2.Välja mõista A.A. ’elt (isikukood xxxxxxxxxxx) Holm Bank AS (registrikood 14080830) kasuks poolte vahel 14.03.2016 sõlmitud laenulepingust nr 0387603146 tulenev põhivõlg 435,56 eurot, intress 76,18 eurot ja lepingutasu 14,58 eurot, kokku 526,32 eurot (viissada kakskümmend kuus eurot ja 32 senti).
TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud asjas kostja A.A.’e kanda.
4.Välja mõista A.A.’elt Holm Bank AS-i kasuks vajaliku ja põhjendatud menetluskuluna hagi esitamiselt tasutud riigilõiv 125,00 (ükssada kakskümmend viis) eurot.
Tsiviilasi nr 2-17-119050
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Sisulised asjaolud ja menetluse käik
1.Kohus menetleb antud asja lihtmenetluses ja 20.09.2019 lihtmenetluses tehtud resolutsioonotsusega rahuldas kohus hagi. 30.09.2019 teatas hageja soovist esitada apellatsioonkaebus. Käesolevaga täiendab kohus vastavalt TsMS § 448 lg 41 sätestatule 20.09.2019 otsust kirjeldava ja põhjendava osaga. Täiendav otsus on täiendatava 20.09.2019 otsuse osa.
2.Hageja Koduliising OÜ, uue ärinimega Holm Bank AS esitas 05.09.2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.A.’e vastu. 21.09.2017 esitas kostja maksekäsu kiirmenetluse avaldusele omapoolse vastuväite ja 28.09.2017 määrusega anti asi üle hagimenetlusse. Hageja esitas 17.10.2017.a oma nõude Harju Maakohtule hagiavaldusena, milles palub välja mõista A.A.’elt Holm Bank AS-i kasuks 526,32 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. 30.10.2017 anti tsiviilasi üldise kohtualluvuse järgi üle Pärnu Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja AS Koduliising (enne OÜ Koduliising, nüüd Holm Bank AS) ja kostja A.A. 14.03.2016.a. digitaalselt allkirjastatuna laenulepingu nr.0387603146, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 442,50 eurot DLB Trading OÜ-st (Kaup24.ee) mängukonsooli Sony PS 4 ostmiseks (koos tarnega). Laenu tagastamise graafiku kohaselt kohustus kostja tagastama laenu põhiosa, maksma intresse ja lepingutasu iga kuu 14. kuupäeval summas 20,83 eurot (viimane osamakse 20,34 eurot). Kostja seda ei teinud, vaid tasus 29.04.2017.a. vaid esimese, 14.04.2016.a. osamakse summas 20,83 eurot. Hageja teavitas kostjat võlast korduvalt, viimased meeldetuletused saatis 23.08.2016.a. ja koos lepingu ülesütlemise hoiatusega 21.09.2016, kuid kostja ei reageerinud. 03.10.2016.a. saatis hageja kostjale kirjaliku ülesütlemisavalduse, millega ütles erakorraliselt üles laenulepingu nr.0387603146 alates 17. oktoobrist 2016.a ja nõudis samaks kuupäevaks võla tasumist. Kostja võlga tähtajaks ei tasunud. 17.10.2019 seisuga palub hageja kostjalt välja mõista kokku 526,32 eurot, millest laenu põhiosa võlg on 435,56 eurot, intressivõlgnevus 76,18 eurot ja lepingutasu võlgnevus 14,58 eurot. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt menetluskulud, so riigilõivu 125 eurot ning pakub kompromissi sõlmimise võimalust maksegraafikuga 25-30 eurot kuus.
