Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Hagiavalduste kohaselt kuulutas kohus 17.12.2018 välja Elupaik OÜ pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Jüri Truutsi. Pankrotimenetluses esitasid 15 võlausaldajat võlgniku vastu nõudeid kokku summas 15 731 082,77 eurot. Kostja pankrotivara hulka kuulub kinnistu asukohaga xxxx (registriosa nr xxxx). 25.11.2019.a. toimus kostja võlausaldajate üldkoosolek. Koosolekul võeti vastu võlausaldaja Nuorisosäätiö sr. häälteenamusega (9 528 333 häält) otsus, millega otsustati teha kostja pankrotihaldurile ettekirjutus müüa kinnistu enampakkumiseta suurimat kasu andval viisil ja selleks kehtestada enne müüki detailplaneering. Vastu hääletasid kõik teised kohal viibinud võlausaldajad, s.o Capital Gate Group OÜ, Rolan Investment OÜ, Brave Capital OÜ, H OÜ, T OÜ, R OÜ (kokku 6 189 044 häält). Hagejad palusid üldkoosolekul protokollida enda vastuväite üldkoosoleku otsuse tühisuse ja õigusvastasuse kohta. Hagejad leiavad, et 25.11.2019 üldkoosoleku otsus on tühine või tuleb alternatiivselt tunnistada kehtetuks. Hagejad on seisukohal, et üldkoosolekul puudus pädevus otsuse tegemiseks. PankrS § 77 p 5 kohaselt on üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Üldkoosolek võttis vastu otsuse kinnistu müügi peatamiseks kuni kinnistu suhtes detailplaneeringu kehtestamiseni. Sellise otsuse tegemiseks puudus üldkoosolekul õigus, mistõttu on üldkoosoleku otsus tühine, või alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et otsus ei ole tühine, siis tuleks see tunnistada kehtetuks. Vastavalt PankrS § 136 lg-le 1 ja § 137 lg-le 1 on võimalik valida, kas müüa vara enampakkumisel või müüa vara enampakkumise väliselt otsustuskorras. Pankrotiseadus ei võimalda üldkoosolekul vara müüki lõpetada ega peatada või anda mistahes teisi korraldusi ega juhiseid pankrotivaraga seoses. Pankrotihaldur võis vara müüki alustada pärast 14.01.2019 võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist, mida haldur on ka teinud, üritades kinnistut võõrandada korduvalt väljakuulutatud enampakkumistel. PankrS § 140 näeb ette kinnisasja 4 kuu jooksul müümise ning pandipidaja nõusolekuta ei saa üldkoosolek otsustada seadust muuta. Hageja I (kelle kasuks kinnistu on hüpoteekidega koormatud), ei ole andnud nõusolekut kinnistu müügi peatamiseks ja hüpoteegipidaja on üldkoosolekul hääletanud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise vastu. Seega on üldkoosoleku otsus vastuolus PankrS §-iga 140 ning see kahjustab oluliselt võlausaldajate huve, kellel on õigustatud ootus, et nende nõuded rahuldatakse pankrotivara arvelt seaduses ettenähtud tähtaegadel. Hagejad leiavad täiendavalt, et üldkoosoleku otsus on vastuolus seadusega ja pankrotimenetluse toimimise üldiste põhimõtetega, mis peavad tagama pankrotivara katkematu müümise ning võlausaldajate nõuete pankrotivara arvelt rahuldamise seaduses ettenähtud viisil ja tähtaegadel. Hagejad on seisukohal, et üldkoosoleku otsus rikub võlausaldajate huve ja tekitab võlausaldajatele olulist kahju. Otsus võeti vastu ühe võlausaldaja poolthäältega, ükski teine võlausaldaja otsuse poolt ei hääletanud, seega ei vasta üldkoosoleku otsus teiste võlausaldajate tahtele. Üldkoosoleku otsus venitab pankrotivara müüki määramata ajaks ning vara müügi peatamine ei ole kooskõlas PankrS §-iga 140 ja §-ga 2, mille kohaselt tuleb pandiese võõrandada viivitamatult ja rahuldada saadud raha ulatuses pandipidaja nõudeid. Samuti ei selgu otsusest, miks või kuidas peaks pankrotihaldur saavutama kinnistule detailplaneeringu kehtestamise. Lisaks kaasnevad