Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. juuni 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-142483 SIA Silver Vein hagi Tarmo Zimmeri vastu 7260 euro saamiseks
Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5225 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. detsembri 2024. a otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Tarmo Zimmeri apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
10. juuni 2025. a kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) SIA Silver Vein (Läti Vabariigi äriühig, registrikood LV44103119855), esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar Kostja (apellant) Tarmo Zimmer (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Liisa Linna ja Katarina Talumäe
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. detsembri 2024. a otsus muutma.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Tarmo Zimmeri kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks Tartu Maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.SIA Silver Vein (hageja) esitas 4. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Tarmo Zimmerilt (kostja) 7260 euro saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite, mille tõttu anti Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2022. a määrusega nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja 7260 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2022. aastal suulise töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja rajama puurkaevu kostjale kuuluvale XXXXXX kinnistule, X vallas (kinnistu) ning kostja pidi selle eest tasuma arvestusega 55 eurot ühe meetri puurimissügavuse eest. Kuna tööde käigus ilmnes, et puurkaev tuleb rajada algselt eeldatust sügavam, siis kujunes töö maksumuseks 6050 eurot, millele lisandus käibemaks 1210 eurot. Hageja tegi kokkulepitud töö ning väljastas tehtud tööde eest 30. septembril 2022 arve 7260 euro tasumiseks, kuid kostja ei ole seda tasunud. Kostja ei ole tasumisest keeldumise kohta arusaadavaid põhjendusi esitanud. Pretensioone töö kvaliteedi osas ei ole kostja esitatud.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Pooled sõlmisid 2022. aasta märtsis telefoni teel suulise töövõtulepingu puurkaevu rajamiseks. Hageja kohustus rajama kostja kinnistule toimiva puurkaevu ning kostja kohustus tehtud tööde eest tasuma sularahas. Hageja küsis kostjalt kinnistu katastritunnust, et tutvuda kaardirakenduses kinnistu maapõue iseärasustega. Pärast seda leppisid pooled kokku, et puurkaevu rajamise hind on 4500 eurot. Tõele ei vasta hageja väidetu, mille kohaselt leppisid pooled kokku täpses hinnas 55 eurot sügavusmeetri kohta. Sellist kokkulepet poolte vahel ei eksisteerinud. Hageja alustas puuraugu puurimist kostja kinnistul 31. augustil 2022. Enne tööde alustamist ei teinud hageja ühtegi ettepanekut kokkulepitud hinna suurendamiseks majanduskeskkonnast või maapõue sügavusest tulenevatel põhjustel. Hageja töötajad väitsid alles 6. septembril 2022 kostjale üllatuslikult, et puurkaevu hind on tõusnud 6550 euroni. Kostja väljapakutud uue hinnaga ja hagejapoolse survestamisega lõppkokkuvõttes ei nõustunudki, sest oli arvestanud 2022. a märtsi hinnakokkuleppe siduvusega. Hageja on esitanud hagis võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 kohase täitmisnõude, mille rahuldamise eeldused ei ole täidetud (töö ei ole valmis). Vastupidiselt kokkulepitule ei
2
rajanud hageja kostja kinnistule toimivat puurkaevu koos kaheaastase garantiiga, töö ei ole teostatud, veel vähem üle antud ja vastu võetud. Isegi kui tasunõue oleks muutunud sissenõutavaks (millega kostja ei nõustu), tuleb hagiavaldus jätta siiski rahuldamata põhjusel, et tööd ei vastanud lepingutingimustele. VÕS § 641 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 tähenduses. Toimiva puurkaevu asemel on rajatud vaid üks ebaseaduslik teadmata sügavusega puurauk ning seegi on nõuetekohaselt tamponeerimata. Hageja nõude maksmapanek sellises olukorras on välistatud. Kostja oli sunnitud tellima puuraugu seadustamise ja puurkaevu ehitustööd kolmandatelt isikutelt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 23. detsembri 2024. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5225 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus 72% kostja kanda ning 28% hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu pooltevahelisest töövõtulepingust puurkaevu rajamiseks. Hageja nõuab esitatud arve alusel 110 meetri sügavuse ulatuses puurimise maksumust. Pooltevahelist kokkulepet saab käsitleda VÕS § 635 lg 1 mõttes töövõtulepinguna. Leping sõlmiti suuliselt. Kostja on menetluses väitnud, et leping sõlmiti 2022 märtsis ning selle sisuks oli, et talle rajatakse puurkaev. Hinna osas on kostja välja toonud, et tegemist oli fikseeritud hinnaga – 4500 eurot (sh nii puurimistööd kui ka seadmed), kokkulepet sügavusmeetri järgi tasumiseks ei olnud. Hageja märkis hinna kokkuleppe kohta, et esialgu räägiti sellest, et kaevu on vaja. SIA Silver Veini esindaja vaatas võimalikke kaardimaterjale, aga lõplik hind pidi kujunema reaalsete tööde tegemisel kui vesi vastu tuleb, sest tegelik sügavus võib plaanimaterjalist erineda. Tööde käigus selgus, et vaja on puurida 110 meetrit ja tekkis vaidlus hinna üle. Hageja juhatuse liige A. Jekabsons küsis 60 eurot meetri kohta, aga siis vaieldi selle üle ja lõpuks lepiti kokku 55 eurot/meeter puurimine. Sellele pidi lisanduma pumba ja lisaseadmete maksumus summas 500 €. Kohtule esitanud poolte telefonikõnede väljavõtetest koos nende osaliste stenogrammidega nähtub, et algselt kokku lepitud hinda täpsustati 6. septembril 2022, mil lepiti kokku, et kaevamistööde hind on 55 eurot meetri kohta, millele lisandub pumba maksumus koos selle paigaldamiseks vajalike lisade ja töö hinnaga summas 500 eurot. Vestlusest ei nähtu, et üheski kohas oleks töövõtjat esindanud pool viidanud, et eeltoodud summadele lisandub käibemaks. Seega sai tarbijast tellija pidada puurimise sügavusmeetri hinda 55 eurot tema jaoks lõpphinnaks, so koos käibemaksuga hinnaks, samuti pumba ja selle paigaldamisega seonduvat 500 eurot lõplikuks hinnaks. Vaidlust ei ole, et funktsioneeriva puurkaevu rajamisega lõpule hageja ei jõudnud ja töö ei valminud. Tööde lõpetamise tähtajas pooled kokku ei leppinud. Tööd jäid lõpetamata, kuna 7. septembril 2022 tekkis pooltel vaidlus tööde maksumuse üle. Kostja helistas hagejale ja palus kinnistult lahkuda 7. septembril. Hageja juhatuse liige lahkuski seepeale koos oma töötajatega kinnistult ja võttis kaasa ka pumba, mis oli plaanis paigaldada. Hageja hinnangul ilmneb kostja tahteavaldusest üheselt, et kostja ei soovinud jätkata lepingu täitmist ning nõudis hagejalt tegevuse lõpetamist kinnistul. Sellist tegevust saab käsitleda lepingu erakorralise ülesütlemisena. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võib olla esiteks töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue 3
sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud poolte vahel kokkulepet tööde osadena üle andmiseks. VÕS § 655 lg 1 järgi tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kohtu hinnangul ütles kostja poolte vahel sõlmitud ning 6. septembril 2022 hinna osas täpsustatud tingimustega lepingu üles 7. septembril 2022 kl 14.59 toimunud telefonikõnes ja samal päeval sellele järgnenud kohtumisel hagejaga kostja kinnistul. Kostja on välja toonud, et palus lahkuda vaid A. Jekabsonsil ja töömehed lahkusid A. Jekabsonsi nõudmisel. Arvestades, et A. Jekabsons on isikuks, kes esindas töövõtulepingu teist poolt, saab talle tehtud avaldusi pidada lepingupoolele tehtud avaldusteks. Tellija avaldas käesoleval juhul töövõtjale, et viimane lahkuks tema kinnistult, millel toimub töövõtulepingu täitmine ja mille täitmine on võimalik üksnes kinnistul viibides, teades, et lahkuvad ka tööde teostajad. Seega ei olnud edasine töö faktiliselt kinnistul enam võimalik. Seejuures ei nähtu poolte avaldatust, et oleks sõlmitud kokkuleppeid sama lepingu edasise täitmise osas. Sellise teoga – nõudes töövõtja lahkumist töö ainuvõimaliku teostamise kohast ja keeldudes tasu maksmisest – avaldas kostja kohtu hinnangul tahet pooltevahelise lepingu lõpetamiseks, milleks ta on ka VÕS § 655 lg 1 alusel kuni töö valmimiseni õigus. Kuigi käesoleval ajal on kostja märkinud, et ei ole lepingut üles öelnud, saab 7. septembri 2022. a käitumisest tervikuna seda siiski järeldada ning antud tahteavalduse sai hageja samal päeval ka kätte, mistõttu lõpetas ka kõik tegevused tööde teostamiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1). Ka tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik saab järeldada sellest, kui temalt