Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
KVI Varad OÜ hagi Mammut Element OÜ vastu 56 284 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. septembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KVI Varad OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
KVI Varad OÜ apellatsioonkaebusel 42 242 eurot 28 senti
Mammut Element OÜ apellatsioonkaebus
Mammut Element OÜ apellatsioonkaebusel 20 587 eurot 30 senti Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: KVI Varad OÜ (registrikood 14104466), esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kostja: Mammu Element OÜ (registrikood 14006779), esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar
Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(13)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. septembri 2019 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada KVI Varad OÜ apellatsioonkaebus ja Mammut Element OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.KVI Varad OÜ (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagi Mammut Element OÜ (kostja, tellija) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 56 284 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 530 eurot 46 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (56 284 eurot) alates 10. jaanuarist 2018 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja ja RMV ELEMENT OÜ (RMV)
4.mail 2018 alltöövõtulepingu 2018/04 (töövõtuleping), mille kohaselt kohustus RMV teostama erinevaid ehitustöid ja kostja teostatud tööde eest maksma tasu. Kuivõrd RMV vajas töövõtulepingu täitmiseks täiendavaid käibevahendid, leppisid hageja ja RMV kokku, et hageja hakkab RMV-le osutama faktooringuteenust. Kokkuleppe kohaselt loovutas RMV töövõtulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ning hageja tasus RMV-le enne lepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumist kokku lepitud summa. Arveid faktooriti igakordse kokkuleppe alusel. Faktooringuteenuse osutamiseks ei olnud hageja hinnangul kostja nõusolek vajalik. RMV saatis kostjale 9. novembril 2018 arve nr 18012 (55 000 eurot) ning 12. novembril 2018 arved nr 18013 ja 18014 (vastavalt 1284 eurot ja 31 352 eurot 94 senti). Kostja on arved nende saatmise kuupäevadel kätte saanud ja need allkirjastanud. Arvete allkirjastamine oli faktooringuteenuse osutamiseks vajalik ning sellega kostja kinnitas muu hulgas, et ta on arvetel märgitud teenuse kätte saanud, arvetele ei ole esitatud kreeditarvet, tal puuduvad vastuväited arvetel toodud nõuetele, puuduvad õiguslikud alused, millest 2(13)
tulenevaid nõudeid saaks arvetel toodud nõuetega tasaarvestada ning ta kannab arvetel toodud summad hageja arvelduskontole arvetel näidatud tähtpäevaks. Hageja tasus RMV-le eelnimetatud arvete eest 56 284 eurot. Kostja on jätnud arved nr 18012 ja 18013 hagejale tasumata, s.o kokku 56 284 eurot. Kostja väitel ei olnud RMV teostatud töö kvaliteetne ning tal on omakorda kahjunõue RMV vastu. Kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Kostja on esitanud vaid hulgaliselt dokumente, mis on osaliselt võõrkeelsed ja nummerdamata ning mille alusel on võimatu kostja väiteid kontrollida. Lisaks ei ole välistatud, et kostja esitatud arvetel puudub seos RMV töödega. Hageja juhib tähelepanu, et kostja on 20. detsembri 2018 kirjas kinnitanud, et tal on hageja ees kohustus 46 431 eurot 59 senti, kuid ta ei maksa seda välja enne täiendava ekspertiisi tegemist. Seega on kostja pärast töövõtulepingu ülesütlemist 16. novembril 2018 kinnitanud kohustuse olemasolu. Hageja märgib, et vastavalt RMV ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingule kohustus kostja tasuma RMV-le igakuiselt 86 352 eurot 94 senti vastavalt maksegraafiku alusel esitatud arvetele 30 päeva jooksul arve väljastamisest. Seega kuulus tasu maksmisele maksegraafiku alusel, mitte akti allkirjastamise järgselt. Arvetes on kajastatud oktoobrikuus tehtud tööd ehk makse vastavalt maksegraafikule. Hageja hinnangul rikkus kostja töövõtulepingust tulenevat kohustust arved tasuda, mistõttu palus hageja kostjalt välja mõista 56 284 eurot VÕS § 164 lg 1, 101 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Alternatiivselt palus hageja nõude rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kui kostja kinnitas arveid ebaõigesti, käitus ta heade kommete vastaselt ning tekitas sellega hagejale kahju. Riigikohtu praktika kohaselt võib kauba kättesaamise kinnitamist olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, lugeda tahtlikult ebaõige informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib tekkida kinnituse saajal kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10116, p 17).