sellega võlgnikule põhjendamatud ja märkimisväärsed kulud, mille kandmiseks pankrotipesal puuduvad vahendid. Kinnistut on senise pankrotimenetluse jooksul üritatud müüa umbes aasta jooksul, kuid müük ei ole õnnestunud, sest kinnistut on müüdud enampakkumistel tegelikust turuhinnast mitu korda kõrgemate ebarealistlike hindadega. Kinnistu müügi peatamine määramata ajaks tekitab pandiga tagatud nõuetega võlausaldajatele olulist rahalist kahju, kuna see lükkab määramata ajaks edasi võlausaldajate võimaluse saada enda nõue pankrotivara arvelt rahuldada. Hagejad paluvad hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja ei nõustu, et üldkoosoleku 25.11.2019 otsus oleks vastuolus seadusest tuleneva keeluga ning TsÜS § 87 kohaselt tühine. Samuti puuduvad kostja hinnangul alused otsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna otsuse vastuvõtmisel on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid ning otsus vastab võlausaldajate ühisele huvile – saada pankrotimenetluses oma nõuded pankrotivara arvelt rahuldatud võimalikult suures ulatuses. Kostja ei nõustu hagejate arvamusega, et PankrS § 137 lg-st 1 ei tulene üldkoosolekule õigust otsustada pankrotivarasse kuuluvat kinnisasja müüki muul viisil kui vaid enampakkumiseta. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et PankrS § 137 lg 1 tuleks selle eesmärgist lähtuvalt tõlgendada laiendavalt ning kohaldada seda mistahes juhtudel, mil vara müük muul viisil (sh enampakkumisel) annaks suuremat kasu (RKTKm 3-2-1-38-17 p 19). Praegusel juhul on kostja üldkoosolek 25.11.2019 otsusega otsustanud PankrS § 137 lg 1 alusel müüa kinnistu selliselt, et kehtestada sellele eelnevalt detailplaneering, kuna see võimaldaks müüa pankrotivara suuremat kasu andval viisil. Kostja märgib, et otsuse vastuvõtmisele eelnes kostja pankrotihalduri Jüri Truutsi pöördumine kostja võlausaldajate poole, milles haldur juhtis tähelepanu, et on kinnistu müügiks kuulutanud välja mitu enampakkumist, millele ei ole huvilisi registreerunud. Samas kirjas juhtis haldur tähelepanu, et kinnistu suhtes on pooleli detailplaneeringu kehtestamise menetlus, millise protsessi lõpuleviimine võiks kinnistu müügihinda oluliselt suurendada. A eksperthinnangu kohaselt võiks eelduslikult kehtestatud detailplaneeringuga kinnisasja turuväärtus olla 4 000 000 eurot (lisandub käibemaks). Kuna kinnistu osas kehtiva hindamisakti kohaselt võiks kinnistu suhtes algatatud detailplaneeringu kehtestamine oluliselt suurendada selle müügihinda ning ka atraktiivsust võimalike ostjate seas, siis on PankrS § 137 lg-s 1 sätestatud eeldus PankrS § 136 lg-s 1 sätestatud müügiviisist kõrvalekaldumiseks täidetud ning otsus on seaduslik. Kostja ei nõustu, et otsus oleks ka vastuolus pankrotimenetluse võlausaldajate ühiste huvidega. I järjekorra pandipidajast hageja I võrdsustab hüpoteegipidajaks olevate võlausaldaja huvid alusetult kõigi kostja pankrotimenetluse võlausaldajate ühiste huvidega. PankrS § 2 kohaselt ei ole aga pankrotimenetluse eesmärgiks mitte üksnes pandipidajate nõuete rahuldamine, vaid kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel. Seega pandipidajate huvid ei pruugi ja tihtipeale ka ei ühti teiste pankrotimenetluses osalevate võlausaldajate huvidega – pandipidaja huviks on saada oma nõue rahuldatud võimalikult kiiresti, samas kui II rahuldamisjärgu võlausaldajad on huvitatud vara müümisest kõige kasumlikumal (mitte kõige kiiremal) viisil, et pärast I järjekorra võlausaldaja nõuete rahuldamist jätkuks pankrotivara ka nende nõuete (kasvõi osaliseks) rahuldamiseks. Kostja hinnangul