3.22.01.2018 kirjalikus vastuses kostja A. Armas hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle läbi vaatamata või kui kohus sellega ei nõustu, siis rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, kuna kostja ei ole sõlminud laenulepingut ei OÜ-ga Koduliising ega AS-ga Koduliising. Kostja ei ole sõlminud hageja nõude aluseks olevat laenulepingut, ei ole laenulepingu alusel raha ega kaupu saanud. Hagiavaldus on ebaõigesti esitatud kostja vastu, kuna A.A. ei ole asjas õigeks kostjaks. Kostja selgitusel, kasutades ebaseaduslikult kostja identiteeti, on kostja nimel interneti vahendusel erinevaid lepinguid sõlminud J.A. (isikukood xxxxxxxxxxx), kellega kostja tutvus detsembris 2015. Kostja teadmata sõlmis J.A. laenulepinguid (laenusaajana) kostja nimel ja tema ID-kaardiga ning samuti kasutas kostja pangakaarti. Alles tagantjärele sai kostja teada, et J.A. oli tema teadmata 2(6)
Tsiviilasi nr 2-17-119050 võtnud kostja nimel ja tema ID-kaarti kasutades laenu ning sõlminud järelmaksulepinguid. Kostja hoidis ID-kaarti koos PIN-koodidega oma üürikorteris koos teiste dokumentidega sahtlis karbis. J.A. ilmselt leidis need, viibides kostja elukohaks olnud üürikorteris, ja kasutas kostja ID-kaarti siis, kui kostja ise oli tööl. Muuhulgas sai kostjale tagantjärele teatavaks, et J.A. on sõlminud tema nimel laenulepingu OÜ-ga Koduliising OÜ-lt DLB Trading kauba soetamiseks. Kostja teatel on neil asjaoludel esitatud 2016. aasta septembris avalduse Politsei- ja Piirivalveametile, ning avalduse alusel on alustatud kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 16230104739. Kostja taotles kohtult tõendite kogumise korras selgitada välja, kas kriminaalasjas nr 16230104739 on kontrollitud OÜ-ga Koduliising 14.03.2016 sõlmitud laenulepingu nr 0387603146 sõlmimist J.A. poolt; kas J.A.le on esitatud kahtlustus selles, et tema on kostja nimel sõlminud OÜ-ga Koduliising 14.03.2016 laenulepingu nr 0387603146 ning kas OÜ Koduliising ja/või AS Koduliising on kriminaalasjas nr 16230104739 kannatanu ning kas OÜ Koduliising ja/või AS Koduliising on esitanud asjas tsiviilhagi.
4.07.02.2018 seisukohavõtus hageja jäi selle juurde, et laenulepingu sõlmis digitaalselt kostja A.A.. Hageja selgitas, et AS Koduliising (enne OÜ Koduliising) episoodi osas kriminaalmenetlus lõpetati juba 14.07.2017.a. prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega. 26.07.2017.a saadud määruse põhistuste kohaselt J.A. ennast süüdi ei tunnistanud, vaid ütles, et kõik krediidiasutustelt võetud laenusummad ning internetiportaalist tellitud tooted said võetud ühiselt ja mõlema nõusolekul, samuti läksid kõik tooted ja laenusummad nende ühiskasutusse. Menetleja leidis seepeale, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Antud kriminaalasjas ei ole leidnud tõendamist kostja väide, et J.A. on sõlminud tema nimelt ja tema ID kaarti ja PIN koode kasutades hagejaga laenulepingu nr.0387603146. Seega saab hageja nõuet lahendada tsiviilkohtus, kuna kriminaalmenetlus on lõpetatud. 07.03.2018 teatas kostja kohtule, et kostja kannatanuna kriminaalasjas on esitanud 22.02.2018 Riigiprokuratuurile taotluse tühistada tervikuna kriminaalasjas nr 16230104739 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise 14.07.2017 määrus. Kostja palus käesolevas asjas menetluse peatamist kuni kriminaalasjas nr 16230104739 OÜ Koduliising episoodi osas lõpliku lahendi tegemiseni. Kostja taotles kaasata käesolevas asjas 3. isikuna kostja poolel J.A..
5.27.03.2019 määrusega kohus jättis rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks, kohustas kostjat esitama kohtule hiljemalt 18.04.2019 tõendid kriminaalasja 16230104739 menetluse seisu kohta ning küsis hagejalt ja J.A.lt seisukohad 3. isiku kaasamise osas. Kohus määras kompromissi sõlmimise tähtajaks 05.04.2019 ning kõigi tõendite, taotluste esitamise tähtajaks 18.04.2019. 28.05.2019 määrusega kaasati J.A. kolmanda isikuna kostja poolel. Kostja määratud tähtajaks kohtule andmeid kriminaalasja menetlusliku seisu kohta ei esitanud. 03.09.2019 Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastusest kohtu nõudele selgus, et kostja poolt taotletud menetluse peatamise põhjus on ära langenud, kuna kriminaalmenetluse 16230104739 lõpetamise määruse vaidlustamine kostja poolt kaebuse esitamisega Riigiprokuratuurile, seejärel Tallinna Ringkonnakohtule ning 15.05.2018 määruskaebuse esitamisega Riigikohtule on lõppenud kaebuse rahuldamata jätmisega ning Riigikohtu poolt määruskaebuse läbi vaatamata jätmise ja tagastamisega. Kostjat puudutavas kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrus on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2018 mittekaevatava määrusega, mis toimetati kostjale kätte avaliku e-toimiku kaudu 29.04.2018.
