Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Jätta rahuldamata Luminor Bank AS-i hagi K P ja A P vastu tuvastada, et Luminor Bank AS-l puudub kohustus intressimarginaalide 0,6 % ja 2,6 % vahe hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017.

Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt kehtib hageja, kostja I ja kostja II vahel 09.04.2008 sõlmitud laenuleping nr 09220133952, mille alusel väljastati kostjatele laenu summas 153 388 eurot. Laenulepingu punkti

põhivõla tagasimakseks. Komisjon leidis, et kostjal I puudub alus hagejalt nõuda kostja II vabastamist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Hagejal on õiguslik huvi hagiavalduses nimetatud asjaolude tuvastamiseks, kuivõrd hageja ei nõustu komisjoni 19.12.2018 otsusega, kuid tarbijakaitseameti komisjoni otsuse jõustumise korral lisataks hageja komisjoni otsuseid mittejärgivate kauplejate nimekirja, mis riivaks hageja õigusi olukorras, kus hageja ei nõustu komisjoni otsusega. Hageja leiab, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 näol ei ole tegemist tühiste tüüptingimusega. Laenulepingu üldtingimuste näol on tegemist tingimustega, mis olid eelnevalt hageja poolt välja töötatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutes kasutamiseks, kuid lepingupooltel oli võimalik antud tingimused eraldi läbirääkida. Laenulepingu punktis 7.3. on sätestatud, et laenulepingu üldtingimuste ja lepingudokumendis sisalduva tingimuse vastuolu korral kehtib lepingudokumendis sisalduv tingimus. Sellest tulenevalt on laenulepingu üldtingimuste §-s 5 ja § 7 punktis 3 sisalduva tingimuse osas võimalik pooltel kokku leppida eritingimustes, mis kujunevad vastavalt poolte tahtele, laenusaajast tulenevale riskitasemele ja muudele konkreetses olukorras oluliseks peetavatele asjaoludele. Pooltel oli võimalik laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 eraldi läbirääkida, kuivõrd kostjad said laenulepingu üldtingimustega tutvuda ja on avaldanud nendega nõustumist, mis väljendus laenulepingu üldtingimuste allkirjastamises. Hageja, kostja I ja kostja II ei ole kokku leppinud laenulepingu vastavates eritingimustes, millega hageja, kostja I ja kostja II oleksid otsustanud jätta laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 kohaldamata. Sellega seoses on hageja, kostja I ja kostja II võtnud endale kohustuse laenulepingu üldtingimuste täitmiseks selles nimetatud tingimustel. Kui kohus siiski leiab, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 lõike 3 näol on tegemist tüüptingimustega, siis ei saa hageja hinnangul ühelgi tingimusel väita, et tegemist oleks tühiste tüüptingimustega. Hageja on seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 ei ole tingimused, mis ebamõistlikult kostjaid kahjustaks. Pooltevaheline vaidlus puudutab laenulepingu hinna ja üleantu väärtuse suhet, st intressimarginaali suurust olukorras, kus hageja risk laenu kasutusse andmisel on kõrgem. Kusjuures hageja suuremat riski iseloomustab asjaolu, et kostja II sissetulekute mittelaekumine hageja juures avatud arvelduskontole suurendab hageja jaoks riske seoses laenu hagejale tagastamisega ja hageja võimalusi kostjate võimalike makseraskuste tuvastamisel. Hageja on määranud väljastatava laenu hinnaks laenulepingu punkti 5.2.1. (ii) alusel marginaali 0,6% p.a, milles arvestas muu hulgas eeldusega, et kostja I ja kostja II sissetulekud laekuvad hageja juures avatud arvelduskontodele (so laenulepingu üldtingimuste § 7 punkt 3). Hageja hinnangul ei saa lähtuvalt mõistlikkuse põhimõttest eeldada, et hageja poolt väljastatava laenu hind oleks kõrgemat riski iseloomustavate asjaolude rakendumisel sama kui see oleks väiksema riski puhul. Arvestades, et kõrgema riskiga seoses kallineb hageja jaoks ka laenu hind, on hageja riskide ja laenuhinna tasakaalustamiseks leppinud laenulepingus kostjatega kokku tingimuse, mille kohaselt on hagejal õigus intressimarginaali tõsta olukorras, kus kostjate regulaarsed sisstulekud ei laeku hageja juures avatud arvelduskontodele (so laenulepingu üldtingimuste § 5). Hageja hinnangul ei ole laenulepingu üldtingimuste § 7 punkti 3 alusel hageja, kostja I ja kostja II vahel kokkulepitu näol tegemist VÕS § 4193 lõike 1 esimeses lauses sätestatud keelu alla kuuluva seosmüügi regulatsiooniga hõlmatud lepinguga. Arvelduskonto lepingu sõlmimine ei ole elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu osaks. Nimetatud tooteid on võimalik eraldi osta, st arvelduskonto lepingu sõlmimine hageja ja kostja I ning hageja ja kostja II vahel on seotud erineva õigussuhtega kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine hageja ja kostjate vahel. Hageja palub tuvastada, et 1) laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 näol ei ole tegemist tühiste tüüptingimustega; 2) tuvastada, et laenulepingu üldtingimuste § 7 punkt 3 ei ole vastuolus VÕS § 4193 lõikega 1; 3) tuvastada, et hageja oli õigustatud tõstma laenulepingu intressimarginaali

