, lisaks lasteriiete internetipoe avamine. Asutamislepingu punktis 12 nähti ette, et esimesed kolm kauplust tuleb avada esimese tegevusaasta jooksul. Asutamislepingu punktis 14 lepiti kokku, et ettevõtte laienemise finantseerimine jääb summas 100 000.- eurot OÜ Tarva Konsultatsioonid ülesandeks: 25 000.- eurot osakapitali makstud summa ja 75 000.- eurot pikaajaline laen. Asutamislepingu punktis 16 lepiti kokku, et tegevjuhi töötasu esimese kaupluse käivitamise järel brutos on 1150.- eurot ja teise kaupluse käivitamise järel lisandub 1500.- eurot ning kolmanda kauplemise järel lisandub 1850.- eurot. Asutamislepingu punktis 17 lepiti kokku,

et kui rahavood võimaldavad, siis esimesena makstakse tagasi osaniku pikaajaline laen ja alles seejärel lepitakse kokku dividendide ja osanike tasude maksmine. Asutamislepingu punktis 18 lepiti kokku, et minimaalselt üks kord aastas saavad osanikud kokku ja otsustavad järgneva aasta investeeringud, uute kaupluste avamised ja omanikutulu jagamise. Pärast asutamislepingu allkirjastamist asus hageja aga kohe oma lepingulisi kohustusi rikkuma ning jättis kokkulepitud strateegiate finantseerimise kohustuse täitmata. 01.07.2015 laenulepinguga nr 010715 kandis hageja kokkulepitud summast vaid 15 000.- eurot ning seda ka vaid 5-kuulise tagasimakse tähtajaga 31.12.2015. 07.09.2015 laenulepinguga nr 070915 kandis hageja kokkulepitud summast vaid 20 000.- eurot ning seda ka vaid 3-kuulise tagasimakse tähtajaga 31.12.2015. 01.11.2015 laenulepinguga nr 011115 kandis hageja kokkulepitud summast vaid 10 000.- eurot ning seda ka vaid 2-kuulise tagasimakse tähtajaga 31.12.2015. Laenulepingutes seadis hageja tingimuseks, et intressi tuleb tasuda igakuiselt. Lisaks väitis hageja, et intressile tuleb lisada käibemaks ning hakkas esitama käibemaksuga intressiarveid. Seejuures tähtaegselt tagastamata laenu korral seadis hageja tingimuseks, et tuleb tasuda viivist 0,2 % päevas. Hageja on kogunud OÜ-lt X X intresse 5279.- eurot, millele lisas alusetult käibemaksu 20 %, so 1055,80 eurot. Kostjad pidid seega hagejapoolse lepingurikkumise tõttu asutamislepingus kokkulepitud strateegiate elluviimiseks ja investeeringute tegemiseks kasutama alustava äriühingu käibevahendeid, mis oli mõeldud kauba jaoks. Vastavalt lepingus võetud kohustustele avasid kostjad uued suured x Viljandi Centrumi kaubanduskeskuses ja Kuressaare Kaubamajas. Hagejapoolse lepingurikkumise tulemus oli see, et äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid, et varuda tulu teenimiseks kaupasid. Äriühing oli sunnitud kaupluste avamist ja ettevõtte laienemist finantseerima omavahenditest. Kaupluste avamisega kaasneb teatavasti kaupluste väljaehitamise kulu, rendikulu, tööjõukulu, kaubakulu, riiklikud maksud ja muud tegevuskulud. Ehkki asutamislepingus, millega meelitati kostjad õigussuhtesse oma vara investeerima, lepiti kokku, et hageja annab asutamislepinguga seotud eesmärkide täitmiseks pikaajalise laenu 75 000.eurot (asutamislepingu punkt 14), andis ta tegelikkuses vaid äärmiselt lühiajalised mõnekuulise tagastustähtajaga väiksed laenud. Teiseks lepiti asutamislepingu punktis 17 kokku, et: „Kui rahavood võimaldavad, siis makstakse tagasi osaniku pikaajaline laen .....“ – tegelikkuses mingit pikaajalist laenu ei antud ning hageja asus koheselt nõudma nii intresse kui laenu tagastamist sõltumata sellest, kas rahavood seda võimaldavad või mitte. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et vastavalt asutamislepingu punktile 5 oli OÜ X X juhatuse liikmeks ja isikuks, kelle tegevusvaldkonnaks on äriühingu finantsjuhtimine, raamatupidamine ja äriühingu juhtimisaruande ülesehitamine, hageja juhatuse liige X X. 12.01.2016 teatas hageja kostjatele e-kirjaga, et täidab oma asutamislepinguga võetud kohustusi, ega nõua asutamislepingu täitmisena üleantud laenusid kohe tagasi üksnes juhul, kui kostjad võtavad oma otsuste eest personaalse vastutuse ning OÜ X X varale seatakse hageja kasuks kommertspant. Samast e-kirjast nähtuvalt leidis hageja, et kuigi ta ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud, on tema laenumaht juba niigi suur ning samast kirjast nähtuvalt on hageja kursis, et sellisel viisil ei ole võimalik äriühingul raha teenida: „Laenude maht läheb liiga suureks, lisaks ei ole me veel nn turult raha korjanud vaid igakuiselt seda turul kaotanud.“ Kui kostjad hagejale tema asutamislepingust tulenevaid kohustusi meelde tuletasid, soovitas hageja raha hoopis pangast küsida. Seega kuigi hageja oma kohustusi ei täitnud, nõudis ta kostjatelt asutamislepinguga võetud strateegiate elluviimist ning pidevalt strateegiate elluviimise kohta aruandlust. Omapärane on veel see, et hageja kiivalt rõhutab iga nõudmise juures, et tema ei otsusta midagi. 24.07.2016, so vaevalt aasta pärast asutamislepingu sõlmimist teatas hageja, et tema tahab üleüldse sellest ettevõttest taanduda, oma osaluse ära müüa. 05.12.2016 e-kirjas avaldas hageja, OÜ Tarva Konsultatsioonid, juhatuse liige ja OÜ X X juhatuse liige X X, kes oli vastutav ettevõtte finantsjuhtimise, raamatupidamise ja ettevõtte igakuise

