OÜ TEEARU GRUPP hagi Nordest Consulting OÜ vastu 9392 euro 25 sendi ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 7474 eurot 32 senti Vastuapellatsioonkaebuse hind 505 eurot 85 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ TEEARU GRUPP apellatsioonkaebus Nordest Consulting OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ TEEARU GRUPP (registrikood 10694251), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Apellant (kostja): Nordest Consulting OÜ (registrikood 14441667), lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret Pallo
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsus osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja viivise väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks kahjuhüvitis 380 eurot ning viivis alates 15.08.2018 kuni 16.12.2019 summas 40 eurot 73 senti ja alates 17.12.2019 kuni kahjuhüvitise 380 eurot tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega muuta menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist maakohtus.
Muus osas jätta Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Lõpetada menetlus OÜ TEEARU GRUPP hagis Nordest Consulting OÜ vastu 1332 euro väljamõistmiseks seoses hagist loobumisega.
3.2.Rahuldada OÜ TEEARU GRUPP hagi Nordest Consulting OÜ vastu osaliselt.
3.3.Välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks kahjuhüvitis 380 eurot ning viivis alates 15.08.2018 kuni 16.12.2019 summas 40 eurot 73 senti.
3.4.Välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks alates 17.12.2019 kuni kahjuhüvitise 380 eurot tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.5.Ülejäänud osas jätta OÜ TEEARU GRUPP hagi Nordest Consulting OÜ vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.
3.6.Jätta menetluskulud maakohtus 81% ulatuses OÜ TEEARU GRUPP kanda ja 19% ulatuses Nordest Consulting OÜ kanda.
3.7.Välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks menetluskulud maakohtus 799 eurot 30 senti.
3.8.Välja mõista OÜ-lt TEEARU GRUPP Nordest Consulting OÜ kasuks menetluskulud maakohtus 1555 eurot 20 senti.
3.9.Teha menetluskulude osas tasaarvestus (p-d 3.7 ja 3.8) ja välja mõista OÜ-lt TEEARU GRUPP Nordest Consulting OÜ kasuks menetluskulud maakohtus 755 eurot 90 senti.
3.10.Välja mõista OÜ-lt TEEARU GRUPP Nordest Consulting OÜ kasuks viivis menetluskuludelt 755 eurot 90 senti alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.“
4.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ TEEARU GRUPP (hageja) esitas 15. augustil 2018 Tartu Maakohtule hagi Nordest Consulting OÜ (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt enda kasuks 9325 eurot 25 senti (kahjuhüvitis 9252 eurot 32 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 139 eurot 93 sendi) ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 25. märtsi 2019 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet ja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 7920 eurot 32 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. märtsil 2018 teenuse osutamise lepingu. Lepingu kohaselt pidi kostja konsulteerima hagejat ehitusobjektidel ehitustööde läbiviimisel ja juhtima ehitusobjektil teostatavaid töid. Hageja andis kostjapoolse lepingu täitjale A.L. üle rendiauto Toyota Avensis (registrinumber 440 MRM), arvuti Dell Latitude 5480, pinnase elastusmooduli testri INSPECTOR-3 ning täispikkuses digitaalse kaldemõõdiku KM-3. Leping lõppes 4. juunil 2018. Hageja nõudis kostjalt sõiduki ja töövahendite tagastamist. Kostja ei tagastanud hagejale sõidukit, vaid lihtsalt hülgas selle. Sõiduk leiti GPS-i abil. Samas jäi tagastamata sõiduki registreerimistunnistus ja võti. Sellega põhjustas kostja hagejale 446 euro suuruse kahju (dublikaadi väljastamise ning varuvõtme valmistamise ja kodeerimise maksumus). Arvuti tagastas kostja kohtumenetluse ajal. Tester ja kaldemõõdik on tagastamata. Sellega tekitas kostja hagejale kahju vastavalt 6780 eurot ja 694 eurot 32 senti. Kahju suuruseks on kokku 7920 eurot 32 senti, millelt tuleb alates 7. juunist 2018 arvestada ka viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei hüljanud sõidukit, vaid see asus kostja juriidilisel aadressil. Kostja ei tagastanud sõidukit, kuna üritas välja selgitada, miks on kostja hageja arvates lepingut rikkunud ning lootis vaidluse lahendamist läbirääkimiste teel. Kostja oleks sõiduki tagastanud ka vabatahtlikult. Kostja ei teinud takistusi sõiduki tagastamiseks. Seetõttu on arusaamatu varuvõtme valmistamise vajalikkus. Hageja ei andnud kostjale mõistlikku aega sõiduki tagastamiseks ning lasi sõiduki teisaldada. Hagejal endal on osa temale väidetava kahju tekkimisel. Lepingu sõlmimisel ja sõiduki üleandmisel ei olnud kostja teadlik, et tegemist on rendiautoga. Tester ja kaldemõõdik ei ole kostja valduses ning nende üleandmine kostja töötajale ei ole tõendatud. Kostjale teadaolevalt asusid mõõteriistad hageja objektidel. Kostja töötaja kasutas neid, kuid sellega ei kaasnenud kohustust tagada nende säilimine või vastutus nende võimaliku kadumise eest. Kahju hüvitamise nõude esitamisel on hageja tuginenud uute mõõteriistade maksumusele. Hageja on esitanud oma nõude koos käibemaksuga, kuigi ta on käibemaksukohustuslane. Hageja viivisenõue on alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus lõpetas 19. juunil 2019 otsusega menetluse hageja hagis kostja vastu 1332 euro väljamõistmiseks seoses hagist osalise loobumisega. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 505 eurot 85 senti (sh kahjuhüvitis 446 eurot ja viivis 59 eurot 85 senti) ning viivise kahjuhüvitiselt (446 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. augustist 2018 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Maakohus jättis hageja hagi kostja vastu kahjuhüvitise 7474 euro 32 senti väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskuludest jäi 80,78%
hageja ja 19,22% kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2800 eurot (riigilõiv 600 eurot ja lepingulise esindaja kulud 2200 eurot) ning luges kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 804 eurot 73 senti. Maakohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1920 eurot (lepingulise esindaja kulud) ning luges hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 1550 eurot 98 senti. Maakohus tegi menetluskulude osas tasaarvestuse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 746 eurot 25 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vähendas hageja 25. märtsi 2019 menetlusdokumendis oma haginõuet arvuti maksumuse 1332 euro võrra, kuna arvuti on kohtumenetluse kestel hagejale tagastatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetas kohus selles osas menetluse. Maakohus analüüsis sõiduki tagasivõtmisega seotud kulusid, mis on otseseks varaliseks kahjuks VÕS § 128 lg 3 mõttes. Maakohus möönis, et hageja andis 6. juunil 2018 kostjale sõiduki tagastamiseks ebamõistliku tähtaja ja rendifirma viis 7. juunil 2018 kostja asukohast sõiduki ära. Samas pidi kostja mõistliku isikuna aru saama, et võtme ja registreerimistunnistuse enda kätte jätmisel ei ole rendifirmal enne dublikaati tegemata ja täiendavat varuvõtit (lisaks rendifirma käes olevale) valmistamata võimalik kostja valduses ja kasutuses olnud sõidukit uuesti välja rentida. Praegusel juhul nõutakse kostjalt kulusid, mille tekkimist oli kostjal võimalik pärast sõiduki äravõtmist ära hoida võtme ja registreerimistunnistuse rendifirmale üleandmisega. Kulud ei tekkinud vahetult sõiduki äravõtmisel. Kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja kahju on hõlmatud lepingu nõuetekohase täitmise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Selline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Eelneva tõttu mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 446 eurot. Seejärel analüüsis maakohus testri ja kaldemõõdiku tagastamata jätmisega tekitatud kahju. Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80) asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Maakohus viitas tunnistajate V.P. ja A.L. ütlustele. Kuigi viimane on kostjaga otseselt seotud, olles kostja seadusliku esindaja A.K. väimees ning eelduslikult huvitatud sellest, et asi lahendatakse kostja kasuks, ei ole kohtu hinnangul tunnistajate antud ütlused suures osas vastuolulised. V.P. kinnitas ühtemoodi A.L.ga, et viimase ülesandeks oli hageja objektidel tööde koordineerimine ja töötajatele ülesannete andmine. Kostja osutatud teenuse sisu saab tuletada ka hageja 6. juuni 2018 e-kirjast. Tunnistajad ei nimetanud objektijuhi ülesandena mõõtmisi testri ja kaldemõõdikuga. Ainuüksi asjaoluga, et A.L. kasutas hageja objektidel vaidlusaluseid vahendeid mõõtmiseks, ei ole tõendatud, et nende kasutamine kuulus kostja osutatava teenuse spetsiifikasse. A.L. selgitas kohtuistungil, et kasutas vaidlusaluseid vahendeid mõõtmiseks üksnes A. Aru palvel ja juhtudel, kui pidi tegema hageja töötajate tööd töömeeste puuduse tõttu. Tunnistajate ütlused kattuvad ka selles, et mitme objekti peale oli kasutada üks tester ja kaldemõõdik, mida omavahel vastavalt vajadusele jagati. Isegi kui need mõõteriistad olid valdava aja A.L. juhitavatel objektidel ning neid käisid sealt võtmas konkreetsed isikud ja mõõteriistad viidi pärast samale objektile tagasi (nagu kinnitab V.P.), ei ole tõendatud testri ja kaldemõõdiku kostjale (A.L.) üleandmine selliselt, et need jäid kostja vastutavale hoiule ning kostjal oli kohustus tagada nende säilimine ja mõõteriistad lepingu lõppedes tagastada. Ka kriminaalmenetluse alustamise teatise ja politsei vastuse põhjal ei saa lugeda tõendatuks testri ja kaldemõõdiku kostjale üleandmist. Kuuldused, et väidetavalt on A.L. mõõteriistad endaga kaasa võtnud, ei kinnita nende kostja valduses olemist.