nõutakse objektilt lahkumist, seega faktiliselt välistades lepingu edasise täitmise, et sõlmitud lepingu täitmist edaspidi enam ei soovita (TsÜS § 75 lg 1). Materjalidest ei ilmne, et ka peale 07.09.2022 oleks poolte vahel läbirääkimisi lepingu edasise täitmise osas. Vastupidi, peale seda pöördus kostja teiste Eestis tegutsevate ettevõtete poole puurkaevu rajamise jätkamiseks. Kostja selgitas, et pärast hageja lahkumist tegi ta 26. septembril 2022 Valga valda taotluse, et saada kooskõlastused ebaseaduslikult rajatud puuraugule. Sellele järgnes projekt, et puurauk kasutusele võtta. Seega kinnitab ka kostja käitumine pärast 7. septembrit 2022, et ta ei soovinud hagejaga sõlmitud lepingu edasist täitmist hageja poolt. VÕS § 655 lg 2 sätestab, et VÕS § 665 lg 1 sätestatut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Poolte selgitustest nähtub, et lõpuni puurkaevu rajamisega ei jõutudki kuna tekkis vaidlus tasu suuruse üle. Asja materjalide hulgas ei ole tõendeid, mis kinnitaks kostja etteheiteid puuduste kohta. Ka kohtule esitatud telefonikõnede väljavõtetest ei nähtu, et kostjal oleks olnud hagejale töö kvaliteedi osas pretensioone, vaid etteheited puudutavad tasu ja selle mittemaksmist. Asjaolu, et esialgu pumbates ei tulnud puhast vett, ei viita lepingu rikkumisele olukorras, kus enne kui hageja sai tööd lõpetada, nõuti tema kinnistult lahkumist ja öeldi seega leping üles tulenevalt erimeelsustest tasumisele kuuluva summa osas. Ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Seda, et pooltevahelise lepingu 4
osaks oleks mingid (täitmata) erikokkulepped töödega seonduvate lubade osas, materjalidest ei ilmne. Kuna lubade tagamise kohustus on seadusest tulenevalt omanikul, siis ei saa töö töövõtjale etteheidetavaks töö puuduseks pidada vajalike lubade puudumist. Seega ei ole tõendeid selle kohta, et töövõtja oleks lepingut rikkunud. Vastavalt VÕS § 655 lg-le 1 on hagejal õigus saada tasu tööde eest, mis ta tegelikkuses oli lepingu ülesütlemise ajaks ära teinud. Praegusel juhul on selliseks tööks puuraugu puurimine sügavusmeetri hinna arvestuse alusel vastavalt 6. septembril 2022 kokkulepitule. Kohtu tuvastatu kohaselt oli 6. septembri 2022. a täpsustatud hinnakokkuleppe sisuks see, et kaevamistööde lõpphind on koos käibemaksuga on 55 eurot sügavusmeetri kohta, millele lisandub pumba maksumus koos selle paigaldamiseks vajalike lisade ja töö lõpphinnaga summas 500 eurot. Seda, et midagi juba tasutud oleks töövõtulepingu täitmise eest, välja toodud ei ole. Samuti ei nähtu kohtule, et hageja lepingu ülesütlemise tõttu oleks kokku hoidnud mingit tasust mahaarvatavat hüve. Nõude sisuks on vaid jooksva meetri puurimistööde hind ning ülesütlemise hetkeks olid puurimistööd teatud ulatuses tehtud, kuuludes selles ulatuses ka tasumisele ja täiendavaid summasid, mida hageja ülesütlemise tõttu puurimishinna meetripõhise arvestuse juures kokku oleks hoidnud, antud hinnakokkuleppes ei sisaldunud. Kohtule avaldatust nähtuvalt ei ole nõude sisuks pump koos seadmetega ega selle paigaldamise töö, milleni ei jõutud. Kostja esitatud väljavõttest Keskkonnaregistrisse kantud puurkaevu (puuraugu) andmete kohta on kinnistule rajatud puuraugu sügavus 95 meetrit. Eeltoodust tulenevalt on hagejal on õigus saada tõendatud, s.o 95 meetri, ulatuses, jooksva meetri puuraugu puurimise eest tasu 55 eurot sügavusmeetri kohta, seega kokku 5225 eurot koos käibemaksuga. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 163 lg-st 1.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus hagimenetluses kohalduvat võistlevuse põhimõtet ja asus ise faktilisi asjaolusid tuvastama (TsMS § 4 lg 1, § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause rikkumine). Maakohus saatis 16. augustil 2024 pooltele päringu, milles selgitas järgmist: "Kohtule nähtub esitatud materjalide pinnalt, et 07.09.2022 võib kostja olla öelnud lepingu üles". Menetluses ei olnud kumbki pool sellist hüpoteetilist asjaolu esile toonud ega sellele oma väidete põhistamisel tuginenud. Kostja leiab, et maakohus ei tohtinud asuda võistlevas menetluses omaalgatuslikult otsima hüpoteetilisi võimalikke asjaolusid, mis üht või teist poolt menetluses soodustada võiksid. Kohtu tegevus on eriti etteheidetav olukorras, kus hageja ei ole tuginenud erakorralisele ülesütlemisele, vaid on hagis väitnud hoopis vastupidiselt – et leping on lõppenud kohase täitmisega (hagiavalduse p-d 1.2 ja 2.1). Juhul kui kohus ei oleks asunud omaalgatuslikult toimikust väidetavat ülesütlemist järeldama, ei oleks hageja sellele ilmselt ka tuginenud. Kostja sellesisulise 28. augusti 2024 vastuväite jättis maakohus 16. septembri 2024 määrusega rahuldamata. Kostja jääb apellatsioonkaebuses 28. augustil 2024 esitatud vastuväite juurde ning leiab, et maakohus ei saanud TsMS § 5 lg-st 1 ja § 436 lg-st 4 lähtuvalt esile toomata asjaolule lahendit tehes tugineda ja VÕS § 655 lg 1 kohaldamiseks poleks alust esinenud. Kohtuotsus 5