juhtimisaruande ülesehitamise eest, et ta soovib OÜ X X juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. Selle soovi kiitis kiiresti heaks OÜ Tarva Konsultatsioonid omanik X X. 02.02.2017 kustutati äriregistrist juhatuse liikme kanne X Xi kohta. Asjaolude kokkuvõtteks juhivad kostjad tähelepanu, et asutamislepingus, mille koostas hageja, nimetab ta äriühingusse paigutatud raha investeeringuks, mis see sisuliselt ka oli. Kostjad leiavad, et vastuse lisaks 1 olevale lepingule kohalduvad Võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu sätted. Võlaõigusseaduse § 580 lg 1 kohaselt kohusutvad seltsinglased tegutsema ühise eesmärgi nimel, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Kuigi asutamislepingu punktis 16 lepiti kokku, et tegevjuhi X Xu töötasu esimese kaupluse käivitamise järel brutos on 1150.- eurot ja teise kaupluse käivitamise järel lisandub 1500.- eurot ning kolmanda kauplemise järel lisandub 1850.- eurot, siis tegelikkuses sai ta OÜ-st X X üksnes ca 800.- eurost palka 4500.- eurose brutopalga asemel (Viljandi kauplus, Kuressaare kauplus ja e-poe teenindamine ja avamine). X Xu panuste objektiivne aastane vääring rahas oli seega 12 x 4500.- eurot, so 54 000.- eurot aastas. Hageja panus pidi olema käibevahendite saamiseks vajalik laen 75 000.- eurot, kuid hageja panustas vaid osaliselt ning nüüd soovib ka seda tagasi saada koos viiviste ja intressidega. Hagiavaldus on esitatud kostjate vastu 28.01.2016 laenulepingu nr 280116 punktide 5.3 ja 5.4 alusel, mille sõnastuse kohaselt X X ja X X ühinevad laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil laenusaaja kõikide kohustustega vastavalt Võlaõigusseaduse §-le 178. Laenusaaja kohustustega ühinemine toimub X Xu ja X X, kui füüsilise isiku isiklikust huvist laenusaaja majandustegevuse vastu. X Xu ja X X rahalise vastutuse maksimumsummas kokku ei lepitud. Hagi aluseks olevale lepingule kohalduvad käenduslepingu sätted. VÕS § 178 lg 3 kohaselt kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud vorminõudeid. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. VÕS § 144, millele VÕS § 178 viitab, sisaldab lõiget 2, mis viitab tarbijakäenduse sätete kohaldamisele. Hagi aluseks oleva lepingu tõlgendamisel on oluline ka lepingupunktide 5.3 ja 5.4 sõnastus. Selle sõnastuse kohaselt ühineti kohustusega laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil – see tähendab, et kohustusega ei ühinetud ise võlgnikuks saamise eesmärgil. Samuti on lepingupunktide sõnastuse kohaselt kohustusega ühinemine seotud laenusaaja majandustegevusega. Kotjad leiavad, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Käesoleval juhul seisneb hageja poolne hea usu põhimõtte vastane käitumine selles, et hageja jättis oma lepingulised kohustused äriühingu ees täitma ning äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid kauba ostmiseks. X seisid sisuliselt ilma kaubata avatuna, samal ajal rendi, tööjõu ja maksukulu jooksis. Selline aga ei olnud asutamislepingu järgne strateegia ega ka põhjus, miks üldse hagejaga seda ettevõtmist alustati. Hagejapoolne reeturlik käitumine ei olnud ka ettenähtav. Vastasel juhul ei oleks võetud ette sellise kiirusega äri laiendamist. Kui kostjad selgitasid hagejale, et asutamislepingus kokkulepitud raha on kaupade soetamiseks tarvis, sest muul juhul ei ole võimalik kauplusi käitada, soovitas X X asutada uus äriühing ning OÜ X X varad ja rendilepingud sellesse uute äriühingusse koos internetipoega ümber kantida. Hagejapoolse käitumise tõttu kaotasid kostjad oma vara, mille nad OÜ-sse X X paigutasid. Pärnu Maakohtule tsiviilasjas nr 2-17-12715 ajutise pankrotihalduri Kristo Tederi 26.09.2017 esitatud ajutise pankrotihalduri aruande punktide 6.4 ja 6.5 kohaselt ei suutnud OÜ X X suurendada oma müügimahte ning täiendavate investeeringute puudus oli üks asjaoludest, mille põhjusel raskused tekkisid, eriti kui nende arvelt plaaniti tegeleda müügiedendusega. Asutamislepingust ja laenulepingutest nähtuvalt oligi hageja kohustus investeerida käibevahendite soetamiseks. Hageja jättis aga oma kohustused täitmata. Asutamislepingu ei lepitud kokku, et hageja kaasab rahalisi vahendeid kokkulepitud ulatusest vähem ja teeb seda suvalisel enda valitud

ajal jupiti, väikeste summade kaupa. Samuti ei lepitud kokku laenutingimustes, mille kohaselt tuleb koha hakata tasuma laenuintresse ja tegema tagasimakseid. Hageja, olles ise OÜ X X 50 % omanik, andis seega selle laenu sisuliselt ise endale aga tagasi nõuab Xlt ja Xilt. Raha käsutamise pädevus oli seejuures hageja juhatuse liikmel X Xil. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt ongi põhivõlausaldajaks hagejast OÜ Tarva Konsultatsioonid 58600.- eurose põhinõudega ning samuti nii hageja kui OÜ X Juhatuse liige X X oma äriühingu AS X kaudu 1415.- euro suuruse nõudega. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt on pankrotis OÜ-l X X varusid 12 197,00 eurot (8.6), samas aruande punktis 8.10 olevast tabelist nähtuvalt jäädi kaupade eest võlgu üksnes 4524,73 eurot. Seega puudu jäigi käibevahenditest, mis pidi tulema hagejalt. Hageja käitumine asutamislepingu sõlmimise ajal, hilisemate laenulepingute tingimuste seadmise ja äriühingu juhtimise ajal on igatahes vastuoluline. Selleks ajaks kui hageja hakkas asutamislepingut rikkuma ja jupitades väikesi summasid OÜ-le X X üle kandma, olid X ja X oma vara juba äriühingusse investeerinud ning neil ei olnud võimalik valida, kas täidavad asutamislepingut või mitte. Kostjad leiavad, et hageja nõue on ebaselge. Hageja on esitanud oma nõude nii käesolevas hagimenetluses kostjate vastu kui ka X X OÜ pankrotimenetluses. Seejuures on hageja nõue X X OÜ vastu tagatud kommertspandiga kogu X X OÜ varaga. Ehk hagi rahuldamisel tekiks hageja kasuks 2 samast allikast pärinevat täitedokumenti ning hageja rikastuks alusetult. Pankrotiseaduse § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on X X OÜ põhivara raamatupidamislik väärtus 28247,35 eurot ning see koosneb Viljandi ja Kuressaare kaupluse sisustusest, lisaks mittemateriaalseks põhivaraks olevast internetipoest summas 10 100,00 eurot. X X OÜ varudeks on ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt kaubad summas 12197.- eurot. Kogu sellele varale on kommertspant hageja kasuks. Hageja saab kontrollida selle vara müüki. Lisaks on hageja esitanud OÜ-le X X intressiarveid, millele ta on lisanud käibemaksu ja selle kaudu OÜ X X arvelt alusetult rikastunud. Kostjate alternatiivse vastuväite kohaselt hagejate nõue võib olla alusetu ka põhjusel, et hagi aluseks oleva lepingu punktid kostjate OÜ X X kohustustega ühinemise kohta, võivad olla tühised. Laenuleping nr 28.01.2016, mis sisaldavad kostjate kohta käivaid kohustustega ühinemise sätteid, sõlmiti 28.01.2016 ning sundolukorras. Sisuliselt pandi kostjad hageja poolt fakti ette, et hageja täidab oma asutamislepingust tulenevaid kohustusi ühise äriühingu ees üksnes siis, kui kostjad kirjutavad alla isiklikule vastutusele. Seejuures on oluline, et X Xu kohustuseks asutamislepingu järgi oli vastutada omanike poolt kokkulepitud strateegia elluviimise eest ja ettevõtte igapäevaste tegevuste juhtimise eest. Ehk siis tal oli valida, kas rikub asutamislepingust tulenevaid kohustusi ja jätab äriühingu vajalike käibevahenditeta või kirjutab lepingule alla, et äriühing oleks tegutsemisvõimeline. Seejuures ei saanud X X teada seda, et hageja ei kavatse oma asutamislepingust tulenevaid kohustusi edaspidi üldse täita, jätta viimased asutamislepingus ettenähtud 15 000.- eurot äriühingule andmata ning lisaks kõigele tõmmata äriühingu finantsjuhtimise, raamatupidamise, ettevõtte igakuise juhtimisaruande ülesehitamise ja ettevõtte IT süsteemi ülesehitamise eest vastutav juhatuse liige X X, äriühingust üldse välja. Hageja kavatsusele asutamislepingut mitte täita ja OÜ-le X X kahju tekitada viitab ka see, et kui esialgsed 45 000.- eurot anti laenulepingutega, milles viivise suuruseks oli 0,2 %, siis hagi aluseks olevas koondlepingu punktis 4.1 seadis hageja tingimuseks, et viivis on 1 % päevas, so 365 % aastas.Küll aga teadis kõike eelnevat hageja ning kasutas kostjate sundseisu ära. X X jäi OÜ-le X X lojaalseks, hageja kasutas ära oma teadmist, et ta ei kavatse oma äriühingu suhtes kohustusi täita ning loobus lojaalsusest ning ühtlasi kasutas ära teise osaniku lojaalsust ja teadmatust. Kuivõrd kostjad leiavad, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, siis ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõue. Kui mingil põhjusel peaks kohus leidma, et hagi kuulub rahuldamisele, taotlevad

kostjad viivise vähendamist. Lisaks sellele sätestab VÕS § 113 lg 4, et võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kuivõrd käesolevas asjas kohalduvad käenduse kohta käivad sätted, siis tuleb kohaldada ka VÕS § 149 lg 5, mille kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Käesoleval juhul on hageja nõuded X X OÜ vastu tagatud kommertspandiga, mistõttu tagatise andjad võisid kuni põhivõlgniku pankrotini õigustatult keelduda oma kohustuse täitmisest. Seega õiguslikult ei saa hageja viivisearvestus alata varem, kui oli põhivõlgniku pankrotiväljakuulutamine. Lisaks sellele on viivis ebamõistlikult suur. Hagi aluseks olevas koondlepingus seadis hageja tingimuseks, et viivise suurus laenujäägilt on 1 % päevas, so 365 % aastas. Seadusest tuleneva viivise suurus on näiteks 8 % aastas. Riigikohus on 16.11.2016 kohtuasjas nr 3-2-1-118-16 tehtud otsuses selgitanud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijast kostjat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Hagi aluseks olevas lepingus on 45,6 kordne seadusest tulenev viivisemäär.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus tutvunud kohtule esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hageja nõuab kostjatelt 28.01.2016 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Nimelt hageja palub kostjatelt välja mõista põhivõlgnevusena 58 600,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid 6.11.2017.a. seisuga summas 33 512,50 eurot, intressi kogusummas 6 530,00 eurot, samuti viivised põhivõlalt alates 07.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgselt 1% päevas, kuid viiviseid kokku mitte rohkem kui 58 600 eurot. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlust ei ole selle üle, et 28.01.2016 on sõlminud X X, Tarva Konsultatsioonid OÜ (edaspidi hageja), X X (edaspidi kostja I ) ja X X (kostja II) laenulepingu nr 280116, mille kohaselt on hageja andnud X X OÜ-le laenulepingu nr 020715 alusel summas 15 000 eurot, laenulepingu nr 070915 alusel summas 20 000 euro, laenulepingu nr 021115 alusel 10 000 eurot ning hageja annab täiendavalt X X OÜ-le laenu 15 000 eurot. X X

