Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Spedition
(likvideerimisel)
Apellant (hageja): Osaühing Euronurk Spedition (likvideerimisel, registrikood 11270599), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Vastustaja (kostja): Ivan Kapajev (isikukood XXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 25. mai 2017 otsus ja saata Osaühingu Euronurk Spedition (likvideerimisel) hagi Ivan Kapajevi vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Euronurk Spedition (hageja) esitas 19. augustil 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ivan Kapajevi (kostja) vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ning 12. oktoobri 2016 määrusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja anti nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmiti hageja ja Osaühingu Fidenta (võlgnik) vahel
18.veebruaril 2013 veotellimuse leping rahvusvaheliseks veoks marsruudil Eesti-Venemaa. Hageja täitis enda kohustused ekspedeerijana ning edastas võlgnikule arve nr 94 ja CMR-i nr 463, arve maksetähtaeg oli 3. aprill 2013. Võlgnik arvet ei tasunud ega esitanud veo osas mingeid vastuväiteid. Vastuseks hageja pretensioonidele väljastas võlgniku juhatuse liige garantiikirja, milles kinnitab võlgnevuse olemasolu ning lubab tasuda võla 18-19 nädala jooksul. 24. mail 2013 laekus võlgnikult võla katteks 250 eurot ja 10. juunil 2013 500 eurot. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele jättis võlgnik arve osaliselt tasumata. Hageja pöördus kohtusse ning Viru Maakohtu 30. detsembri 2013 otsusega mõisteti võlgnikult hageja kasuks välja põhivõla 2838 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 149 eurot 36 senti ning lisanduva viivise. Käesolevaks ajaks on võlgnik äriregistrist kustutatud ja täitemenetlus võlgniku suhtes on ebaõnnestunud. Kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud hoolsuskohustust ning jätnud täitmata garantiikirjast tulenevad nõuded hageja ees, võlgniku lõppemine ei lõpeta garantiikohustust. Hageja esitas nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 ning äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-te 1, 2, 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg-te 1, 2 alusel ning palus mõista välja kostjalt enda kasuks põhivõla 2838 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 838 eurot 18 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hageja tõi esile 11. jaanuari 2017 menetlusdokumendis, et VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 ning Riigikohtu praktika kohaselt saab hageja esitada kahju hüvitamise nõude otse kostja vastu. Kostja on rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsuskohustust, millega tekitas hagejale kahju.
Hagejale tekkis kahju mh pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise tõttu, kuna kostja sõlmis pärast maksejõuetuse ilmnemist uusi lepinguid ning tellis kaupu ja teenuseid, mida võlausaldajad ei oleks pankrotiolukorrast teades tarninud. Kostja rikkus hoolsuskohustust, tasudes teistele võlausaldajatele võlad täies ulatuses ning jättes samaaegselt hageja nõuded täitmata. Haginõue ei ole aegunud ÄS § 315 lg 3 järgi.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus kohaldada aegumist või jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub kostja vastu nõue. Kostja ei ole andnud käendust ega allkirjastanud mistahes muid dokumente, mis võiksid olla kostja kui eraisiku vastutuse aluseks. VÕS-i tähenduses on kostja tarbija, kuna kostjal kui eraisikul puudub majandus- või kutsetegevus ning garantiikirja regulatsioonist lähtudes ei ole võimalik, et kostja oleks eraisikuna garantiikirja väljastanud. Hageja viide ÄS § 187 lg-le 4 on ebaõige, kuna võlgnik on äriregistrist kustutatud ning nimetatud õigusnormi alusel saaks nõuda kahju hüvitamist võlgnikule, mitte hagejale. Samuti ei ole hageja välja toonud ühtegi seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustust, mida kostja oleks rikkunud. Kostja oli võlgniku juhatuse liikmeks kuni 16. oktoobrini 2013, hageja nõude aluseks olev kohtuotsus on tehtud 30. detsembril 2013 ning pankrotiavaldus on esitatud samal kuupäeval.