oli selles osas ka üllatuslik. Kohtu menetlusõigusõiguse normide rikkumine viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja ütles töövõtulepingu 7. septembril 2022 üles (TsMS § 232 lg 1 rikkumine). Kostja ei ole lepingut kunagi üles öelnud ja vastupidist järeldust teha ei saa. Maakohus leidis, et kuna kostja nõudis hageja juhatuse liikme lahkumist kostja kinnistult, tuleb seda tõlgendada selliselt, et kostja on lepingu erakorraliselt üles öelnud. See ei vasta tõele ei faktiliselt ega ka õiguslikult. Kooskõlas TsÜS § 75 lg 1 esimese lausega on kostja hinnangul selge, et kumbki pool ei saanud mõista kostja käitumist lepingu erakorralise ülesütlemisena. Kooskõlas TsÜS § 75 lg 1 esimese lausega on kostja hinnangul selge, et kumbki pool ei saanud mõista kostja käitumist lepingu erakorralise ülesütlemisena. Menetluses kogutud tõendid kinnitavad, et kostja soovis hagejaga läbirääkimisi pidada, st lepingu täitmisega lõpuni jõuda, ent hageja keeldus sellest. Praegusel juhul ei olnud kinnistult lahkuma survestamine käsitletav erakorralise ülesütlemisena, kuna sellest ei saa järeldada kostja tahet vabastada hagejat edasiste lepinguliste kohustuste täitmisest (VÕS § 195 lg 1 ja TsÜS § 69). Selguse ja konkretiseerituse kriteeriumid ei ole täidetud. Kuigi maakohus tugines oma otsuses TsÜS § 68 lg-le 3 ja TsÜS § 75 lg 1 teisele lausele, siis mitmed asjaolud nii eraldi kui ka koos annavad aluse järelduseks, et kostja ei öelnud lepingut üles, vaid lahkumiskäsk oli seotud üksnes sooviga lõpetada A. Jekabsoni probleemne käitumine. Kostja käitumist 7. septembril 2022 saab tõlgendada üksnes nii, nagu see ka tegelikult oli – väljapressiva ja agressiivse käitumise mittetolereerimisena ja konflikti kiire lahendamise soovina, et hiljem pingete lahtudes töödega jätkata. Lepingu erakorralise ülesütlemise tahet kostja käitumisest ei järeldu. Leping on tänaseni kehtiv, seda pole üles öeldud ning tasunõue pole mitte üheski osas sissenõutavaks muutunud. Menetlusõiguslikud rikkumised on tinginud materiaalõiguse normi (VÕS § 655 lg 1) ebaõige kohaldamise maakohtu poolt. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 655 lg 1 teise lause alusel. Nagu eelnevalt selgitatud, ei öelnud kostja kui tellija töövõtulepingut üles. Niisiis ei ole ka VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaldamise eeldused täidetud ja hagi ei oleks tohtinud rahuldada, sõltumata sellest, kas ja milline hinnakokkulepe tuleks kehtivaks lugeda (4500 eurot, 5000 eurot või 6500 eurot). Otsus tuleb seetõttu vastavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, sest hagejal ei ole sissenõutavaks muutunud täitmisnõuet, mida saaks esitatud hagi pinnalt rahuldada. Juhul, kui kostja olekski lepingu 7. septembril 2022 üles öelnud (mida ta ei teinud), oleks hageja tasunõude rahuldamine siiski välistatud VÕS § 655 lg 2 alusel. Kostja on toonud menetluses esile mitmeid lepingurikkumisi, mis annaksid alust VÕS § 655 lg 2 kohaldamiseks. Hagi rahuldamine on välistatud ka VÕS § 111 lg-st 1 lähtudes. Esiteks ei teavitanud hageja kui valdkonnas tegutsev professionaal kostjat puurkaevule kohalduvatest õigusaktide nõuetest ega sellest, et tal pole Eestis hüdrogeoloogiliste tööde teostamise luba. Niisiis tegi hageja kostja kinnistule ebaseadusliku puuraugu. See on käsitletav töö lepingutingimustele mittevastavusena VÕS § 641 lg 2 p 3 tähenduses. Hagejal oli VÕS § 641 lg 2 p-st 3 tulenevalt kohustus tagada, et tema poolt teostatud tööd vastavad õigusaktide nõuetele. Seda põhimõtet ei väära ka maakohtu otsuses tehtud viide EhS § 19 lgle 1. Teiseks eelnes 7. septembri 2022. a kinnistult lahkumise käsule hageja poolt väljapressiv hinnatõstmise katse, kostja abikaasa solvamine ja erinevad ähvardused. Seegi on käsitatav lepingurikkumisena tulenevalt VÕS § 6 lg-st 1. Lisaks jättis maakohus välja selgitamata, milline oli poolte algne hinnakokkulepe – kas 55 eurot meetri eest, nagu väitis hageja või fikseeritult 4500 eurot. Sellega rikkus maakohus TsMS § 438 lõiget 1 rikkumisena. Lisaks on kohus jätnud analüüsimata pea kõik kostjat soodustavad tõendid, nt kostja kinnituse hagejale, et ta maksab kõikide tehtud tööde eest. 6
Kostja jääb kõigi varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde neid üksikasjalikult kordamata. Kui kohus oleks lahendanud asja õigesti ja analüüsinud kõiki tõendeid kogumis, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et hageja on lepingut algusest peale rikkunud ja tasunõude rahuldamiseks alused puuduvad.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus teinud põhjendatud ja seadusliku otsuse. 7. septembril 2022 toimunud telefonikõnes käskis kostja hagejal viivitamatult kinnistult lahkuda, ähvardades vastasel juhul kutsuda politsei. Alles apellatsioonkaebuses on kostja esitanud väite, et korraldus lahkumiseks käis vaid hageja juhatuse liikme kohta, töötajate lahkumist ei olevat ta soovinud ning ta eeldas et lepingut täidetakse edasi. Samas ei viita kostja poolt telefonikõnes avaldatu sellele, et ta soovis lepingut jätkata. Selgesõnaliselt antud korraldus hageja kinnistult viivitamatuks lahkumiseks ei jätnud hagejale võimalust tööde jätkamiseks. Kostja edaspidine käitumine ei viita samuti soovile lepingut jätkata. Kostja ei pöördunud kordagi hageja poole tööde jätkamise nõudega ega esitanud pretensioone tehtud tööde kvaliteedi kohta. Tsiviilasja menetluse käigus ei esitanud kostja tõendeid, mis viitaksid puudustele hageja tehtud töödes. Samas väitis kostja, et puurkaevu rajamise viis lõpule teine ettevõtja. Seega oleks puuduste esinemise korral olnud kostjal võimalik seda kohaselt tõendada. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada kostja väidet, et puudused seisnesid vajalike kooskõlastuste tegemata jätmises ning soovis hinda suurendada. Poolte vahel peetud läbirääkimistest ei nähtu, et kostja oleks soovinud, et hageja (töövõtja) peaks kooskõlastama projekti või tegema muid toiminguid peale otseselt puurkaevu rajamisega seotud tööde. Usutavaks ei saa pidada seda, et kinnistu omanik, kes soovib puurkaevu rajada, ei tunne huvi selle vastu, kuidas sellist rajatist seadustada ning milliseid dokumente on selleks vaja. Samuti ei saa tehtud töö kvaliteedis esinevaks puuduseks pidada seda, kui töövõtja soovib hinda täpsustada. Arusaamatu on apellatsioonkaebuse väide, et vaidlustatud kohtulahend oli talle üllatuslik, kuna kohus ei olevat selgitanud, et hageja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 655 regulatsioon. Maakohus saatis pooltele 16. augustil 2024. a kirja, milles soovis poolte seisukohta küsimuses, kas kostja tegevus võib olla vaadeldav lepingu ülesütlemisena. Kostja lepinguline esindaja esitas sellega seonduvalt vastuväite kohtu tegevusele. Edasise menetluse käigus on kostja korduvalt seda teemat käsitlenud ja avaldanud selle kohta oma arvamust, mistõttu ei saanud kohtulahend tulla talle üllatusena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kontrollitavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus hageja nõude 5225 euro ulatuses rahuldas. Samuti leiab kostja, et kuna hagi tulnuks jätta tervikuna rahuldamata, on maakohus jaotanud ebaõigesti menetluskulud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi (osaliselt) rahuldamata. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
8.Maakohus on hagi osaliselt rahuldades kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu 7
arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
8.1.Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte õigesti töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 tähenduses ning leidis, et kostja poolt 7. septembril 2022 kl 14.59 toimunud telefonikõnes ning samal päeval hiljem kinnistul toimunud kohtumisel hageja juhatuse liikmele avaldatust võib mõistlikult järeldada kostja tahet pooltevahelise lepingu lõpetamiseks, mis on VÕS § 655 lg 1 järgi kostja kui tellija õigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta asja materjalid kostja seisukohta, justkui poleks lepingut üles öeldud ja see oleks tänaseni kehtiv.
