Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Osaühing Kelenisso ja Maya Shipping Ltd sõlmisid 20.02.2006 üürilepingu, millega osaühing Kelenisso üüris Maya Shipping Ltd-le Merivälja tee 5-E405 asuva korteri (korter). 20.03.2010 sõlmisid Maya Shipping Ltd ja kostja sama korteri suhtes allüürilepingu. Mõlemad lepingud olid näilikud ja vormistatud tagasiulatuvalt, et takistada enampakkumise võitjal valduse saamist. Maya Shipping Ltd kustutati registrist 08.10.2013. Sellega ei tekkinud võlasuhet osaühing Kelenisso ja kostja vahel, kui ka 20.06.2006 üürileping ja 20.03.2010 allüürileping kehtisid. Maya Shipping Ltd kustutamisega lõppesid nii üürileping kui allüürileping. Korter pandi enampakkumisel müüki. 29.10.2015 ostis enampakkumisel täiteasjas nr 025/2011/1787 korteri hageja. Aktis oli küll viide üürilepingutele, kuid see ei võtnud võimalust nende tühisusele või puudumisele tugineda, sest kohtutäitur ei kontrollinud neid. Hageja sai korteri omanikuks 05.11.2015, sest täitemenetluse seadustiku (TMS) § 156 kohaselt tekib omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega. 30.10.2015 saatis hageja kõikidele puudutatud isikutele korteri vabastamise nõude ning lepingute ülesütlemise avaldused juhuks, kui lepingud peaksid olema kehtivad. Teate saajate hulgas oli ka kostja, kes sai teate kätte pärast 05.11.2015 ja ei vaidlustanud seda. 14.01.2016 sõlmisid hageja ja osaühing Kelenisso korteri üleandmise akti, millega hageja sai oma korteri valduse tagasi. Korteril oli kommunaalkulude võlgnevus 2 834,41 eurot, mis tekkis perioodil 2015. aasta märts kuni 2016. aasta juuni, v.a 2015. aasta juuni (sel kuul tasuti kommunaalkulude arve). Jaanuarikuu kommunaalarve oli jagatud võrdselt pooleks, sest kostja elas korteris pool kuud. Ei olnud eluliselt usutav, et osaühing Kelenisso garanteeris korteri kommunaalkulude tasumise kohustuse. Dokument oli tõenäoliselt intellektuaalselt võltsitud (vormistatud tagantjärgi). Isegi kui garantiikiri oli tõepoolest vormistatud 01.02.2015, kirjutas sellele alla isik, kes ei olnud ühingu seaduslik esindaja. Samas ei omanud selline nõudest loobumine õiguslikku tähendust hageja suhtes. Kuivõrd võlgnevuse tekkimise ajaks ei saanud üürileping ega allüürileping juba kehtida Maya Shipping Ltd registrist kustutamise tõttu, valdas kostja korteriomandit õigusliku aluseta. Omavolilise tarbimise tõttu vastutas kostja nii deliktiõiguse sätete (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel. Hageja tugines mõlemale alustele. Kostja rikastus kommunaalkulude võrra hageja arvelt. Eelkõige sai kostja tasuta kasutada kanalisatsiooni, vett, elektrit ja kütet, mille harilik väärtus tuli hagejale rikkumiskondiktsiooni alusel hüvitada. Hageja võis kostjalt nõuda ka enne korteri omanikuks saamist kostja poolt maksmata jäänud kommunaalkulusid ning nendelt arvestatavaid viiviseid samadel alustel. Kui kohus peaks leidma, et hagejal puudus rikkumiskondiktsioonist tulenev nõue, oli hagejal nõudealus tulenevalt VÕS §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 5 ning §-st 1050. Kostja elas hagejale kuuluvas korteris ilma seadusliku aluseta ja hageja tahte vastaselt. Kostja ei maksnud korteris elamise ajal kommunaalkulude eest, millest tekkis hagejale kahju kommunaalkulude ning nendelt arvestatud viivise näol. Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitseeesmärgist ka kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 tähenduses. Olemas oli põhjuslik seos ja kahju oli ettenähtav. Tegu oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes; õigusvastasust välistavad asjaolud puudusid. Kostja tegu oli tahtlik. Kostja vastutus ei olnud piiratud. Kostja pidi aru saama, et kommunaalmaksete tasumata jätmine tekitab võla ja viivisenõude. Järelikult oli täidetud ka süü komponent. Kahju suurus oli võrdne kommunaalkuludega.