2,6%-ni aastas; 4) tuvastada, et hagejal puudub kohustus intressimarginaalide 0,6% ja 2,6% vahe hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja I seisukohad Kostja I on seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste §- 5 ja § 7 punkt 3 näol on tegu tühiste tüüptingimustega. Üldtingimuste osas ei toimunud poolte vahel lepingu sõlmimisel mingeid läbirääkimisi ja tüüptingimusi sisuliselt kostjatele isegi ei tutvustatud, paluti vaid allkirjastada tüüptingimusi sisaldav paberileht muude dokumentidega ühes. Kostja I on seisukohal, et tüüptingimused, mis võimaldaksid lõppastmes hagejal kostja kodulaenu intressimarginaali rohkem kui neljakordistada, põhjendusel, et kaaslaenutaotleja töötasu ei laeku hageja juures avatud arveldusarvele, kahjustavad kostjat ebamõistlikult. Kostjal ei ole reaalselt võimalik suunata ümber kaaslaenutaotleja sissetulekuid ega tagada nende laekumist hageja juures avatud kontole. Seega on käesoleval juhul intressimarginaali tõstmise aluseks tüüptingimuste kohaselt ka asjaolud, mis kostjast ei sõltu ja mida kostja mõjutada ei saa. Ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine. Kostja leiab, et laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 on vastuolus VÕS § 4193 lg 1 sätestatud keeluga. Lisaks arvelduskonto omamise (avamise) nõudele nõuab pank ka arvelduskonto aktiivset kasutamist igapäevasteks arveldusteks, mis ei ole seotud laenulepingu teenindamisega. Kuna laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 näol on tegemist tühiste tüüptingimustega, siis ei olnud nendele tuginevalt võimalik intressimarginaali tõsta. Kui aga kohus peaks asuma seisukohale, et tegemist ei ole tühiste tüüptingimustega, puudus hagejal igal juhul õigus tõsta intressimarginaali tuginedes väidetavale lepingurikkumisele. Seda seetõttu, et hageja on loobunud nõudest, et kostja II sissetulekud laekuksid hageja juures avatud kontole või vähemalt minetanud õiguse sellisele rikkumisele tugineda. Kostja väidet kinnitab hageja käitumine ja väidetavale rikkumisele väga pikka aega reageerimata jätmine. Kui kohus ei peaks lugema tuvastatuks, et hageja on loobunud kostja II suhtes nõudest, et tema sissetulekud laekuksid hageja juures avatud kontole, on hageja igal juhul minetanud õiguse lepingu rikkumisele tugineda tulenevalt hea usu põhimõttest. Kuna kostja II sissetulekud ei ole kunagi laekunud hageja juures avatud arvelduskontole, siis hageja teadis või pidi teadma seda lepingu sõlmimisel ja tagatiste vormistamisel. Jättes kaheksa ja poole aasta vältel oma võimaliku nõude esitamata, on hageja jätnud oma nõude lepingu täitmiseks esitamata mõistliku aja jooksul ja minetanud õiguse väidetavale rikkumisele tuginedes intressimarginaali tõstmiseks. Kostja on seisukohal, et hagejal on kohustus tagastada kostjale I tema poolt ilma õigusliku aluseta enamtasutud intressid alates 18.04.2017. Kostja II seisukohad Kostja II ühineb kostja I vastusega ning rõhutab, et isegi, kui kohus tuvastab hagi resolutsioonis viidatud tüüptingimused kehtivaks, siis ei ole hageja ühepoolne intressi tõstmine aastaid peale laenulepingu sõlmimist seoses kostja II poolt arveldamise kohustuse täitmata jätmisega kooskõlas hea usu põhimõttega, sest hageja on olnud kogu aeg teadlik, et kostja II ei arvelda hageja juures. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja või kostja I kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle, et poolte vahel kehtib 09.04.2008 sõlmitud laenuleping nr x, mille alusel väljastati kostjatele (laenusaajatele) laenu summas 153 388 eurot (t.l. 7-8). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et laenulepingu punkti 5.1. kohaselt arvestatakse laenu jäägilt tasumisele kuuluvat fikseeritud intressi, mis kehtib 5 aastat, määra alusel, mis on summa alljärgnevatest: (i) baasintressimäär 4,45% p.a, millele lisandub (ii) marginaal 0,6% p.a. Ja pooled ei vaidle, et pärast fikseeritud baasintressimäära kehtivusaja arvestatakse laenulepingu punkti 5.2.1. alusel intressi alljärgnevalt: (i) baasintressimäär, milleks on EURIBOR kuuekuuliseks perioodiks, mis fikseeritakse kaks pangapäeva enne iga uue intressiperioodi algust, millele lisandub (ii) marginaal 0,6% p.a.