OÜ kohustus saadud laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.12.2020 ja vastavalt laenulepingu punktile 3.2 tasuma laenu kasutamise eest intresse arvestusega 6 % aastas (tlk 7-9). VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Pärnu Maakohtu 29.09.2017 kohtumäärusega kuulutati välja OÜ X X pankrot ja pankrotihalduriks määrati Kristo Teder. Pankrotiseaduse § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtaeg saabunuks. Seega saab lugeda eelnimetatud laenulepingust tulenevate osamaksete tasumise tähtaeg saabunuks alates 29.09.2017. Vaidlust pole selle üle, et enne OÜ X X pankroti väljakuulutamist tähtaegselt tasumata laenu tagasimaksete tähtpäevad olid 28.02.2017, 31.03.2017, 30.04.2017, 31.05.2017, 30.06.2017, 31.07.2017 ning 31.08.2017, seega saab osad summad lugeda sissenõutavaks alates nendest kuupäevadest. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust pole selle üle, et OÜ X X (pankrotis) on laenulepingust tulenevat kohustust rikkunud ja ei ole laenusummat täies ulatueses koos intressidega hagejale tagastanud. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Hageja leiab, et kostjad vastutavad solidaarselt OÜ-ga X X hageja ees lepinguliste kohustuste täitmise eest. Kostjad on seisukohal, et hagejaga sõlmitud laenulepingu punktid 5.3 ja 5.4 on tühised, kuna laenulepingule kohalduvad käenduslepingu sätted, tegemist on tarbijakäenduslepinguga ning kokku ei ole lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Hageja vaidleb kostjate seisukohale vastu ja väidab, et käesoleval juhul ei ole kostjad käsitletavad käendajatena, sest kohustustega ühinemise eesmärk ei olnud hageja nõude tagamine, vaid kostjad astusid võlasuhtesse laenusaaja kõrvale ehk ühinesid laenusaaja kohustusega VÕS § 178 lg 1 alusel, mille järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Hageja hinnangul laenupingu punktidest 5.3 ja 5.4 järeldub, et kuna kostjad, allkirjastades hageja ja OÜ X X vahelise laenulepingu, võttes endale kohustuse füüsilise isikuna tagada OÜ Tarva Konsultatsioonid võimalikud nõuded laenusaaja vastu, kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, oli see tagatis laenuandjale, mille annab laenusaaja pooleks olev isik. Seega ühinesid kostjad osaühingu kohustusega hageja ees kooskõlas VÕS § 178 lõikega 1. VÕS § 178 lg 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). VÕS § 178 lg 2 kohaselt kohustusega ühinemise või kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga. VÕS § 178 lg 3 kohaselt kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud vorminõudeid ja lg 4 kohaselt kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne lk-l 873 on välja toodud, et kahtluse korral on kohustusega ühinemisega tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Seda tuleb eelkõige jaatada juhul, kui kohustuse nõuetekohasest täitmisest sõltub kohustusega ühineda sooviva isiku poolt teatava hüve omandamine või tema poolne võime oluliselt mõjutada omandatud hüve kasutamist. Tuginedes kohustusega ühinemisele, peab isik suutma tõendada kohustusega ühineja pool vastava hüve omandamist, või olulist mõju hüve edasise kasutamise osas. Kahtluse korral tuleks lähtuda

eeldusest, et kohustusega on ühinetud üksnes selle tagamise eesmärgil, mille puhul selline isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi puudub./.../ Kui kolmanda isiku soov vastutada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuste täitmise eest on kantud üksnes võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist, on üldjuhul tegemist käenduslepinguga. Kahtluse korral tuleks eeldada, et sõlmitud on käendusleping (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, P.Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi K. Sein, 2016). Kohus nõustub kostjatega, et tagamise ja ise kohustuse täitmiseks kohustusega ühinemise erinevus seisneb selles, et kohustuste täitmiseks ühinemisel täidetakse näiteks perioodiliste laenutagastusmaksete või intressimaksete isiklikku sooritamist. Tagamise eesmärk on selleks, et kui põhivõlgniku ei suuda ise täita kohustusi, siis põhivõlgniku kohustusi tagav isik peab vastutama kohustuste tagamis eest. Seega VÕS § 178 lg 1 ja 3 teevad olulist vahet sellel, kas asutakse võlgnikuna senise võlgniku kõrvale või isik ühineb võlgniku kohustusega selle tagamise eesmärgil. Kuna hageja on seisukohal, et käesoleval juhul kostjad vastavalt 28.01.2016 laenulepingu punktidele 5.3. ja 5.4 ja VÕS § 178 lg-le 1 on ühinenud X X OÜ kohustustega hageja ees ning kostjad leiavad, et kostjad on VÕS § 178 lg 3 alusel kohustusega ühinenud selle tagamise eesmärgil, siis tuleb kohtul välja selgitada, kuidas on pooled kokku leppinud. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul on poolte seisukohad lepingu sõlmimise osas erinevad ning sellest tulenevalt käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimisel, siis tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lisaks sellele tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 tulenevalt ka lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingu poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki. Seega kohus leiab, et 28.01.2016 sõlmitud kokkuleppe tõlgendamisel tuleb lähtuda lisaks ka hageja ning kostjate vahel 02.06.2015 sõlmitud kokkuleppest OÜ X X asutamiseks ning hageja ja X X OÜ vahel 01.07.201 , 08.09.2017, 01.11.2015 sõlmitud laenulepingutest, samuti poolte vahelisest käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohtule esitatud hageja ja kostjate vahel 02.06.2015 sõlmitud kokkuleppe OÜ X X käivitamiseks kohaselt pooled asutavad firma nimega OÜ X X, osalused jagunevad järgnevalt: 50% X X ja 50% OÜ Tarva Konsultatsiooni. X X kaasab asutatava ettevõtte omakapitali eelneva äri/kaupluse varad ja kaubajäägid summas 25 000 eurot ja OÜ Tarva Konsultatsioonid kaasavad rahalisi vahendeid summas 25 000 eurot. Kokku on asutatava ettevõtte osakapital 50 000 eurot. Ettevõtte laienemise finantseerimine jääb summas kuni 100 000 eurot (sh 25 000 eurot osakapitali makstud summa+ 75 000 eurot pikaajaline laen) OÜ Tarva Konsultatsioonid teha (tlk 40-40 pöördel). Kohus leiab, et tegemist ei ole äriühingu asutamislepinguga, kuivõrd äriühingu asutamine on notariaalne toiming ja antud dokument ei ole notariaalne. Kohus ei nõustu, et antud dokumendi näol oleks tegemist VÕS § 580 lg 1 kohase seltsinguga. Kuna nimetatud dokument kannab pealkirja „ lasteriiete keti käivitamine“, siis saab antud dokumenti pidada osanike kokkuleppeks või osanike kavatsuste protokolliks. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt OÜ X X osanikud on 50% ulatuses kostja X X ja 50% ulatuses kostja OÜ Tarva Konsultatsioonid. Kostja X X on OÜ X juhatuse liige alates 08.06.2015 ja X X oli OÜ Tarva Konsultatsioonid juhatuse liige 08.06.2015-02.02.2017 (tlk

22-23). Kohtule esitatud 01.07.2015 sõlmitud laenulepingu nr 010715 kohaselt annab OÜ Tarva Konsultatsioonid X X OÜ-le laenu 15 000 eurot tagasimakse tähtajaga 31.12.2015 (tlk 41-41 pöördel). 07.09.2015 sõlmitud laenulepingu 070915 kohaselt annab OÜ Tarva Konsultatsioonid X X OÜ-le laenu 20 000 eurot tagasimakse tähtajaga 31.12.2015 (tlk 42-42 pöördel). Kohtule esitatud 01.11.2015 sõlmitud laenulepingu 011115 kohaselt annab OÜ Tarva Konsultatsioonid X X OÜ-le laenu 10 000 eurot tagasimakse tähtajaga 31.12.2015 (tlk 43-43 pöördel). 12. jaanuar 2016 on hageja juhatuse liige X X X Xule ja X X’le saadetud e-kirjas märkinud järgmist: 1) Eelmisel aastal antud laenud summas 45 000 eurot on vaja pikenda. Lasen juristil laenulepingute pikenduse ette valmistada. 2) Kuna praeguse seisuga on vaja lisalaene firmasse anda, siis ühendab ka selle laenuvajaduse uude laenulepingusse kokku; 3) Ühendatud/pikendanud ühise laenulepingu pikkus 4 aastat. Laenu tagasimakseid 2016.a ei pane. Igakuiselt intressimakse. Laenu tagasimakse jaanuar 2017.a.-detsember 2019.a. 4) Kuna mina firmat ei juhi, firma igapäevasest koordineerimisest ja sellega kaasnevast osa ei võta, siis 1) X ja X peavad võtma personaalse vastutuse oma otsuste eest, 2) Kommertspant firma varadele (tlk 45). Seega on tulnud initsiatiiv varasemate laenulepingute vormistamiseks ühe uue laenulepinguna ja kostjate poolt laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks hageja juhatuse liikme X X poolt. 28.01.2016 sõlmitud laenulepingu nr 280116 puntki 1 Pooled kohaselt on lepingu pooleks X X OÜ (edaspidi laenusaaja), mida esindab juhatuse liige X X ja Tarva Konsultatsioonid OÜ (edaspidi laenuandja), mida esindab volikirja alusel X X. Laenulepingu punktid 5.3 ja 5.4 asuvad lepingu jaotises pealkirjaga Tagatised. Laenulepingu punktide 5.3 ja 5.4 sõnastuse kohaselt ühinevad kostjad X X ja X X OÜ X X kõigi kohustustega laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil vastavalt VÕS § 178. Laenusaaja kohustustega ühinemine toimub mõlema kostja, kui füüsilise isiku huvist laenusaaja majandustegevuse vastu. Laenulepingu viimasel lehel poolte allkirjad on eraldi välja toodud: laenuandja Tarva Konsultatsioonid OÜ esindaja allkiri, laenusaaja X X OÜ esindaja allkirja ja kõige all märgitud Kohustuste tagajate allkirjad ning seal on allkirja andnud mõlemad kostjad. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et kostjad ei ühinenud laenusaaja X X OÜ kohustusega ise võlgnikuks saamise eesmärgil, vaid laenusaaja kohustuste tagamise eesmärgil. 