Eelneva tõttu jättis maakohus rahuldamata hageja hagi kostjalt kahju 7474 euro 32 senti väljamõistmiseks. Kahju hüvitamise nõude puhul kohaldub VÕS § 113 lg 2. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks kostjalt nõudnud kahju hüvitamist kohtuväliselt enne hagiavalduse esitamist. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist alates 15. augustist 2018. Arvestades asjaolu, et arvuti on hagejale kohtumenetluse ajal tagastatud, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis arvuti tagastamisega viivitamise eest perioodil 15. augustist 2018 kuni 7. märtsini 2019 summas 59 eurot 85 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei nõustu hageja maakohtu põhjendustega osas, mis puudutab testri ning kaldemõõdiku kostjale üleandmist ning viimase kohustust nende mõõteriistade tagastamiseks. Hageja viitab tunnistajate V.P. ja A.L. ütlustele. Viimase ütlustest saab teha järgmised järeldused. Esiteks, A.L. kasutas testrit ja kaldemõõdikut enda hallatavatel objektidel mõõtmistöödeks, st need on olnud tema valduses. Selline ütlus on kooskõlas ka tunnistaja V.P. ütlusega selle kohta, et A.L. anti mõõteriistad kasutamiseks, need olid tema valduses ning ta kasutas neid. Mõõteriistade üleandmine on A.L. (seega ka kostjale) mõlema tunnistaja ütlustega tõendatud. Teiseks, A.L. ütlustes selle kohta, et talle anti üksnes arvuti ja sõiduk, ning midagi muud (st vaidlusaluseid mõõteriistu) talle ei antud, esineb vastuolu. A.L. ütles kohtuistungil, et mõõtmisi teostasid Martin Ressar ja Ülevi. Kui neid inimesi ei olnud ja A. Aru palus A.L. mõõtmisi teha, siis ta seda ka tegi. Seega pidi keegi hageja töötajatest lisaks sõidukile ja arvutile A.L. üle andma ka testri ja kaldemõõdiku. Kolmandaks, ebausaldusväärne ja eluliselt mitteusutav on A.L. ütlus, et tema kasutuses olnud mõõteriistad jäid objektile. Neljandaks, ei ole oluline, et tunnistajad ei nimetanud enda tööülesandeid. Mõlemad on kinnitanud, et A.L. kasutas testrit ja kaldemõõdikut. Kohtuistungi salvestusest saab järeldada, et A.L. ei soovinud hageja esindaja küsimustele vastates oma tööülesannete sisu täpsustada. Tunnistaja A.L. ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseteks. Ka maakohus on möönnud vastuolude esinemist. Maakohus on jätnud välja toomata, millised ütlused on vastuolulised ning millised mitte. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Hageja arvates ei ole oluline, kas mõõtmistööd kuulusid A.L. tööülesannete hulka. Oluline on, et A.L. sai mõõteriistad enda valdusse, kasutas neid ning ei tagastanud neid. Kostja ega A.L. ei ole väitnud, et viimane oleks mõõteriistu tagastanud. Hageja praktika oligi selline, et tööriistu ei antud üle allkirja vastu vastutavale hoiule ega tagastatud neid allkirja vastu.
