4.Rahuldada Ivan Kapajevi taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
5.Määrata Osaühingu Euronurk Spedition (likvideerimisel) poolt Ivan Kapajevile hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Osaühingult Euronurk Spedition (likvideerimisel) Ivan Kapajevi kasuks välja 465 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Osaühingul Euronurk Spedition (likvideerimisel) tasuda Ivan Kapajevile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Euronurk Spedition (likvideerimisel; hageja) esitas Pärnu Maakohtule
19.augustil 2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ivan Kapajevi (kostja) vastu 3564 euro 96 sendi saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule 27. septembril 2016 vastuväite. Pärnu Maakohtu 12. oktoobri 2016 määrusega anti nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 15. novembril 2016 Viru Maakohtule hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 2838 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing Fidenta (registrikood 11606763; kustutatud 6. veebruaril 2015; Fidenta) 18. veebruaril 2013 veotellimuse lepingu rahvusvahelisele veole marsruudil Eesti-Venemaa. Hageja täitis enda kohustused ekspedeerijana. Fidenta kohustus 3. aprilliks 2013 tasuma 3588 eurot 2(10)
28.veebruaril 2013 edastatud arve nr 94 ja CMR-i nr 463 alusel. Fidenta arvet ei tasunud. Kostja esitas hagejale garantiikirja, kinnitades võlgnevuse ja lubades tasuda selle 18.–19. nädala jooksul. Hagejale laekus 24. mail 2013 ja 10. juunil 2013 kokku 750 eurot. Viru Maakohus mõistis 30. detsembri 2013 otsusega Fidentalt hageja kasuks välja põhivõla 2838 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 149 eurot 36 senti ning lisanduva viivise. Käesolevas asjas menetletava hagi esitamise ajaks on Fidenta äriregistrist kustutatud. Hageja hinnangul rikkus kostja juhatuse liikmena enda hoolsuskohustust, kui jättis Fidenta pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata ning täitmata garantiikirjast tuleneva nõude. Sellega tekitas kostja hagejale õigusvastaselt kahju. Vastutuse alusena märkis hageja äriseadustiku (ÄS) § 183 ja § 187 lg 4 ning VÕS §-d 1043 ja 1045 lg 1 p-d 7, 8. Hageja arvates ei olnud nõue aegunud ÄS § 315 lg 3 järgi.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagejal puudub kostja vastu mistahes nõue, seda isegi juhul, kui hagejal on nõue Fidenta vastu. Kostja ei ole hagejaga sõlminud käenduslepingut ega väljastanud füüsilise isikuna garantiikirja. Samuti ei viidanud hageja ühelegi seadusest tulenevale kohustusele, mida kostja juhatuse liikmena oleks rikkunud. Fidenta pankrotiavalduse esitas kostja kohtule õigeaegselt. Kostja palus kohtul kohaldada hageja nõude osas aegumist.
MENETLUSE KÄIK
3.Viru Maakohus rahuldas 25. mai 2017 otsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. veebruari 2018 otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas esitatud hagiavaldus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Maakohus jättis ennatlikult hagi õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise osas aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus oleks pidanud kindlaks tegema kohustuse rikkumise, väidetava kahju tekkimise ajahetke ning selle, millal hageja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada. Seejärel oleks olnud võimalik otsustada, kas hagi on aegunud või mitte. Ringkonnakohus märkis, et hageja peaks mh täpsustama, milline on tema nõude seos garantiikirjaga – kas ta soovib tõendada kostja poolt hoolsuskohustuse rikkumist või tekitati talle garantiikirjaga kahju või on tegemist lepingulise suhtega hageja ja kostja vahel. Alles seejärel saab kohus võtta seisukoha, kas garantiikirja alusel esitatud nõue on aegunud või mitte. Samuti juhtis ringkonnakohus hageja tähelepanu sellele, et maakohus 3(10)
on õigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks talle õigusvastaselt kahju tekitanud.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus jättis 11. juuni 2019 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kantud menetluskuludelt viivise alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus andis esmalt hinnangu hageja nõude aegumise kohta, leides, et praeguses asjas kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1. Hageja sai 31. märtsil 2013, kui Fidenta pankrotimenetlus lõppes raugemise tõttu, teada, et osaühing ei suuda enda kohustust täita. Nõude aegumine peatus 19. augustil 2016, kui hageja esitas avalduse kohtusse. Seega ei ole nõude aegumistähtaeg saabunud. Järgnevalt hindas maakohus, kas kostja jättis Fidenta pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata ning tekitas sellega hagejale õigusvastaselt kahju. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostjal oleks rikkunud ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust. Seega ei leidnud tuvastamist kostja kahju õigusvastane tekitamine hagejale.