28.01.2016 sõlmitud laenuleping nr 280116 ning selles sisalduvad punktid 5.3. ja 5.4 ei ole sõlmitud kostjate initsiatiivil, vaid selleks, et hageja annaks X X OÜ-le täiendavat laenu. Hageja ise nõudnud, et varasemad laenulepingud vormistatakse uueks laenulepinguks ja kostjad võtaks ka isikliku vastutuse laenu tagasimaksete eest. Kohtu hinnangul on tegemist tagatise andmise nõudmisega. Kohus märgib, et 28.01.2016 lepingu preambulas ega üheski lepingu punktis peale punkti 5.3 ja 5.4 ei ole kostjaid võlgnikena käsitletud, seega tuleb lepingu punkte 5.3 ja 5.4 tõlgendada koosmõjus poolte eelneva käitumisega ja 28.01.2016 sõlmitud lepingu ülejäänud tekstist tuleb järeldada, et selles on silmas peetud käendaja solidaarset vastutust. Lisaks viitab käendusele ka asjaolu, et hagejatel ei olnud kokkuleppe järgi vastusoorituse tegemise kohustust ning seetõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi. Hageja väide, et kostjate oli isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu, sest kostjad investeerisid äriühingu asutamislepinguga võetud kohustuste täitmisse oma isiklikku vara ning sellest tulenevalt oli kostjatel isiklik huvi hagejalt laenu saamiseks asutamiselepingust tulenevevate strateegiate elluviimiseks, võib samaväärselt kõnelda käenduse kasuks. Samuti ei ole tõendeid kostjate aktiivse rolli kohta võlasuhtes, kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostjad ei ole kokkuleppe alusel ühtegi sooritust teinud. Oluline on käesoleval juhul ka asjaolu, et hageja oli ise OÜ X X osanikuks 50% ulatuses. Seega oli OÜ X Kaupluse majandusliku edu suhtes majanduslik huvi ka hagejal. Samuti olles OÜ X X osanik 50% ulatuses oli hagejal võimalik mõjutada OÜ X X majandustegevust. Kohus ei näe miks pidi olema hagejast suurem majanduslik või õiguslik huvi kostjatel OÜ X X poolt hageja ees olevate kohustuste täitmise suhtes, et nad oleks pidanud omandama OÜ X X kõrval kohustused

hageja ees. Eeltoodust tulenevalt kohtu hinnangul tuleb kostjad lugeda kohustusega ühinenuks VÕS § 178 lg 3 alusel. VÕS § 178 lg 3 kohaselt kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud vorminõudeidVÕS § 144, millele VÕS § 178 viitab, sisaldab lõiget 2, mis viitab tarbijakäenduse sätete kohaldamisele. VÕS 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendus on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne lk 751 selgituste kohaselt erinevalt varasemast regulatsioonist ei ole alates 05.04.2011 enam omavahel otseselt seotud § 1 lg 5 (varasem § 34) sisaldav tarbija ja kommenteeritavas paragrahvis sätestatud tarbijakäenduse mõiste. Uue redaktsiooni kohaselt on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus-või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Näiteks on tarbijakäenduse andjaks ka juriidiliste isikute juhtorganite liikmed (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, P.Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi K. Sein, 2016). Kohtu arvates on tarbija poolt kohustusega ühinemine kehtiv, kui on järgitud tarbijakäenduse vorminõuet. VÕS § 143 lg 2 kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-1601 punktis 22 ja 23 on leidnud, et käendusleping ei ole VÕS § 143 lg 2 järgi tühine, kuna käenduslepingus ei ole fikseeritud kostja rahalise vastutuse piirmäära. VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Kohus leiab, et käesoleval juhul on 28.01.2016 sõlmitud laenulepingus nr 280116 fikseeritud nii konkreetsed laenusummad, mida hageja X X OÜ-le laenu annab (15 000+20 000+10 000+15 000 eurot), intressimäär 6% aastas laenujäägilt kui ka viivisemäär 1% päevas sissenõutavalt summalt iga selle tagastamisega viivitatud päeva eest. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et käendusleping ei ole VÕS § 143 lg 2 alusel tühine. Seega isegi kui asuda seisukohale, et kostjad mitte ei sõlminud hagejaga käenduslepingut, vaid ühinesid kohustusega hageja ees VÕS § 178 lg 1 tähenduses, siis käesoleval juhul ei oma see sisulist tähtsust, sest oma sisu poolest sarnaneb kohusustega ühinemine käendusele. Kostjad on leidnud ka, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja jättis oma lepingulised kohustused äriühingu ees täitmata ja äriühingul ei olnud rahalisi vaheneid kauba ostmiseks. X seisid sisuliselt ilma kaubata avatuna, samal aja rendi, tööjõu ja maksukulu jooksis. Hagejapoolse käitumise tõttu kaotasid kostjad oma vara, mille nad OÜ-sse X X paigutasid. Kostjad tuginevad vastuväidete esitamisel VÕS §-le 6 ja TsÜS § 86 lg-le 1. VÕS § 6 lõike 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele isikule. Kohtule esitatud Lasteriiete poeketi käivitamise kokkuleppe punkti 14 kohaselt ettevõtte laienemise finantseerimine jääb summas kuni 100 000 eurot (sh 25 000 eurot osakapitali makstud summas + 75 000 eurot pikaajaline laen) OÜ Tarva Konsultatsiooni teha. Osaniku laen summas 75 000 eurot, intressiga 6% aastas ja tähtajaga (kuidas rahavood võimaldavad). Kokkuleppe punki 18 kohaselt minimaalselt üks kord aastas saavad osanikud kokku ja otsustavad järgneva aasta investeeringud, uute kaupluste avamised ja omanikutulu jagamise (tlk 110). Nimetatud kokkuleppest ei tulene, et hageja täidab laenu andmise kohustuse ühekordse tehinguga antavas summas 100 00 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja täitnud omapoolset laienemise finantseerimise kohustust kuni X X OÜ pankroti väljakuulutamiseni 29.09.2017. Hageja on andud X X OÜ-le laenule 60 000 eurot ja 18.01.2016 laenulepingu järgi on laenu tagastamise tähtajaks 31.12.2020. Tegemist on kohtu hinnangul igati mõistliku laenu tagastamise tähtajaga. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et põhjendamatu on kostjate väide, et hageja nõue on vastuolus