Kostja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
Hageja saab olla arvete nr 18012, 18013 ja 18014 loovutuse saajaks, mitte faktooriks, kuna faktooringu puhul peab hageja olema majandustegevuse registris ning olemas peab olema Finantsinspektsiooni poolt väljastatud krediidivahendaja tegevusluba. Kostja ei ole ka hageja ega RMV-ga sõlminud mistahes lepingut või kokkulepet faktooringualaseks koostööks. Samuti ei ole kostjale esitatud ühtegi teadet nõude loovutamise kohta. Faktooringu kokkuleppe puudumist tõendab ka 30. novembril 2018 RVM poolt esitatud arve 01-12-18 kostjale, millel puudub viide hagejale ning seda ei ole ka loovutatud. Hageja ei saa nõuda kostjalt tööde eest tasumist. RMV poolt teostatud tööd olid puudustega ega vastanud lepingutingimustele. RMV rikkus järgmiseid töövõtulepingu punkte: töö ei ole tehtud tähtaegselt (p 3), töö ei vasta projektile (p 4), töö ei vasta kvaliteedile (p 5), ohutusnõuded on täitmata (p-d 5.5 ja 5.9), tööd on dokumenteerimata (p 5.10), töö üleandmise akt on esitamata (p 81.1). Seega ei ole töö vastu võetud ning nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Töövõtja kohustus on tõendada, et kokku lepitud töö on teostatud tähtaegselt ja kvaliteetselt. Kostjal on õigus keelduda enda kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Kuna akte ei esitatud, puudused olid kõrvaldamata, ütles kostja töövõtulepingu 16. novembril 2018 üles selle rikkumise tõttu. Allkirjastatud arved 3(13)
tunnistati kehtetuks. Ülesütlemise avalduses teatas kostja muu hulgas nõuete tasaarvestamisest, mis on edastatud hagejale ja RMV-le. Juhul kui kohus leiab, et kostja peaks RMV-le maksma reaalselt teostatud tööde maksumuse 300 378 eurot 41 senti, arvestab kostja selle summa tasa temale RMV poolt nende tööde ümbertegemisega tekitatud kahjuga 105 616 eurot. Hageja väidab, et kostja on kinnitanud arvete tasumise kohustust. Hageja ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Arved nr 18012 ja 18013 kinnitati kostja juhatuse liikme poolt, kuna RMV esindaja Kevin Vikat, kes on ühtlasi hageja seaduslik esindaja, kinnitas, et aktid on tööde juhile esitatud ja töödes olnud puudused likvideeritud. Arvete allkirjastamine ei tähenda nende tasumise kohustust, vaid on kinnitus arve kättesaamise kohta. Hageja ei saa ka tugineda maksegraafikule, mille kohaselt kohustub kostja tasuma RMVle igakuiselt 86 352 eurot 94 senti. Tegemist on ehitusliku alltöövõtulepinguga, mistõttu on vajalik teostada tööd maksegraafikuga samas mahus, esitada teostatud tööde kohta akte, mille kinnitamise järgselt saab esitada arveid. Samuti peab töö vastama kvaliteedinõuetele. Hageja ei suhelnud kostjaga enne rahade maksmist RMV-le, ta ei teavitanud kostjat, et kostja kinnitused võivad hagejale kahju tekitada juhul, kui töödega on mingi probleem. Seega ei saa kostjapoolne kinnitus arvetel olla kuidagi seotud hea usu põhimõttega. Kostja ei ole hagejale mingisugust kahju põhjustanud. Kostja süü puudub. Arvete allkirjastamisel ei saanud kostja ette näha, et tööd on ebakvaliteetsed ja hagejale tekib kahju, samuti asjaolu, et akte ei esitata. Hageja teadis, et RMV oli teostanud puudustega ja ebakvaliteetse töö, sest K. Vikat oli nii RMV kui ka hageja esindaja.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. septembri otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 19 074 eurot 90 senti, millest põhivõlg on 18 905 eurot 1 sent ja viivis 169 eurot 89 senti, samuti viivise põhivõlgnevuselt (18 905 eurot 1 sent) alates 10. jaanuarist 2019 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud 34 % ulatuses kostja kanda ja 66 % ulatuses hageja kanda, mõistes menetluskulude katteks kostjalt hageja kasuks välja 1290 eurot 30 senti ja hagejalt kostja kasuks 1247 eurot 40 senti. Menetluskulude tasaarvestamise tulemusena mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 42 eurot 90 senti. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millisel õiguslikul alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt arvete nr 18012 ja 18013 tasumist. Hageja on seisukohal, et ta on omandanud nõuded kostja vastu faktooringulepingu alusel. Kostja vastuväidete kohaselt saab hageja olla vaid loovutuse saajaks. Maakohus kontrollis esmalt, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt raha tasumist faktooringulepingu alusel VÕS § 256 kohaselt. Maakohtu hinnangul nähtub hageja kui ka kostja käitumisest, et hageja majanduslikuks eesmärgiks oli RMV tegevuse finantseerimine. Asjas esitatud arvetest nr 18008, 18012, 18013, 18014 ja konto väljavõtetest nähtub, et RMV on sisuliselt müünud oma töövõtulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale, hageja on omandanud iseseisva nõudeõiguse kostja vastu 4(13)
ning hageja on nõuete eest RMV-le tasunud. Seega kohus leidis, et tegemist on ehtsa faktooringuga VÕS § 256 mõttes, mille kohaselt hageja on faktoor, RMV on faktooringu klient ning kostja on faktooringuvõlgnik. Faktooringulepingu regulatsioon ei näe ette nõuet, et faktooriks võib olla üksnes krediidiasutus. Järgnevalt analüüsis maakohus arvetest nr 18012 ja 18013 tulenevate nõuete ja viivisenõude põhjendatust. Maakohus asus seisukohale, et praegusel juhul on hageja konto väljavõttega tõendatud hageja poolt RMV-le 11. novembril 2018 tehtud ülekanne 15 621 eurot 1 sent arve nr 18012 alusel ja 13. novembril 2018 hageja poolt RMV-le tehtud ülekanne 28 139 eurot 41 senti arvete 18013 ja 18014 eest, millest arve 18013 osa on 1284 eurot. Hageja ja RMV vahel sõlmitud väidetavat laenulepingut, mille suhtes on nõudeid hageja ja RMV vahel tasaarvestatud, kohtule esitatud ei ole, seega ei lugenud kohus 32 286 eurot 89 senti faktoorimise mõttes tõendatuks ning leidis, et selle väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud. Nõude 55 000 euro hulka on hageja arvestanud 5092 eurot 10 senti, mis on väidetavalt tasaarvestus hageja nõudega RMV vastu, mis tulenes hageja poolt RMV-le väljastatud arvest nr 18012. Maakohtu arvates ei olnud esitatud arvest aru saada hageja nõude alus RMV vastu, mille kostja peaks tasuma hagejale seoses töövõtulepingust tulenevate nõuete faktoorimisega. Maakohus jättis ka nimetatud summa kostjalt välja mõistmata. Maakohus lisas, et kuigi kostja kinnitas 20. detsembri 2018 kirjas, et tal on kohustus tasuda RMV-le 46 431 eurot 50 senti, siis ei saa seda maakohtu hinnangul käsitleda võla omaksvõtuna, kuna kirja sisust ei nähtu kas ja millise konkreetse arve alusel või millises summas millisest arvest tulenevat summat omaks võetakse. Samuti on arvetel nr 18012 ja 18013 näidatud summad suuremad kui n-ö omaks võetav summa. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt välja arve nr 18012 alusel 15 621 eurot 1 sendi, 2000 eurot faktooringutasu ja arve nr 18013 alusel 1284 eurot, s.o kokku 18 905 eurot 1 sendi. Arvestades põhivõla suurust, siis kohus leidis, et viivis perioodi 30. novembrist 2018 kuni
9.jaanuarini 2019 eest on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel 169 eurot 89 senti. Samuti leidis kohus, et hageja viivisenõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 10. jaanuarist 2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras on põhjendatud. Lõpuks hindas maakohus kostja vastuväiteid nõude sissenõutavuse ja tasaarvestuse kohta. Maakohtu hinnangul kehtib VÕS § 171 lg-s 1 sätestatud võlgniku vastuväite esitamise võimalus uue võlausaldaja nõudele ka siis, kui nõue loovutati faktooringulepingu alusel. Seega saab kostja praeguses asjas esitada vastuväite ka hagejale. Samas maakohus leidis, et kostja vastuväited arvete ja tasu maksmise osas on vastuolulised. Kuigi kostja väitel olid tööd puudustega ning talle tekkis kahju, tasus kostja 30. novembril 2018 arve nr 18014. Maakohus lisas, et kuivõrd arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisega 9. novembril 2018 ja 12. novembril 2018 on kinnitatud, et töö on kätte saadud, puuduvad vastuväited arvel toodud nõuetele, arved on loovutatud hagejale, kreeditarvet esitatud ei ole ning eelnimetatud arvetest oli kostja VÕS § 257 kohaselt teadlik enne väidetava kahju tekkimist, ei saa kostja VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaselt oma kahjunõuet tasaarvestada. Asjaolu, et leping öeldakse üles, ei tähenda seda, et ka arved tühistatakse.
