2-19-1632/17 - Asjaõigus - Omandiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja faktilised asjaolud Hageja palub tuvastada, et kinnisasi asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509) on hageja ja kostja ühisomand, s.t kuulub poolte ühisvara hulka ning tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509 kantud kinnistu (asukohaga XXX) teise jakku kostja kui ainuomaniku kohta tehtud ebaõige kande kustutamiseks ja hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja palub asendada kinnistusraamatus kannete tegemiseks nõutavad kostja tahteavaldused kohtuotsusega, lugedes, et kostja annab nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 1190509 teise jakku enda kohta tehtud ebaõige omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt saavad XXX asuva kinnistu (registriosa nr 1190509) ühisomanikeks hageja ja kostja. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ja kostja on 28. aprillil 2006 sõlminud Peterburi Linnavalitsuse Perekonnaseisuaktide Komitee Perekonnaseisuosakonnas abielu, mille kohta on nimetatud asutus väljastanud abielutunnistuse nr 598998. Abielu on käesolevaks ajaks lahutatud. Poolte vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut ning poolte vahelistele varasuhetele kehtib ühisvara vararežiim. Hageja leiab, et vaidlus tuleb lahendada eesti õiguse kohaselt, kuna pooled on kõige tugevamalt seotud Eesti Vabariigiga, kus asub nende ühine korter. Kinnistusraamatust nähtub, et poolte abielu ajal, täpsemalt 24. aprillil 2008 on soetatud korteriomand asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509 ning kinnistu omanikuna on 06. mail 2008 kinnistusraamatusse kantud ainuisikuliselt kostja. Hageja leiab, et korteriomand kuulub poolte ühisvara hulka, kuna hageja poolt esile toodud ja tõendatud asjaolude kohaselt olid kostja ja hageja 2008. aastal korteri omandamise lepingu sõlmimise ning kinnistu kinnistusraamatus kostja nimele kandmise ajal abielus, ühisvara ei olnud jagatud ega 2(13)

2-19-1632 abieluvaralepingut sõlmitud. Hagejale ei ole teada asjaolusid, millest võiks järeldada, et korter läks kostja lahusvarasse. Kostja on keeldunud kohtuväliselt sõlmimast notariaalset kokkulepet, millega kantakse korteri ühisomanikuna kostja kõrval sisse ka hageja. Hageja palub tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509 teise jakku kostja kui korteriomandi ainuomaniku kohta tehtud ebaõige kande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja märgib siinkohal, et ei vaidlusta korteri omandamise võlaõiguslikku lepingut ega ka ebaõige omanikukande aluseks olevat asjaõiguslepingut. Hageja selgitab, et käesoleva hagi esitamiseks on hagejal oluline õiguslik huvi. Hageja õiguste parem kaitse (välistamaks olukordi, kus kostja käsutab kinnistut hageja nõusolekuta), kinnistusregistri andmete vastavusse viimine tegelikkusega ning vältida võimalikke tulevikus tekkivad vaidlusi seoses korteri omandi kuuluvusega. Kostja vastus hagiavaldusele Kostja leiab, et vaidlus ei allu Eesti kohtule. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi leping) artikli 1 lg 1 kohaselt, ühe lepingupoole kodanikel on teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, ühe lepingupoole kodanikel on õigus pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute, prokuratuuri ja notariaalkontorite (edaspidi - justiitsasutused) ning muude asutuste poole, kelle pädevusse kuuluvad tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad, nad võivad seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Antud juhul hageja, kes on Vene Föderatsiooni kodanik, pöördus Eesti kohtu poole oma eeldatava õiguse kaitseks. Seega, leping on kohaldatav hageja suhtes. Lepingu artikli 21 lg 1 kohaselt, kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Kuna leping ei sätesta teisiti ja kuna kostja elukoht ei ole Eesti Vabariigis, vaid Saksamaal, siis lepingu järgi Eesti kohus ei ole pädev arutama antud tsiviilasja. Kostja palub kohtul jätta hagiavaldus läbi vaatamata. Kostja hagi ei tunnista. Kostja võtab omaks hageja väite, et hageja ja kostja on 28. aprillil 2006 sõlminud Peterburi Linnavalitsuse Perekonnaseisuaktide Komitee Perekonnaseisuosakonnas abielu, mille kohta on nimetatud asutus väljastanud abielutunnistuse nr 598998. Kostja võtab omaks hageja väite, et hageja ja kostja abielu on käesolevaks ajaks lahutatud. Kostja võtab omaks hageja väite, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut ning poolte vahelistele varasuhetele kehtib ühisvara vararežiim. Kostja ei nõustu, et hageja ja kostja on kõige tugevamalt seotud Eesti Vabariigiga, kus asub nende ühine korter ning kus oli nende ühine elukoht (XXX). Ei ole vaidlust, et korter aadressil XXX, asub Eesti Vabariigis, kuid kostja ei võta omaks, et sellel aadressil oli hageja ja kostja ühine elukoht ja seetõttu hageja ja kostja on kõige tugevamalt seotud Eesti Vabariigiga. Kostja ei võta omaks hageja väidet, et hageja ja kostja elasid koos lapsega Narva linnas eelnimetatud korteriomandis aadressil XXX. Kostja on seisukohal, et hagiavalduse lahendamisel Eesti õigus ei kuulu kohaldamisele, vaid tuleb kohaldada Vene Föderatsiooni õigust. Hagejal on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Kostjal on 3(13)

2-19-1632 kohtumajale. Hageja ei nõustu, et Eesti kohus ei saa asja lahendada, sest kostjal on Eestis elukoht ning talle kuulub koos hagejaga Narva linnas korteriomand. Hageja leiab, et kostja elukohta Eesti Vabariigis tõendab asjaolu, et kostjale on väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba. Nimetatud pikaajaline elamisluba on kostjale väljastatud taotluse nr 1043234674 alusel 09. juulil 2018, s.t vähem kui üks aasta tagasi. Seega ei ole eluliselt usutavad kostja väited, et ta Eestis ei käi või tal Eestis elukoht puudub, vastasel juhul ei oleks ta endale 2018. aasta suvel uut pikaajalist elamisluba taotlenud. Hageja osundab, et tal oli õigus pöörduda asja lahendamiseks Eesti kohtu poole ka vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingule õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Eesti-Vene õigusabileping). Tartu Ringkonnakohus on oma 22.01.2019. a lahendis nr 2-18-18244 punktis 10 viidanud, et Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 1 lg 2 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute poole, kelle pädevusse kuuluvad tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad, nad võivad seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Seega tuleneb artikkel 1 lg-st 2 kohustus kohelda Vene kodanikke (antud juhul hagejat) Eesti kohtute poole pöördumisel võrdsetena Eesti kodanikega. See tähendab, et kui Eesti kodanik saaks samas situatsioonis mõne Euroopa Liidu määruse või tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätte alusel pöörduda Eesti kohtu poole, peaks selline õigus olema tagatud ka Vene kodanikule (M. Torga. Kohtute aastaraamat 2012, lk 78). Hageja leiab, et kuivõrd Eesti kodanikul oleks õigus pöörduda Eesti kohtu poole TsMS § 99 lg 1 p 1 alusel, siis peab selline õigus olema tagatud ka talle kui Vene kodanikule. Seega, sõltumata sellest, kas kostja elukoht on Eestis, on hagejal õigus esitada erandliku kohtualluvuse kohaselt hagi vara asukoha järgi Eesti kohtule ning asi tuleb lahendada Viru Maakohtus vastavalt vaidlusaluse kinnisasja asukohale. Hageja leiab, et asja lahendamisel kuulub kohaldamisele Eesti õigus mitte Vene Föderatsiooni õigus. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (edaspidi REÕS) § 57 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõigete 1-3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud. Hageja leiab, et kohaldatavat õigust ei ole võimalik kindlaks määrata REÕS § 57 lg 1-3 alusel, sest ei esine seal kirjeldatud asjaolusid. Seetõttu tuleb kohaldatav õigus määrata REÕS § 57 lg 4 järgi, mis ütleb, et kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud. Hageja selgitab, et endised abikaasad on kõige tugevamalt seotud Eesti Vabariigiga, kus asub nende ühine Korter ning kus oli nende ühine elukoht (XXX). Kostja on asunud eitama, et nimetatud Korter oli poolte ühiseks elukohaks. Seetõttu esitab hageja käesoleva ajani säilinud väljavõtted oma passist ja seal sisalduvatest templitest, kust nähtub, et hageja käis Eestis regulaarselt ning sel ajal elas koos perega aadressil XXX. Näiteks läks hageja üle piiri Narva linna poolte ühisesse korterisse 29.08.2011 (lisa 3); 14.12.2011 (lisa 4); 25.01.2012 ja 23.03.2012 (lisa 5); 01.06.2012, 03.07.2012, 07.07.2012, 19.07.2012, 08.08.2012 ja 19.08.2012 (lisa 6); 06.09.2012, 15.09.2012 ja 20.09.2012 (lisa 7); 05.11.2012, 11.12.2012, 20.12.2012 ja 15.01.2013 (lisa 8); 31.01.2013, 18.02.2013, 25.02.2013, 07.03.2013, 03.04.2013, 20.04.2013 ja 15.05.2013 (lisa 9); 19.05.2013 ja 24.05.2013 (lisa 10); 27.07.2013, 01.08.2013, 20.08.2013, 10.09.2013, 21.09.2013, 29.09.2013 ja 23.11.2013 (lisa 11); 15.01.2014, 22.02.2014 ja 12.06.2014 (lisa 12); 08.03.2014, 26.07.2014 ja 02.08.2014 (lisa 13); 22.10.2014, 22.11.2013, 23.12.2014 ja 01.02.2015 (lisa 14). Eelnevast nähtub, et hageja käis järjepidevalt Eestis ja elas sel ajal just vaidlusaluses korteris, sest rohkem vara talle Eestis ei kuulu. Lisaks selgitab hageja, et ta elas ja käis Eesti Vabariigis ka järjepidevalt enne eeltoodud kuupäevi, kuid kahetsusväärselt ei ole tal 5(13)

2-19-1632 võimalik selle kohta passi väljavõtteid esitada, sest need on vanas passis ning uue passi saamisel võeti hagejalt vana pass ära. Eelnevaga on üheselt ümber lükatud ka kostja väide, et hageja käis üksnes paaril korral Eestis. Hageja vaidlustab kostja poolt esitatud tõendi tema väidetava elamise ja viibimise kohta Venemaal aadressil XXX perioodil 03.06.2006-28.11.2010. Hageja hinnangul ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga, samuti ei tõenda see dokument, et hageja ja kostja oleksid ühiselt nimetatud aadressil elanud. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav see, et hageja ja kostja oleks saanud nimetatud aadressil elada 2006. aastal, sest tegelikkuses elasid nad Eestis, Narvas ning seda tõendab ka asjaolu, et nende ühine laps E F on sündinud XXX Narva linnas, s.t samal ajal kui kostja elas oma väidete kohaselt Venemaal. Kostja on märkinud, et nii temal kui hagejal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning seetõttu kuuluks REÕS § 57 lg 2 kohaselt kohaldamisele Vene Föderatsiooni õigus. Kostja on esitanud kohtule oma Vene kodakondsuse tõendamiseks passi XXX. Hageja jaoks nähtub tõendist, et kostja pass on kehtetu. Nimetatud pass oli kehtiv alates 03. juunist 2006 kuni 28. november 2010. Järelikult on valed ja paljasõnalised kostja väited selle kohta, et ta on käesoleval ajal Vene Föderatsiooni kodanik. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele REÕS § 57 lg 2. Niisamuti on arusaamatu kostja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-119-09 punktile 13, sest sealt ei tulene asjaolu, et ühise Vene Föderatsiooni kodakondsuse puhul tuleks kohaldada Vene Föderatsiooni õigust. Nagu hageja eelnevalt viitas, siis kostjale on väljastatud hoopis pikaajaline Eesti Vabariigi elamisluba. Järelikult ei ole pooltel ühist kodakondsust ning vaidluse lahendamiseks ei saa kohaldada Vene Föderatsiooni õigust, vaid Eesti õigust, sest pooltel on just Eesti Vabariigiga kõige tugevam ühine seos – siin oli nende ühine elukoht, siin on sündinud nende ühine laps, kostjal on pikaajaline Eesti Vabariigi elamisluba ja siiani on pooltel just Eestis ühine kinnisvara. Hageja ei nõustu, et kostja elukoht on alates 2009. septembrikuust Saksamaal, sest juhul, kui kostjal puuduks Eestiga igasugune seos ning ta elaks Saksamaal juba 2009. aastast, siis ei oleks Eesti Vabariik talle 2018. aastal uut pikaajalise elaniku elamisluba väljastanud või oleks varasema elamisloa kehtetuks tunnistanud, sest välismaalaste seaduse § 241 lg 2 p 3-4 järgi pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane on saanud pikaajalise elaniku staatuse teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kui välismaalase eemalviibimine Eestist on kestnud vähemalt kuus järjestikust aastat. Hageja leiab, et lisaks viidatud REÕS §-le 57 lg 4 tuleneb Eesti õiguse kohaldamine otseselt ka Eesti-Vene õigusabilepingu artiklist 38 (1), mis ütleb, et omandiõigus kinnisvarale määratakse selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub ning REÕS §-st 18 lg 1, mis sätestab, et asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Antud juhul asub vaidlusalune korteriomand Eesti Vabariigis, aadressil XXX ning asus samas kohas ka 2008. aastal, kui asjaõigus tekkis, s.t ajal, kui kostja korteriomandi enda ja hageja ühisvara hulka omandas ning ta kinnistusraamatuse korteri omanikuna kanti. Kuivõrd kostja on omaks võtnud, et poolte varalistele suhetele kehtis ühisvara režiim (vt kostja 18.03.2019 vastuse punkt 6.3) ning hageja soovib ka enda kinnistusraamatusse kandmist korteri omanikuna, siis saab lähtuda Eesti õigusest ning Vene Föderatsiooni õigus kohaldamisele ei kuulu. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Kostja on oma hagivastuses taotlenud osaotsuse tegemist ja leiab, et hageja nõue on aegunud. Sealjuures on kostja aegumist käsitledes tuginenud üksnes Vene Föderatsiooni Tsiviilseadustikule ning ei käsitle seda, millisest seadusest tulenevalt esitab ta taotluse osaotsuse tegemiseks. Nagu hageja on eespool selgitanud, siis tema hinnangul kuulub asjas kohaldamisele Eesti õigus. TsMS § 6(13)