hea usu põhimõttega. Hageja alternatiivse vastuväite kohaselt 28.01.2016 laenulepingu sätted, mis sisaldavad kostjate kohta käivaid kohustustega ühinemise sätteid, sõlmiti 28.01.2016 sundolukorras, st sisuliselt pandi kostjad hageja poolt fakti ette, hageja täidab oma asutamislepingust tuleneva kohustuse ühise äriühingu ees üksnes siis, kui kostjad kirjutavad alla isiklikule vastutusele ning hageja eesmärk oli asutamislepingu mitte täita ja tekitada äriühingule kahju. Kostjad tuginevad TsÜS § 86 lg 1 ja 2. TSÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Sama paragrahvi lõike 2 p 1 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus pooltele tulenevate kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et kostjate vastuväited hageja poolt kostjate sundseisu ärakasutamise kohta on tõendamata. Kostjate hagi vastuse kohaselt saatis kostja I poolt juhitavat lastekaupade poodi märgatav edu, mis kannustas neid äri laienemiseks äripartnereid otsima. Kohus leiab, et esiteks ei ole kostjad tõendanud, et esines sundolukord laenu võtmiseks ja teiseks isegi kui kostjate jaoks oleks laenuleping sõlmitud sundolukorras, siis ei ole kostjad tõendanud, et hageja oli sellest kostjate erakorralisest vajadusest teadlik. Tõendamiskohustus lasub TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Lisaks selle on kostjad väitnud, et hageja juhatuse liige X X oli X X OÜ-s tegelikku mõjuvõimu omav isik rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Selle väite tõendamiseks on kostjad kohtule esitanud Messinger vestlused X Xi ja kostja I vahel (tlk 88-89). Kohus leiab, et nimetatud vestlustest ei saa kuidagi järeldada hageja juhatuse liikme X X poolt tegeliku mõjuvõimu omamist X X OÜ ega kostjate üle. Kohus nõustub kostjatega, et kohtule esitatud vestlusest nähtub X X’i huvi X X OÜ äritegevuse kohta ning ka soovitused äriühingu juhtimisel. Juhul kui X X oleks juba ise X X OÜ-t juhtinud, siis ta ei oleks öelnud, et ootab kostjatelt 2016.a.äriplaani. Seega ei tõenda nimetatud vestlus kuidagi, et X X oli X X OÜ üle tegelikku mõjuvõimu omav isik. Nimetatud vestlusest nähtub pigem, et X X olles läbi hageja laenanud X X OÜ-le äritegevuse elluviimises märkimisväärse summa raha, soovib olla kursis äriühingu tegevusega. Kohus leiab, et samuti ei tõenda lühiajaliste laenude andmine seda, et X X omaks kostjate üle mõjuvõimu. Lisaks nähtub kohtule esitatud tõenditest, et hageja on andnud X X OÜ-le laenu 60 000 eurot, mida ei saa lugeda väikeseks summaks. Kohus on tuvastanud, et 28.01.2016 sõlmitud laenulepinguga on kostjad VÕS § 178 lg 3 kohaselt ühinenud tagamise eesmärgil X X OÜ kohustustega hageja ees seega vastutavad nimetatud laenulepingust tulenevat kohustuste ees. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 29.09.2017 Pärnu Maakohtu määrusega on välja kuulutatud X X OÜ pankrot ja tänaseni ei ole X X OÜ hageja ees olevat võlgnevust tasunud. Hageja poolt kohtule esitatud X X OÜ vara enampakkumise aktist ja enampakkumise kuulutustest

(tlk 93-111) nähtuvalt isegi juhul kui pankrotihalduril peaks õnnestuma vara enampakkumisel võõrandada, siis pankrotivara mahuks ei oleks rohkem kui 2200 eurot ja kuigi hageja nõue on tagatud kommertspandiga, siis maksimaalne tõenäoline väljamakse hagejale OÜ X X (pankrotis) pankrotimenetluses võiks olla 1870 eurot. Seega ei vasta tõele kostjate väited, et hageja nõue võiks kuuluda X X OÜ (pankrotis) pankrotivara müügist saadu arvelt. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on X X OÜ-le andunud laenu 60 000 eurot. Vaidlust pole selle üle, et X X OÜ on tagastanud laenu põhiosast 1 400 eurot 23.08.2017. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kuivõrd kostjad on võtnud kohustuse vastutada hageja ees 28.01.2016 sõlmitud laenulepingust ja kohustuse ülevõtmise lepingust tulenevate X X OÜ kohustuste eest, siis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg summas 58 600 eurot. Laenulepingu punkti 3.2. kohaselt kohustub laenusaaja maksma intressi 6% aastas laenujäägilt. Intressi tuleb iga eelneva kuu eest maksta iga järgneva kuu viiendaks kuupäevaks vastavalt laenuandaja poolt esitatud arvetele. Lepingu kohaselt intressi arvestus algab 01.01.2016 ja lõppeb leping ülesütlemise päeval. Hageja on arvestanud intressi alates 01.01.2016 kuni 01.11.2017 ja hageja intressinõue on kokku 6 530 eurot. Kostja ei ole sisulisi vastuväited intressinõudele esitanud. Riigikohus on 29.01.