Kommunaalkulude maksmisega viivitamine oli rahalise nõude täitmisega viivitamine, mistõttu oli võimalik selle pealt viivist arvestada tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1. Arved esitati viivise päevamääraga 0,07%. Sama viivisemääraga tuli arvestada nii ajal, kui hageja ei olnud veel korteri omanik, kui ka päras omanikuks saamist kuni kohustuse kohase täitmiseni. Viivist oli hagi esitamise seisuga kogunenud 693,15 eurot. Võttes arvesse kostja maksejõulisust, soovis hageja viivist sisse nõuda vaid osaliselt, s.o 665,59 euro ulatuses. Alternatiivselt palus hageja arvutada viivist pärast hageja korteriomanikuks saamist 05.11.2015 seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Sellisel juhul enne hageja omanikuks saamist tuleks viivist arvestada määraga 0,07% päevas. Kirjeldatud juhul oli hagi esitamise seisuga viivist kogunenud 308,62 eurot. Kostja vastuväited

kostja, et hageja ja kostja vahel puudus (vähemalt ajani, kui hageja sai kõnealuse kinnisasja omanikuks) õigussuhe. Seega ei saanud hageja nõuda kostjalt varasema perioodi (enne 2015. aasta detsembrit) kommunaalkulude tasumist. Seda enam, et nende suhtes oli toimunud ka tasaarvestus. Oli ka teine probleem: hageja nõudis mh põhinõude 1489,51 euro ja viivisenõude 113,84 euro tasumist ehkki võttis need summad enampakkumise tingimusena omaks. Hagis väljatoodud õigusnormid, mille alusel esitas hageja kostja vastu hagi, ei pädenud, sest nende vahel oli lepinguline suhe. Hageja eksis ka muude õigusnormide väljatoomisel. Kostja tahtlus kommunaalkulude maksmata jätmisel oli paljasõnaline ja tõendamata. Maakohtu otsus

Shipping Ltd ja kostja vahel 20.03.2010 sõlmitud üürilepingust. Samuti kinnitas seda asjaolu, et osaühing Kelenisso aktsepteeris kuni korteri võõrandamiseni, et kostja kasutab korterit. Lisaks andis osaühing Kelenisso juhatuse liige QQ kostjale kinnituse, et ei nõua seoses korteri müügiga oksjonil kostjalt kommunaalkulude tasumist nimetatud korteri kasutamise eest. VÕS § 291 lg 1 kohaselt kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle omandajale. Kuna hageja omandas 29.10.2015 toimunud enampakkumisel täiteasjas nr 025/2011/1787 korteri ja hageja kanti korteri omanikuna kinnistusraamusse 05.11.2015, siis oli osaühing Kelenisso ja kostja vahel sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused läinud 05.11.2015 üle hagejale. Hageja nõudis kostjalt ajavahemikus 2015. aasta märts kuni 2016. aasta jaanuar kommunaalkulude tasumist 2 834,41 euro ulatuses. VÕS § 291 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kohtu hinnangul leppisid Maya Shipping Ltd ja kostja kokku nii üüri kui kommunaalkulude tasumises. Eelnev nähtus nii nende vahel sõlmitud lepingust kui ka 01.02.2015 osaühing Kelenisso juhatuse liikme QQ allkirjastatud teatest, mille kohaselt võttis osaühing enda peale kommunaalkulude tasumise kohustuse, korteriühistu arvelduskonto väljavõttest, mille kohaselt tasus 2015. aasta juuni teenuste alusel koostatud arve kostja. Kostja väite kohaselt oli ta vabastatud kommunaalkulude tasumisest tulenevalt QQ 01.02.2015 kinnitusest. Hageja kostja väitega ei nõustunud: kinnitus oli võltsitud või tühine. Eksperdid leidsid, et 01.02.2015 dokumendi allkirjastas QQ nimel väga tõenäoliselt QQ. Dokumendi koostamise aega ei olnud võimalik määrata, kuid allkiri kanti dokumendile pärast prinditud trükiteksti. Seega oli tõendamata, et kinnitus oli võltsitud või anti tagantjärele. VÕS § 304 lg 2 sätestab, et kui üürileandja on enne omaniku vahetumist asja omandajale üleminevat üürinõuet käsutanud, kehtib see omandaja suhtes niivõrd, kuivõrd omandaja nõude käsutamisest omandi üleminekul teadist. Asja materjalidest ei nähtu, et täitemenetluses nr 025/2011/1787 toimunud korteri enampakkumisel teavitati ostjaid sellest, et üürileandja osaühing Kelenisso loobus kõrvalkulude nõudest ja hageja sai sellest enne korteri omanikuks saamist teada. Seetõttu võis kostja olla vabastatud kõrvalkulude kandmisest osaühing Kelenisso ees, kuid kinnitus ei vabastanud teda kõrvalkulude hüvitamise kohustusest korteri uue omaniku ja üürileandja ees, kelleks alates 05.11.2016 oli hageja. 