Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. detsember 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-1632
Tsiviilasi
M.B. hagi E.F. vastu vara ühisvara hulka kuulumise tuvastamiseks, kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks ja selleks nõusoleku andmiseks 21 000 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 21. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: M.B. (hageja), ik XXXXXXXXXXX; esindajad vandeadvokaat Annika Klettenberg ja vandeadvokaat Maksim Kozlov
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: E.F. (kostja), ik XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Deniss Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 21. juuni 2019 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata nõude kohustada E.F.t andma tahteavalduse M.B. ja E.F. kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX , X. linn, X. maakond ühisomanikena ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada E.F.t andma nõusolek M.B. ja E.F. kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond ühisomanikena ning millega jätta menetluskulud E.F. kanda.
4.2.Tuvastada, et korteriomand asukohaga XXXX, X. linn, X. maakond, registriosa nr XXXXXXX, on M.B. ja E.F. ühisomand.
4.3.Kohustada E.F.t andma nõusolek kustutada E.F. ainuomaniku kanne kinnistusraamatus korteriomandile asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond (registriosa nr XXXXXXX) ja kohustada E.F.t andma nõusolek M.B. ja E.F. kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond (registriosa nr XXXXXXX) ühisomanikena. Kohtuotsus asendab E.F. vajalikku tahteavaldusi omandikande muutmiseks.
4.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus E.F. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
4.5.Jätta asja juurde võtmata võõrkeelne tõend (abielu lahutamise tunnistus) ja selle tõlge.
4.6.Jätta rahuldamata M.B. 06.12.2019 esitatud vastuväide kohtu tegevuse peale. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.B. (hageja) esitas hagi E.F. (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et kinnisasi asukohaga X. maakond, X. linn, XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) on hageja ja kostja ühisomand ning kostja on kohustatud andma nõusoleku ainuomaniku kohta tehtud ebaõige kande kustutamiseks kinnistusraamatust ja hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja palus asendada kinnistusraamatus kannete tegemiseks nõutavad kostja tahteavaldused kohtuotsusega. Pooled abiellusid XXXXXX, poolte vara on ühisvara. Abielu lahutati. Vaidlus tuleb lahendada Eesti õiguse kohaselt, kuna pooled on kõige tugevamalt seotud Eesti Vabariigiga, kus asub nende ühine korter. XXXXXXX korteriomand osteti 24.04.2008 ehk abielu ajal. Kinnistusraamatusse kanti omanikuna ainult kostja. Kuna korteri ühisomanikuks sai ka hageja, tuleb hageja kanda ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Hagi allub Eesti kohtule, kuna nõude võis esitada kinnisasja asukoha järgi (TsMS § 99 lg 1 p 1). Kostja elukohta Eesti Vabariigis tõendab asjaolu, et kostjale on väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba 09.07.2018. Seega ei ole eluliselt usutavad kostja väited, et ta Eestis ei käi
või tal Eestis elukoht puudub; vastasel juhul ei oleks ta endale 2018. aasta suvel uut pikaajalist elamisluba taotlenud. Kohaldada tuleb Eesti õigust, kuna REÕS § 57 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõigete 1-3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud. Nõue ei ole aegunud, nõue aeguks TsÜS § 155 lg 1 järgi 30 aastaga. Nõue pole aegunud ka Venemaa õiguse kohaselt, kuna kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema õiguste rikkumisest teada saamisest. Hageja sai enda õiguste rikkumisest teada 2018. a, mil kostja keeldus kinnistusraamatu kande muutmisest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Asi ei allu Eesti kohtule, kuna kostja elab Saksamaal. Kohaldada tuleb Venemaa õigust, kuna pooled ei ole kõige tugevamalt Eestiga seotud. Hageja külastas mõned korrad viisa alusel Eestit, kuid ei elanud Eestis. Kostja elas vaidlusaluses korteris lapse sünni ajal ja pärast sündi. Korteri ostmise ajal elasid pooled Peterburis. Kostja võttis omaks, et pooled abiellusid XXXX, nad on nüüdseks lahutatud ja neile kehtis ühisvararežiim. Hageja nõue aegus 06.05.2011. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku § 196 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg kolm aastat.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 21. juuni 2019 otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et XXXXXXX korteriomand on poolte ühisvara. Maakohus jättis rahuldamata nõude kinnistusraamatu kande muutmiseks. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud, hageja elukoht on Vene Föderatsioonis; kostja elukoht on vaidluse all, kostja elab kas Eestis või Saksamaal. Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega kuulub kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping). Tartu Ringkonnakohus on 22. jaanuari 2019 lahendis nr 2-18-18244 punktis 10 viidanud, et Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 1 lg 2 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute poole, kelle pädevusse kuuluvad tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad, nad võivad seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Seega tuleneb artikkel 1 lõikest 2 kohustus kohelda Vene kodanikke (antud juhul hagejat) Eesti kohtute poole pöördumisel võrdsetena Eesti kodanikega. See tähendab, et kui Eesti kodanik saaks samas situatsioonis mõne Euroopa Liidu määruse või tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätte alusel pöörduda Eesti kohtu poole, peaks selline õigus olema tagatud ka Vene kodanikule. Eesti kodanikul on TsMS § 99 lg 1 p 1 kohaselt õigus esitada hagi, mille esemeks on kinnisasjale omandi tunnustamine või muu kinnisasjaõigusega seotud nõue, kinnisasja asukoha järgi. Seega peab samasugune õigus olema ka Vene Föderatsiooni kodanikul. Järelikult saab Vene Föderatsiooni kodanik esitada Eesti Vabariigis asuva kinnisasja omandiõiguse
tuvastamise hagi kinnisasja asukoha järgsele Eesti Vabariigi kohtule. Kuna kostja võimalik elukoht on ühes Euroopa Liidu liikmesriikidest, kas Eesti Vabariigis või Saksamaal, ei oma kohtualluvuse valikul tähendust, millises Euroopa Liidu riigis kostja elab. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 sätestab, et kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Tõlgendades artiklis 21 lg 1 sätestatut kooskõlas artikli 1 lõikega 2, tuleb asuda seisukohale, et olenemata kostja elukohariigist Euroopa Liidus on hagejal õigus esitada kostja vastu hagi kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtule nagu samas situatsioonis on see õigus Eesti Vabariigi kodanikul Euroopa Liidu määruse alusel. Hagejal kui Vene Föderatsiooni kodanikul on õigus pöörduda Eesti kohtu poole sõltumata sellest, kas kostja elukoht on Eestis või Saksamaal, kuna asja lahendab kinnisasja asukohajärgne kohus. Kohtualluvus on sealjuures erandlik, mis tähendab, et hagi saab esitada eranditult vaid kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtusse. Vaidlust ei ole, et kinnisasi asub X. linnas. Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldatava materiaalõiguse määramisel juhinduda Eesti-Vene õigusabilepingust. Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 lõike 2 kohaselt, kui üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga teise lepingupoole territooriumil ning mõlemal abikaasal on sama kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanikud nad on; järelikult kohaldub Vene Föderatsiooni õigus. Kui kostja elukoht oleks Saksamaal, siis tuleks kohaldada REÕS § 57 lg 2, mille kohaselt, kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on. Vaidlusalune korteriomand asub X. linnas ehk Eesti Vabariigi territooriumil ja seega tuleb kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise ja selleks nõusolekute tuvastamise nõude puhul kohaldada Eesti Vabariigi õigust. Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi § 33 lg 1 kohaselt, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvara lepingut, kehtib abikaasade ühisvara kohta seaduses sätestatud varasuhe. Lähtuvalt VF PK § 34 lg 1 ja lg 2 on abikaasade ühisvaraks abielu kestel omandatud vara, sealhulgas ka kinnisasjad. Vaidlust ei ole, et korter osteti ajal, mil pooled olid abielus. Kinnistusraamatusse on omanikuna kantud sisse vaid kostja. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Seega on XXXXXXX korter poolte ühisvara. Hageja nõudele tuvastada, et korteriomand, asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond, on poolte ühisvara, ei saa aegumist kohaldada. Vastavalt VF PK § 9 lg 1 ja l lg 2 perekonnasuhetest lähtuvatele nõuetele aegumist ei kohaldata, välja arvatud juhtudel, kui rikutud õiguste kaitse tähtaeg on sätestatud VF PK-s. VF PK ei näe ette aegumistähtaega abikaasade ühisvara koosseisu tuvastamise nõudele. Aegumistähtaeg kolm aastat on ette nähtud vaid ühisvara jagamise nõudele vastavalt VF PK § 38 lg 7. Kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue muutus sissenõutavaks ebaõige kande tegemisest, so 6. maist 2008, mil kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna. Sellest päevast alates oli hagejal õigus nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist. Hageja nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks aegus seega 10 aasta möödumisel ehk 6. mail 2018, hageja esitas hagi kohtule 31. jaanuaril 2019, so pärast aegumistähtaja möödumist.
Lähtuvalt TsMS § 164 lg 1, hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise ja seega tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata kinnistusraamatu kande parandamise nõue, menetluskulude jaotuse osas ja muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku ebaõige omanikukande parandamiseks kinnistusraamatus, asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ja jätta menetluskulud kostja kanda ning kohaldada Eesti õigust. Maakohus jättis tuvastamata, et poolte viimane ühine elukoht oli Eestis, mistõttu kohaldas kohus korteri ühisvara hulka kuulumise nõude lahendamisel valesti Vene Föderatsiooni õigust. Maakohus oleks pidanud lahendama korteri ühisvara hulka kuulumise nõude Eesti õiguse alusel. Maakohus jättis asjas hindamata hageja esitatud tõendid (01.04.2019 menetlusdokumendi lisad 3-14), mis kinnitasid, et hageja käis Eestis regulaarselt ja elas sel ajal koos kostja ja nende ühise pojaga vaidlusaluses korteris aadressil XXXXXXX. Sellega eksis maakohus TsMS § 232 lg 1 ja TsMS § 438 lg 1 vastu. Lisaks REÕS § 57 lõikele 4 tuleneb Eesti õiguse kohaldamine otseselt ka Eesti-Vene õigusabilepingu art 38 p-st 1, mis sätestab, et omandiõigus kinnisvarale määratakse selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub. Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 p 2 ei kuulu asjas kohaldamisele, sest hageja ja kostja ei ole enam abikaasad, vaid endised abikaasad. Maakohus kohaldas valesti TsÜS §-i 149 lg 1 ning leidis vääralt, et kinnistusraamatu kande parandamise nõude näol on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Maakohus jättis tähelepanuta, et tegemist on aegumise erijuhuga. Hageja osundab, et TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna kinnisasjade puhul on omand seotud kinnistusraamatu kandega (AÕS § 641), peaks TsÜS § 155 lg 1 hõlmama omandiõiguse tunnustamise raames ka nõuet kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks. Isegi juhul, kui nõustuda maakohtu käsitlusega ja hinnata hageja kinnistusraamatu kande parandamise nõude aegumist TsÜS § 149 lg 1 alusel, ei ole nõue siiski aegunud, kuna TsÜS § 164 lg 1 sätestab, et abikaasade vaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud. Menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei ole õiglane, kuna kostja keeldus omanikukande muutmisest alusetult.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja märkis, et maakohtu otsuse põhjendused ja järeldused on õiged. Vastu tuleb jätta võtmata apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 21. juuli 2019 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis rahuldamata nõude kohustada kostjat andma tahteavalduse hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena
ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat andma nõusoleku hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX ühisomanikena ning millega jätab menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend (abielulahutuse tunnistus) tuleb jätta TsMS § 238 lg 1 p 1 ja TsMS § 652 lg 3 alusel asja juurde võtmata, kuna see ei ole asjakohane ja on esitatud hilinenult. Apellatsioonkaebuse teist lisa (e-kiri) ei käsitle ringkonnakohus tõendina, kuna see sisaldab hageja tõlgendust õigusnormidest ja ettepanekut vastaspoolele.
