Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Stokker Finance OÜ (registrikood 12249503), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
OÜ
hagi
XX
vastu
võla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 14. augusti 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud XX kanda. Mõista XX-lt Stokker Finance OÜ kasuks välja menetluskulu hüvitis 356 eurot 13 senti.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Stokker Finance OÜ (hageja) esitas 7. detsembril 2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu põhivõla 3957,09 euro ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 3957,09 euro väljamõistmiseks.
1.1.Hageja väitel sõlmisid hageja ja Osaühing Heitomati (uue ärinimega Iquatemo Bentodo OÜ, äriregistrist kustutatud 5. septembril 2019, edaspidi põhivõlgnik) 26. juunil 2014 liisingulepingu nr R-1000058 (edaspidi liisinguleping), mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu 10 000 eurot kauba ostmiseks. Hageja sõlmis kostjaga samal kuupäeval laenu tagamiseks käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja liisingulepingust tulenevate kohustuse täitmise eest maksimumsummas 10 000 eurot.
1.2.Kuna põhivõlgnikul tekkisid makseraskused, siis sõlmisid hageja ja põhivõlgnik
9.veebruaril 2016 liisingulepingu muudatuse nr L1000036 (liisingulepingu muutmise kokkulepe), mille kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma laenujäägi summas 8100 eurot maksegraafiku alusel perioodil 30. märts 2016 – 28. veebruar 2019.
1.3.Kostja avaldas põhivõlgniku nimel peale lepingu muudatuse sõlmimist soovi vara ennetähtaegselt välja osta. Hageja väljastas 31. augustil 2016 arve-saatelehe nr F58379, mille kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma vara eest hiljemalt 1. oktoobril 2016 4251,65 eurot ja hiljemalt 1. novembril 2016 4251,65 eurot, kokku 8503,31 eurot. Põhivõlgnik tasus esimese osamakse täies ulatuses ning jättis teise osamakse tasumata summas 3957,09 eurot. Hageja palub kostjalt kui käendajalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 kohaselt mõista välja hageja kasuks põhivõla 3957,09 eurot.
1.4.Liisingulepingu p 6.3 kohaselt leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku viivisemääras 0,3% päevas. Alates 2. novembrist 2016 kuni hagi esitamiseni on kogunenud viivist summas 9093,39 eurot. Hageja vähendab viivisenõuet põhivõla summani 3957,09 eurot, mille palub kostjalt hageja kasuks välja mõista.
1.5.Harju Maakohus jättis hagi 16. jaanuari 2019 määrusega menetlusse võtmata ning saatis hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 2 alusel kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajale menetlusse võtmise otsustamiseks. Pärnu Maakohus võttis hagi menetlusse 5. märtsi 2019. a määrusega. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu.
2.1.Käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja kui käendaja vastutuse maksimumsumma on ebaproportsionaalselt suur võrreldes tema sissetulekutega. Käendaja sissetulek oli 2014. a juunis ca 580 eurot.
2.2.Juhul kui kohus tuvastab, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus, siis on hageja nõue ebaselge. Liisingulepingu maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma põhiosa, käibemaksu ja baassumma. Lepingus on intressimääraks määratud 1,58% kalendrikuus, samas maksegraafikus intressimakset ei kajastu. Lisaks on arusaamatu, mis on lepingujärgne baassumma, sellist makset ei ole liisinglepingus ette nähtud. Täiendavalt on arusaamatu, kas liisinglepingu muutmise kokkuleppes on nimetatud üksnes finantseeritav summa või on see nimetatud koos intressiga. Kui see on nimetatud koos intressiga, siis peab intressisumma olema maksegraafikus eraldi välja toodud.
2.3.Kui liisinglepingu muutmise kokkuleppes on finantseeritav summa 8100 eurot (ilmselt koos varasemalt tasumata intresside ja viivistega), siis ei saa hagis märgitud põhivõla suurus 3957,09 eurot olla õige. Põhivõlgnik ja kostja on peale arve esitamist tasunud hagejale 6400 eurot. Kostja tasus 26. oktoobril 2016 3000 eurot ja 27. aprillil 2018 500 eurot. 2 (7)
Põhivõlgnik tasus 4. septembril 2016 1300 eurot, 15. juunil 2017 800 eurot ning 26. juulil 2017 500 eurot. Seega peaks põhivõla suurus olema 2103,31 eurot.