2-19-1632 450 lg 1 sätestab, et kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Hageja leiab, et eelnevast sättest tulenevalt ei ole kohtul võimalik käesolevas asjas teha osaotsust, sest hagis ei ole esitatud selliseid omavahel seotud iseseisvaid nõudeid, mille kohta tuleks teha eraldi otsus. Niisamuti ei ole võimalik teha ka vaheotsust (TsMS § 449 lg 3), sest hageja nõue ei ole aegunud. Hageja osundab, et TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna kinnisasjade puhul on omand seotud kinnistusraamatu kandega (AÕS § 641), peaks TsÜS § 155 lg 1 hõlmama omandiõiguse tunnustamise raames ka nõuet kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks, milline nõue on käesoleval juhul hagejal kostja vastu. Isegi, kui nõustuda kostja käsitlusega ja arvestada, et hageja nõue muutus sissenõutavaks juba alates 06. maist 2008 kui kostja kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse, siis ei ole hageja nõue käesolevaks aegunud. Juhul, kui kohus peaks nõustuma kostjaga ja leidma, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele hoopis Vene Föderatsiooni õigus, siis märgib hageja järgmist. Ka Vene Föderatsiooni õiguse alusel ei ole hageja nõue aegunud. Vene Föderatsiooni Tsiviilseadustiku § 196 lg 1 kohaselt on üldine aegumistähtaeg 3 aastat päevast, mis on määratud vastavalt käesoleva seadustiku §-ga 200. Sama seadustiku § 200 lg 1 kohaselt, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, hakkab aegumistähtaja kulgemine päevast, millal isik sai teada või pidi teadma oma õiguse rikkumisest ning sellest, kes on nõuetekohane kostja hagis selle õiguse kaitsmiseks. Hageja selgitab, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada novembris 2018, kui tema esindaja saatis kostjale e-kirja, milles soovis kokku leppida notari aega kinnistusraamatu kande muutmiseks, kuid kostja keeldus sellest. Ühtlasi teavitas hageja kostjat, et tal tuleb kõik korteriomandiga seonduvad asjaolud edaspidi hagejaga kooskõlastada ning kui ta ei võimalda hagejal korteriomandit kasutada, siis tuleb kostjal tasuda igakuiselt 200 eurot kompensatsiooni. Seega, hageja sai oma õiguste rikkumisest teada alles 2018. aasta novembris ning pöördus seejärel 2019. aasta jaanuaris kohtu poole, sest kostja ei olnud nõus kohtuväliselt andma nõusolekut hageja kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna sisse kandmiseks. Hageja seisukohta, et nõue ei ole aegunud ka Vene Föderatsiooni õiguse kohaselt, toetab samuti sealne kohtupraktika. Vene Föderatsiooni Ülemkohtu täiskogu 05.11.1998 nr 15 resolutsiooni punktis 19 „Kohtute taotluse kohta abielulahutuse juhtumite käsitlemisel“ öeldakse järgmist: „Kolmeaastast aegumistähtaega nõuete esitamiseks vara kohta, mis on abikaasade ühisomand ja kelle abielu on lõpetatud, ei tohiks arvutada alates abielu lõppemisest, vaid alates kuupäevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumistest.“ Hageja viitas eelnevalt, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada alles novembris 2018, mil ta pöördus kostja poole nõudega kinnistusraamatu kande parandamiseks, kuid kostja ei andnud talle selleks kohtuvälist nõusolekut ning ei võimalda tal ka korteriomandit kasutada. Hageja palub jätta rahuldamata kostja taotluse osa- või vaheotsuse tegemiseks, sest hageja nõue ei ole aegunud Eesti ega Vene Föderatsiooni õiguse alusel.