8.1.1.Tahteavalduse võib isik TsÜS § 68 lg 1 järgi teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne, st väljenduda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine toimub samuti vastava avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 188 lg 1 ja § 195 lg 1). Lepingust taganemiseks ega lepingu ülesütlemiseks ei ole kehtestatud seadusest tulenevat vorminõuet. Senise kohtupraktika põhjal on nii taganemine kui ülesütlemine võimalik ka konkludentselt, seega võib taganemise või ülesütlemise tahe ilmneda isiku tegevusest (nt RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 20; 22.12.2009, 3-2-1-143-09, p 14).
8.1.2.Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 esimese lause kohaselt tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kuid seda juhul, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust sama lõike teise lause alusel tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja väidab, et tal puudus tahe töövõtulepingu lõpetamiseks ning ta tegelikult palus kinnistult lahkuda hageja juhatuse liikmel A. Jekabsonsil, mitte töömeestel. Tahteavalduse tegija tegelik tahe on TsÜS § 75 lg 1 esimese lause järgi määrav ainult tingimusel, et teine pool seda tahet teadis või pidi teadma. Kuna teisele isikule tehtud tahteavaldused vajavad üldjuhul vastuvõtmist (TsÜS § 69), siis mõjutavad need otseselt tahteavalduse saaja õigusi (praegusel juhul lepingu lõpetamine ülesütlemisega), mistõttu on õigustatud üksnes sellise tahte arvestamine, mida oli võimalik tahteavaldusest objektiivselt järeldada. Tahteavalduse saaja teadma pidamise tuvastamisel tuleb VÕS § 15 lg 4 alusel hinnata, kas saaja oli raskelt hooletu nende asjaolude suhtes, mis võimaldasid tahteavalduses sisalduvast tahtest aru saada.
8.1.3.Praeguses asjas ei pidanud hageja ringkonnakohtu arvates aru saama, milline on kostja tegelik tahe ja hageja teadmine kostja tahtest ei ole tõendamist leidnud. Seetõttu tuleb kostja kõnealust tahteavaldust tõlgendada TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi. Sellisel tõlgendamisel ei ole määrav enam kummagi poole tegelik tahe. Määrav on tahteavalduse objektiivne tähendus ehk see, kuidas oleks tahteavaldusest aru saanud sarnane heas usus tegutsev mõistlik isik, võttes arvesse kõiki tahteavalduse tegemisega seotud asjaolusid (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2023, § 75 komm 3.2.2). VÕS § 7 lg 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevusvõi kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
8.1.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja käitumisest 7. septembril 2022 võis hagejaga sarnane mõistlik isik järeldada lepingu lõpetamise soovi. Kostja nõudis hagejalt enda kinnistult lahkumist, mis faktiliselt välistas hageja poolt lepingu edasise täitmise. Kostja on A. Jekabsonsiga peetud telefonikõnes mh küll lubanud, et maksab tööde eest, nagu kokku lepitud (dtl 79), kuid ilmselgelt oli ja on kostjal poolte tasukokkuleppe osas hagejast erinev arusaam. Asja materjalidest ei nähtu, et pärast 7. septembrit 2022 oleks pooled omavahel 8
suhelnud lepingu edasise täitmise osas. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus rajas oma järeldused lepingu lõppemise kohta ainult ühele telefonikõnele. Maakohus on hinnanud kostja käitumist 7. septembril 2022 ja pärast seda tervikuna.