järgib otsus kõigi võlausaldajate ühist huvi, kuivõrd kinnistu suhtes algatatud detailplaneeringu lõpuni menetlemisel on võimalik müüa kinnistu oluliselt suuremat kasu andval viisil. Kostja leiab, et otsus on seaduslik ka seetõttu, et otsuses on leitud tasakaalustatud lahendus kostja erinevate järjekorra võlausaldajate huvide vahel. Kuigi PankrS § 140 sätestab põhimõtte, et pandiga koormatud vara tuleks pandipidaja huvisid arvestades müüa esimesel võimalusel, ei ole siiski tegemist imperatiivse sättega, millest ei võiks kõigi võlausaldajate ühistes huvides PankrS § 137 lg 1 sätestatud eelduste esinemisel kõrvale kalduda. Ka praktikas on levinud, et PankrS § 140 sätestatud tähtaegu pole võimalik või otstarbekaks peetud järgida. Kuivõrd suurvõlausaldaja on avaldanud kostja pankrotihaldurile, et on valmis kandma kõik detailplaneeringu menetlusega seotud kulud ja tagama tekkida võivate kahjude hüvitamise, siis on otsus erinevate võlausaldajate huvide seisukohast tasakaalustatud ega ole ka kinnistu hüpoteegipidajate suhtes ülemäära koormav. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda,

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungil ja uurinud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta seetõttu täies ulatuses rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. PankrS § 83 lg 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Pooltel puudub vaidlus selles, et Harju Maakohtu 17.12.2018 määrusega tsiviilasjas nr. 2-1816668 kuulutati välja kostja pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Jüri Truuts. Pankrotimenetluses esitasid 15 võlausaldajat võlgniku vastu nõudeid kokku summas 15 731 082,77 eurot. Hagejate OÜ Rolan Investment, OÜ Capital Gate Group ja Brave Capital OÜ nõuete tagamiseks on kostjale kuuluvale kinnisasjale xxxx (registriosa nr xxxx) seatud hüpoteegid. Nimetatud hagejate nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud esimeses rahuldamisjärgus ja on seega eesõigusnõuded. 25.11.2019 toimus OÜ Elupaik (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek, millel võeti vastu võlausaldaja Nuorisosäätiö sr. häälteenamusega otsus, millega otsustati teha kostja haldurile ettekirjutus müüa vara enampakkumiseta suurimat kasu andval viisil ja selleks kehtestada enne müüki detailplaneering. Vastu hääletasid kõik teised kohal viibinud võlausaldajad, s.o Capital Gate Group OÜ, Rolan Investment OÜ, Brave Capital OÜ, H OÜ, T OÜ, R OÜ . Hagejad leiavad, et eelnimetatud otsus on vastuolus seadusega ja seetõttu tuleb tuvastada vastavalt selle tühisus või tunnistada antud otsus kehtetuks. Kostja leiab, et otsus vastab seaduses sätestatud nõuetele. Kohus on seisukohale, et PankrS § 83 ei välista üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamist TsÜS §i alusel. Samas tühise tehingu kehtetuks tunnistamiseks puudub alus, kuna kehtetuks saab tunnistada üksnes formaalselt kehtivat otsust. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on tuua kaasa tehingu tühisus. TsÜS § 38 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku juhtorgani (sh võlausaldajate üldkoosoleku) otsus tühine, kui selle tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. PankrS § 77 p 5 alusel on üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Seega on üldkoosolek pädev otsuseid vastu võtma üksnes küsimustes, mille otsustamise õigus üldkoosolekule on seadusega antud. Käesoleval juhul on üldkoosolek vastu võtnud otsuse sisuliselt kinnistu müügi peatamiseks kuni kinnistu suhtes detailplaneeringu kehtestamiseni. Kohtu hinnangul sellist pädevust üldkoosolekul ei ole.