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 25. mai 2017 otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et Osaühingul Fidenta oli täitmata kohustus hageja ees, samuti ei ole vaidlust kohustuse suuruses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab Osaühingu Fidenta täitmata jäänud kohustuste eest, lisaks on kostja palunud kohaldada hagi aegumist. Maakohus leidis, et ÄS-i alusel saab kostja juhatuse liikmena vastutada üksnes Osaühingu Fidenta ees. Hageja viide ÄS § 187 lg-le 4 on ebaõige, kuna Osaühing Fidenta on äriregistrist kustutatud ning nimetatud sätte alusel saaks nõuda kohustuse täitmist osaühingule, kuid osaühingul ei saa enam olla mingeid nõudeid juhatuse liikme vastu. Ebaõige on ka hageja viide TsÜS § 37 lg-tele 1 ja 2, kuna tegemist ei ole iseseisva nõudenormiga ning säte reguleerib kahju hüvitamist osaühingule, mitte osaühingu võlausaldajale. Tõendatud ei ole, et kostja oleks juhatuse liikmena või ka eraisikuna hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset kohustust on kostja juhatuse liikmena rikkunud ning juhatuse liikme vastutus ei saa tuleneda üldisest hoolsus- või lojaalsuskohustuse rikkumisest. Kohus leidis, et kostjale ei saa ette heita väidetavat pankrotiavalduse hilist esitamist, kuna maksejõuetuse tekkimise aeg ei ole menetluse käigus tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, milles seisneb kostja kui juhatuse liikme raamatupidamiskohustuse rikkumine ja millist kahju on kostja sellega hagejale tekitanud. Osaühingu poolt võlausaldajale arve maksmata jätmine ei tähenda automaatselt juhatuse liikme hoolsus- või raamatupidamiskohustuse rikkumist, mis tooks kaasa juhatuse liikme isikliku vastutuse võlausaldaja ees. Kuna hageja tugineb muuhulgas garantiilepingu sõlmimisele ning kohus ei tuvastanud lepinguvälise kahju hüvitamise alust, lähtus kohus asja lahendamisel garantiilepingust ja leidis, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-113-16 kohaselt on nõude esitamine lepinguvälisel alusel välistatud VÕS § 1044 lg 2 järgi. Kostja ei vastuta hageja ees garantiikirjast lähtudes. Kuna kostja oli osaühingu juhatuse liige, siis tuleb eeldada, et ta andis VÕS §-s 155 sätestatud garantii majandustegevuses tegutsemisel. Samas ei tulene garantiikirja sisust kostja soov vastutada isiklikult osaühingu kohustuste eest ning selles ei ole sätestatud garantiijuhtumit ehk milliste tingimuste olemasolul maksaks kostja osaühingu
eest arveid. Kõnealuse garantiikirja näol on tegemist pigem deklaratiivsee võlatunnistusega, millega kostja, tegutsedes osaühingu seadusliku esindajana, kinnitab võlgnevuse olemasolu ning osaühing kohustub võla ära tasuma. Kostja on palunud kohaldada hagi aegumist. Hageja võimalik nõue kostja vastu on nii lepingulisel kui ka lepinguvälisel alusel aegunud. Garantiikirjast ei nähtu selle koostamise aeg, kuid hagiavaldusest selgub, et see oli tehtud perioodil aprill-juuni 2013. Seega maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse esitamise ajal 19. augustil 2016 oli garantiikirjast tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 alusel möödunud. Kohus kohaldas TsÜS § 152 lg-t 1, mille alusel kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele käesoleva peatüki 2. jaos sätestatut, st lepinguliste suhete aegumistähtaega. Hageja viidatud ÄS § 315 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, kuna reguleerib suhteid äriühingu ja selle juhatuse liikme vahel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt on maakohus vaidlustatavas otsuses oluliselt rikkunud õigusnorme, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Kohus on olulises osas jätnud täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kohus pidi välja selgitama, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). Käesolevas asjas on otsus tehtud põhiliselt vaid kostja esitatud väidetele tuginedes. Hageja hinnangul ei ole kostja korraldanud äriühingu raamatupidamist raamatupidamise seaduse (RPS) §-dele 4 ja 6 vastavalt ja pole osaühingu rahalisi vahendeid kasutades olnud piisavalt hoolas. Kostja kui garantiiandja võib vastutada hageja ees deliktiõiguse alusel. Garantii on mitteaktsessoorne ning garantiileping ja sellest tulenevad nõuded on täielikult sõltumatud sellest lepingust, millest tulenevaid kohustusi ta tagab. Deklaratiivne võlatunnistus on aga sõltuvuses olemasolevast põhikohustusest ega lõpeta või muuda olemasolevat võlasuhet. Kohus peab kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludele (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-04, 3-2-1-86-05), kuid maakohus ei ole seda teinud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-18-08 p-de 14 ja 15 kohaselt ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest ning aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Kohus on ületanud diskretsiooni piire, kohaldades aegumist ilma vastava taotluseta. Vastuses hagile on lause, et „kostja taotleb austatud kohtult aegumise kohaldamist“, mida ei saa lugeda nõuetekohaselt esitatud taotlusena. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et aegumine võis olla katkenud või peatunud, kuna 24. mail 2013 laekus võla tasumiseks 250 eurot ning 10. juunil 2013 500 eurot. Maakohtu otsusest ei tulene, millal esitas kostja kohtule menetluskulude nimekirja. Samuti ei ole kohus hinnanud kostja menetluskulude summa põhjendatust ja vajalikkust, esindaja tunnitasumäär on samuti ebaselge.