5(13)
Kuna kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda arvete tasumist lepingu alusel, ei analüüsinud maakohus hageja nõuet alternatiivselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate sätete alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 11. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud 34 % ulatuses kostja ja 66 % ulatuses hageja kanda. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja põhivõlg 37 378 eurot 99 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 518 eurot 36 senti, samuti viivis põhivõlalt (37 378 eurot 99 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. jaanuarist 2018 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus tõendeid vääralt hinnanud. Maakohus jättis rahuldamata nõude 32 286 eurot 89 senti. Hageja arvates saab asjas esitatud tõenditest järeldada eeltoodud nõude olemasolu ja tasaarvestust hageja ja RMV vahel. Hageja poolt teostatud ülekannetest nähtub, et hageja on RMV-le tasunud 29 286 eurot 89 senti lepingu nr 211018 alusel. Lisaks on hageja ja RMV vahel toiminud kirjavahetus arve nr 18012 faktoorimise kalkulatsiooni kohta, milles on muu hulgas märgitud: „Laenatud raha , leping 211018 9.11 seisuga 29 286,89 + intress 3000“ ja „-32286,89,- 09.11 seisuga laenatud raha + intress.“ RMV on kalkulatsiooni 11. novembri 2018 e-kirjaga kinnitanud. Järelikult on nii hageja kui RMV kinnitanud omavahelist laenusuhet, mille alusel on hageja RMV-le tasunud 29 286 eurot 89 senti, samuti seda, et laenu intress on 3000 eurot. Järelikult on tõendatud, et pooled tasaarvestasid arve nr 18012 faktoorimisel hageja laenusuhtest tuleneva nõude RMV poolt arve loovutamisest tuleneva nõudega, mille järel pidi hageja veel RMV-le tasuma 15 621 eurot 1 sendi. RMV on andnud ka kinnituse, kõik loetletud arved on faktooringud ja summaliselt RMV-le välja makstud. Finantsteenuse osutamise tõendamiseks ei ole ilmtingimata vaja esitada laenulepingut. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja poolt RMV-le esitatud arvest nr 18012 (5812 eurot 9 senti) ei ole hageja nõude alus RMV vastu arusaadav. Kuigi arvest nr 18012 ei nähtu arve täpsem sisu, on pooled siiski leppinud kokku arvest tuleneva kohustuste olemasolus ja selle nõude tasaarvestamises, mida tõendavad hagi lisad nr 13 ja 15. Samuti on hageja seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, tehes üllatusliku otsuse. Kohus ei ole kordagi poolte tähelepanu juhtinud asjaolule, et finantseeringu reaalne toimumine on tõendamata või et esitatud tõenditest ei piisa. Samuti pole kostja üheski oma menetlusdokumendis väitnud, et finantseerimist ei oleks reaalselt toimunud. Seega puudus hagejal teadmine, et finantseerimiskohustuse täitmine on vaidluse all või et kohus ei pea sellist asjaolu piisavalt tõendatuks. Kuivõrd hagi on ekslikult jäetud osaliselt rahuldamata, on hageja arvates kohus jaotanud ebaõigesti ka menetluskulud.
Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
6.Kostja esitas 14. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 19 074 eurot 90 senti ning viivise. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta 6(13)
hagiavaldus täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta täies ulatuses hageja kanda. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja on arvete nr 18012 ja 18013 aluseks olevad tööd vastu võtnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et töid ei ole lepingu kohaselt vastu võetud, samuti ei ole kohus analüüsinud töövõtulepingu p 8.1 ega põhjendanud, miks ta seda ei arvesta. Ka Riigikohus on leidnud, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri ei ole hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena (Riigikohtu
17.detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Samuti ei tähenda arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamine seda, et kostja on loobunud vastuväidete esitamisest arvetel toodud nõuetele. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 644 lg-t 3, leides ebaõigesti, et kostja ei või töö lepingutingimuste mittevastavusele tugineda. Maakohus ei ole kostja esitatud e-kirju, milles kostja teavitab töövõtjat tööde lepingutingimustele mittevastavusest, analüüsinud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kuna kostja on teavitanud töövõtjat tööde töövõtulepingu tingimustele mittevastavusest tähtaegselt ja piisavalt täpselt, ei ole VÕS § 644 lg 3 kohaldamise eeldused täidetud ning kostja võib tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele. Hageja ei ole ka väitnud, et kostja oleks töövõtjale teatanud mittevastavusest tähtaega rikkudes. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et arvetest nr 18012 ja 18013 tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks 30. novembril 2018. Esiteks ei ole arvete sissenõutavaks muutumise eeldused täidetud. Kuna kostja ei ole arvete nr 18012 ja 18013 aluseks olevaid töid vastu võtnud, siis ei ole kostja kohustatud eeltoodud arveid tasuma. Teiseks, kuigi kostja pidas arve nr 18014 tasumist põhjendatuks, sest see oli esitatud materjalide eest, mis olid juba objektile paigaldatud, ei saa sellest kuidagi järeldada, et kostjal oli kohustus tasuda ka arved nr 18012 ja 18013. Kohus ei ole kostja põhjendusi seoses arve nr 18014 tasumisega analüüsinud ega nende osas seisukohta võtnud. Kolmandaks, kuigi kostja märkis, et lepingu ülesütlemisega allkirjastatud arved tühistati, ei ole maakohus välja selgitanud ega analüüsinud, mida kostja selle vastuväitega silmas pidas. Kostja pidas arvete tühistamise all silmas tehingu, mille sisuks on hagejale arvete kinnitamise tahteavalduse andmine, tühistamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 mõttes. Seega ei olnud töövõtjal kostja vastu tasunõuet. Kuna loovutada on võimalik üksnes tegelikku nõuet, ning töövõtjal see kostja vastu puudus, ei saanud töövõtja seda nõuet ka hagejale loovutada. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 171 lg-t 1 ja leidis ebaõigesti, et kostja ei või esitada hageja nõudele vastuväidet, et arved ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja hinnangul on VÕS § 171 lg 1 eeldused täidetud ning kostja võib esitada hageja nõudele vastuväite, et arved nr 18012 ja 18013 ei ole sissenõutavaks muutunud, kuna nende aluseks olevaid töid ei ole vastu võetud, sest need ei vasta lepingutingimustele. Samuti võib kostja analoogia alusel tugineda arvete 18012 ja 18013 tasumisest keeldumisel VÕS § 258 lg 2 p-le 2, kuna
7(13)
hageja tegi makse töövõtjale ajal, mil hageja teadis või pidi teadma, et RMV on töövõtulepingut rikkunud. Maakohus kohaldas ka vääralt VÕS § 171 lg 3 p 2, kui asus seisukohale, et kostja ei saa tasaarvestada hagejale arvetest nr 18012 ja 18013 tulenevaid nõuded oma kahju hüvitamise nõudega. Kostja on lükanud ümber kohtu seisukohad, et arvete allkirjastamisega on pooled kinnitanud, et töö on vastuvõetud ja kostjal puuduvad vastuväited arvetel toodud nõuetele. Seega on kohus VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaldades lähtudes valedest eeldustest. Kostja nõue seisneb lepingutingimustele mittevastava töö parandamise kulude hüvitamises. Töö parandamiseks mõistlikult vajalik aeg oli töövõtulepingu ülesütlemise avalduse esitamise ajaks möödunud ning õiguslik alus, millel põhineb kostja tasaarvestuseks kasutatav nõue, oli olemas hiljemalt 16. novembril 2018. Isegi kui arved nr 18012 ja 18013 muutusid sissenõutavaks 30. novembril 2018, nagu maakohus leidis, siis oli kostjal lepingutingimustele mittevastava töö parandamise kulutuste hüvitamise nõude õiguslik alus olemas juba enne loovutatud nõuete sissenõutavaks muutumist. Seega ei ole täidetud VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaldamise eeldused ning kostja võib tööde lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva parandamise kulude hüvitamise nõude tasaarvestada hageja nõudega. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hagejal on siiski kostja vastu nõue, on see tasaarvestusega lõppenud. Kostja tasaarvestas tööde lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahjunõude 47 419 eurot 35 senti arvega nr 18012 (55 000 eurot). Tasaarvestuse tulemusena jäi arvest nr 18012 tasuda veel 7580 eurot 65 senti. Seega oli hageja arvetest nr 18012 ja 18013 tulenev nõue kokku peale tasaarvestust 8864 eurot 65 senti. Lisaks on kostjal töövõtja vastu seoses lepingutingimustele mittevastava töö parandamisega nõue 105 616 eurot (sh käibemaks). Seega isegi juhul, kui hageja põhinõue oleks 8864 eurot 65 senti või 56 284 eurot, oleks see alates 1. detsembrist 2018 tasaarvestuse tõttu täielikult lõppenud. Hagejal puudub kostja vastu ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue. Käesoleval juhul on hageja kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 1043 kohaselt täitmata. Kostjal puudus igasugune tahe hagejat kahjustada. Ka ei pidanud kostja võimalikuks hagejale arvete allkirjastamisega kahju põhjustamist olukorras, kus tööde vastavust lepingutingimustele on kinnitanud töövõtja ja faktoor ühes isikus. Kuna praegusel juhul puudub kostja õigusvastane tegu, puudub ka põhjuslik seos hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Kostja hinnangul on hoopis hageja käitunud heade kommete vastaselt. Hageja ei ole ka tõendanud, et talle oleks tekkinud kahju 56 284 euro ulatuses. Pealegi on maakohus tuvastatud hageja poolt töövõtjale arvete nr 18012 ja 18013 alusel tehtud maksed üksnes 18 905 euro 1 sendi ulatuses. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et kostja on hagejale õigusvastaselt kahju põhjustanud, ei vastuta kostja kahju tekitamise eest, kuna hageja on ise kahju tekitamisega nõus olnud. K. Vikati teadmise saab TsÜS § 123 lg 1 kohaselt omistada hagejale ja lugeda hageja kaudseks tahteavalduseks endale kahju tekitamisega nõustumiseks. Samuti rikkus maakohus põhjendamiskohustust, kuna jättis võtmata seisukoha kostja väite osas seoses hageja pahauskse käitumisega. Hageja on kostja vastu nõudeid omandades ja esitades käitunud pahauskselt eesmärgiga raskendada kostjal tööde lepingutingimustele 8(13)
mittevastavusest tulenevate nõuete maksmapanekut, st eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Kohus ei ole selle väite osas seisukohta võtnud. Isegi juhul, kui kohus leiab, et hagejal on töövõtulepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kostja vastu, oleks nõude rahuldamine hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ning seega tuleb see VÕS § 6 lg 2 alusel jätta rahuldamata.
Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
9.Maakohus on jätnud hageja nõude osaliselt rahuldamata põhjusel, et kohtu hinnangul ei olnud hageja tõendanud, et ta on osade arvete eest RMV-le tasunud. Maakohus leidis, et kuna faktooring on finantseerimisteenus, mis võimaldab isikul hankida majandustegevuseks vajalikku käibekapitali, siis peab faktooringu puhul finantseerimine ka reaalselt toimuma (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 40–44).
9.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus jätta hageja (esmasel materiaalõiguslikul alusel) esitatud nõudeid osaliselt rahuldamata põhjusel, et hageja võib olla jätnud RMV-le arvete (st ostetud nõuete) eest osaliselt tasumata. Maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS §-s 170 sätestatu, millest tuleneb, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Praegusel juhul on RMV võlgnikule (kostjale) arvete nr 18012 ja nr 18013 edastamisel teatatud nõude loovutamisest hagejale (I kd, tl-d 34 ja 36). Kostja on arvete (milles sisaldub nõude loovutamise teade) kättesaamist kinnitanud.
9.2.Arvete eest tasumise kohustus on hagejal suhetes RMV-ga ning see ei puuduta kostjat (võlgnikku). Kostja ei ole menetluses ka väitnud, et nõudeid ei ole tegelikult hagejale loovutatud. Hageja kohustus RMV-le arevete eest tasuda ja selle kohustuse täitmine omab küll tähtsust juhul, kui asjas tuleks asuda lahendama hageja alternatiivsel õiguslikul alusel esitatud nõuet (kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet). Vaidlustatud otsuses maakohus hageja väiteid kahju õigusvastasest tekitamisest analüüsinud ei ole, kuna leidis, et hagejal on õigus nõuda arvete tasumist lepingu alusel (vt maakohtu otsuse p 55).