Vastavalt PankrS § 136 lg-le 1 müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus ette nähtud korras, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 137 lg 1 järgi võib võlausaldajate üldkoosolek teha haldurile ettekirjutuse müüa vara enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu. Seega vastavalt PankrS § 136 lg-le 1 ja § 137 lg-le 1 on võimalik valida kahe vahel: kas müüa vara enampakkumisel või müüa vara enampakkumise väliselt otsustuskorras. Eelneva alusel nõustub kohus hagejatega, et pankrotiseadus ei võimalda üldkoosolekul vara müüki peatada või anda mistahes teisi juhiseid seoses pankrotivara. PankrS § 137 lg 1 annab võlausaldajate üldkoosolekule õiguse teha haldurile ettekirjutus müüa vara enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu, kuid käesoleval juhul ei ole otsusega määratud, kuidas enampakkumiseta müük suuremat kasu tooks. Sisuliselt on kohtu hinnangul otsuse sõnastusest nähtuvalt otsustatud müügi edasilükkamine kuni detailplaneeringu kehtestamiseni, kuid ei ole otsustatud vastuolus PankrS § 137 lõikega 1 müügi viisi. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu, kuidas võiks detailplaneeringu kehtestamine anda suuremat kasu kui enampakkumisel müük. Lisaks ei ole käeolevaks ajaks teada, kas detailplaneering üldse kehtestatakse.

PankrS § 140 sätestab, et kui pankrotivarasse kuuluv ese on koormatud pandiõiguse või muu asjaõigusega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda koormatud eseme sundmüüki, müüb haldur koormatud eseme kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasja aga nelja kuu jooksul arvates ajast, millal haldur võis alustada pankrotivara müüki. Vaidlus puudub selles, et haldur on alustanud vara müüki pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut. PankrS § 140 peamiseks eesmärgiks on kaitsta pandipidajat kui eesõigusenõuet omavat võlausaldajat oma nõude sissenõudmisel. Pandipidajal on kohtu hinnangul õigus nõuda haldurilt vara müüki seaduses sätestatud ajajooksul ning sellise õiguse piiramist võlausaldajate üldkoosoleku otsusega seadus ette ei näe. Seega on antud otsus vastuolus nii PankrS § 137-ga 1 kui ka § -ga 140, mis on kehtestatud pandipidajast võlausaldaja kui eesõigusnõude omaniku kaitseks. Kohus ei nõustu kostjaga, et vaidlusalune otsus oleks võlausaldajate ühistes huvides, kuna see takistab käeoleval juhul võlausaldajatel saada oma nõudele pankrotivara arvel rahuldust, sest lükkab vara müügi edasi määramatusse aega. Puudub vaidlus selles, et detailplaneeringu kehtestamist ei ole siiani toimunud, kehtestavatat detailplaneeringut on aga õigus vaidlustada, mistõttu ei ole ajaliselt määratletav, millal võiks haldur asuda pankrotivara realiseerima. Kohus on seisukohal, et selline olukord on võlausaldajate huve kahjustav, kuna takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Eelneva alusel on vaidlusalune otsus kohtu hinnangul vastuolus seadusega ja seega tühine, mistõttu kuuluvad hagid rahuldamisele.

Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hagejate I ja II menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad menetluskulud riigilõivust summas 300 eurot ja õigusabikuludest summas 1980 eurot, millele lisandub kohtuistungil osalemise kulu. Lepinguline esindaja on osutanud õigusabi 11 h hinnaga 180 eurot/h. Kohtuistung kestis 0,5 h, seega lisandub õigusabikulu summas 90 eurot, kokku moodustab õigusabikulu 2070 eurot. Hageja III menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad menetluskulud riigilõivust summas 300 eurot ja õigusabikuludest summas 522 eurot käibemaksuga ( 3 h hinnaga 145 eurot/h, millele lisandub käibemaks), millele lisandub kohtuistungil osalemise kulu. Kohtuistung kestis 0,5 h, seega lisandub õigusabikulu summas 87 eurot käibemaksuga, kokku moodustab õigusabikulu 609 eurot käibemaksuga. TsMS § 174 lg 6 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja III on vastava kinnituse andnud. Seega tuleb menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga. Hageja IV menetluskulu moodustab riigilõiv summas 300 eurot. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et hageja I ja II menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus on seisukohal, et hagejate I, II ja III lepinguliste esindajate tunnitasu määr on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohus leiab, hageja I ja II menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Arvestades tsiviilasja mahtu ja asjaolu, et tegemist ei ole mahuka ega õiguslikult keeruka vaidlusega, tuleb põhjendatuks lugeda hageja I ja II-le osutatud õigusabi kokku 6 tunni ulatuses, seega summas 1080 eurot. Muus osas on hagejate menetluskulud põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista. Hageja I ja II on lisaks palunud kostjatelt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.