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas 12. juulil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus jättis hageja arvates olulises osas täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kohus oleks pidanud menetlusosalistele selgitama, missuguseid asjaolusid nad pidid tõendama. Kohus tugines otsuse tegemisel peamiselt kostja väidetele. Hageja hinnangul rikkus kostja juhatuse liikme hoolsuskohustust, jättes raamatupidamise seaduse §-de 4 ja 6 alusel korraldamata äriühingu raamatupidamise. Samuti võis kostja omastada Fidenta raha, rikkudes sellega tahtlikult TsÜS § 35 lg-s 1 ja ÄS § 315 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kostja ei ole esitanud tõendid vastutusest vabanemiseks. Hageja hinnangul oli garantiikirja eesmärk nõuda Fidenta kohustuse täitmist kostjalt. Maakohus ei analüüsinud, kas nimetatud dokument võis tähendada kohustusega ühinemist VÕS § 178 lg-te 1 ja 2 alusel või olla konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 29 lg-te 1, 2 ja 3 kohaselt. Hageja arvates oli garantiikiri tagatiskokkulepe, mille kehtivust tuleks hinnata tarbijakäendusena VÕS § 143 ja § 144 järgi. Hageja märkis, et õigusliku kvalifikatsiooni muumine ei too kaasa menetlusosaliste õiguste osas muudatusi, ei riiva poolte õigusi ega ole TsMS § 436 lg 3 järgi üllatav. Maakohtu otsusest ei nähtu kohtu hinnang kostja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta.
8.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4(10)
Kostja hinnangul on hageja apellatsioonkaebuses toodud väited tõendamata. Kostja jääb varasemates menetlusdokumentides esitatud vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 pga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Kostja on esitanud menetluses hageja nõudele mh aegumise vastuväite. Maakohus leidis, et hageja põhinõude aegumisele kohaldub TsÜS § 150 lg 1 ning hageja nõue ei ole aegunud. Seda kohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Ringkonnakohus märgib siiski, et maakohus ei ole kostja vastu esitatud nõude aegumise üle otsustamisel olnud järjekindel hageja ja Fidenta ning hageja ja kostja vaheliste õigussuhete eristamisel. Hageja poolt välja toodud ning maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal ei ole hageja nõue Fidenta vastu kahju hüvitamise nõue, nagu on ekslikult leidnud maakohus. Hageja nõue Fidenta vastu oli raha maksmise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 tähenduses (nõue arve nr 94 maksetähtaegaja 4. märts 2013 tasumiseks). Hageja nõue kostja vastu on kahju hüvitamise nõue, mis võiks kuuluda rahuldamisele eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel.
11.Hageja väidetest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et hageja heidab kostjale ette Fidenta pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist (avalduse õigeaegset esitamata jätmist) ning rikkumisi Fidenta raamatupidamise korraldamisel, lisaks ka garantiikirjast tuleneva nõude täitmata jätmist. Hageja arvates on hagetav kahju tekkinud ühe või kõigi nimetatud rikkumiste tagajärjel.
12.Nagu eelnevalt märgitud, võiks hageja põhinõue hagis esitatud faktiliste asjaolude põhjal kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh juhul, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Üheks seadusest tulenevaks kohustuseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes on ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud osaühingu juhatuse liikme kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral ühingu pankrotiavaldus.
13.Maakohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul tõendatud, et kostjal tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus varem kui see tegelikult kohtule esitati, s.o 30. detsembril 2013. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja õigusvastane tegu ei ole tuvastamist leidnud, mistõttu ei saa ka eeldada ka kostja süülist käitumist.
13.1.Neid järeldusi on maakohus ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjendanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid kõik korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on otsuse 7. lehekülje 6. lõigus märkinud Fidenta asemel OÜ Astravia, kuid see ilmselge eksitus ei takista kokkuvõttes maakohtu põhjenduste mõistmist.
13.2.Ringkonnakohus rõhutab, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus. 5(10)
Alles seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. See tähendab, et kindlaks tuleb teha vahe hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel. Seega tuleb kahju olemasolu ja suuruse hindamiseks tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks ÄS § 180 lgt 51 rikkunud.
13.3.Hageja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et Fidenta pankrotiavaldus tulnuks kohtule esitada hiljemalt 9. detsembril 2013, kuid kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel on hageja arvates võimalik selline järeldus teha. 30. detsembril 2013 esitatud pankrotiavalduses ei ole märgitud, millal muutus Fidenta püsivalt maksejõuetuks, kuid seadusest ei tulene ka võlgniku kohustust maksejõuetuse tekkimise aja märkimiseks. Liiatigi ei oleks selliselt võlgniku poolt pankrotiavaldusse märgitul maksejõuetuse tegeliku tekkimise aja tuvastamisel määravat tähtsust. Samuti ei ole juhatuse liikme vastu esitatud nõude lahendamisel tähtsust sellel, kas hageja nõue oli Fidenta võlanimekirjas (pankrotiseaduse § 13 lg 2) märgitud (või mitte).
