OÜ KORMARIN hagi AFON PRO OÜ vastu võlgnevuse 7500 euro, intressi 3000 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 6975 euro nõudes
Tsiviilasja hind
17 475 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: OÜ KORMARIN (registrikood 11884150; Võsa 15B-3, Jüri alevik, 75301 Harjumaa) Hageja lepinguline esindaja: Aleksei Smelov (Companion Õigusbüroo OÜ; Ahtri 8, 10151 Tallinn; Tel +372 6051801; e-post: [email protected]) Kostja: AFON PRO OÜ (registrikood: 12010297; Veetorni 4, 10119, 10119 Tallinn) Kostja seaduslik esindaja: V B (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post: xxxx)
3.Välja mõista kostjalt AFON PRO OÜ (registrikood 12010297) hageja OÜ KORMARIN (registrikood 11884150) kasuks 14 975 eurot, millest 7 500 eurot on põhivõlgnevus, 3 000 eurot on intress ja 6 975 eurot on viivis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Rahuldada hageja OÜ KORMARIN kindlaksmääramiseks.
taotlus
menetluskulude rahaliseks
6.Välja mõista kostjalt AFON PRO OÜ hageja OÜ KORMARIN kasuks menetluskulude hüvitis summas 970 eurot.
7.Välja mõista kostjalt AFON PRO OÜ hageja OÜ KORMARIN kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses
2-19-7011 ettenähtud ulatuses alates menetluskulude hüvitamiseni.
käesoleva
kohtuotsuse
jõustumisest
kuni
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagist nähtub, et 21.08.2017 sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping, mille alusel sai kostja laenuna 10 000 eurot. Vastavalt laenulepingu p-le 3 pidi kostja tagastama laenu hiljemalt 29.11.2017. Kostja ei ole laenu täies ulatuses tagastanud. 15.01.2018 tagastas kostja 2 500 eurot laenu põhisummast.
2.Vastavalt laenulepingu p-le 6 laenuks võetud rahasumma lepingu p-s 3 määratud tähtajaks tagastamata jätmisel laenusaaja poolt võib laenuandja nõuda viivis 0,2% päevas tagastamata jäetud summast. Kuna kostja ei ole tähtaegselt laenu tagastanud, siis nõuab hageja viivist 0,2% päevas tagastamata jäetud summast. Nõue on muutunud sissenõutavaks alates 30.11.2017. Viivist on arvestatud perioodi 16.01.2018 – 25.04.2019 eest summas 6 975 eurot.
3.Vastavalt laenulepingu p-le 1.3 laenu intress on 30% kolme kuu eest, ehk 3 000 eurot. Intress ei ole kostja poolt tasutud.
4.Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 7 500 eurot, intressi 3 000 eurot ja viivise 6 975 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja märgib, et on nõus põhivõla suurusega 7 500 eurot. Kuna põhivõlale lisanduvad summad on kokku suuremad kui põhivõlg (133% põhivõlast), palub vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 vähendada viivisemäära mõistliku suuruseni. Kuna lepingus on märgitud ebamõistlikult suur intress (30% kolme kuu eest, ehk 120% aastas), palub vähendada ka intressimäära.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta
2-19-7011 oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
7.Kostja esitas kohtule 27.12.2019 taotluse lõplike seisukohtade esitamise tähtaja pikendamiseks seoses vajadusega kaasata lepinguline esindaja. Kohus leiab, et tähtaja pikendamine ei ole põhjendatud. Kostja on hagivastuse kohtule esitanud. Lõplike seisukohtade esitamine ei ole kohustuslik. TsMS § 329 lg 1 sätestab, et menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kostjal olnuks võimalus esindaja kaasata juba ammu, kuid kostja ei ole pidanud vajalikuks seda varem teha. Seega tuleb taotlus rahuldamata jätta.
8.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: 21.08.2017 sõlmiti poolte vahel laenuleping, mille alusel sai kostja laenuna 10 000 eurot, mille pidi tagastama hiljemalt 29.11.2017; 15.01.2018 tagastas kostja 2 500 eurot laenu põhisummast, rohkem ei ole kostja makseid teinud; intressi ei ole kostja tasunud.
9.Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 7 500 eurot, intressi 3 000 eurot ja viivise 6 975 eurot. Kostja tunnistab põhinõuet, kuid leiab, et intressimäär on ebamõistlikult suur ning sissenõutavaks muutunud viivis samuti.
10.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevust arvetel ettenähtud tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1).
11.Kohus on ülal leidnud, et poolte vahel oli leping, kostja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, kohustus on sissenõutavaks muutunud 30.11.2017 ning hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda. Seega tuleb hagi rahuldada põhinõude osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja laenuvõlg summas 7500 eurot.
