Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue L K esitas 28.01.2019 Viru Maakohtule hagiavalduse R S vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavaldusest nähtub, et pooled sõlmisid 29.01.2016 laenulepingu nr 2/290116, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 50 000.00 eurot tagastamise tähtajaga 2 kuud. Hageja andis laenusumma kostjale üle sularahas laenulepingu allkirjastamise hetkel. 17.03.2016 sõlmisid pooled laenulepingu nr 3/170316, mille alusel andis hageja kostjale veel laenu summas 50 000.00 eurot tagastamise tähtajaga 2 kuud. Laenusumma üleandmine toimus sularahas laenulepingu allkirjastamise hetkel. Mõlema laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi 12% aastas. Kostja ei ole laenulepingute alusel saadud laene tagastanud ega lepingutest tulenevaid intresse tasunud. Laenulepingust nr 2/290116 tulenev põhinõue summas 50 000.00 eurot muutus sissenõutavaks 29.03.2016. Laenulepingust nr 3/170316 tulenev põhinõue summas 50 000.00 eurot muutus sissenõutavaks 17.05.2016. Hageja soovib laenusummade tagastamist, esimese kahe kuu eest intressi määraga 12% aastas tasumist ning ülejäänud aja eest viivise määraga 12% aastas tasumist. Hageja palub seega kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 100 000.00 eurot, intressi 1 983.61 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 33 199.24 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 12% aastas põhinõudelt (100 000.00 eurot), alates 29.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagile Kostja vastusest nähtub, et 2016 aastal sõlmisid pooled kaks laenulepingut, mõlemad tähtajaga 2 kuud, tingimustega tagastada laenud summas 50 000.00 eurot ja intressid 12% kahe kuu eest. Laenulepingute p 3.1. kohaselt tuli laen tagastada tervikuna või osade kaupa. Lepingu p 1.1. kohaselt võis laenu tagastamise tähtaega pikendada. Kostja leppis 2016 aasta aprillis Sankt-Peterburis hagejaga kokku, et võlgnevuse tagastamine toimub osade kaupa, s.o summas 2 000.00 – 3 000.00 eurot kuus. Seega oli laenulepingute lõpliku arveldamise tähtaeg 2019 aasta oktoober. Kokkulepe sõlmiti telefoni teel. Kokkuleppe kohaselt sai hageja igakuiselt raha V (asukohaga XXX), kus kostja rentis 2016 aastal ruume. Kostja palvel andsid hagejale raha kostja kolleegid. Hageja sai kostjalt võla ja laenuintressi katteks lepingu nr 2/290116 alusel raha alljärgnevalt: 29.02.2016 - 2 520.00 eurot, 25.03.2016 - 2 837.00 eurot, 27.04.2016 - 2 837.00 eurot, 15.06.2016 1 250.00 eurot, 29.06.2016 - 2 837.00 eurot, 22.07.2016 - 2 875.00 eurot, 16.09.2016 - 22 850.00 eurot, s.o kokku 38 006.00 eurot. Lepingu nr 3/170316 alusel tagastas kostja hagejale 27.04.2016 1 340.00 eurot, 15.06.2016 - 1 345.00 eurot, 11.07.2016 - 3 520.00 eurot, 10.08.2016 - 3 497.00 eurot, s.o kokku 9 702.00 eurot. Kokku on kostja 2016 aastal hagejale tagastanud 47 708.00 eurot. Intressid on seega tasutud täies ulatuses, põhivõlgnevus on tagastatud osaliselt. Kostja ei ole nõus maksma hagejale viivist, kuna lepingute järgi ei tohi viivis ületada 15% lepingusummast. Kostja peab viivist maksma ainult hageja nõudmisel, hageja ei ole aga viivist

kunagi nõudnud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja täiendavad seisukohad 27.03.2019 teatas hageja kohtule, et pooled ei ole mistahes kokkulepet laenude osade kaupa tagastamise ega lepingu tähtaja pikendamise osas sõlminud. Kostja on küll korduvalt lubanud hagejale lepingutest tulenevaid kohustusi täita, kuid seda siiski teinud ei ole. Kostja poolt märgitud laenude lõpliku tagastamise tähtaeg, s.o 2019 aasta oktoober, on seega hageja hinnagul alusetu ja põhjendamatu, kuna pooled ei ole laenulepinguid muutnud. Laenulepingute p 1.4. annab laenuandjale õiguse nõuda laenusaajalt viivist. Antud juhul nõuabki hageja kohtu kaudu viivise tasumist. Ekslikult leib kostja, et hageja ei saa nõuda viivist rohkem kui 15% põhivõla summast. Lepingute p 1.4. sätestab viivise määraks 0,1% päevas ja sellise määraga viivist võib tõesti nõuda ainult kuni põhivõla 15% suuruseni. Kuid see lepingusäte ei piira hageja õigust nõuda viivist lepinguga ettenähtud intressi määras. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul nõuabki hageja viivist lepingu p-ga 1.1. ettenähtud intressimääras (s.o 12% aastas (või 0,03% päevas)). Hageja ei nõua lepingu punktiga 1.4. ettenähtud viivise tasumist vaid nõuab lepingu punktiga 1.1. ettenähtud intressi (12% aastas) tasumist, mille kogusumma ei ole lepinguga piiratud. Kui kohus leiab, et lepingujärgne intressinõude kogusumma on samuti piiratud, siis hageja on seisukohal, et rahuldamisele kuulub igal juhul viivise nõue vähemalt seadusega ettenähtud määras, s.o 8% aastas. 22.04.2019 esitas hageja tõendina pooltevahelise 06.11.2011 laenulepingu, mille alusel oli kostjale antud laen summas 322 500.00 USA dollarit. Seega käesoleva haginõude aluseks olevatele laenulepingutele 2/290116 ja 3/170316 lisaks on kostjal ka muud rahalised kohustused hageja ees. Hageja on 06.11.2011 laenulepingu alusel tasumisele kuulunud intressi katteks kostjalt väiksemad rahasummad saanud, kuid 2016 aasta laenulepingute alusel ei ole hagejale kostja poolt raha tasutud. Kostja täiendavad seisukohad Kostja leidis 31.05.2019 täiendavalt, et 06.11.2011 laenuleping on täidetud ja selle kohta on olemas ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas 2-16-19324. Nimetatud ringkonnakohtu otsusest nähtub, et võlgnevus 06.11.2011 laenulepingu nr 061111 järgi on täielikult tasutud. Tsiviilasja 2-16-19324 raames esitati tõendid, sealhulgas ka 2/290116 ja 3/170316 laenulepingud ning helisalvestis, mille kohus lisas kostja taotlusel kohtuasja materjalide juurde. Pooled andsid ütlusi lepingute sõlmimise ja helisalvestise asjaolude kohta. Hageja väidab, et kostja poolt käesolevas asjas tõendina esitatud helisalvestisel räägib hageja 06.11.2011 laenulepingust. Kostja leiab, et telefonivestluses käib jutt mitte ühest, vaid mitmest võlakohustusest (st kohustustest räägitakse mitmuses). Peale selle käis helisalvestises jutt laenulepingutest tulenevate intresside tasumisest 29 ja 17 kuupäevadeks. Kostja on seisukohal, et nimetatu tõendab samuti, et vestluses käib jutt 2/290116 ja 3/170316 lepingutest. Mõlemad lepingud nägid ette 12% intressi tasumist. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud hagiavalduse, poolte seisukohtade ning tõenditega, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 29.01.2016 laenulepingu nr 2/290116, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 50 000.00 eurot, tähtajaga kaks kuud ning intressimääraga 12% aastas (tlk 7). Puudub vaidlus ka, et pooled sõlmisid 17.03.2016 laenulepingu nr 3/170316, mille alusel andis hageja kostjale veel laenu summas 50 000.00 eurot, tähtajaga kaks kuud ning intressimääraga 12% aastas (tlk 8). Kostja ei vaidle vastu ka, et tal oli kohustus hagejale laenulepingutest tulenevalt raha tagastada. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole laenulepingute alusel temale raha tagastanud ning palub seega kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse kokku 100 000.00 eurot ning intressid summas 1 983.61 eurot. Kostja on seisukohal, et ta on osaliselt, s.o summas kokku 47 708.00 eurot, hagejale laenulepingute alusel 2016 aastal raha tagastanud. Intressid on seega kostja hinnangul tasutud täies ulatuses, põhivõlgnevus on tagastatud osaliselt. Kostja on seisukohal ka, et pooled on leppinud telefoni teel kokku võlgnevuse tagastamises osade kaupa, s.o summas 2 000.00 – 3 000.00 eurot kuus, laenulepingute lõplik arveldamise tähtaeg oli 2019 aasta oktoober. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja on seisukohal, et mistahes kokkulepet laenude osade kaupa tagastamise ega lepingu tähtaja pikendamise osas pooled sõlminud ei ole. Kostja on küll korduvalt lubanud hagejale lepingutest tulenevaid kohustusi täita, kuid seda teinud ei ole. Poolte vahel on seega vaidlus selles, kas laenusummad on vaidlusaluste laenulepingute alusel kostja poolt hagejale osaliselt tagastatud ning kas pooled on kokku leppinud laenude tagastamise tähtaja pikendamises. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Poolte vahel sõlmitud laenulepingute p 1.1. nähtub, et laenude tagastamise tähtajaks on 2 kuud raha saamise kuupäevast alates. Pooltel selles osas vaidlus puudub. Pooled ei vaidle ka, et kostja on hagejalt raha sularahas saanud lepingute allkirjastamise päeval, s.o 29.01.2016 ja 17.03.2016. Laenulepingute p 1.1. nähtub ka, et poolte kokkuleppel võib raha tagastamise tähtaega pikendada (tlk 7-8). Kohus on seisukohal, et kostja väited, et pooled on leppinud telefoni teel kokku võlgnevuse tagastamises osade kaupa ning et laenulepingute lõplikuks arveldamise tähtajaks leppisid pooled kokku 2019 aasta oktoober, on jäänud paljasõnaliseks ning tõendamata. Mistahes usaldusväärseid

tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus on seisukohal seega, et vaidlusalustest laenulepingutest tulenevad kohustused tuli kostjal täita vastavalt lepingutes sätestatule, s.o kahe kuu jooksul. Kostja on seisukohal, et ta on vaidlusalustest laenulepingutest tulenevalt hagejale osaliselt raha tagastanud. Pooled iseenest ei vaidle, et hageja on millalgi kostjalt mistahes rahasummad saanud. Hageja hinnangul on aga rahasummad olnud kostja poolt tasutud poolte vahel varasemalt sõlmitud laenulepingust tuleneva intressi katteks, vaidlusaluste 2016 aasta laenulepingute alusel ei ole aga hagejale kostjalt raha tasutud. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust 20.06.2019 (tlk 56). Kohus selgitas, et kostjal lasub TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet, et ta on laene osaliselt tagastanud, tõendada. Kuna negatiivse asjaolu tõendamist (et hageja ei ole raha saanud) ei saa hagejalt oodata, lasub kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus anda hageja väiteid ja tõendeid ümberlükkav selgitus nende asjaolude ja tõendite kohta, mida hageja lepingu sõlmimise kohta esitas (vt nt Riigikohtu lahend nr 32-1-84-03 p 11). Kohus selgitas ka, et juhul, kui kostja väidab, et ta on hagejale vaidlusaluste laenulepingute alusel raha osaliselt tagastanud, tuleb tal seda asjaolu tõendada. Ka Riigikohus on 17.11.2011 lahendi 3-2-1-96-11 p. 12 selgitanud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. VÕS § 96 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Seega on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt tõendit täitmise vastuvõtmise kohta. VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud dokumentide väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-11, p 9; 18. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-07, p 10). Järelikult juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Kostja ei ole mistahes usaldusväärseid tõendeid, et ta on vaidlusaluste laenulepingute alusel hagejale raha osaliselt tagastanud, kohtule esitanud. Ka kohtule tõendina esitatud telefonikõne audiosalvestustest ei selgu, millal see tehtud on, mis võlgnevustest pooled räägivad, mis summad ja millal tasutud on jne (tlk 35). Seega ei tõenda nimetatud tõend samuti, et kostja on hagejale vaidlusaluste lepingute alusel kasvõi osaliselt raha tagastanud. Kohtule ei ole ka üleüldse ühtegi usaldusväärset tõendit mistahes rahasummade tagastamise kohta esitatud ega ka mistahes tõendeid, millest nähtuks millal, kui palju, mille alusel ning kas üldse on kostja hagejale raha tasunud. Kohtule on vaid tõendina esitatud Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas 2-16-19324, millest nähtub, et võlgnevus 06.11.2011 laenulepingu nr 061111 järgi on täielikult tasutud. Samas nimetud otsusest nähtub ka, et poolte ning nendega seotud äriühingute vahel on olnud ka muid võlasuhteid. Kuivõrd kostja ei ole 29.01.2016 laenulepingu nr 2/290116 ja 17.03.2016 laenulepingu nr 3/170316 alusel hagejale raha tagastamist tõendanud, tuleb nimetatud laenulepingutest tulenevalt kokku 100 000.00 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Kohus märgib, et põhimõtteliselt on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 10). Pooled on laenulepingutes kokku leppinud intressimääras 12% aastas (tlk 7-8). Selles osas pooltel vaidlus puudub. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingutest tulenevalt intressid kokku summas 1 983.61 eurot. Ka intressisumma üle poolte vahel vaidlus puudub. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingute alusel hagejale raha tagastamist tõendanud, on kohus seisukohal, et hageja intressi nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus selgitab, et nimetatud regulatsioon ei ole üldjuhul imperatiivne, s.o pooled võivad kokku leppida ka teistsuguses viivisemääras. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 33 199.24 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 12% aastas põhinõudelt (100 000.00 eurot), alates 29.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole nõus maksma hagejale viivist, kuna leiab, et lepingute järgi ei tohi viivis ületada 15% lepingusummast. Kostja on seisukohal ka, et ta peab viivist maksma ainult hageja nõudmisel, hageja ei ole aga viivist kunagi nõudnud. Poolte vahel on seega vaidlus ka viiviste osas. Alusetud on kohtu hinnangul kostja väited, et hageja ei ole temalt viivist nõudnud. Hageja on viivisenõude esitanud hagis. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust endast. Toimiku materjalidest nähtub, et vaidlusaluste laenulepingute p 1.4. järgi kui laenusaaja viivitab lepingus ettenähtud summade tagastamisega, peab ta maksma viivist iga kalendripäeva eest 0,1% võlgu olevast summast, kuid mitte enam kui 15% kogusummast (tlk 7-8). Pooled on seega laenulepingutes viivisemääras ja viivise piirmääras kokku leppinud. Hageja on seisukohal, et laenulepingute p 1.4. ei piira tema õigust nõuda viivist lepinguga ettenähtud intressimääras. Antud juhul nõuabki hageja viivist lepingu p-ga 1.1. ettenähtud intressimääras (s.o 12% aastas (või 0,03% päevas)). Kohus on seisukohal, et iseenesest saab hageja nõuda viivist väiksemas määras, kui pooled on esialgselt kokku leppinud, kuid kuna lepingute järgi on viivise summa piiratud (s.o kuni 15% kogusummast), ei ole praegusel juhul viivise muutmine põhjendatud. Kohus märgib, et ainuüksi lepinguga võetud kohustuse mittetäitmine ei anna hagejale alust sellisel juhul rakenduva kokkulepitud sanktsiooni ühepoolseks muutmiseks. Kohtu hinnangul võib hageja praegusel juhul nõuda kostjalt lepingus kokkulepitud viivist piirmääraga 15% kogusummast, teistsuguse viivise nõudmine ega kostja kahjustamine ei ole põhjendatud. Kohus leiab ka, et VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause (s.o kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär) kohaldamine on põhjendatud juhul, kui lepingus puudub kokkulepe viivisemäära kohta. Praegusel juhul on aga nimetatud kokkulepe lepingutes olemas. Kohus ei nõustu hagejaga ka, et igal juhul kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis vähemalt seadusega ettenähtud määras, s.o 8% aastas. Praegusel juhul on pooled lepingutes viivise määras kokku leppinud ning viivisesumma on piiritletud. Kokkulepitud viivis ega viivise piirmäär ei ole ka seadusega vastuolus. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja viivised lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,1% päevas, kuid mitte enam kui 15% kogusummast. Laenulepingu nr 2/290116 kohaselt oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivise summaks 71 100.00 eurot. Laenulepingu nr 3/170316 kohaselt oleks viivise summaks 68 650.00 eurot. Kuivõrd laenulepingute p 1.4. järgi on viivise summad piiratud, s.o viivist saab nõuda mitte enam kui 15% kogusummast, siis laenulepingust nr 2/290116 tulenevalt kuulub väljamõistmisele viivis summas 7 500.00 eurot ning laenulepingust nr 3/170316 tulenevalt samuti summas 7 500.00 eurot. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 29.01.2016 laenulepingust nr 2/290116 ja 17.03.2016 laenulepingust nr 3/170316 tulenevad põhivõlgnevused summas kokku 100 000.00 eurot, laenulepingutest tulenevad intressid kokku 1 983.61 eurot ning viivised määraga 0,1% päevas, kuid mitte enam kui 15% kogusummast, s.o kumbagi lepingu puhul summas 7 500.00 eurot. Kohus jätab hageja nõuded viivise summas kokku 33 199.24 eurot ning sissenõutavaks mittemuutunud viivise määraga 12% aastas väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 alusel osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o ca 80% ulatuses, jäävad menetluskulud 80% ulatuses kostja ning 20% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.