13.4.Oluline on ka asjaolu, et kostja oli Fidenta juhatuse liige kuni 16. oktoobrini 2013 (vt II kd, tl 38). Juhul kui Fidenta püsiv maksejõuetus tekkis pärast seda kuupäeva, ei saa kostjale ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumist ette heita.
14.Maakohus ei ole vastanud otsuses hageja väidetele kostja teiste võimalike rikkumiste kohta. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 ja § 442 lg-s 8 sätestatule, millest tulenevalt peab kohus mh põhjendama poole väidetega mittenõustumist. Ringkonnakohtul on võimalik praegusel juhul see maakohtu viga ise parandada ning otsust vastavate põhjendustega täiendada.
15.ÄS § 183 järgi on raamatupidamise korraldamine osaühingu juhatuse ülesanne. ÄS § 179 lg 1 kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Senise kohtupraktika järgi on äriseadustiku sätted, mis kohustavad juhatust korraldama äriühingu raamatupidamist, võlausaldajate kaitseks kehtestatud seaduse sätted. Juhatus peab tagama, et raamatupidamise aastaaruandes oleksid kajastatud kõik olulised asjaolud, mis võivad mõjutada äriühingu majandusseisu ja mis võivad mõjutada äriühingu lepingupartneri majanduslikke otsuseid (vt Riigikohtu 8. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 16; 17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p-d 14–19). Seega on ka äriseadustikust ja raamatupidamise seadusest tulenevad kohustused osaühingu raamatupidamise korraldamisel kohustuseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Nende kohustuste rikkumise korral võib juhatuse liige vastutada ühingu võlausaldajate ees kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest. VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on:
objektiivne teokoosseis (s.o tegu, kahju ja põhjuslik seos);
õigusvastasus ja
süü. 6(10)
Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Sellele on juhtinud ringkonnakohus tähelepanu ka juba käesolevas asjas 5. veebruaril 2018 tehtud otsuse p-s 10.
15.1.Praegusel juhul ei ole hageja välja toonud, kuidas või millega on kostja Fidenta võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustust rikkunud. Ringkonnakohus on juba
5.veebruaril 2018 tehtud otsuses märkinud, et hageja ei ole välja toonud, milles seisnes kostja rikkumine raamatupidamise korraldamisel, ning et hagejal tuleb seda edasises menetluses täpsustada. Toimikust nähtuvalt ei ole hageja oma väiteid asja uue läbivaatamise käigus maakohtus täpsustanud. Samuti ei selgu hageja väidetest, kuidas on selline võimalik rikkumine põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Nõude rahuldamiseks tuleks kohtul VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 tulenevalt mh võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks Fidenta raamatupidamise korraldamise kohustust rikkunud. Hageja ei ole seda võimaldavaid asjaolusid välja toonud ega asjakohaseid tõendeid esitanud.
15.2.Hageja enda väidetest nähtub, et Fidenta oli seaduse järgi nõutavad raamatupidamise aastaaruanded äriregistrile esitanud (II kd, tl-d 20–21, 22, 39–46). Tõenditest ei ole võimalik järeldada, et aruanded kajastanuks Fidenta majanduslikku olukorda olulises osas ebaõigesti.
15.3.Asjaolust, et kostja juhatuse liikmena sõlmis hagejaga veolepingu ning veoleping jäi Fidenta poolt täitmata (s.o tasu on maksmata), ei saa veel järeldada, et kostja on rikkunud juhatuse liikmena ühingu võlausaldajate kaitseks sätestatud kohustusi.
15.4.Seega ei anna hageja väited kostja rikkumiste kohta Fidenta raamatupidamise korraldamisel ringkonnakohtu hinnangul alust hagi rahuldada.
16.Hageja on nõudes tuginenud ka garantiikirjale (I kd, tl 24, tõlge tl 35), mille on Fidenta juhatuse liikmena allkirjastanud kostja. Garantiikirja olemasolu ja allkirjastamise üle ei ole pooled menetluses vaielnud. Samas ei ole hageja menetluse käigus täpsustanud, milliseid õiguslikke järeldusi tuleks garantiikirja andmise faktist tema hinnangul teha – kas garantiikirjaga tekitati hagejale kahju või nähtub garantiikirjast lepinguline suhe hageja ja kostja vahel. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja võtnud garantiikirjaga hageja ees isiklike kohustusi arvete (sh arve nr 94) tasumiseks, mh ei ole kostja andnud võlatunnistust, käendust (VÕS §-d 143 ja 144), kohustust üle võtnud (VÕS § 175) ega kohustusega ühinenud (VÕS § 178 lg 1 ja 2). Asja materjalide põhjal ei ole võimalik garantiikirja tõlgendada (VÕS § 29) hageja soovitud viisil. Arvete tasumist on garanteerinud Fidenta (kui juriidiline isik).