9.3.Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus juhtinud hageja tähelepanu sellele, et finantseeringu reaalne toimumine on asja lahendamisel olulise tähtsusega. Seega tuleb nõustuda hagejaga, et maakohtu lahend võis olla selles osas pooltele üllatuslik. Samas ei saa hageja apellatsioonkaebuse põhjal järeldada, et see võiks olla praegusel juhul menetlusnormi oluline rikkumine. Hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetest nähtuvalt on finantseeringu tegelik toimumine piisavalt tõendatud. 9(13)
10.Kostja poolt menetluses esitatud vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks, kuna tööd on tehtud puudustega ning kostjal on RMV vastu kahjunõue summas 105 616 eurot, mille ta soovib tasaarvestada. Maakohus on pidanud neid vastuväiteid põhjendamatuteks, kuna kostja ei ole tellijat töö mittevastavusest kooskõlast töövõtulepingu p-ga 6.3.3 teavitanud ega töös esinevaid puudusi piisavalt täpselt kirjeldanud. Samuti leidis maakohus, et oma võimalikku kahjunõuet ei saa kostja VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenevalt tasaarvestada, kuna arvetest nr 18012 ja 18013 oli kostja teadlik enne väidetava kahju tekkimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praeguses asjas viinud läbi sisulist eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Eelkõige kostja poolt hagile esitatud vastuväiteid arvestades võivad need minetused olla viinud kohtu hagi osalisel rahuldamisel ebaõigete lõppjäreldusteni.
10.1.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele.
10.2.Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus rajanud oma järeldused üksnes või eelkõige kostja poolt arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud kinnitusele, et töö on kätte saadud, et arvetele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited arvel toodud nõuetele, samuti et puuduvad tasaarvestamise alused. Samas ei nähtu tsiviilasja toimikust, et maakohus oleks ülalviidatud kinnitustele antavat õiguslikku hinnangut pooltega menetluses arutanud. Maakohtu õiguslik hinnang ei selgu ka vaidlustatud otsusest.
10.3.VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja nõude vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, v.a kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi (VÕS § 171 lg 3 p 2). Need õigused vastuväidete esitamiseks on põhimõtteliselt ka faktooringuvõlgnikul (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10116, p 13).
10.4.Ringkonnakohtu hinnangul võib arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud kinnitus olla kostja võlatunnistus, eelkõige deklaratiivne võlatunnistus (võlatunnistuste kvalifitseerimise kohta vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 15–20). Kohtupraktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi 10(13)
rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20 koos selles viidatud praktikaga).
10.5.Seega muutis kostja poolt arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud kinnitus käesolevas asjas küll eeldatavalt tõendamiskoormist – hagi rahuldamata jätmise eeldusena peaks kostja tõendama, et tasunõuded tegelikult ei ole sissenõutavaks muutunud (VÕS § 82 lg 7) või kostjal on õigus tasumisest keelduda (VÕS § 111 lg 1) vms. Samas see siiski ei pruugi välista kostja jaoks võimalust vastuväidetele tugineda ja neid tõendada. Kostja on menetluses tõendeid ka esitanud, eelkõige koos 5. augusti 2019 menetlusdokumendiga, kuid maakohus on neid tõendeid otsuses analüüsinud ainult VÕS § 644 lg-te 1 ja 2 kohaldamise aspektist. Samuti on maakohus jätnud välja selgitamata, kas ja millistest vastuväidetest kostja arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisega (võlatunnistuste andmisega) loobus.
10.6.Ringkonnakohus lisab, et töö tellija VÕS §-s 644 sätestatud kohustused seonduvad oma majandustegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija puhul töö ülevaatamise kohustusega (VÕS § 643). Töö ülevaatamine on aga omakorda võimalik alles pärast töö vastuvõtmist (VÕS § 637 lg 4 tähenduses) või töö valmimist (VÕS § 637 lg 3) ja selle faktilist üleandmist tellijale. Kostja on praegusel juhul väitnud, et arvete nr 18012 ja 18013 aluseks olevad tööd on nõuetekohaselt lõpetamata ning kostja ei ole neid vastu võtnud. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on jaatatud tellija õigust keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg-d 2 ja 6). Tellija on kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes. Samuti võib tellija keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi tasu maksmast, kuni töövõtja on täitnud oma vastastikuse kohustuse, selle täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas 32-1-80-08, p-d 22, 33 ja 34).