8.1.5.Ringkonnakohus märgib, et mitmed asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et ka kostja enda hinnangul lõppes poolte vahel sõlmitud leping 7. septembri 2022. Tõenditest ei nähtu, et kostja oleks hiljem tundnud huvi lepingu täitmise vastu hageja poolt. Kostja ei ole palunud hagejal tulla töid lõpetama, tundnud huvi, millal hageja seda teeb vms. Vastupidi, kostja pöördus puurkaevu rajamise jätkamiseks teiste Eestis tegutsevate ettevõtjate poole (dtl 129), millele on osutanud otsuses ka maakohus. Apellatsioonkaebuses viidatud poolte suhtlus eelnes (mitte ei järgnenud) lepingu ülesütlemisele.
8.2.Maakohus lähtus eelmärgitut arvestades asja lahendamisel õigesti VÕS § 655 lg-st 1, mis annab tellijale õiguse töövõtuleping igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 655 lg 1 teise lause järgi ei vabasta lepingu ülesütlemine tellijat töövõtjale kokkulepitud tasu maksmise kohustusest, st töövõtjal on jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Vastavate kokkulepitud tasunõuet vähendavate eelduste täitmist peab tõendama eelkõige tellija. Kostja leiab, et maakohus on vastuolus TsMS § 4 lg-s 1, § 5 lg-tes 1 ja 2 ja § 436 lg-s 4 sätestatuga asunud VÕS § 655 lg 1 kohaldamisel ise faktilisi asjaolusid tuvastama ning poolte esile toodu põhjal ei oleks VÕS § 655 lg 1 kohaldamiseks alust olnud. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.
8.2.1.Hagi aluseks on hagiavalduses esitatud asjaolud eluliste sündmuste kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (TsMS § 363 lg 1 p 2; RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-167-16, p 11). Hageja esitatud nõude õiguslik põhjendus hagi alusesse ei kuulu. VÕS § 655 lõiget 1 kohaldades andis maakohus hinnangu poolte esile toodud asjaoludele, st elusündmustele, mh kostja 7. septembri 2022 käitumisele. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Eelmärgitut arvestades on asjakohatu ka kostja väide, nagu oleks hageja VÕS § 655 lg-le 1 tuginema asudes TsMS § 376 lg 1 mõttes hagi muutnud. Hagis esitatud õiguslike väidete täiendamist või parandamist TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt hagi muutmiseks ei loeta.
8.2.2.Kuigi kohus ei ole asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel poolte seisukohtadega seotud, ei või kohus TsMS § 436 lg 4 teise lause järgi hinnata otsust tehes poole esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Samuti on iseenesest õige kostja märgitu, et kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (nt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18 ja selles viidatud kohtulahendid). Maakohus praeguses asjas osutatud nõuete vastu ei eksinud. Vastupidi, kohus on 16. augusti 2024. a kirjas VÕS § 655 lg 1 kohaldamisele tähelepanu juhtinud ning andnud pooltele võimaluse avaldada selles osas seisukohti (dtl 193). Hageja on seejärel 28. augusti 2024 seisukohas avaldanud, et kostja käitumist võib käsitleda VÕS § 655 lg 1 kohase lepingu ülesütlemisena.
8.2.3.Olukorras, kus maakohus pidas poolte esitatud asjaoludel võimalikuks kaaluda hageja nõude rahuldamist mh VÕS § 655 lg-st 1 lähtudes, oli kohtu poolt põhjendatud seda pooltele selgitada ning võimaldada pooltel avaldada arvamust. Sellega täitis kohus TsMS § 351 lg-st 1 ja § 392 lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevaid eelmenetluse ülesandeid. Eelmärgitut arvestades on 9
põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohtu otsus kostjale üllatuslik.
8.3.Lepingu ülesütlemine vabastas hageja kui töövõtja töövõtulepingu edasise täitmise kohustusest (VÕS § 195 lg 2). Ülesütlemise hetkeks valmis tehtud tööde osas säilisid kostjal kui tellijal pärast ülesütlemist siiski jätkuvalt kõik tavapärased tellija õigused, mh õigus tugineda õiguskaitsevahenditele seoses töödes esinevate puudustega. Küll ei ole erinevalt VÕS § 637 lõigetes 3 ja 4 sätestatust tähtis see, kas tellija on need tööd, mis on ülesöeldud lepingu alusel valmistatud, ka vastu võtnud (vt ka RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-171-15, p 15). Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja etteheited töödes esinenud puuduste kohta ei ole tõendatud.