05.11.2015 kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 51 alusel sai korteriomandi omandamisega hageja vastutavaks suhtes korteriühistuga kostja poolt tarbitud, kuid maksmata jäetud kommunaalkulude eest. Samas hageja ja kostja vahel selle ajani, kui hageja sai kõnealuse kinnisasja omanikuks, puudus õigussuhe, mistõttu puudus hagejal õiguslik alus nõude esitamiseks kostjale varasemate perioodide vms eest. VÕS § 304 lg 1 sätestab, et üüritud asja omaniku vahetumisel võib omandaja nõuda üürnikult üüri maksmist omandi ülemineku kalendrikuule järgnevast kalendrikuust. Üür varasema aja eest tuleb maksta senisele üürileandjale. Nimetatud põhimõte kehtib ka kõrvalkulude osas. Seega ei saanud hageja nõuda kostjalt kommunaalkulusid perioodi 2015. aasta märts kuni 2016. aasta jaanuar eest, sest omand läks hagejale üle kinnistusraamatu andmete kohaselt 05.11.2016. Hageja sai nõuda kostjalt kommunaalkulusid alates 01.12.2016. Kui hageja tasus korteriühistule sel perioodil tekkinud kommunaalkulude eest, oli hagejal võimalik esitada VÕS § 69 lg 2 alusel nõue eelnimetatud kulude osas osaühing Kelenisso vastu.

Korteriühistu esitas hagejale 25.01.2016 arve 2016. aasta detsembri kommunaalkulude eest tasumiseks, nõudes 232,44 euro maksmist ja 31.01.2016 arve 2016. aasta jaanuaris osutatud teenuste eest 263,24 eurot. Kostja ei esitanud pärast alusdokumentide esitamist sisulisi vastuväited eelnimetatud teenuste osutamise osas, millest kohus järeldas, et vaidlus teenuste osutamise ja maksumuse üle puudus. Kuna kostja vabastas korteri 14.01.2016, kohustus kostja maksma hagejale korteri kasutamisega seotud kõrvalkulude eest ja hageja võis nõuda selle kohustuse täitmist. Sellest tulenevalt tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 359,06 eurot (232,62 + 126,62) korteri kasutamisega seotud kõrvalkulude eest perioodil 01.12.2015-14.01.2016. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude ajavahemiku 2015. aasta märts kuni 2016. aasta november hageja poolt kantud kommunaalkulude osas. Rahalise kohustuse maksmisele suunatud kohustuse rikkumise tõttu oli hagejal õigus nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1). Hageja palus kostjalt välja mõista viivis 0,07% päevamääraga KÜS § 7 lg-st 4 tulenevalt või viivis seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud viivisemäär 0,07% päevas ei kohaldunud üürisuhtes esitatavale nõudele, kui selles ei olnud üürilepingus kokku lepitud. Kuna kohtule esitatud 20.03.2010 kostjaga sõlmitud üürilepingus ei lepitud kokku viivisemääras, kuulus praegusel juhul kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et 2015. aasta detsembri kõrvalkulude nõue muutus sissenõutavaks 26.01.2016 ja 2016. aasta jaanuari kõrvalkulude nõue 01.03.2016, sest kohtule ei esitatud tõendeid, et kostjale oleks enne käesoleva tsiviilasja menetlust kõrvalkulude nõue üldse esitatud. Mõislikuks ajaks kostja kohustuse täitmiseks tuli lugeda 20 päeva pärast hageja poolt kohtule esitatud hagi menetlusse võtmist 19.10.2016 ja kostja kohustus muutus seega sissenõutavaks 20.10.2016. Kohtuotsuse tegemise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 74,51 eurot (viivitatud päevi kokku 947, viivisemäär 8% aastas ja viivisesumma 0,078 eurot päevas). Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega, s.t 85% ulatuses hageja kanda ning 15 % ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus

kinnitas kostja ka istungil ja asjaolu nähtus 2015. aasta juuni kommunaalkulude arve tasumisest. VÕS § 304 lg 1 ei takistanud hagejal nõuda varasemat kommunaalkulude võlga. Olukord, kus kinnisasja ülemineku tõttu vabaneb kostja kommunaalkulude tasumise kohustusest, oli vastuolus seaduse eesmärgiga ja tooks kaasa kostja alusetu rikastumise hageja arvelt. 01.02.2015 allkirjastatud teade oli võltsitud, mistõttu ei vabastanud see kostjat kommunaalkulude tasumise kohustusest. Teatest ei olnud teadlik ka korteriühistu. Teate allkirjastanud QQ oli kriminaalkorras karistatud. Maakohus ei põhjendanud, miks ta luges kehtivaks QQ esindusõiguse, kuigi hageja väitis, et QQ juhatuse liikme volitused olid lõppenud. Kuivõrd korter oli arestitud, ei saanud osaühing Kelenisso teha korteri suhtes 01.02.2015 käsutust, milleks oli kasutada andmise tingimuste kindlaksmääramine. Igal juhul oli see tühine TMS § 54 lg 2, TsÜS § 88 lg 1 alusel. Kostja pidi hagejale hüvitama hageja poolt tasutud kommunaalkulud. Vastus apellatsioonkaebusele

Vaidlust ei olnud selles, et ajavahemikus 2015. aasta märts kuni korteriomandi hagejale üleandmiseni 14.01.2016 elas korteris kostja, kes ei tasunud sellel perioodil (v.a 2015. aasta juunis) kommunaalkulusid. 05.09.2016 esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista 2 834,41 euro suurune tasumata kommunaalteenuste võlgnevus koos viivisega. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja kasutas eelnimetatud korterit üürilepingu alusel ja kas ta oli 01.02.2015 teate alusel vabastatud kommunaalkulude tasumisest. Hageja heidab maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist ja tõendite ebaõiget hindamist. Hageja kordab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid, mille kohaselt puudus osaühing Kelenisso ja kostja vahel üürisuhe ning kostja ei olnud 01.02.2015 teate alusel vabastatud kommunaalkulude tasumisest. Esiteks märgib ringkonnakohus, et ta nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei toonud üürilepingu lõppemine kaasa allüürilepingu lõppemist. Osaühing Kelenisso aktsepteeris kostja poolt korteri kasutamist kuni selle võõrandamiseni ning lisaks andis QQ kinnituse, et ei nõua kostjalt kommunaalkulude tasumist nimetatud eluruumi kasutamise eest seoses korteri müügiga oksjonil. Riigikohus on 28.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12 p-s 14 selgitanud, et üürilepingu lõppemine ei too iseenesest kaasa allüürilepingu lõppemist. Praeguses asjas ei leppinud üürileandja ja üürnik kokku, et üürilepingu lõppedes lõpeb ka allüürileping. Tuvastatud asjaoludel ei sõltunud vaidlusaluse allüürilepingu kehtivus üürilepingu kehtivusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt kasutas kostja korterit õiguslikul alusel ja sõlmitud üürilepingud ei olnud näilikud ega sõlmitud tagasiulatuvalt eesmärgiga takistada enampakkumise võitjal (hagejal) valduse saamist. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja väidab, et kohus tuvastas ebaõigesti, et kostjal puudus alates 01.02.2015 kommunaalteenuste tasumise kohustus tulenevalt QQ kinnitusest. Hageja väitel oli 01.02.2015 allkirjastatud teade võltsitud. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja leiab, et maakohus ei rikkunud asja arutamisel menetlusõiguse norme. Kohus menetles hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kostja hagi ei tunnistanud ja oma vastuväidete kinnitamiseks esitas osaühing Kelenisso 01.02.2015 teate, millele hageja esitas võltsituse vastuväite. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi. Maakohus määras hageja taotlusel 03.02.2018 asjas dokumendi- ja käekirjaekspertiisi, tuvastamaks, millal koostati 01.02.2015 kuupäeva ja QQ allkirja kandev dokument (I kd, lk 109, tõlge 110) ja kas allkiri on kantud prinditud tekstile või tekst prindite allkirja peale. Samuti küsis, kas 01.02.2015 dokumendil on QQ allkiri. Käekirjaekspertiisi aktis toodud arvamuse kohaselt on allkirja tõenäoliselt kirjutanud QQ (V kd, lk 50-55) ja dokumendiekspertiisiaktis toodud arvamuse kohaselt on dokumendil olev allkiri kantud teksti peale, st kõigepealt on prinditud trükitekst ja seejärel kirjutatud allkiri (V kd, 57-59). Seega hageja väited tõendi võltsituse kohta ei leidnud kinnitust.