11.Ülalmärgitud minetuste tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
12.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda neile võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid. Seejärel tuleb maakohtul asi uuesti sisuliselt lahendada, arvestades käesolevas otsuses esitatud seisukohti materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
11(13)
12.1.Ringkonnakohus märgib, et vähemalt eelmenetluse lõpuks peaks olema menetlusosalistele üldjuhul teatavaks tehtud, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud. Vastasel juhul ei ole menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid. Taolises olukorras ei ole poolte tegelik võrdsus ega menetluse sisuline võistlevus tagatud (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10).
12.2.Nagu eelnevalt märgitud, tuleb kohtul eelmenetluses mh välja selgitada poolte faktilised väited ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad nende väidete tõendamiseks (TsMS § 392 § 1 p-d 3 ja 4). Praegusel juhul on kostja esitanud 5. augustil 2019 maakohtule menetlusdokumendi, millel on dokumendis endas märgitu kohaselt 30 lisa. Samas on dokumendi kõik lisad nummerdamata ning lisade numbreid ei ole võimalik tuvastada ka kohtute infosüsteemi salvestatud failide nimedest. Seetõttu on väga keeruline ja kohati isegi võimatu aru saada, millistele lisadele 5. augusti 2019 menetlusdokumendis on viidatud ning millised tõendid on kostja poolt iga faktiväite kohta esitatud. Lisaks on osad lisad võõrkeelsed. TsMS § 33 lg 1 teisest lausest tuleneb, et kui menetlusosalise kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõendi tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu. Kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus TsMS § 33 lg 3 järgi jätta võõrkeelse dokumentaalse tõendi tähelepanuta. Maakohtul tuleb lasta kostjal asja uuel läbivaatemisel 5. augusti 2019 menetlusdokumendi puudused kõrvaldada, jättes menetlusdokumendi vajadusel käiguta (TsMS § 3401 lg 1 ja § 33 lg 1).
12.3.Vajadusel tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja alternatiivseid väiteid, mille kohaselt on kostja käitunud arvete kinnitamisel tahtlikult heade kommete vastaselt ja tekitanud sellega hagejale kahju (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8). Hageja on nendele kinnitustele tuginedes teinud rahaülekanded RMV-le (faktooringu kliendile). Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Heade kommete vastane on tegu siis, kui selle eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju. Kohtupraktika põhjal ei ole iseenesest nt välistatud, et kauba kättesaamise kinnitamist olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, võiks lugeda tahtlikult ebaõige informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib tekkida kinnituse saajal kahju (vt ka Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-101-16, p 17 koos selles viidatud praktikaga).
12.4.Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel vajadusel hinnata kostja väited, mille kohaselt on hageja nõuete rahuldamine välistatud hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS § 6 lg 2), kuna hageja on kostja vastu nõudeid omandades ja esitades käitunud pahauskselt 12(13)
eesmärgiga raskendada kostjal tööde lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete maksmapanekut, st eesmärgiga tekitada kostjale kahju.
13.Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus veel järgmist.
13.1.Vähemalt senises menetluses esitatu põhjal ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel on kostja kinnitanud üksnes arvete kättesaamist. Nagu eelnevalt märgitud, võib kostja kinnitustel ringkonnakohtu hinnangul olla deklaratiivse võlatunnistuse tähendus. Kostja viidatud Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 on tehtud praegusest oluliselt erinevatel asjaoludel ning käesoleval juhul ei saa sellest lahendist juhinduda. Lisaks on ka tsiviilasjas nr 3-2-1-14409 tehtud otsuses peetud võimalikuks, et arve vastuvõtmine või sellele allkirjastamine võib teatud juhtudel siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist.
13.2.Samuti on kostja ringkonnakohtu arvates ületähtsustanud asjaolu, et arvete nr 18012 ja nr 18013 aluseks olevate tööde kohta ei ole koostatud töövõtulepingu p 8.1.3 kohast töö vastuvõtu akti. See ei välista võlausaldaja jaoks võimalust tõendada teiste tõenditega, et tööd on vastu võetud või tuleb lugeda vastuvõetuks, ning esitada nõue kostja poolt arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud kinnitusetele tuginedes.
13.3.Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja on arvete nr 18012 ja 18013 tühistamise all silmas pidanud arvete allkirjastamisel antud kinnituste tühistamist TsÜS § 90 lg 1 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda kostjale võimalus neid väiteid täpsustada. Asja lahendamisel tuleb mh silmas pidada TsÜS § 99 lg-s 1 sätestatud tühistamisõigust lõpetavaid tähtaegu.
14.Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebustes sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
15.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.