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtu 25. mai 2017 otsuse ja saadab Osaühingu Euronurk Spedition (likvideerimisel) hagi Ivan Kapajevi vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hageja (Osaühing Fidenta (registrist kustutatud 06.02.2015) võlausaldaja) esitas hagi kostja (võlgniku Osaühingu Fidenta juhatuse liige kuni 16.10.2013) vastu kahjuhüvitise summas 2838 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Hagi on esitatud kostja kui võlgniku endise juhatuse liikme vastu. Nõutav kahju tuleneb Osaühing Fidenta (registrist kustutatud) ja hageja vahel 18.02.2013 sõlmitud veotellimuse lepingust rahvusvaheliseks veoks. Hageja väitel rikkus kostja võlgniku juhatuse liikmena hoolsuskohustust, jättis esitamata õigeaegselt pankrotiavalduse ja täitmata garantiikirjast tulenevad nõuded ning põhjustas sellega hagejale kahju. Vastutuse alusena on hageja märkinud ÄS §-d 183 ja 187 lg 4 ning VÕS §-d 1043 ja 1045 lg 1 p-d 7, 8. Kostja on hagile vastu vaielnud ning taotlenud muuhulgas aegumise kohaldamist (tl 44). Maakohus on kostja taotlusel kohaldanud hagi aegumist ning jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata. Seega vaidluse lahendamiseks tuleks eelkõige võtta seisukoht hagi aegumise osas.
8.Antud juhul on tegemist juhatuse liikme otsevastutuse küsimusega osaühingu võlausaldaja ees. Juhatuse liikme otsevastutus osaühingu võlausaldaja ees võib tuleneda deliktilisest kahju tekitamisest või juhatuse liikme võimalikust lepingulisest vastutusest osaühingu võlausaldaja ees, mille eelduseks on juhatuse liikme ja osaühingu võlausaldaja vahel eraldi lepingulise suhte olemasolu. Deliktilise kahju hüvitamise nõude alusnormiks on VÕS § 1043. Viidatud alusel nõuet osaühingu liikme vastu saab maksma panna üksnes osaühingu võlausaldaja, mitte aga osaühing ise ega osaühingu pankrotihaldur. Deliktilisel alusel kahju hüvitamise nõudele kehtib erinevalt osaühingu poolt ametisuhte alusel esitatavast kahju hüvitamise nõudest kolmeaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema ajast, mil osaühingu võlausaldaja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama (TsÜS § 150 lg 1). Riigikohus on oma praktikas korduvalt leidnud, et äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11; Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30; Riigikohtu 25. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega.
9.Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja, et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1).
10.Hageja väitel on kostja võlgniku juhatuse liikmena rikkunud hoolsuskohustust, mis seisnes selles, et ta jättis veolepingust tulenevad Osaühingu Fidenta (registrist kustutatud) kohustused
hageja ees täitmata ja selle rikkumise tõttu tekkis hagejale kahju summas 2838 eurot (lisandub viivis). Kostjapoolse hoolsuskohustuse rikkumisena on hageja käsitlenud hagiavalduses raamatupidamise korraldamist (täpsustamata, milles seisnes kostja rikkumine raamatupidamise korraldamisel). Hilisemas seisukohas (tl 51-53) on hageja lisanud kostjapoolsete rikkumistena pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise (põhistamata, millisel ajahetkel oleks tulnud esitada Osaühingu Fidenta pankrotiavaldus) ning garantiikirjast tuleneva nõude täitmata jätmise. Nii hagiavalduses kui kogu menetluse kestel on hageja väited olnud üldsõnalised, suuresti on tegemist viidetega erinevatele seaduse sätetele ja Riigikohtu lahenditele, kuid puuduvad konkreetsed asjaolud ja tõendid. Nõude maksmapanekuks peab hageja tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Antud juhul ei hagiavaldusest ega hilisematest menetlusdokumentidest ei selgu, millise konkreetse kostjapoolse tegevusega (või tegevusetusega) on rikutud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi (milles tegevus seisnes ja millal see toimus). Samuti ei selgu hageja poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest see, milline kahju tekkis hagejal kostja väidetava õigusvastase tegevuse (tegevusetuse) tõttu. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et hageja kahjuks, mis tuleneb kostja poolt võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi rikkumisest, ei saa olla veolepingust tuleneva tasu mittemaksmine võlgniku poolt. Kostja hoolsuskohustuse rikkumine võib iseenesest väljenduda raamatupidamise korraldamata jätmises ja pankrotiavalduse mitteesitamises, kuid hageja ei ole täpsustanud, kuidas kostja rikkus raamatupidamise korraldamisel õigusnormi ja milline kahju selle rikkumise tagajärjel hagejal tekkis. Samuti ei selgu hagiavaldusest ja hilisematest hageja poolt esitatud menetlusdokumentidest, millal pidi kostja esitama pankrotiavalduse ning milline konkreetne kahju tekkis hagejal seetõttu, et kostja ei esitanud väidetavalt õigeaegselt pankrotiavaldust.