8.3.1.Kostja leiab, et hagejal kui majandus- või kutsetegevuses töid teinud isikul lasus kohustus tagada, et töö teostataks selliselt, et see vastaks Eestis kehtivatele õigusaktidele, mis reguleerivad puurkaevule esitatavaid nõudeid ja võivad takistada või piirata kaevu eesmärgipärast kasutamist. Hagejal oli kostja hinnangul VÕS § 641 lg 2 p 3 alusel kohustus koostada enne puurimistööde alustamist puurkaevu projekt ja saada kohalikust omavalitsusest ehitusluba. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et pooltel ei olnud erikokkulepped töödega seonduvate lubade taotlemise osas. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohtu tuvastatud hinnakokkulepe 55 eurot/meeter puurimise eest (kokku 6050 eurot) oleks sisaldanud muid töid või teenuseid peale puurimistööde. Isegi kui lubade taotlemata jätmist pidada, puuduseks, puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejalt selliste kohustuste täitmist nõudnud. Kuna praeguseks on kolmas isik töövõtulepingu esemeks olnud töö valmis teinud, ning kostja on saanud vajalikud load ja kooskõlastused (dtl 129), ei ole hagejal võimalik enam neid väidetavaid puudusi kõrvaldada.
8.3.2.Kostja väited, et hagejal ei ole Eestis hüdrogeoloogiliste tööde teostamise luba ning sellise loata puuraugu puurimisel on hageja toime pannud süüteo, ei ole hageja tsiviilõigusliku nõude lahendamise seisukohalt ringkonnakohtu arvates tähtsust. Kostja ei ole sellega seoses esitanud hageja vastu nõudeid ega selliseid võimalikke nõudeid hageja nõudega tasaarvestanud. Lisaks ei ole kohtule teada, et hageja suhtes oleks seoses vaidlusaluste tööde teostamisega kostja kinnistul alustatud väärteo- või kriminaalmenetlust.
8.3.3.Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust VÕS § 655 lg 2 või § 111 lg 1 kohaldamiseks seoses ülesütlemise hetkeks valmis tehtud töödes väidetavalt esinenud puudustega. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 111 lg 1 kohane vastuväide on olemuselt ajutine, selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. VÕS § 111 lg-le 1 tuginemiseks peab tellijal olema nõue töövõtja vastu lepingu täitmiseks. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes keelduda lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist ta nõuab (nt RKTKo 28.10.2008, 3-2-1-80-08, p 33).
8.4.Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus jättis vastuolus TsMS § 438 lg-ga 1 välja selgitama poolte hinnakokkuleppe. Maakohus on hinnakokkuleppe ja selle muutmisega seonduvat käsitlenud otsuse põhjenduste p-s 8. Maakohus on jõudnud järeldusele, et 6. septembri 2022 telefonikõnes leppisid pooled kokku kaevamistööde hinnas 55 eurot meetri kohta (sh käibemaks), millele lisandub pumba maksumus koos selle paigaldamiseks vajalike lisade ja töö hinnaga summas 500 eurot. Maakohus on neid järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.
9.Ringkonnakohus lisab eelmärgitule, et olukorras, kus töövõtja ei ole teinud tellitud töid lõpuni ning kolmas isik on (tellija tellimusel) töövõtulepingu esemeks olnud töö valmis teinud, ei ole töövõtjal enam võimalik lepingujärgset tööd valmis teha ja saavutada sellega enda tasunõude sissenõutavaks muutumine. Sellises olukorras on võimalik, et kostja on 10
lepingust taganenud. Taganemisavaldus võib väljenduda teos, milleks on kolmanda isikuga lepingu sõlmimine tööde lõpetamiseks. Samuti võiks hagejal tekkida VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel õigus lepingust taganeda põhjusel, et kostja tegevuse tõttu muutus hagejal lepingu täitmine võimatuks, kuna kolmas isik oli juba teinud tööd, mida hageja pidi lepingu alusel tegema (vt ka RKTKo 13.03.2024, 2-19-18463/69, p-d 13 ja 14). Ka lepingust taganemise korral oleks kostjal õigus nõuda tagasitäitmise võlasuhte raames VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel üleantu väärtuse hüvitamist. Eelduslikult on tööde väärtus nende lepingujärgne maksumus (kostjal on võimalik tõendada, et tööde väärtus on nende osalise tegemata jätmise tõttu väiksem). Kuivõrd maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme rikkumata hageja poolt kostja kinnistule rajatud puuraugu sügavuse 95 meetrit ja lepingus kokku lepitud tasu 55 eurot sügavusmeetri kohta (maakohtu tuvastatud puuraugu sügavuse üle pooled apellatsioonimenetluses ka ei vaidle), oleks hageja nõude rahuldamine 5225 euro ulatuses (sh käibemaks) lepingust taganemise korral samuti põhjendatud.
10.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.
11.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab menetlusosaline vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.