17.Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust rahuldada nõuet ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on õigusvastane kahju tekitamine heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Asja 7(10)
materjalid ei anna alust järeldada, et praegusel juhul oli kostja tegevuse eesmärgiks veotellimuse lepingu sõlmimimisel või viidatud garantiikirja allkirjastamisel kahju tekitamine hagejale või et kahju tekkimine olnuks juhatuse liikme sellise käitumisega tõenäoliselt kaasnev.
18.Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
18.1.Apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi eelmenetluse korraldamisel ei ole ringkonnakohus asja materjalide põhjal tuvastanud. Seonduvalt väidetega selgitamiskohustuse rikkumise kohta märgib ringkonnakohus, et vaidlusalusele õigussuhtele antavaid võimalikke õiguslikke hinnanguid (st õigussuhte kvalifitseerimist) ning poolte tõendamiskoormuse jaotust on ringkonnakohus käesolevas asjas 5. veebruaril 2018 tehtud otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud. TsMS § 658 lg 2 järgi olid need ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Asja uuel läbivaatamisel on maakohus andnud hagejale võimaluse hagi täpsustamiseks ja hagiavalduse tervikteksti esitamiseks (I kd, tl 158). Hageja on osalenud menetluses õigusalaste teadmistega esindaja vahendusel. Eelmärgitut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul antud hagejale menetluses piisav võimalus enda väidete, tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Hageja väited kostja rikkumiste kohta on sellele vaatamata jäänud menetluses enamjaolt üldsõnalisteks. Menetlusdokumentides (sh apellatsioonkaebuses) on hageja esitanud küll ulatuslikke refereeringuid erinevatest õigusnormidest ja Riigikohtu lahenditest, kuid jätnud need konkreetse juhtumi asjaoludega piisaval määral seostamata. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus. Hageja peab ise otsustama, millised nõuded ta kostja vastu esitab ning milliste faktiliste asjaolude kogumiga ta need nõuded seostab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Konkreetsete faktiliste asjaolude väljatoomise osas kohtul selgitamiskohustust ei ole. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nagu eelnevalt märgitud, pidi hageja tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Seda on ringkonnakohus pooltele selgitanud juba ka 5. veebruaril 2018 tehtud otsuses.
18.2.Hageja ei ole oma õiguslikes käsitlustes eristanud juhatuse liikme vastutust osaühingu (käesoleval juhul Fidenta) ees ÄS § 187 lg 2 alusel ja osaühingu võlausaldajate ees. See on viinud hageja ka ekslike õiguslike seisukohtadeni. Kuivõrd garantiikirjast ülalesitatud ringkonnakohtu järelduste kohaselt kostjale isiklikke kohustusi ei tulene, saab kostja vastutus hageja (kui võlausaldaja) ees seonduda üksnes lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisega (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8). Juhatuse liikme poolt osaühingule tekitatud kahju hüvitamist (mh võimaliku ühingu raha omastamisega) saab nõuda ÄS § 187 lg-st 4 tulenevalt ka võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Sellise kahu hüvitamist saab võlausaldaja nõuda siiski üksnes osaühingule, mitte endale.
8(10)
18.3.Hageja väidetel, mille kohaselt on Fidenta hoidnud kõrvale tsiviilasjas nr 2-1331983 tehtud kohtulahendi (tagaseljaotsuse) täitmisest, ei ole käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
18.4.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule on maakohus vaidlustatud otsusest nähtuvalt kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud. Apeallatsioonkaebusest ei selgu, millised kostja esindaja toimingud maakohtu menetluses ja millises ulatuses olid hageja arvates põhjendamatud.
19.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
20.1.Kostja esindaja poolt 5. detsembril 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud seoses 12. juulil 2019 esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisega menetluskulusid kokku 465 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja K. Kirt on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 4,65 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta) järgmiselt: Apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 3,75 t; 5. detsembril 2019 esitatud seisukoha koostamine 0,9 t. Kostja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
20.2.Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
20.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 100 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
20.4.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 465 eurot ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ei ole kostja esitanud, kuid samas ei ole kostja taotlenud menetluskuludelt arvestatud võimaliku käibemaksu hüvitamist.
20.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse 9(10)
jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.