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 märkinud, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Kuna X X OÜ pankrot kuulutati välja 29.09.2017 ja PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti välja kuulutamisega võlgniku võlausaldajate nõuete täitmise tähtaeg saabuks, siis muutus ka kogu laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks ja laenu kasutamiselt intressi arvutamine kaotas õigusliku aluse. Seega saab hageja nõuda kostjatelt laenu kasutamise eest intressi üksnes kuni 29.09.2017. 28.01.2016 laenulepingu järgi algab intressi arvestus 01.01.2016 ja lõppeb lepingu ülesütlemise päeval. Seega 2016. aasta eest on intressivõlgnevus 3 600 eurot. Ühe aasta eest on 6% vastavalt laenujäägilt, mis oli sel ajal 60 000 eurot (60 000x 0,06= 3600). 2017 aasta eest on intressivõlgnevus 2637 eurot. 29.09.2017 seisuga oli sissenõutav intress 9 kuu eest 6% laenujäägilt, mis on 2017. aastal 58 600,00 eurot. Ühe aasta eest on selliselt laenujäägilt intress 3 516,00 eurot (58 600x0,06= 3516), seega ühe kuu intress 293 eurot ( 3 616:12=293) ning 9 kuu eest 2637 eurot (9x293=2637). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt välja mõista hageja kasuks intressivõlgnevus summas 6 237 eurot ja kohus jätab rahuldama hageja intressinõude summas 293 eurot. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised summas 33 512,50 eurot ja viivised põhivõlalt alates 07.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgselt 1% päevas, kuid mitte rohke kui põhivõlg 58 600 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kui põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemise ja edasi protsendina põhinõudest. Laenulepingu punktis 4.1 on kokku lepitud, et laenusaaja on kohustatud laenu põhiosa või intressi

tagastamisega viivitamisel maksma laenuandjale viivist 1% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga selle tagastamisega viivtatud päeva ees kuni tagastamise kuupäevani, viimane kaasa arvatud. Hageja on arvestanud 06.11.2017 seisuga viivist summas 33 512,50 eurot. Kostjad on palunud kohtul viivise vähendamist kuna kostjate hinnangul on viivis ebamõistlikult suur. 28.01.2016 laenuleping kohaselt on viivise määraks 1% päevas, mis teeb ca 365% aastas. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on 19.04.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-17 leidnud, et VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Käesoleval juhul laenulepingu punktis 4.1. kokkulepitud viivisemäär on 45,6 korda suurem kui seadusest tulenev viivisemäär. Kohus leiab, et 1% päevas, mis on 45,6 korda suurem kui seadusest tulenev viivisemäär on arvestades poolte huve ebamõistlikult suur. Hageja näol on tegemist äriühinguga, kes on omandanud OÜ X Kaupluse osaluse investeerimise eesmärgil ning on andud tema enda omandis olevale äriühingule laenu. Käesoleval juhul nõuab hageja laenu tagasimaksmisega viivitamise eest viivist teiselt OÜ X Kauplus osanikult ja juhatuse liikmelt. Seega peab kohus võlausaldaja ja võlgnike huve kaaludes põhjendatuks vähendada viivist ja kostjatelt välja mõista viivis vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale. Kohus tugineb viivise arvestamisel viivisekalkulaatorile (www.viivisekalkulaator.ee). Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 28.02.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 213,29 eurot. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 31.03.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 194, 79 eurot. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 30.04.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 186,58 eurot. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 31.05.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 178,08 eurot. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 30.06.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 169,86 eurot. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 31.07.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 161,37 eurot. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 1250,00 tagasimakse tähtaeg oli 31.08.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 152,88 eurot.

Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 50 000 eurot muutus X X OÜ pankroti väljakuulutamisega seoses sissenõutavaks 29.09.2017. Seega kohtuotsuse tegemise s.o. 11.03.2019 on viivised kokku 5797, 26 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostjate viivisevõlgnevus kohtuotsuse tegemise, s.o 11.03.2019 seisuga kokku 7054,11 eurot. TsMS § 367 kohaselt tuleb alates kohtuotsuse tegemisest arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 58 600 eurot kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 72 184,11 eurot, s.o. põhivõlgnevuse summas 58 600 eurot, intressivõlgnevuse summas 6 237 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 7054,11 eurot ja alates 12.03.2019 viivised VÕS § 113 lg 1 teisele lauses sätestatud määras põhinõudelt summas 58 600 eurot, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 26 160,39 eurot ja intressinõude summas 293 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o. umbes 70 % ulatuses, siis tuleb menetluskuludest jätta 30% hageja kanda ja 70 % solidaarselt kostjate kanda. Kohud määrab TsMS § 177 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.