lõppu

Pooled ei vaidle, et laenulepingu punkti 7.3. järgi on laenulepingu lahutamatuks osaks eraisiku laenulepingu üldtingimused, mis on kostjate poolt allkirjastatud (t.l. 9-10). Tuvastatud on, et laenulepingu punkti 7.3. järgi kehtib laenulepingu üldtingimuste ja lepingudokumendis sisalduva tingimuse vastuolu korral lepingudokumendis sisalduv tingimus. Tuvastatud on, et laenulepingu üldtingimuste § 7 punkti 3 kohaselt laenusaaja tagab, et lepingu kehtivuse ajal laekuvad tema töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud laenusaaja arvelduskontole pangas. Laenusaaja kohustub kasutama panka oma igapäevaste arvelduste teostamiseks. Laenulepingu üldtingimuste § 5 kohaselt, kui laenusaaja töötasu või muud regulaarsed sissetulekud ei laeku panka, on pangal õigus tõsta lepingus määratud intressimarginaali kuni kahe protsendipunkti võrra (näit. 1,5%-lt 3,5%-ni). Uus marginaal jõustub panga poolt teatatud ajal, kuid mitte varem kui ühe kuu möödumisel laenusaajale selle kohta teate edastamisest. Vaidlust ei ole, et 24.10.2016 saatis hageja kostjatele 24.10.2016 nõude korraldada oma igapäevaarveldused selliselt, et mõlema kostja töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud laekuksid hageja juures avatud kostja I ja kostja II arvelduskontodele hiljemalt 07.12.2016 (t.l. 11-12). Vaidlust ei ole, et hageja tõstis ühepoolselt 14.03.2017. a saadetud kirjaga laenulepingu intressimarginaali 2 protsendipunkti võrra ning alates 18.04.2017 jõustus laenulepingu uus intressimarginaal 2,6% aastas (t.l. 13-14). Tuvastatud on, et kostja I esitas 11.06.2018 Tarbijakaitseameti tarbijavaidluste komisjonile avalduse (t.l. 32-45), milles palus komisjonil tuvastada hageja kohustus 1) taastada laenulepingu intressimarginaal 0,6% aastas; 2) enammakstud intressi ulatuses vähendada laenujääki ja 3) vabastata kostja II laenulepingust tulenevatest kohustustest. Tuvastatud on, et Tarbijakaitseameti tarbijavaidluste komisjon 19.12.2018 otsuses asjas nr 6-1/18-005124 rahuldas kostja I avalduse osaliselt ning leidis, et hageja ei olnud õigustatud laenulepingu intressimarginaali muutma ja kostjate poolt hagejale enammakstud summa tuleb lugeda laenu põhivõla tagasimakseks, kuid komisjon leidis, et kostjal I puudub alus hagejalt nõuda kostja II vabastamist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest (t.l. 46-51). Kuna hageja ei ole nõustunud Tarbijakaitseameti tarbijavaidluste komisjoni otsusega, siis on hageja veenvalt põhistanud, et tal on õiguslik huvi hagiavalduses nimetatud asjaolude tuvastamiseks käesoleva tsiviilasja raames. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I on taganud, et tema töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud on laekunud tema arvelduskontole laenuandja juures. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja I on lepingu algusest peale laenu teenindanud ning lepingut nõuetekohaselt täitnud. Vaidlust ei ole, et kostja II laenuandja juures avatud arvelduskontole pole kunagi laekunud tema töötasu või muid regulaarseid sissetulekuid ja kostja II pole seda arvelduskontot kunagi kasutanud.