6.27.08.2019 määrusega kohus andis lihtmenetluses menetletavas asjas pooltele viimase võimaluse sõlmida asjas kompromiss ning lõpliku tähtaja täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks kuni 16.09.2019.a. Kohus määruses juhtis ka kostja tähelepanu sellele, et kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud lepingu sõlmis J.A.. 3(6)
Tsiviilasi nr 2-17-119050 Pooled kohtule määratud tähtajaks enam midagi ei esitanud. 19.09.2019 kirjaga hageja kinnitas, et temal ei ole muid menetluskulusid peale hagilt tasutud riigilõivu, mis on kostjale teadaolev menetluskulu. Kohtu seisukoht ja põhjendused
7.Kohus leiab, et hagi tuleb kooskõlas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lahendada lihtsustatud korras, kuna mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on põhivõla ja kõrvalnõuete summas alla 4000 eurose hagihinnaga asjaga (hagihind 526,32 €). Kohus on juba asja menetlusse võtmisel 05.12.2017 määruses (tlk 46-50) selgitanud pooltele, et lahendab asja lihtmenetluses, mis tähendab, et kohus järgib tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid ning tagab menetlusosaliste põhiõiguste- ja vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
8.TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Käesolevas asjas pooled ei vaidle selle üle, et: 1) hageja AS Koduliising (enne OÜ Koduliising, nüüd Holm Bank AS) väljastas 14.03.2016 laenulepingu nr.0387603146 alusel laenu summas 442,50 eurot DLB Trading OÜ-st (Kaup24.ee) mängukonsooli Sony PS 4 ostmiseks, laenulepingus on laenusaajaks märgitud kostja A.A. ning laenuleping on allkirjastatud digitaalselt kostja A.A.’e nimelt tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades 14.03.2016 kell 17:37, mida tõendab hagiavaldusele lisatud laenuleping (tl. 25-28) ja selle digitaalallkirjade kinnitusleht (tlk 29); 2) pooltel ei ole vaidlust 14.03.2016 laenulepingu nr.0387603146 tingimuste, lepingu ülesütlemise asjaolude ega võlgnevuse summa osas.
9.Pooltel on vaidlus selles, kas 14.03.2016 laenulepingu nr.0387603146 on tegelikult allkirjastanud ja sõlminud kostja A.A. või teine isik, so J.A. tema identiteeti kasutades. Kostja väidab, et tema nimel sõlmis interneti vahendusel erinevaid lepinguid J.A. (isikukood xxxxxxxxxxx), kellega kostja tutvus detsembris 2015. Kostjale sai tagantjärele teatavaks, et J.A. on sõlminud tema nimel laenulepingu OÜ-ga Koduliising OÜ-lt DLB Trading kauba soetamiseks. Kostja väitel hoidis ta ID-kaarti koos PIN-koodidega oma üürikorteris koos teiste dokumentidega sahtlis karbis. Kostja arvab, et J.A. ilmselt leidis need, viibides kostja elukohaks olnud üürikorteris, ja kasutas kostja ID-kaarti siis, kui kostja ise oli tööl.
10.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastuväidetega ning uurinud poolte esitatud tõendeid, leiab, et Holm Bank AS-i hagi on põhjendatud, tõendatud ning tuleb täielikult rahuldada. Laenulepingu digitaalselt sõlmimise ajal 14.03.2016 seisuga kehtinud Digitaalallkirja seaduse (lühendatult DAS, kehtis kuni 25.10.2016) § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal, kui seadusega ei ole neid tagajärgi piiratud ning on tõendatud allkirja vastavus DAS § 2 lg 3 nõuetele. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei too digitaalallkirja andmine kaasa selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et 4(6)
Tsiviilasi nr 2-17-119050 isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta. DAS § 3 lg 5 aga sätestab, et selle paragrahvi lg-s 3 sätestatud juhtudel peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu. Käesoleval ajal kehtiv E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse (EUTS) sätestab sisult samad põhimõtted, kuna EUTS § 24 lg 1 kohaselt digitaalallkirja loetakse e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 artikli 3 punktis 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Tulenevalt TsMS §-st 230 lõikest 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited. Hageja nõue tugineb 14.03.2016 seisuga kostja poolt digitaalselt allkirjastatud laenulepingule ning lepingule antud digitaalallkirja enda seaduse nõuetele vastavuse osas pooltel vaidlust ei ole. Kostja on esitanud vastuväite dokumendi ehtsusele, põhistades dokumendi võltsitust sellega, et lepingu allkirjastas tema ID-kaarti ja paroole kasutades teine isik. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus ei arvestaks dokumenti tõendina, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt digitaalallkirjaga varustatud elektroonilise dokumendi ehtsust saab vaidlustada üksnes asjaolude põhistamisega, mille põhjal võib eeldada, et dokumenti ei ole koostanud digitaalallkirja omaja. See kehtib ka sellise elektroonilise dokumendi kohta, mis on koostatud muul turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada koostaja ja koostamise aja. Üldreegel dokumendi ehtsuse tõendamisel on, et see pool, kes esitas dokumendi, millele tema nõue tugineb, peab tõendama ka dokumendi ehtsust, kui teine pool on põhistanud dokumendi võltsitust. Nt olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse lepingul, peab hageja selle kostja väite tõenditega ümber lükkama (vt nt RKL 3-2-1-79-15 p 9). DAS § 3 lg 3 ja 5 tulenevalt, digitaalallkirjaga dokumendi ehtsuse vaidluse puhul olukorras, kus hagejal ei ole olnud vahetut (visuaalset) kokkupuudet kostja poolt digitaalallkirja andmise aja ega kohaga, saab kostjat vastutusest vabastavat asjaolu, st seda, et digiallkirja v. e-allkirja andmisel sertifikaati (ID-kaarti ja PIN-koode) kasutati ilma kostja kui sertifikaadi omaniku nõusolekuta ning kostja käitumises ei esinenud tahtlust ega rasket ettevaatamatust, põhistada kostja sertifikaadi omanikuna. Digitaalallkirja ehtsust eeldatakse ja see eeldus tugineb digitaalallkirja tunnustatud turvalisusele ja võimalustele digiallkirja ehtsust riikliku elektroonilise sertifitseerimise protseduurude kaudu kontrollida. Riigikohus on 08.04.2015 otsuse nr 3-2-1-23-15 punktis 15 selgitanud, et tulenevalt isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p-st 2.3 tuleb neid kaitsta parimal võimalikul viisil. Samuti nt asjas nr 3-2-1125-08 tehtud lahendis on Riigikohus viidanud sellele, et maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist võimaldavat PIN-koodi. Kostja on oma vastuväidete tõendamisel laenulepingu ehtsuse puudumise osas tuginenud kriminaalasja nr 16230104739 asjaoludele ning muid tõendeid kohtule ei esitanud. Antud kriminaalasjas aga ei leidnud tõendamist kostja väide, et J.A. on sõlminud kostja nimelt ja tema ID kaarti ja PIN koode kasutades hagejaga laenulepingu nr.0387603146 ilma kostja teadmata. 14.07.2017.a. prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (jõustunud Riigikohtu 05.06.2018 määrusega) põhistuste kohaselt J.A. ennast süüdi ei tunnistanud, vaid ütles, et kõik krediidiasutustelt võetud laenusummad ning internetiportaalist tellitud tooted said võetud ühiselt ja mõlema nõusolekul, samuti läksid kõik tooted ja laenusummad nende ühiskasutusse. Kostja on 5(6)
Tsiviilasi nr 2-17-119050 väitnud, et hoidis ID-kaarti koos PIN-koodidega oma üürikorteris koos teiste dokumentidega sahtlis karbis, kust J.A. need ilmselt leidis ja kasutas. Kostja selgitustest ei nähtu, et PIN-koode oleks hoitud eraldi ID-kaardist vms asjaolusid, mis näitaksid, et kostja tegi endast oleneva, vältimaks sertifikaadi kasutamist teiste isikute poolt. Kostja sertifikaadi omanikuna ei ole piisava hoolsuse põhistamiseks toonud esile asjaolusid, kus ja kuidas hoidis ID-kaarti ja PIN koode ning mida tegi selleks, et PIN-koodid ei saaks teatavaks teistele isikutele. Kuna kostja esitatud asjaolude ega tõenditega, sh kriminaalasjas ei ole hageja nõude aluseks oleva laenulepingu ehtsust ümberlükatud ega tõendatud kostja tahtluse puudumist laenulepingu sõlmimiseks, st välistatud ei ole kostja ja kolmanda isiku J.A. ühine tegutsemine laenu võtmiseks, siis tuleb lugeda, et laenuleping on kehtiv ja kuulub täitmisele ning hageja nõue rahuldamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1- 2 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei ole täitnud hagejaga 14.03.2016 sõlmitud laenulepingtest tulenevaid rahalisi kohustusi. Hagejal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist, sh lepingutasu ning VÕS § 94 alusel intressi. Seega on seadusega kooskõlas hageja nõue välja mõista kostjalt laenulepingust tulenevalt laenu põhiosa võlgnevus 435,56 eurot, intressivõlgnevus 76,18 eurot ja lepingutasu võlgnevus 14,58 eurot, kokku 526,32 eurot. Menetluskulude jaotus
16.Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja nõuab menetluskuluna üksnes riigilõivu, kostja ei ole sisulisi vastuväiteid hageja menetluskuludele esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõiv summas 125 eurot. TsMS § 178 lg. 2 kohaselt, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, juhul kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.