2-19-1632 Hageja palub tuvastada, et kinnisasi asukohaga XXX(Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509) kuulub poolte ühisvara hulka ning tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509 kantud kinnistu (asukohaga XXX) teise jakku kostja kui ainuomaniku kohta tehtud ebaõige kande kustutamiseks ja hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja palub asendada kinnistusraamatus kannete tegemiseks nõutavad kostja nõusolekud kohtuotsusega. Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja on 28. aprillil 2006 sõlminud Peterburi Linnavalitsuse Perekonnaseisuaktide Komitee Perekonnaseisuosakonnas abielu, mille kohta on nimetatud asutus väljastanud abielutunnistuse nr 598998, hageja ja kostja abielu on lahutatud, hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut ning poolte varasuhetele kehtib ühisvara vararežiim. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vaidlusalune korteriomand on poolte ühisvara. Kostja kinnitas kohtuistungil, et vara on soetatud abielu ajal ning vaidlust ühisvarasse kuuluvuse üle ei ole (protokolli salvestis 14:07:25). Pooled vaidlevad selle üle, kas Eesti kohus on pädev tsiviilasja lahendama, millise riigi õigust tuleks vaidluses kohaldada ning kas hageja nõuded on aegunud. Kohtualluvus Kostja esitas vastuväite, et vaidlus ei allu Eesti kohtule ja palub kohtul jätta hagiavaldus läbi vaatamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 75 lg 1 ja lg 2 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. Lähtuvalt TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud (t.l.-15,16), hageja elukoht on Vene Föderatsioonis; kostja elukoht on vaidluse all, kostja elab kas Eesti Vabariigis või Saksamaal. Vaidluses on esitatud kaks nõuet, mille eesmärk on tuvastada, et vaidlusalune kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka ning sellest tulenevalt tuvastada kinnistusraamatu omanikukande ebaõigsus ja teha kinnistusraamatusse vastavad parandused hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja ühisomanikuna koos kostjaga. TsMS § 70 lg 1 ja lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Lähtuvalt TsMS § 70 lg 3, rahvusvaheline kohtualluvus ei ole erandlik, kui seaduses või välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt TsMS § 70 lg 4 p 1, TsMS-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012.

2-19-1632 Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Eesti-Vene õigusabileping). Tartu Ringkonnakohus on oma 22. jaanuari 2019 lahendis nr 2-18-18244 punktis 10 viidanud, et Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 1 lg 2 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute poole, kelle pädevusse kuuluvad tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad, nad võivad seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Seega tuleneb artikkel 1 lg-st 2 kohustus kohelda Vene kodanikke (antud juhul hagejat) Eesti kohtute poole pöördumisel võrdsetena Eesti kodanikega. See tähendab, et kui Eesti kodanik saaks samas situatsioonis mõne Euroopa Liidu määruse või tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätte alusel pöörduda Eesti kohtu poole, peaks selline õigus olema tagatud ka Vene kodanikule (M. Torga. Kohtute aastaraamat 2012, lk 78). Eesti kodanikul on TsMS § 99 lg 1 p 1 kohaselt õigus esitada hagi, mille esemeks on kinnisasjale omandi tunnustamine või muu kinnisasjaõigusega seotud nõue, kinnisasja asukoha järgi. Seega peab samasugune õigus olema ka Vene Föderatsiooni kodanikul. Järelikult saab Vene Föderatsiooni kodanik esitada Eesti Vabariigis asuva kinnisasja omandiõiguse tuvastamise hagi kinnisasja asukoha järgsele Eesti Vabariigi kohtule. Kuna kostja võimalik elukoht on ühes Euroopa Liidu liikmesriikidest, kas Eesti Vabariigis või Saksamaal, ei oma kohtualluvuse valikul tähendust, millises Euroopa Liidu riigis kostja elab. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 sätestab, et kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Kohus, tõlgendades artiklis 21 lg 1 sätestatut kooskõlas artikli 1 lõikega 2, asub seisukohale, et olenemata kostja elukohariigist Euroopa Liidus on hagejal õigus esitada kostja vastu hagi kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtule nagu samas situatsioonis on see õigus Eesti Vabariigi kodanikul Euroopa Liidu määruse alusel. EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1215/2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) artikkel 4 lg 1 kohaselt esitatakse käesoleva määruse kohaselt hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest ning sama määruse artikkel 24 lg 1 ja lg 3 kohaselt, poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele: menetluste puhul, mille esemeks on kinnisasjaõigus, selle liikmesriigi kohtutele, kus asjaomane asi asub, ning menetluste puhul, mille esemeks on avalike registrite kannete kehtivus, selle liikmesriigi kohtutele, kus registrit peetakse. Kohus leiab, et hagejal kui Vene Föderatsiooni kodanikul on õigus pöörduda Eesti kohtu poole sõltumata sellest, kas kostja elukoht on Eestis või Saksamaal, kuna asja lahendab kinnisasja asukohajärgne kohus. Kohtualluvus on sealjuures erandlik, mis tähendab, et hagi saab esitada eranditult vaid kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtusse. Vaidlust ei ole, et kinnisasi asub Narva linnas. Justiitsministri 27. oktoobri 2005 määruse nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad ja teeninduspiirkonnad ning ringkonnakohtute asukohad“ § 2 lg 2 p 2 kohaselt kuulub Narva linna Viru Maakohtu Narva kohtumaja teeninduspiirkonda. Kohus järeldab, et hagi on esitatud õigesti Viru Maakohtu Narva kohtumajale, kohus on pädev tsiviilasja arutama ning kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud. Kohaldatav õigus 9(13)

2-19-1632 Kohus tuvastas, et hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud (t.l.-15,16), hageja elukoht on Vene Föderatsioonis; kostja elukoht on vaidluse all, kostja väitel elab kostja Saksamaal, hageja väitel elab kostja Eesti Vabariigis. Hagis on esitatud kaks nõuet: tuvastada, et vaidlusalune kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka ning sellest tulenevalt tuvastada kinnistusraamatu omanikukande ebaõigsus ja teha kinnistusraamatusse vastavad parandused hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja ühisomanikuna koos kostjaga. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 lg 1 ja lg 2 kohaselt kohaldatakse REÕS juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. REÕS-s sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus. Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldatava õiguse määramisel lähtuda Eesti-Vene õigusabilepingust. Kui kostja elukoht oleks Eesti Vabariigis, tuleb nõude osas tuvastada korteriomandi kuulumine abikaasade ühisvara hulka kohaldada Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 27 lg 2 sätestatut, mille kohaselt kui üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga teise lepingupoole territooriumil ning mõlemal abikaasal on sama kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanikud nad on; kohaldub Vene Föderatsiooni õigus. Kui kostja elukoht oleks Saksamaal, siis sellist olukorda, kus mõlemal abikaasal on sama kodakondsus ja üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga mingi muu riigi territooriumil, Eesti-Vene õigusabileping ette ei näe. Kui kostja elukoht oleks Saksamaal, tuleb kohaldada REÕS § 57 lg 2, kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on; samuti tuleb kohaldada Vene Föderatsiooni õigust. Kohus leiab, et kostja elukoht, kas Eesti Vabariigis või Saksamaal, ei oma käesolevas asjas tähendust, kuna mõlemal juhul tuleb nõude puhul tuvastada korteriomandi kuulumine abikaasade ühisvara hulka kohaldada Vene Föderatsiooni õigust. Kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise ja selleks nõusolekute tuvastamise nõude osas kohaldub Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 38 lg 1 ja lg 3, millest lähtuvalt omandiõigus kinnisvarale määratakse selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub ning omandiõiguse või varale muu asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse selle lepingupoole seadusandluse alusel, kelle territooriumil vara oli sel hetkel, kui leidis aset toiming või muu asjaolu, mis oli sellise õiguse tekkimise või lõppemise aluseks. Vaidlusalune korteriomand asub Narva linnas ehk Eesti Vabariigi territooriumil ja seega tuleb kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise ja selleks nõusolekute tuvastamise nõude puhul kohaldada Eesti Vabariigi õigust. Kinnisasja kuulumine ühisvarasse Hageja palub tuvastada, et korteriomand asukohaga XXX(Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509) kuulub hageja ja kostja kui endiste abikaasade ühisvara hulka ja poolte on ühisomand. Kostja korteriomandi ühisvarasse kuulumise osas vastuväiteid ei esitanud; kostja nõustus kohtuistungil, et vaidlusalune korteriomand on poolte kui endiste abikaasade ühisvara. Kostja esitas hageja nõuetele aegumise vastuväite. Kohus tuvastas, et korteriomandi kuulumine abikaasade ühisvara hulka tuleb lahendada Vene Föderatsiooni õiguse alusel. 10(13)