Pooled vaidlevad kas laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 p 3 on tüüptingimused ja kas need on kahjustavad kostjaid ebamõistlikult. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja õigus juba kokku lepitud intressimarginaali muuta tulenevalt ühe kaaslaenusaaja poolt pangas avatud arvelduskonto mittekasutamisest kahjustab laenusaajaid ebamõistlikult. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Vaidlust ei ole, et kirjalikus laenulepingus ei ole pooled pidanud vajalikuks märkida, et üldtingimuste § 5 ja § 7 p 3 oleksid poolte vahel kuidagi eraldi läbi räägitud. Seega on ka käesoleval juhul põhjust eeldada, et üldtingimuste § 5 ja 7 p 3 ei olnud poolte vahel eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjatega eraldi läbi rääkinud laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 p 3, millised on eraldi dokumendina lisatud laenulepingule. Vaidlust ei ole, et laenulepingu üldtingimuste näol on tegemist tingimustega, mis olid eelnevalt laenuandja poolt välja töötatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutes kasutamiseks. Asjaolu, et kostjad on üldtingimused allkirjastanud ei luba iseenesest arvata, et kostjad oleksid saanud mõjutada eelnevalt väljatöötatud üldtingimuste sisu. Kuna laenulepingute üldtingimused on eelnevalt panga poolt välja töötatud sellistes analoogsetes laenulepingutes kasutamiseks, siis on põhistatud kostjate väide, et tegemist on tüüptingimustega, sest hageja ja kostjad nende üldtingimuste punktide üle eraldi läbirääkimisi ei ole pidanud ning ka laenulepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud laenulepingus teisiti, kui see on eelnevalt väljatöötatud laenulepingu üldtingimustes kirjas. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 2 sätestab, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kuna üldtingimus § 5 puudutab laenuintressi muutmise õigust, s.o. tasu suurust krediidi eest, siis on põhjendatud arvata, et selline tüüptingimus puudutab lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet, mistõttu ei ole võimalik kuidagi seda tüüptingimust lugeda kostjaid ebamõistlikult kahjustavaks. Kohus nõustub hagejaga, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ei ole põhjust arvata kostjaid ebamõistlikult kahjustavaks ka seetõttu, et ka VÕS § 43 lg 1 sätestatust lähtudes ei loeta VÕS § 42 lg 3 punktis 14 nimetatud tingimust teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimusega õiguse põhjendatud juhtudel lausa ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe lõpetada. Kohus ei nõustu kostjatega, et tüüptingimused, mille rakendamisel laenusaajate kodulaenu intressimarginaal tõuseb rohkem kui neli korda algselt kokku lepitust, põhjusel, et kaaslaenutaotleja töötasu ei laeku hageja juures avatud arveldusarvele, kahjustavad kostjaid

