2-19-11338/6 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja menetluse käik 29.07.2019 esitas Renovum OÜ kohtule hagi P E vastu võlgnevuse nõudes ja 24.09.2019 ja 21.10.2019 hagi täpsustused. Esitatud hagiavalduse ja täpsustuste kohaselt sõlmis kostja 17.07.2017 Ühisraha OÜ-ga internetiportaali vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingu nr xxxx 1500 euro saamiseks. Laenulepingu alusel võttis kostja laenu 1500 eurot intressiga 39% aastas, tagasimakseperioodiga 60 kuud, kohustusega tasuda alates 17.08.2017 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 17. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid summas 60,88 eurot. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt 17.07.2022. Kokku kohustus kostja tasuma 3697,80 euro (igakuised osamaksed 60,88 x 60 + lepingutasu 45). Peale laenulepingu sõlmimist on kostja teinud ainult ühe makse 18.08.2017 summas 60,88 eurot. Tulenevalt VÕS § 415 lg 2 loeb hageja, et täitmine on toimunud esimeses järjekorras sissenõudekulude katteks, teises järjekorras põhikohustuse katteks ja seejärel sissenõutavaks muutunud intressi katteks ning hooldustasu katteks. Makseviivituse tõttu saatis laenuandja kostjale korduvalt nii tasuta kui tasulisi meeldetuletusi, mille eest vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 7.6 ja portaali hinnakirjale oli kostja kohustatud tasuma võla sissenõudekulusid 35 eurot. Kostjapoolsest lepingu rikkumisest tulenevalt ütles Ühisraha OÜ laenulepingu nr xxxx 26.01.2018 üles. Ühisraha OÜ loovutas 19.02.2018 talle kuuluva nõude kostja vastu Renovum OÜ-le. Hageja loeb tasutuks võla sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Seega 25,88 eurot arvestab hageja põhiosa ja intressi katteks (60,88 – 35 = 25,88 eurot). Põhivõlgnevus moodustab 1500 eurot - 8,39 eurot (1.osamakse)= 1491,61 eurot. Intressid moodustavad vastavalt maksegraafikule ülesütlemise seisuga s.o 26.01.2018 summas 270,70 eurot. Tasutud on osaliselt 1. intressimakse summas 17,49 eurot, seega tasumata on intressid 1. (osaliselt) kuni 6. intressimakseni (31,25 + 48,47 + 48,19 +

47,90 + 47,60 + 47,29 = 270,70). Vastavalt portaali hinnakirjale on laenulepingu igakuine hooldustasu füüsiliste isikute puhul 0,25% laenusummast. Laenulepingu põhitingimuste maksegraafik sätestab igakuiseks hooldustasuks 3,75 eurot. Kostja võlgneb teenustasu laenulepingu kehtivuse 6 kuu eest (1. kuni 6. osamakse) summas 6 x 3,75 = 22,50 eurot. Hageja arvestab viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 39% aastas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 1.10, üldtingimuste punktiga 3.7 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega alates tasumata graafikujärgsele maksele järgnevast päevast kuni laenulepingu ülesütlemiseni ning edasi alates ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni 29.07.2019 kokku summas 876,70 eurot (tlk 5-6). Samuti soovib hageja kostjalt alates 30.07.2019 edaspidise viivise väljamõistmist määraga 39 % aastas. Hageja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-120-08 (p 12) antud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 28.10.2019 TsMS § 3111 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt e-postiga. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjalikku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale TsMS § 3111 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt kättetoimetatud 28.10.2019, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 11.11.2019. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS §

5.detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama ka tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Pooled on käesoleval juhul sõlminud laenulepingu, mille osas on hageja kohtule esitanud laenulepingu põhitingimused ja üldtingimused. Laenulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on laenusumma tagasimaksetega viivitamisel laenuandjal õigus nõuda viivist, viivise määraks on lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise aasta- ja päevamääraks on lepingu põhitingimustes ettenähtud intressi aasta- ja päevamäär. Laenulepingu põhitingimuste p 1.10 tulenevalt on aastane ja päevane intressimäär vastavalt 39% ja 0,108%. Kostja ja Ühisraha OÜ vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste p 3.7 on mh. sätestatud, et laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, kohustub laenusaaja maksma laenuandjale viivist, mis vastab lepinguga ettenähtud intressimäärale. Eraldi kokkulepet viivise suuruse kohta ei nähtu, kostja ei ole olnud võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. Asja materjalidest ei nähtu viivise suuruse osas läbirääkimiste pidamist ja tingimuses kokkuleppe saavutamist. Seetõttu leiab kohus, et lepingujärgne intressimäär, mida hageja kohaldab ka viivise määrana, 39% aastas on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Seega tuleb kohtul kontrollida selle tüüptingimuse kehtivust. Kohus on seisukohal, et lepinguline viivis 39% aastas ehk 0,108% päevas, mis tuleneb kokkulepitud intressist, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-13914, p 11). Riigikohus on 10.05.2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Võrdluses lepingus kokkulepitud viivisemääraga 39% aastas, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära rohkem kui 4,5 korda (39/8=4,87). Kohus leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks tüüptingimuseks (vt. nt. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2019 lahend 2-17-10893). Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (seda nii sissenõutavaks muutunud kui veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise puhul). Sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras tasumata osamaksetelt kuni lepingu lõpetamiseni 26.01.2018 moodustab 0,69 eurot ning tasumata põhivõlgnevuselt 1491,61 eurolt alates 27.01.2018 kuni hagi esitamiseni 29.07.2019 549 päeva eest moodustab 179,48 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee), kokku 180,17 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 696,53 eurot (876,70 – 180,17). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o. perioodil 30.07.2019 18.12.2019 (k.a) 142 päeva eest, mis moodustab 46,42 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 18.12.2019 seisuga kokku summas 226,59 eurot (180,17 + 46,42). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 19.12.2019 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 1491,61 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust.

TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 2661,51 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 696,53 eurot ehk ligikaudu 26% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 300 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele) kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 480 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Hagejale on osutatud õigusabi 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentidega tutvumist, hagiavalduse ettevalmistamist, koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 120 eurot/tund (käibemaksuta) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 240 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 400 eurot (540 eurost 74 %). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni