Asjaõigus › Omandiasjad

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

või tal Eestis elukoht puudub; vastasel juhul ei oleks ta endale 2018. aasta suvel uut pikaajalist elamisluba taotlenud. Kohaldada tuleb Eesti õigust, kuna REÕS § 57 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõigete 1-3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud. Nõue ei ole aegunud, nõue aeguks TsÜS § 155 lg 1 järgi 30 aastaga. Nõue pole aegunud ka Venemaa õiguse kohaselt, kuna kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema õiguste rikkumisest teada saamisest. Hageja sai enda õiguste rikkumisest teada 2018. a, mil kostja keeldus kinnistusraamatu kande muutmisest.

MAAKOHTU LAHEND

tuvastamise hagi kinnisasja asukoha järgsele Eesti Vabariigi kohtule. Kuna kostja võimalik elukoht on ühes Euroopa Liidu liikmesriikidest, kas Eesti Vabariigis või Saksamaal, ei oma kohtualluvuse valikul tähendust, millises Euroopa Liidu riigis kostja elab. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 sätestab, et kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Tõlgendades artiklis 21 lg 1 sätestatut kooskõlas artikli 1 lõikega 2, tuleb asuda seisukohale, et olenemata kostja elukohariigist Euroopa Liidus on hagejal õigus esitada kostja vastu hagi kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtule nagu samas situatsioonis on see õigus Eesti Vabariigi kodanikul Euroopa Liidu määruse alusel. Hagejal kui Vene Föderatsiooni kodanikul on õigus pöörduda Eesti kohtu poole sõltumata sellest, kas kostja elukoht on Eestis või Saksamaal, kuna asja lahendab kinnisasja asukohajärgne kohus. Kohtualluvus on sealjuures erandlik, mis tähendab, et hagi saab esitada eranditult vaid kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtusse. Vaidlust ei ole, et kinnisasi asub X. linnas. Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldatava materiaalõiguse määramisel juhinduda Eesti-Vene õigusabilepingust. Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 lõike 2 kohaselt, kui üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga teise lepingupoole territooriumil ning mõlemal abikaasal on sama kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanikud nad on; järelikult kohaldub Vene Föderatsiooni õigus. Kui kostja elukoht oleks Saksamaal, siis tuleks kohaldada REÕS § 57 lg 2, mille kohaselt, kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on. Vaidlusalune korteriomand asub X. linnas ehk Eesti Vabariigi territooriumil ja seega tuleb kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise ja selleks nõusolekute tuvastamise nõude puhul kohaldada Eesti Vabariigi õigust. Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi § 33 lg 1 kohaselt, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvara lepingut, kehtib abikaasade ühisvara kohta seaduses sätestatud varasuhe. Lähtuvalt VF PK § 34 lg 1 ja lg 2 on abikaasade ühisvaraks abielu kestel omandatud vara, sealhulgas ka kinnisasjad. Vaidlust ei ole, et korter osteti ajal, mil pooled olid abielus. Kinnistusraamatusse on omanikuna kantud sisse vaid kostja. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Seega on XXXXXXX korter poolte ühisvara. Hageja nõudele tuvastada, et korteriomand, asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond, on poolte ühisvara, ei saa aegumist kohaldada. Vastavalt VF PK § 9 lg 1 ja l lg 2 perekonnasuhetest lähtuvatele nõuetele aegumist ei kohaldata, välja arvatud juhtudel, kui rikutud õiguste kaitse tähtaeg on sätestatud VF PK-s. VF PK ei näe ette aegumistähtaega abikaasade ühisvara koosseisu tuvastamise nõudele. Aegumistähtaeg kolm aastat on ette nähtud vaid ühisvara jagamise nõudele vastavalt VF PK § 38 lg 7. Kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue muutus sissenõutavaks ebaõige kande tegemisest, so 6. maist 2008, mil kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna. Sellest päevast alates oli hagejal õigus nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist. Hageja nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks aegus seega 10 aasta möödumisel ehk 6. mail 2018, hageja esitas hagi kohtule 31. jaanuaril 2019, so pärast aegumistähtaja möödumist.

Lähtuvalt TsMS § 164 lg 1, hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise ja seega tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat andma nõusoleku hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX ühisomanikena ning millega jätab menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

kohaldamata ka TsMS § 164 lõike 2, mille järgi võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna hagi rahuldatakse ja kostja keeldus põhjendamatult omandikande muutmisest, samuti hageja poolt pakutud kompromissi sõlmimisest, on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson

/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks

/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.