8.Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja 06.12.2019 esitatud vastuväite ringkonnakohtu tegevusele. Kostja taotles 4.12.2019 määratud seisukohtade esitamise tähtaja pikendamist kuni 06.12.2019 põhjendusega, et ta soovib hageja seisukohtade osas arvamust avaldada. Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on kohtu määratud tähtajaga, mida kohus saab ka ise muuta ning esitada saab vaid kokkuvõtva seisukoha, siis puudub alus tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et pooltel on seadusest tulenev õigus oma kokkuvõtva seisukoha avaldamiseks ning kostja osas tähtaja pikendamine ei puuduta hageja õigusi. Samuti ei too tähtaja muutmine kaasa menetluse pikenemist, kuna ringkonnakohus ei planeerinud asjas muid menetlustoiminguid peale otsuse teatavakstegemist 18.12.2019.
9.Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all asjaolu, kas korteriomand on poolte ühisomand. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebust ning nõustus maakohtu otsusega. Apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja vaidlustab maakohtu otsuse põhjendusi ühisvara tuvastamisel (kohalduvat õigust), kuid mitte resolutsiooni (apellatsioonkaebuse p 3). Seejuures ei palu hageja apellatsioonkaebuse selgelt väljendatud taotluses muuta maakohtu otsust ühisvara tuvastamise osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust vaidlustada maakohtu otsuse põhjendusi vaidlustamata otsuse resolutsiooni. Täitmiseks on kohustuslik vaid otsuse resolutsioon (TsMS § 442 lg 5), mispärast ei saa otsuse põhjendused eraldiseisvalt resolutsioonist rikkuda hageja subjektiivseid õigusi. Siiski märgib ringkonnakohus täiendavalt, et maakohus kohaldas õigesti ühisvara tuvastamisel Venemaa õigust ja kinnistusraamatu kande parandamisel Eesti õigust.
10.Maakohus leidis vääralt, et AÕS § 65 lõikes 1 sätestatud nõue aegub. Seaduse mõttega ja kinnistusraamatu eesmärgiga ei ole kooskõlas maakohtu lahend, kus tuvastatakse, et hageja on kinnisasja ühisomanik, kuid aegumise tõttu jääb kinnistusraamatu kanne alatiselt ebaõigeks. Kuna on tuvastatud, et hageja on kinnisasja ühisomanik, tuleb AÕS § 65 lg 1 alusel kohustada kostjat andma nõusolek omandikande muutmiseks ja poolte kandmiseks kinnistusraamatusse ühisomanikena. Kuna ringkonnakohus kohustab kostjat vastavat tahteavaldust andma, asendab ringkonnakohtu otsus kostja tahteavaldust (TsÜS § 68 lg 5, TsMS § 594). Tartu Maakohtu registriosakond saab ringkonnakohtu otsusele tuginedes teha kandemääruse, millega kustutada kostja kinnistusraamatust ainuomanikuna ning kanda kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena hageja ja kostja.
11.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagilises abieluasjas kannab TsMS § 164 lg 1 alusel kumbki pool oma menetluskulud alati ise. Tegu ei ole abieluasjaga, vaid omandiõiguse tuvastamise ja kinnistusraamatu kande parandamise vaidlusega. Maakohus on jätnud
kohaldamata ka TsMS § 164 lõike 2, mille järgi võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna hagi rahuldatakse ja kostja keeldus põhjendamatult omandikande muutmisest, samuti hageja poolt pakutud kompromissi sõlmimisest, on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.