Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

mõlemad

pooled

on

Hageja nõue, põhjendused 07.08.2018 sõlmisid Swedbank AS (hageja) ja X X (kostja) laenulepingu nr 18-089583-VL (leping), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 5 550,00 eurot intressimääraga 18% aastas ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 10.08.2023. 17.10.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 18-119476-VL (leping), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 4 000,00 eurot intressimääraga 19% aastas ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 09.10.2022. Kostja ei täitnud kohaselt lepingutest tulenevat laenusumma tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustust, mistõttu tekkis kostjal hageja ees võlgnevus. Hageja palub: 1. mõista X X ́elt Swedbank AS-i kasuks välja laenulepingust nr 18-089583-VL tulenev võlgnevus summas 5 262,99 eurot, millest põhiosa võlgnevus 4 812,60 eurot, intressi võlgnevus 291,73 eurot, viivise võlgnevus 158,66 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (s.o 4 812,60 EUR) 0,05% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni;

Kohtu põhjendused TsMS § 4 lg 3 II lause kohaselt hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta).

2 (4)

TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Pooled käesolevas tsiviilasjas kompromissi ei sõlminud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 92 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 82 lg 2 kohaselt kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt lepingu rikkumisel nii kohustuse täitmist kui ka öelda leping üles. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohutuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus peab eeltoodust ning VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 2, § 92, § 101 lg 1 p ja 4, 6, § 101 lg 2, § 108 lg-st 1, § 113 lg 1 tulenevalt hageja esitatud hagi põhjendatuks. Kuivõrd kostja esitas kohtule 07.02.2020.a hagi õigeksvõtmise avalduse ning ei esine TsMS § 440 lg 4 nimetatud alust õigeksvõttu mitte vastu võtta ning kohus peab hageja esitatud hagi põhjendatuks, siis tuleb hagi täies ulatuses rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingust nr 18-089583-VL tulenev võlgnevus summas 5 262,99 eurot, millest põhiosa võlgnevus 4 812,60 eurot, intressi võlgnevus 291,73 eurot, viivise võlgnevus 158,66 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (s.o 4 812,60 EUR) 0,05% päevas alates hagi esitamisest (14.11.2019) kuni põhinõude täitmiseni. Ning välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust nr 18-119476-VL tulenev võlgnevus summas 3 916,57 eurot, millest põhivõlgnevus 3551,12 eurot, intressi võlgnevus 241,99 eurot ja viivise võlgnevus 123,46 eurot ning viivis põhinõudelt (s.o 3551,12 EUR) 0,053% päevas alates hagi esitamisest (14.11.2019) kuni põhinõude täitmiseni. Õigeksvõtul põhinev otsus kuulub viivitamatule täitmisele (TsMS § 468 lg 1 p 1). Pooled soovivad loobuda otsuse peale edasikaebamise võimalusest. Poolte taotlus apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobumiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele vastavalt TsMS § 630 lg 2.

Menetluskulude jaotus TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui 3 (4)

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

võttes aluseks

TsMS § 162 lg 1 ja 2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab kohe hagi õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kuigi kostja on küll võtnud koheselt hagi omaks, kuid ei ole enne ega peale hagi esitamist oma kohustust täitnud, mistõttu oli hagejal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, ja on kohus seisukohal, et menetluskulud käesolevas tsiviilasjas tuleb eeltoodust tulenevalt jätta kostja kanda. Hageja on esitanud kohtule taotluse poole menetluses tasutud riigilõivu tagastamiseks seoses otsuse peale kaebeõigusest loobumisega. Kuivõrd kohus on poolte taotluse edasikaebamisest loobumiseks vastu võtnud ning rahuldanud, tuleb TsMS § 150 lg 2 p 3 alusel hagejale tagastada poolt menetluses tasutud riigilõivust. Kuna hageja ei ole täpsustanud, millisele kontole ta riigilõivu tagastamist soovib, siis kohus tagastab riigilõivu sellele kontole, milliselt hagiavalduse esitamisel riigilõiv tasuti. Kohus tagastab hagejale riigilõiv summas 300 eurot Swedbank AS arvelduskontole nr x. Hageja menetluskuluks on käesolevas asjas riigilõiv summas 600 eurot. Kohus peab põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 600 eurot. Kuivõrd hageja on taotlenud seoses kaebeõigusest loobumisega poole menetluses tasutud riigilõivu tagastamist ning kohus on hageja vastavasisulise taotluse rahuldanud, siis on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 300 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (300 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.