12.Järgnevalt käsitleb kohus intressi puudutavaid väiteid. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 397 lg 3 sätestab, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Lepingust
2-19-7011 nähtub, et hageja annab kostjale laenu summas 10 000 eurot (p 1.1). Nähtub ka, et hageja tasub kogu summa ühekordse maksena või osade kaupa, kuni laenu tagastamise tähtpäevani, kostja arveldusarvele või sularahas koos intressiga, kokku summas 13000 euro ulatuses (p 1.2). Laenu intress on 30% kolme kuu eest, ehk 3000 (kolm tuhat) eurot (p 1.3). Kohus märgib, et pooled on vabad otsustama, kuidas ja millise metoodika alusel nad intressi arvestavad. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks tüüptingimustel sõlmitud laenulepinguga. Isegi, kui see nii oleks, siis VÕS § 42 kontekstis intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi ei hinnata, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. Seega ei ole laenuintressi suuruse määramisel VÕS §-l 42 tähendust (vt RKTKo nr 3-2-1-108-14, p 18). Kõnealune intressikokkulepe ei ole ka TsÜS § 86 alusel tühine, kuivõrd laenulepingu poolteks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, kellele ei laiene tarbijast/eraisikust laenuvõtjale kohalduvad erisused-soodustused. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-108-02 p-is 10 märkinud järgmist: „Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust.“ Eeltoodust tulenevalt on lepingus kokkulepitud intressimäär seaduslik ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasumata laenuintress summas 3000 eurot.
13.Järgnevalt käsitleb kohus viivise suurust puudutavaid väiteid. Vastavalt laenulepingu p-le 6 oli viivisemääraks 0,2% päevas tagastamata jäetud summast. Viivist on arvestatud perioodi 16.01.2018 – 25.04.2019 eest summas 6 975 eurot. Viivise puhul on tegemist sisuliselt leppetrahviga, mille eesmärgiks on katta kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud varaline kahju. Leppetrahv ei saa olla tsiviilõiguslik karistus, mistõttu peab võlausaldaja nõue kõrgete viiviste osas olema põhjendatud. Riigikohus on 30. aprilli 2013.a otsuse nr 3-2-1-5-13 p-des 48−49 leidnud, et majandustegevuses sõlmitud tehingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Käesoleval juhul on mõlemad pooled sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Seega puudub alus väljamõistetava viivise vähendamiseks. Riigikohus on (lahendis nr 3-2-1-66-05) selgitanud, et seaduslikust viivisest (VÕS § 94 ja § 113 lg 1 kohaselt on see käesoleval ajal 0,024% päevas) suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, kuivõrd üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Viivise vähendamisel arvestab kohus kohustuse täitmise ulatust, laenuandja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on leidnud (lahendis nr 3-2-1-78-05), et lisaks viivise suuruse võrdlemisel kohustuse rikkumisest (laenu maksega hilinemisest) võlausaldajale tekkinud kahju suurusega tuleb hinnata ka viivise proportsionaalsust.
2-19-7011 Selleks, et nõuda viivise vähendamist peab see olema ebamõistlikult suur. Lisaks ütleb VÕS § 162 lg 1, et leppetrahvi (viivise) vähendamisel tuleb arvestada poolte majanduslikku seisundit. Majandusliku seisundi arvestamine on aga pigem teisejärguline, kuivõrd eelkõige tuleb hinnata võlausaldajale tekkinud kahju (õigustatud huvi kriteerium) ja leppetrahvi (viivise) proportsionaalsust. Siiski ei ole Riigikohtu arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla seadusjärgse viivise. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja tasunud hagejale käesolevaks ajaks viivist. Hageja puhul ei ole tegemist krediidiasutusega, kelle igapäevategevuseks oleks muu hulgas laenude andmine. Kostja ei ole kohtule teadaolevalt majandusraskustes. Kostja on täitnud hageja ees lasuvad kohustused minimaalses ulatuses. Pole vaidlust, et kostja on tekitanud hagejale lepingust tulenevate kohustuste mittekohase täitmisega kahju. Seega on kostja kohustatud viivise nõutud ulatuses tasuma.
14.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7 500 eurot, intressi 3 000 eurot ja viivise 6 975 eurot.
15.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
16.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
17.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
18.Hageja esindaja esitas 27.12.2019 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 700 eurot ning hagejale on õigusabi osutatud 3h ulatuses tunnihinnaga 90 eurot (käibemaksuta), kokku 270 eurot. Hageja menetluskulud on kokku 970 eurot. Hageja palub märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
2-19-7011
19.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
20.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
21.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 29.04.2019 tasunud riigilõivu 700 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga.
22.Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: asja materjalidega tutvumine, analüüs ja konsultatsioonid 1h, hagiavalduse koostamine 1,5h, kostja vastusega tutvumine ja konsultatsioon kliendile 0,5h. Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasu vastab asja materjalidele ja kohtupraktikale. Esindajakulu on põhjendatud ja vajalik 270 euro ulatuses.
23.Kohus rahuldab hageja avalduse ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 970 eurot.
24.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
2-19-7011
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.