2.4.Lisaks on arvel märgitud võlasumma suurem kui muutmise kokkuleppes märgitud summa. Ilmselt lisas hageja arvele ka kõik seni maksmata intressid ja viivised. Samas on hagis arvestatud eraldi viivist. VÕS § 113 lg-st 6 tuleneb intressilt, sh viiviselt viivise arvutamise keeld.
2.5.Käenduslepingu kohaselt on kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 10 000 eurot. Kostja on hagejale tasunud 3500 eurot. Juhul kui kohus jätab kostja vastuväited arvesse võtmata, siis palub kostja hagi rahuldamisel arvestada kostja rahalise vastutuse maksimumsumma jäägiga 6500 eurot (=10 000 – 3500).
2.6.Kostja palub vähendada viivist 3957,09 eurolt kuni 30%-ni kohtus tuvastatud põhinõudelt, sest hagis märgitud viivis on ebamõistlikult kõrge. Mh tasub arvestada, et kohustust täidab põhivõlgniku asemel käendaja, lisaks on üle poole kohustusest täidetud ning kostja majanduslik olukord ei võimalda temal tasuda viivist hagis märgitud ulatuses. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi 14. augusti 2019. a otsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5798,72 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 73,27% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 26,73% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt menetluskuludena hageja kasuks välja 2428,87 eurot.
3.1.Maakohus leidis, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine. Mh ei olnud poolte käenduslepingust tulnud vastastikused kohustused ebaproportsionaalsed. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel põhivõlgniku ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Kui kostjale kuuluv firma suutis võetud kohustust kanda, siis ei ole põhjust arvata, et seda ei suuda kostja. Üksnes kostja pangakonto ei tõenda tema varanduslikku olukorda. Kostjal on lisaks rahalisele sissetulekule ka muud vara. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et käenduslepingu sõlmimise ajal esinesid rasked asjaolud, mis kallutasid teda tehingu tegemisele või et hageja sekkus käenduslepingu sõlmimisel kostja tahtekujundusse. Kostja ärakasutajaks ei saanud olla ka põhivõlgnik, sest põhivõlgniku seaduslik esindaja ja käendaja isik langevad kokku. Kostja teovõimet ei ole kohtu poolt piiratud. Seega pidi kostja aru saama, et käendas liisingulepingust tulenevat põhivõlgniku kohustust maksimumsummas 10 000 eurot.
3.2.Hageja tõendas oma seadusliku esindaja Margus Männiku 31. mai 2019 kirjaliku selgitusega, et enne vara väljamüügi arve edastamist oli põhivõlgnik jätnud tasumata arved nr F50868, F52418, F53960, F55525, F57161 kokku summas 1853,78 eurot. Vara väljamüügi arve nr F58379 kohaselt oli võlg 8503,31 eurot, kokku 10 357,09 eurot.
3.3.Põhivõlgnik pidi arve nr F58379 kohaselt tasuma hiljemalt 1. oktoobril 2016 4251,65 eurot ja hiljemalt 1. novembril 2016 4251,65 eurot. Põhivõlgnik tasus esimese osamakse täies ulatused, kuid jättis teise osamakse tasumata summas 3957,09 eurot. Võlast on tasutud kokku 6400 eurot. Võlg on 3957,09 eurot.
3.4.Kostja võis täita VÕS § 151 alusel kohustuse põhivõlgniku asemel. Põhivõlgniku nõue oli seisuga 26. oktoober 2016 esimese makse osas arve nr F58379 alusel ja seisuga 27. aprill 2018 kogu arve osas sissenõutavaks muutunud. Kostja tasus hagejale
26.oktoobril 2016 3000 eurot ja 27. aprillil 2018 500 eurot. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta teavitas hagejat, et ta tasus hagejale 3500 eurot käendajana. Seega ei tasunud kostja hagejale 3500 eurot õigustatud isikuna, vaid kolmanda isikuna. Kostja vastutuse maksimumsumma on 10 000 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista VÕS § 108 lg 1, VÕS § 142 lg 1, VÕS § 145 lg 1 ja 2 alusel põhivõlgnevus summas 3957,09 eurot.