11.Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et kostja teadliku ja tahtliku tegevuse ning Osaühingul Fidenta (registrist kustutatud) hageja ees tekkinud võla vahel on põhjuslik seos, kuid ka apellatsioonkaebusest ei selgu, milles seisnes kostja teadlik ja tahtlik tegevus hoolsuskohustuse rikkumisel ning milline kahju on sellest tekkinud. Asjaolu, et kostja juhatuse liikmena sõlmis hagejaga veolepingu ning veoleping on täitmata (s.o tasu on maksmata), ei tõenda kostjapoolset hoolsuskohustuse rikkumist. Deliktilisel alusel esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema ajast, mil osaühingu võlausaldaja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama (TsÜS § 150 lg 1). Antud juhul ei ole selge, millal tekkis kostja poolt võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi väidetava rikkumise tõttu hagejal kahju. Kuna deliktilisel alusel kahju hüvitamise nõudele kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema ajast, mil osaühingu võlausaldaja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama (TsÜS § 150 lg 1), ning antud juhul ei ole selge kahju tekkimise aeg, siis on maakohus ebaõigesti kohaldanud aegumist ja jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsus on vastuoluline, sest resolutsiooni p-de 1 ja 2 kohaselt on kohus kohaldanud hagi aegumist ning jätnud hagi rahuldamata, kuid otsuse põhjendustes on maakohus märkinud, et „Kostja osaühingu juhatuse liikmena ei ole hagejale lepinguväliselt kahju tekitanud. Seega ei kohaldu aegumisele juhatuse liikme õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aegumise sätted“. Lähtudes eeltoodust on maakohus ennatlikult jätnud hagi õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise osas aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus oleks pidanud eelkõige kindlaks tegema kohustuse rikkumise, väidetava kahju tekkimise ajahetke ning selle, millal hageja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada ning alles siis oleks võimalik otsustada, kas hagi on aegunud või mitte.
12.Juhatuse liikme lepinguvälisest otsevastutusest deliktilise kahju tekitamise eest osaühingu võlausaldajale tuleb eristada juhatuse liikme võimalikku lepingulist vastutust osaühingu võlausaldaja ees. Juhatuse liikme lepingujärgne vastutus osaühingu võlausaldaja ees eeldab juhatuse liikme ja osaühingu võlausaldaja vahel eraldi lepingulise suhte olemasolu. Kui juhatuse liikme ja osaühingu vahel eraldi lepingut sõlmitud ei ole, siis ei ole osaühingu võlausaldajal üldjuhul võimalik kohaldada tema poolt osaühinguga sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral õiguskaitsevahendeid osaühingu juhatuse liikme suhtes. Hageja on oma nõudes tuginenud muuhulgas Osaühing Fidenta (registrist kustutatud) garantiikirjale (tõlge tl 35). Garantiikirjale on alla kirjutanud kostja juhatuse liikmena. Asja menetlusest ega ka apellatsioonkaebusest ei selgu, millist tähendust omistab hageja garantiikirjale (s.o kas garantiikirja väljastamine väljendas kostjapoolset hoolsuskohustuse rikkumist või oli tegemist lepinguga kostja ja hageja vahel). Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et garantiikirjast ei tulene kostjale isiklikku vastutust, vaid sellest nähtub, et arvete tasumist garanteeris Osaühing Fidenta (registrist kustutatud). Hageja peaks täpsustama seda, kas ta soovib tõendada garantiikirjaga kostja poolt hoolsuskohustuse rikkumist või tekitati talle garantiikirjaga kahju või on tegemist lepingulise suhtega hageja ja kostja vahel, s.o milline on hageja nõue seoses garantiikirjaga. Alles seejärel saab võtta seisukoha, kas garantiikirja alusel esitatud nõue on aegunud või mitte.
13.Ringkonnakohus leiab, et kuna hagiavaldus ei vasta TsMS § 363 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392), siis ei saa ringkonnakohus ise asja lahendada ning hagi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et iseensest on maakohus õigesti asunud seisukohale, et lähtudes hagiavaldusest ning menetluse kestel hageja esitatud menetlusdokumentidest ei ole tõendatud kostja poolt võlgniku juhatuse liikmena hagejale õigusvastaselt kahju tekitamine. Samas aga on kostja esitanud aegumise kohaldamise taotluse ning maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded ja seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas uut sisulist otsust.
14.Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.