Kostja on selgitanud maakohtu menetluses, et ta sai osaühingult Kelenisso suuliselt ja kirjalikult 01.02.2015 garantiikirjaga teada vajadusest ruumid vabastada, kuna üürileandjal on majanduslikud raskused ja korter läheb tõenäoliselt enampakkumisele. Just sel põhjusel loobus osaühing Kelenisso kostjale kommunaalteenuste eest alates 2015. aasta veebruarist kuluarvete esitamisest ja nende tasumise nõudmisest. Kostja selgitusel tehti tema ja osaühing Kelenisso vahel sisuliselt tasaarvestus, mille järgi loobus kostja nõudest seoses tähtajalise lepingu ennetähtaegse lõpetamisega ja üürileandja ei võtnud tasu kommunaalteenuste eest. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et kostja ei vastutanud alates 01.02.2015 Merivälja tee 5 E405 kommunaalteenuste eest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Vastuseks hageja väitele, et QQ ei saanud ülal kirjeldatud kinnituskirja osaühing Kelenisso esindajana anda, sest ta ei olnud enam juhatuse liige, märgib ringkonnakohus, et kõnealune väide on tõendamata. Hageja esitas selle tõendamiseks osaühing Kelenisso kohta koostatud Äriregistri väljatrüki, kuid sellest ei nähtunud QQ juhatuse liikme volituste lõppemine. Tõsi, väljatrükil on QQ nime taga sulgudes märge, et ta on volitatud juhatuse liikme kohustusi täitma kuni 01.12.2014, kuid selle taga on tärn, mis selgitab, et Äriregistri teabesüsteemis olevatel volituste kestvuse kuupäevadel ei ole õiguslikku tähendust. Ametisuhte tekkimine või lõppemine ei sõltu Äriregistri kandest. Juhatuse liikme kohta tehtud kanne Äriregistris on deklaratiivse iseloomuga. Veel enam, ajani, kui hageja sai kõnealuse kinnisasja omanikuks, puudus hageja ja kostja vahel õigussuhe, mistõttu puudus hagejal niikuinii õiguslik alus nõude esitamiseks kostjale varasemate perioodide vms eest. VÕS § 304 lg 1 sätestab, et üüritud asja omaniku vahetumisel võib omandaja nõuda üürnikult üüri maksmist omandi ülemineku kalendrikuule järgnevast kalendrikuust. Üür varasema aja eest tuleb maksta senisele üürileandjale. Nimetatud põhimõte kehtib ka kõrvalkulude osas. Seega ei saanud hageja nõuda kostjalt kommunaalkulusid perioodi 2015. aasta märts kuni 2016. aasta jaanuar eest, sest omand läks hagejale üle kinnistusraamatu andmete kohaselt 05.11.2016. Pidades silmas eelnevat, sai hageja kostjalt nõuda kommunaalkulusid alates 01.12.2016. Seejuures ei olnud takistuseks osaühing Kelenisso poolt kostjale antud garantiikiri. Osaühing Kelenisso poolt kostjale antud vabastus kommunaalkulude tasumise osas ei kehtinud uue korteriomaniku ja üürileandja ees. Seega sai hageja kostjalt nõuda kommunaalkulude hüvitamist omanikuks saamise ajast, s.o 359,06 euro suurust põhivõlga ja 74,51 euro suurust viivist. Hageja on vastu vaielnud ka maakohtu argumentatsioonile ja lõppjäreldusele viivisemäära osas. Maakohtu poolt kindlaks määratud viivise arvutamise perioodile hageja apellatsioonkaebuses vastuväiteid ei esitanud. Ka viivisemäära osas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu põhjendustes ja lõppjärelduses eksimusi. Kuna kohtule esitatud 20.03.2010 kostjaga sõlmitud üürilepingus, mis läks vaidlusaluse korteri omandamisega üle hagejale, ei lepitud kokku viivisemääras, kuulus hageja ja kostja omavahelises suhtes kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Toona kehtinud KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud kõrgem viivisemäär 0,07% päevas maksmata jäänud majandamiskulude summalt kohaldus suhtele, mis oli korteriomaniku ja korteriühistu vahel. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.