3 (7)
3.5.Maakohus nõustus kostjaga, et hageja taotletud viivisenõue on ebamõistlikult suur. Hageja on tõendanud, et kostja sissetulek on u 1000 eurot kuus. Arvestades kostja materiaalset olukorda ja asjaolu, et võlgnevusest on tasutud u 53,46%, s.o üle 50%, siis vähendas maakohus viivise suurust 1841,63 euroni (= 46,54% 3957,09 eurost). Poolte seisukohad
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja rahuldada hagi 1897,95 euro ulatuses. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
4.1.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid või jättis tõendid ja kostja seisukohad üldse hindamata.
4.3.Hageja nõue on ebaselge ning põhivõla kujunemine tõendamata. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega selgitust liisingulepingu muutmise kokkulepe summa 8100 euro ega väljaostu arve nr F58379 summa 8503,31 euro kujunemise kohta. Maakohus lähtus hageja esitatud arvutustest, kuid ei analüüsinud, kuidas ja milles alusel need summad tekkisid. Maakohus leidis, et arve nr F58379 kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma hiljemalt
1.oktoobril 2016 4251,65 eurot ja hiljemalt 1. novembril 2016 4251,65 eurot. Seega pidi arve nr F58379 väljastamisel võlgnevus olema 8503,31 eurot. Samas luges maakohus tõendatuks ka võlasumma suuruse 10 357,09 eurot, mida pole isegi hageja väitnud. Maakohus väljus sellega hagi piiridest. Lisaks ei tohtinud maakohus Margus Männiku 31. mai 2019 kirjalikku selgitust üldse tõendina käsitleda, sest võla suurust saab tõendada dokumentaalse tõendiga. Peale selle leidis maakohus, et pärast arve nr F58379 esitamist on tasutud 6400 eurot. Seega peaks võlg olema ainult 2103,31 eurot (=8053,31 – 6400) ning maakohtu poolt oli ebaloogiline lugeda võlasummaks 3957,09 eurot.
4.4.Põhivõlgniku tegelik võlg seisuga 9. veebruar 2016 oli 7593,99 eurot, millest põhivõlg 1568,93 eurot, intressid 645,34 eurot, viivised 999,05 eurot, millest tasutud viiviseid 531,39 eurot ning liisingu jääk 4912,06 eurot (=1568,93 + 645,34+ 999,05 – 531,39 + 4912,06). Maakohus ei pööranud tähelepanu, et liisingulepingu muutmise kokkulepe summa 8100 eurot sisaldas juba ka varaseimaid viiviseid. Hageja lisas üle 500 euro viiviseid lepingu muudatuse uude summasse, mida deklareeris uue põhivõlana. Hageja arvutas lepingu muudatuse uuelt summalt samuti viiviseid. Tegemist on VÕS § 113 lg 6 rikkumisega. Seega on
9.veebruari 2016 liisingulepingu muudatus tühine. Arvestades, et liisingulepingu muudatus on tühine, siis pidi arve nr F58379 väljastamise ajal olema väljaostuhind 8297,96 eurot, millest on tasutud 6400 eurot. Seega on põhivõlg 1897,95 eurot.
4.5.Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja poolt põhivõlgnikule tasutud 3500 eurot ei tohi kostja käendussummast suuruses 10 000 eurot maha arvata. VÕS § 151 lg 1 ei sätesta käendajale kohustust teatada põhivõlgnikule, et ta täidab kohustuse käendajana.
4.6.Arvestades, et hageja ei ole tõendanud tegelikku võla ja viiviste summat ning on teadlikult aidanud kaasa võla suurenemisele, siis palub kostja vähendada viiviseid nullini.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 4 (7)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, lähtudes otsuse tegemisel asjaoludest, millele kostjal ei olnud võimalik maakohtus vastuväiteid esitada. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaolude kohaselt. Kohus võib TsMS § 436 lg 3 kohaselt tugineda otsust tehes üksnes asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik arvamust avaldada ning TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei tohi kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Praegusel juhul tugines hageja maakohtus asjaolule, et põhivõlgnik jättis tasumata osa hagejaga sõlmitud liisitud vara väljaostukokkuleppe järgsest hinnast. Hageja tõi välja uue asjaolu, et põhivõlgnikul oli lisaks väljaostukokkuleppest tulenevale võlale veel varasemaid liisingulepingust tulenevaid täitmata kohustusi, alles oma viimases 14. juuni 2019. a menetlusdokumendis koos menetluskulude nimekirjaga. Pärast seda asja sisulist arutamist enam ei toimunud, vaid maakohus tegi otsuse. Seega ei ole küll põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tugines otsust tehes asjaolule, mida hageja ei olnud välja toonud, kuid rikkumiseks saab pidada seda, et maakohtus ei antud kostjale võimalust hageja esitatud uutele asjaoludele vastu vaielda ja omapoolseid seisukohti ning tõendeid esitada.
8.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud rikkumine on kõrvaldatud apellatsioonimenetluses. Kostja on saanud esitada selle kohta oma seisukoha apellatsioonkaebuses ning samuti võttis ringkonnakohus vastu kostja apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid.
9.Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väide, et hageja juhatuse liikme kirjalik selgitus ei ole TsMS-i mõttes tõendiks. Kuigi formaalselt vastab see dokumentaalse tõendi mõistele TsMS § 272 lg 1 mõttes, ei saa seda lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku süstemaatilisest tõlgendusest siiski tõendiks pidada. Nimelt ei saa menetlusosalise esindaja tunnistajana ütlusi anda (TsMS § 251 lg 1). Tema ütlused saavad olla tõendiks üksnes erandlikel juhtudel, kui ta vande all üle kuulatakse (TsMS § 267jj). Seaduse mõttega ei oleks kooskõlas, kui sellest piirangust saaks mööda hiilida üksnes seeläbi, et menetlusosalise esindaja esitab enda ütlused kirjalikus vormis. Seega on maakohus ebaõigesti lähtunud hageja juhatuse liikme kirjalikust selgitusest kui tõendist.
10.Eelnev rikkumine ei toonud aga kaasa asja vale lahendust. Hageja on tõendanud teiste tõenditega oma nõude kujunemise. Kohtule on esitatud hageja ja põhivõlgniku sõlmitud liisinguleping ja selle 9. veebruari 2016. a muudatus. Seejuures nähtub lepingu muudatusest, et selles sisaldub käendaja nõusolek muudatuseks (tl 8 pöördel). Lepingu muudatuses on kokku lepitud, et finantseeritav summa on 8100 eurot, millele lisandub intress 1,58% kuus ja käibemaks. Seega tulenes võlasumma lepingupoolte kokkuleppest. Kuivõrd nii põhivõlgnik kui ka kostja käendajana on kokkuleppele allakirjutades väljendanud sellega nõustumist, ei ole tähtis, kuidas täpselt see summa kujunes. Asjaolu, kas finantseeritav summa sisaldab ka varasemat intressi ja viivist, ei mõjuta kokkuleppe kui terviku kehtivust. See on oluline üksnes VÕS § 113 lg 6 kohaldamisel, st küsimuses, millises ulatuses võis hageja võlgu jäädud summadelt viivist arvestada.
11.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et väljaostuarve summas 8503,31 eurot sisaldas kogu liisingulepingujärgset võlga. Nimelt nähtub poolte e-kirjavahetusest (tl 91) selgelt poolte kokkulepe, et lisaks vara jäägile 7087 eurot+käibemaks (8504,4 eurot) tuli tasuda ka võlgnevuses olevad arved summas 1853,78 eurot. Kostja on põhivõlgniku esindajana selle kokkuleppega nõustunud. Samuti nähtub kostja esitatud põhivõlgniku pangakonto väljavõtetes sisalduvatest maksete selgitustest (tl 119, 122), et pärast väljaostu kokkuleppe sõlmimist on makseid tehtud lisaks väljaostukokkuleppe järgse arve tasumisele ka teiste arvete tasumiseks. 5 (7)
Seega oli liisingulepingu järgne koguvõlg 10 357,09 eurot (8503,31+1853,78), millest lahutades kostja ja põhivõlgniku poolt hagejale tasutud summa 6400 eurot jääb alles hagis esitatud hageja põhinõue 3957,09 eurot.