1.Имущество, нажитое супругами во время брака, является их совместной собственностью. 2. К имуществу, нажитому супругами во время брака (общему имуществу супругов), относятся доходы каждого из супругов от трудовой деятельности, предпринимательской деятельности и результатов интеллектуальной деятельности, полученные ими пенсии, пособия, а также иные денежные выплаты, не имеющие специального целевого назначения (суммы материальной помощи, суммы, выплаченные в возмещение ущерба в связи с утратой трудоспособности вследствие увечья либо иного повреждения здоровья, и другие). Общим имуществом супругов являются также приобретенные за счет общих доходов супругов движимые и недвижимые вещи, ценные бумаги, паи, вклады, доли в капитале, внесенные в кредитные учреждения или в иные коммерческие организации, и любое другое нажитое супругами в период брака имущество независимо от того, на имя кого из супругов оно приобретено либо на имя кого или кем из супругов внесены денежные средства. Vaidlust ei ole, et korteriomandi, asukohaga XXX, omandas hageja 06. mail 2008 (t.l.-10), s.o ajal, mil hageja ja kostja olid abielus. Hageja ja kostja sõlmisid abielu 28. aprillil 2006 (t.l.-7,8). Kinnistusraamatusse on vaidlusaluse korteriomandi omanikuna sisse kantud vaid kostja ainuisikuliselt. Abikaasad abieluvaralepingut sõlminud ei ole. Kohus järeldab, et korteriomand, asukohaga XXX, on omandatud poolte abielu ajal ja seega on korteriomand hageja ja kostja ühisvara. Kostja on esitanud kohtule hagi osas aegumise vastuväite. Kohus on seisukohal, et hageja nõudele tuvastada, et korteriomand, asukohaga XXX, on poolte ühisvara, ei saa aegumist kohaldada. Vastavalt VF PK § 9 lg 1 ja l lg 2 perekonnasuhetest lähtuvatele nõuetele aegumist ei kohaldata, välja arvatud juhtudel, kui rikutud õiguste kaitse tähtaeg on sätestatud VF PK. Статья 9. Применение исковой давности в семейных отношениях

7.К требованиям супругов о разделе общего имущества супругов, брак которых расторгнут, применяется трехлетний срок исковой давности. Kohus järeldab, et hageja nõue tuvastada, et korteriomand, asukohaga XXX, on poolte ühisvara, ei ole aegunud. Kohus loeb tuvastatuks, et kinnisasi asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509) on hageja ja kostja ühisvara. Kinnistusraamatu kande parandamine Hageja on esitanud nõude tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509 kantud kinnistu (asukohaga XXX) teise jakku kostja kui ainuomaniku kohta tehtud ebaõige kande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks. Kohus asus seisukohale, et kinnistusraamatu kande parandamise nõue tuleb lahendada eesti õiguse kohaselt. Kohus tuvastas, et kinnisasi, asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1190509), on hageja ja kostja ühisvara. Kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud ainult kostja (t.l.-10). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega on hageja ja kostja vaidlusaluse korteriomandi omanikud. Kuna kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud vaid kostja, on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Vastavalt AÕS § 65 lg 1, isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Kohus järeldab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt nõusolekut kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks ja hageja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikuna koos kostjaga. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus nõustub kostja vastuväitega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Lähtuvalt TsÜS § 147 lg 2, nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus on seisukohal, et kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue muutus sissenõutavaks ebaõige kande tegemisest, s.o 06. maist 2008, mil kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna. Sellest päevast alates oli hagejal õigus nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist. Hageja nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks aegus seega 10 aasta möödumisel ehk 06. mail 2018, hageja esitas hagi kohtule 31. jaanuaril 2019, s.o peale aegumistähtaja möödumist.