nr 2-19-10517 OÜ Aktiva Finants hagi X.X.vastu IPF Digital Estonia OÜga (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) 10.11.2014 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 717852 tuleneva põhivõlgnevuse 829,26 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 182,63 euro ja alates 13.07.2019 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgse jooksva viivise väljamõistmiseks kirjalik menetlus
Hagihind
1078,47 eurot
Kohtunik
Kadi Aavik
Hageja
OÜ Aktiva Finants (registrikood Weizenbergi 20, 10150 Tallinn)
Välja mõista OÜ-lt Aktiva Finants X.X.kasuks menetluskulud 140 eurot.
4.Välja mõista OÜ-lt Aktiva Finants X.X.kasuks tasumata ja väljamõistetud menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Toimetada kohtuotsuse koopia kätte menetlusosalistele ja nende esindajatele. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale on siis õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Selgitus Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot HAGEJA NÕUE NING VASTUVÄITED KOSTJA SEISUKOHTADELE
1.Hageja esitas 12.07.2019 kohtule hagi X.X.vastu võlgnevuse 961,39 euro ja alates 13.07.2019 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgse jooksva viivise väljamõistmiseks. Hageja nõuab kostjalt 10.11.2014 sõlmitud tühise tarbijakrediidilepingu (laenuleping nr 717852) järgi saadu veel võlgnetava osa 961,39 euro väljamõistmist. Lisaks nõuab hageja kostjalt viiviseid alates 13.07.2019 kuni põhinõude 961,39 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (tl 1-2). Hagiavalduse kohaselt on kostjale 10.11.2014 üle kantud laen summas 1300 eurot (tl 8). Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud.
2.Kostjapoolsele aegumise vastuväitele esitas hageja 10.10.2019 seisukoha (tl 35-37), milles märkis, et nõustub osaliselt kostja vastuväitega ning leiab, et nõue on aegunud osaliselt, s.o 2015. aastal sissenõutavaks muutunud osamaksete osas summas 470,74 eurot. Ajavahemikul 07.01.201602.11.2016 toimuma pidanud laenu põhiosa maksed summas 829,26 eurot ei ole aegunud. Hageja on leidnud, et kostja on ekslikult tuginenud TsÜS § 151-le ning ignoreerinud tühise tarbijakrediidilepingu alusel laenu tagasimaksmise suhtes kehtivat eriregulatsiooni. Hageja selgitab, et kuivõrd tegemist oli tarbijakrediidilepinguga mis oli vastavalt VÕS § 4062 lõike 1 alusel tühine, siis maksab tarbija vastavalt VÕS § 4062 lõikele 3 tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Tegemist on enne VÕS muudatuse jõustumist TsÜS § 86 lg 4-st VÕS-i ülevõetud eriregulatsiooniga, mis sätestab erisuse TsÜS § 151 üldregulatsiooni suhtes alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumise kohta. Hageja hinnangul tuleb asuda seisukohale, et kostja pidi tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadud laenu tagastama vastavalt poolte vahel sõlmitud maksegraafikule igakuiste osamaksetena perioodil 13.12.2014 kuni 02.11.2016. Kuna tegemist oli korduvate kohustustega, kohaldub võimaliku nõude aegumise arvestamisel TsÜS § 154 lg 1, mille kohaselt algab korduvate kohustuste, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolme aastane aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse (osamakse) kohta selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega oleks 12.12.2014.a osamakse aegunud 31.12.2017.a, 12.01.2015 08.12.2015 osamaksed tuleks lugeda aegunuks alates 31.12.2018.a ja 07.01.2016 - 02.11.2016 osamaksed tuleks lugeda aegunuks alates 31.12.2019.a.
3.Hageja märkis ka, et esitas 28.11.2018.a kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning vastavalt TsÜS § 160 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 3 peatus sellega nõude aegumistähtaeg. Aegumise
peatumine lõppes 12.03.2019.a seoses menetlusse võtmisest keeldumise määruse jõustumisega ning algas uuesti seoses hagiavalduse esitamisega 12.07.2019.a. Aegumistähtaeg oli seega peatunud perioodil 28.11.2018-12.03.2019 ehk 105 päevaks. Kuna hageja esitas hagi 122 päeva möödumisel peale aegumistähtaja lõppu (periood 13.03.2019 - 12.07.2019), aegusid 2015. aastal sissenõutavaks muutunud osamaksed enne hagiavalduse esitamist.
4.Lisaks märkis hageja, et kuna hageja ei saa kohtule esitada selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kostja poolt nõude tasumist, parandab ja täpsustab hageja enda poolt esitatud faktilisi asjaolusid ilma hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid muutmata, esitab hageja ülevaatlikkuse ja selguse huvides hagiavalduse teksti uuesti tervikuna (tl 38-41). Hageja lõplikuks nõudeks jäi seega välja mõista kostjalt 10.11.2014 sõlmitud tühise tarbijakrediidilepingu (laenuleping nr 717852) järgi saadu veel võlgnetava osa 829,26 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 182,63 eurot väljamõistmist. Lisaks nõuab hageja kostjalt viiviseid alates 13.07.2019 kuni põhinõude 829,26 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja esitas 19.09.2019 hagile aegumise vastuväite (tl 25 ja 29-31), milles leidis, et hageja nõue aegus 10.11.2017. Kostja nõustus asjaoluga, et tegemist on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühise tehinguga. Kostja märkis, et tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 kohaselt algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja hinnangul reguleerib alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo 02.04.2014, nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetu makse tegemisega (RKTKo 17.02.2016, nr 3-2-1-169-15, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
6.Käesoleval juhul sai hageja rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada hetkel, kui ta tegi kostjale raha ülekande – so. antud juhul 10.11.2014, millisest ajast alates algas ka aegumistähtaeg. Hageja nõue aegus 10.11.2017.
7.Lisaks märkis kostja, et kostja ei ole teinud tagasimakseid ei laenuandjale ega OÜ-le Aktiva Finants. Hageja 12.07.2019 hagiavalduse punktis 2.3 esitatud väited seoses tagasimaksetega on paljasõnalised ning tõendamata. Kostja võlgnevuse katteks tagasimakseid teinud ei ole, kostja leidis, et nõue on aegunud ning kostjal puudub kohustus nõude täitmiseks.
8.Kostja esitas hageja täiendatud hagile oma seisukoha ja menetluskulude nimekirja 04.11.2019 (tl 45-47). Kostja hagi muutmisele vastu ei vaielnud, kuid märkis, et jääb oma eelnevalt 19.09.2019 esitatud vastuväidete juurde ning on jätkuvalt seisukohal et hageja nõue on aegunud. Kuivõrd kostja on esitanud aegumise vastuväite, siis tulenevalt TsÜS § 142 lg 1 on kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ning vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatust. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
10.Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, põhjendades seda alljärgnevalt.
11.Hageja on esitanud kostja vastu nõude tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadu 829,26 euro väljamõistmiseks. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja on esitanud ka viivisenõude, mis võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
12.Hageja on leidnud, et IPF Digital Estonia ja kostja vahel 10.11.2014 sõlmitud tarbijakrediidilepingu näol on tegemist VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühise tarbijakrediidilepinguga, kuna lepingujärgne krediidikulukuse määr krediidi andmise ajal oli 105,84 % aastas. See ületas Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole hageja seisukohale lepingu tühisuse osas vastuväiteid esitanud.
13.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjaga 10.11.2014 sõlmitud tarbijakrediidilepingu näol on tegemist VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühise tarbijakrediidilepinguga, kuna krediidi kulukuse määr oli krediidi andmise ajal 105,84 %, mis ületas krediidi andmise ajal s.o novembris 2014 Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra s.o 24,52 %, enam kui kolm korda (vt http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981). Seega leiab kohus, et 10.11.2014 sõlmitud tarbijakrediidileping oli tühine.
14.TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka Riigikohus on öelnud, et kui poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu tagasitäitmiseks, tuleb sellele suhtele kohaldada kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise (nn soorituskondiktsiooni) sätteid vastavalt VÕS §-dele 1028-1036 (vt. RKTKo 3-2-1-136-05, p 19).
15.Käesoleva vaidluse põhisisu seisneb kohtu hinnangul selles, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava taotluse esitanud.
16.Pooled on aegumise küsimuse lahendamisel viidanud TsÜS § 151 lg-le 1 ja 154 lg-le 1, millest esimene reguleerib alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumist ning viimane korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumist. Hageja on tuginenud hagis tühisele tehingule ning vastavalt eelpool märgitule tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg1). Lisaks märgib kohus, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on ühekordne nõue ning alusetu rikastumise õigussuhtele ei ole omane korduv kohustuste täitmine. Seega ei kuulu kohtu hinnangul kohaldamisele TsÜS § 154 regulatsioon ning eelmärgitud paragrahv seega asja lahendamisel kohaldamisele ei kuulu.
17.Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo 02.04.2014, nr 3-2-1-16213, p 43). Seega algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetu makse tegemisega (RKTKo 17.02.2016, nr 3-2-1-169-15, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus nõustub kostjaga, et käesoleval juhul sai hageja rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada hetkel, kui ta tegi kostjale rahaülekande, s.o. antud juhul 10.11.2014, millisest ajast alates algas ka aegumistähtaeg. Kohus asub seisukohale, et hageja nõue on aegunud alates 10.11.2017, s.o kolme aasta möödumisel 1300 euro kostjale ülekandmisest.
18.Hageja on aegumise kohaldamise vastuväites märkinud, et aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1, lg 2 p 3 ja § 167 lg 1 kohaselt, kuna hageja esitas 28.11.2018 oma nõude maksekäsu kiirmenetlusse ja aegumise peatumine lõppes 12.03.2019 seoses menetlusse võtmisest keeldumise määruse jõustumisega ja algas uuesti hagiavalduse esitamisega 12.07.2019. Kohus leiab, et hagejapoolsed nõude peatumise vastuväited ei ole asjakohased, kuivõrd hageja poolt teostatud toimingud, mis iseenesest saaksid küll olla aegumise peatumise aluseks, toimusid kõik pärast 10.11.2017, mil aegumistähtaeg oli juba möödunud.
19.Kokkuvõtlikult on hageja nõude maksmapanek aegumise tõttu välistatud. Kuivõrd hageja nõue on aegunud, puudub vajadus käsitleda ka hageja nõuet viiviste väljamõistmiseks.
MENETLUSKULUD
20.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, peab menetluskulud kandma hageja.
21.Kostja on oma menetluskuluna nimetanud õigusabitasu 140 eurot. Hageja on teadlik kostja menetluskuludest ning nendele vastu vaielnud ei ole (tl 50).
22.TsMS § 175 lg 1 ning lg 11 järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja õigusabikulud on põhjendatud ja vastavuses käesolevas tsiviilasjas tehtud õigustoimingute mahuga. Kohus rahuldab kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrab menetluskuludena kindlaks kostja õigusabikulud kokku summas 140 eurot. Nimetatud summa kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele.
23.Kostja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (140 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tingimusel, et viivis ei ületa menetluskulude põhisummat.
24.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.