ebamõistlikult, seetõttu, et üks laenusaaja ei saa tagada teise laenusaaja sissetulekute laekumist hageja juures avatud kontole. Veenev on hageja väide, et üldtingimuste § 7 lõike 3 ja §-i 5 eesmärk on tagada laenumaksete tasumine ning see annab hagejale võimaluse hinnastada laenu kõrgemalt, kui laenu väljastamisega kaasnevad riskid on suurenenud tulenevalt sellest, et laenusaaja(te) sissetulek(ud) ei laeku hageja juures asuva(te)le laenusaaja(te) konto(de)le. Samuti on veenev, et kui laenuleping on sõlmitud kolmepoolselt ning kostjad olid teadlikud, et laenulepingu sõlmimisel peavad mõlema kostja sissetulekud laekuma panka, siis on kostja I laenulepingu sõlmimisega koos kaaslaenusaajaga võtnud riski, et juhul kui kostja II ei täida sama lepinguga võetud kohustusi (sh kohustust sissetulekud kanda panka), siis on hagejal õigus intressimarginaali tõsta. Seega ei saa üldtingimuste § 5 ja 7 p 3 pidada kostjat I kahjustavaks seetõttu, et kostjal I ei ole võimalik sundida kostjat II laenulepingus kokkulepitut täitma. Kuna hageja on üldtingimuste § 5 ja § 7 lg-s 3 on konkreetselt määratlenud, millisel juhul on hagejal õigus intressimarginaali muuta ja kostjatele pidi olema ette nähtav, et juhul kui emma-kumma kostja töötasu ei laeku nende arvelduskontole laenuandja juures, siis on laenuandjal õigus intressimarginaali tõsta vastavalt üldtingimustele kahe protsendipunkti võrra. Seega ei ole sellised üldtingimused kohtu arvates kostjaid ebamõistlikult kahjustavad, sest kostjad olid teadlikud, et laenuintress võib muutuda, kui kostjate töötasu ei laeku nende arvelduskontodele hageja juures. Pooled vaidlevad selle üle, kas üldtingimuste § 7 p 3 on vastuolus VÕS § 4193 lg 1. Kuna laenulepingu sõlmimisel 09.04.2018 ei kehtinud eelnimetatud võlaõigusseaduse säte, siis on tõendatud hageja väide, et laenulepingu üldtingimuste § 7 p 3 ei ole vastuolus VÕS § 4193 lg 1. Kuigi kohus on eelnevalt tuvastanud, et üldtingimust § 5 ja § 7 p on tühised tüüptingimused, siis ei nõustu kohus kostjate väitega, et juhul kui need tingimused oleksid kehtivad, siis on hageja loobunud selliste tingimuste kasutamisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 2 järgi otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe kaasa tuua õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Hageja käitumisest tüüptingimuste alusel intressimarginaali tõstmiseks saab järeldada, et hageja soovib tingimuste kasutamist ning ei ole loobunud sellisest õigusest. VÕS § 100 lg 2 järgi kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui: 1) kohustuse täitmine on võimatu; 2) kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas; 3) võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil; 4) kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises. VÕS § 100 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. VÕS § 108 lõike 5 kohaselt, kui võlausaldaja VÕS § 108 lõikes 3 nimetatud tähtaja jooksul kohustuse täitmise nõuet ei esita, ei või ta enam nõuda kohustuse täitmist, kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid. VÕS § 108 lõike 3 kohaselt võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus nõustub kostjatega, et kui kostja II töötasu ei ole kunagi laekunud laenuandja panka, sh laenulepingu sõlmimisest, siis oli hageja kahtlemata sellest ka teadlik olema. Hageja väide, et kui esimese kaheksa aasta jooksul ta vaid eeldas kostja II laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist ei luba see kohtul mõistliku kõrvalseisjana arvata, et kostja II töötasu laekumine kostja II arveldusarvele laenuandja pangas oleks sedavõrd oluline olnud hageja jaoks riskide hindamisel

laenu andmisel, sh laenu tagastamiseks ja võimalike makseraskuste tuvastamiseks, et seda hageja õigust muuta intressimarginaale seetõttu, et kostja II töötasu ei laeku hageja juurde peab hageja ilmtingimata kasutama kaheksa ja pool aastat laenu andmisest hiljem. Hageja väide, et kui tänaseni on laenu korrektselt teenindatud, siis see ei anna hagejale garantiid, et laenu teenindatakse laenu lõpptähtajani, s.o 2038. aastani, korrektselt, ei luba iseenesest arvata, et üldtingimuste kohaldamine, mida hageja pole varasema kaheksa aasta jooksul, peaksid nüüd pelgalt kohalduma vaid seetõttu, et kostjate maksevõime võib tulevikus muutuda. Seega võib nõustuda, et sellise õiguse kasutamine tõsta laenuintressi, heites ette kohustuse rikkumist, mille täitmist ei ole hageja nõudnud varasema kaheksa aasta jooksul, olukorras, kus teise laenusaaja sissetulekud laekuvad hageja panga arveldusarvele ja üks laenusaaja ei saa täita teise laenusaaja kohustust ja suunata teise laenusaaja sissetulekuid hageja panga arveldusarvele, samas laenu tagasimaksed on toimunud vastavalt lepingule, on kohtu arvates hea usu põhimõtte vastane. Kohtu arvates oleks ka intressimarginaali muutmine tuginedes vaid asjaolule, et kostja II töötasu ei laeku kostja II arveldusarvele laenuandja pangas, samuti hea usu põhimõtte vastane, sest kostja II töötasu ei ole kunagi laekunud kostja II arveldusarvele laenuandja panka, sh eelnevatel kaheksa ja poole aasta vältel enne intressimarginaali tõstmist, mistõttu võib möönda, et kostja II töötasu laekumine hageja juurde pole olnud selliseks laenulepingu tingimuseks, mille suhtes peaks hagejal olema kaheksa ja pool aastat hiljem suurem huvi selle rakendamiseks vaid seetõttu, et hagejal on selline õigus, et siis väidetavalt asuda maandama kaheksa ja pool aastat tagasi laenulepingu sõlmimisega kaasnevaid riske. VÕS § 6 lg 1 alusel peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lähtudes eeltoodust ei ole tõendatud hageja nõue, et hageja oli õigustatud tõstma laenulepingu intressimarginaali 2,6 %-ni aastas või et hagejal puudub kohustus intressimarginaalide 0,6 % ja 2,6 % vahe hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 15-31, 52-53, 85-86, 95-104, 146-147), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda.

Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.