12.Ringkonnakohus nõustub iseenesest kostjaga selles, et liisingulepingu muudatuse järgi finantseeritav summa 8100 eurot sisaldas lisaks põhivõlale ka intressi ja viivist. Hageja on 13. veebruari 2020. a seisukohas omaks võtnud, et apellatsioonkaebuses kostja esitatud põhivõlgniku võla tasumise andmed on õiged. Arvestades kostja välja toodud võla tasumisi oli
9.veebruaril 2016 lepingu muudatuse ajal sissenõutavaks muutunud põhivõla lepingujärgsete maksete võla ja liisingu jääkmaksumuse summa 6480,99 eurot. Seejuures ei ole tähtis, kas 2016. a veebruari osamakse sai lugeda sel hetkel võlgu olevaks makseks või veel sissenõutavaks mittemuutunud jääkmaksumuse hulka, kuna see ei muuda põhivõla kogusummat. Seega sisaldas liisingulepingu muudatuse järgne võlg 1619,01 euro ulatuses kõrvalnõudeid (intressi ja viivist), millelt VÕS § 113 lg 6 alusel viivist ei või nõuda. Samas ei muuda see maakohtu otsust viivise väljamõistmise osas valeks. Nimelt ülejäänud võlalt 6480,99 eurolt võis hageja viivist nõuda. Liisingulepingu p-s 6.1 on kokku lepitud viivisemääraks 0,3% tasumata võlast päevas. Isegi kui lugeda, et kogu intressi ja viivisenõude osa 1619,01 eurot sisaldus hagis esitatud tasumata nõudes, võis hageja viivist nõuda 2338,08 euro suuruselt summalt (3957,091619,01). Arvestades viivisemäära 0,3% päevas ja hagi esitamiseni viivitatud päevade arvu (766), ületaks ka sel juhul hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis hagis nõutud viivist.
13.Asja lahendust ei muuda ka asjaolu, et kostja tasus hagejale enne kohtusse pöördumist 3500 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest maakohtu seisukohaga, et kostja isiklikult pangakontolt tasutud summasid ei saa lugeda tasutuks käenduslepingu alusel, kuna tasumise ajal ei olnud hageja nõuet käendaja vastu esitanud. VÕS § 151 võimaldab käendajal põhivõlgniku eest kohustuse täita nii enne kui ka pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. See ei eelda, et võlausaldaja oleks esitanud nõude käendaja vastu. Tuleb eeldada, et kui käendaja kohustuse täidab, teeb ta seda enda kohustuse täitmiseks, mitte ei saa soorituse tegijaks lugeda põhivõlgnikku. Samas kostja vastutuse piirmääraks oli käenduslepingu järgi 10 000 eurot. Kostja tasus enne kohtumenetlust 3500 eurot. Seega jäi vastutuse piirmäärast järgi veel 6500 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5798,72 eurot. Seega on kostjalt väljamõistetud summa väiksem kui käenduslepingujärgne vastutuse piirmäär.
14.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et maakohus on valesti tuvastanud, milline leping hageja ja põhivõlgniku vahel on, märgib ringkonnakohus, et maakohus on otsuses õigesti leidnud, et tegemist oli liisingulepinguga. Kuigi maakohtu sõnakasutus, et liisingulepingu alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu, ei ole terminoloogiliselt päris korrektne, vastab liisinguleping osaliselt krediidilepingu tunnustele, mistõttu ei ole maakohtu lähenemine sisuliselt ebaõige ega muuda asja lahendust.
15.Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud ka täiendavalt viivise vähendamist. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on kostja vastava taotluse osaliselt rahuldanud ning vähendanud kostjalt väljamõistetud viivist 1841,63 euroni, st alla põhivõla. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist, üksnes erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust viivist täiendavalt vähendada. Ainuüksi asjaolu, et hageja varem kohtusse ei pöördunud, selleks alust ei anna. Üldjuhul ei saa hagejale ette heita kohtusse pöördumisega viivitamist, kui ta esitab hagi aegumistähtaja jooksul. Ka praeguses asjas ei saa hageja käitumisest välja lugeda pahatahtlikkust, mis annaks alust viivist täiendavalt vähendada. Hageja on ise vähendanud hagis nõutavat viivist põhinõudeni ning maakohus on seda omakorda veelgi vähendanud. 6 (7)
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulu nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks esindajakulu 395,71 eurot. Esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses on 5 tundi. See teeb esindaja tunnitasuks 79,14 eurot. Ringkonnakohus ei pea esindajakuludest põhjendatuks menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega. Ülejäänud ajakulu 4,5 tundi, mis seondub apellatsioonkaebusele vastamise ja lõpliku kirjaliku seisukoha esitamisega, on ringkonnakohtu hinnangul, arvestades asja mahtu ja keerukust, põhjendatud ja vajalik. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulu hüvitis 356,13 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.