5.Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus kahjuhüvitise 505 euro 85 sendi ning viivise väljamõistmise osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus nentinud, et hageja andis kostjale sõiduki tagastamiseks ebamõistliku tähtaja. Jääb arusaamatuks, miks maakohus eeldas, et
kostja oleks pidanud hageja 6. juuni 2019 e-kirjast aru saama, et kui kostja sõidukit ei tagasta, siis tuleb rendifirma sõidukit ära viima, mille järel tellib koheselt ka uue registreerimistunnistuse ning varuvõtme. E-kirjas märkis hageja üksnes seda, et sõiduk tuleb tagastada ning kui kostja seda ei tee, siis pöörduvad hageja ja rendifirma avaldusega politseisse. Kuivõrd hageja kostjale sõiduki tagastamiseks mõistlikku tähtaega ei andnud, ei olnud kostjal võimalik seda hagejale ise võimalusel vabatahtlikult tagastada. Mõistliku tähtaja andmisega ning viitega sellele, et kui kostja autovõtmeid ja registreerimistunnistust ei tagasta, on rendifirma kohustatud uued tellima, oleks vastav kahju olemata jäänud. Tegelikkuses jäi hoopis hageja kostja osutatud teenuse eest ca 10 000 eurot võlgu ning eelduslikult just seetõttu püüdis oma kohustusest kõrvale hiilida. Hageja ei ole edastanud kostjale rendifirma 7. juuni 2018 kirja. Samuti ei ole hageja ise kostjale kirjutanud, et vaja oleks tagastada registreerimistunnistus ja võti, vastasel juhul tuleb uued teha. Hageja on ise oma tegevusega (tegevusetuseta) vastava kahju tekitanud. Varuvõtme ning registreerimistunnistuse dublikaadi tegemine ei ole seotud kulude tegemisena selleks, et saada teiselt lepingupoolelt asjad tagasi. Varuvõti oli olemas ning ka registreerimistunnistus tehti hiljem kui sõiduk oli juba kostja asukohast ära teisaldatud. Seega ei ole kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Lepingu sõlmimisel ja sõiduki üleandmisel ei olnud kostja teadlik, et tegemist on rendiautoga ning, et esineb võimalus, et hageja peab kandma rendifirma kulutused sõiduki varuvõtme ning registreerimistunnistuse tegemise eest. Selline kahju ei olnud kostjale rikkumise võimaliku tagajärjena ettenähtav. Isegi kui kohus peaks siiski leidma, et kahjuhüvitis 446 eurot on põhjendatud (millega kostja ei nõustu), siis rendifirma arve on koos käibemaksuga. Seetõttu peaks kahjuhüvitis olema käibemaksu osa (66 euro) võrra väiksem. Kostja ei nõustu maakohtuga kostjalt viivise 59 euro 85 sendi väljamõistmisega. Kui hageja on nõudest osaliselt loobunud, ei saa kohus omal algatusel viivist loobunud nõude osas välja mõista. Lisaks saab viivist arvestada üksnes käibemaksuta summalt ehk 1100 eurolt.
6.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsuse osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja viivise väljamõistmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega mõistab kostjalt välja kahjuhüvitise 380 eurot ning viivise kahjuhüvitiselt alates 15.08.2018 kuni 16.12.2019 summas 40 eurot 73 senti ning alates 17.12.2019 kuni kahjuhüvitise 380 eurot tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millises kohus jättis hagi rahuldamata, s.o kahjuhüvitise 7474 euro 32 sendi ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmata jätmise osas (resolutsiooni p 5). Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas, s.o kahjuhüvitise 446 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise osas ning viivise 59 eurot 85 senti väljamõistmise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas menetluse 1332 euro väljamõistmise nõudes seoses hagist osalise loobumisega (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas.
8.Apellatsioonkaebuses taotleb hageja hagi täielikku rahuldamist, s.o täiendavalt kahjuhüvitise 7474 euro 32 sendi ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib järgmist.
8.1.Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja kahjuhüvitise nõude summas 7474 eurot 32 senti, mis moodustub väidetavalt kostja poolt tagastamata jäetud testri (6780 eurot) ja kaldemõõdiku (694 eurot 32 senti) maksumusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega (maakohtu otsuse p 6) ning ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Hageja väitel anti kostjale lepingust tulenevate ülesannete täitmiseks üle pinnase elastsusmooduli tester INSPECTOR-3 ning täispikkuses digitaalne kaldemõõdik KM-3, milliseid kostja pärast lepingu lõppemist ei tagastanud. Kostja vastuväidete kohaselt nimetatud seadmeid ei ole tema valduses ning hageja ei ole ka tõendanud testeri ja kaldemõõdiku üleandmist kostjale.
8.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas ei ole tõendatud poolte vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingu alusel vaidlusaluse testeri ja kaldemõõdiku üleandmine hageja poolt kostjale.
8.2.1.Lepingu p 5.2.2 kohaselt oli hageja kohustuseks muuhulgas tagada täitja esindajale (lepingu p 1.3 kohaselt oli täitja esindajaks/töötajaks A.L.) teenuse osutamiseks tasuta vajalikud ruumid, sidelahendused, auto, tugiteenused ning muud töövahendid ja lähtematerjalid. Lepingus ei ole märgitud, millised muud töövahendid kohustus hageja kostja töötajale A.L. üle andma. Hageja 4. juuni 2018 e-kirjas A.L. on nõutud auto, arvuti ja muude esemete tagastamist (I kd tl 11); 5. juuni 2018 e-kirja A.L. on palutud tagastada hagejale kuuluv vara Inspector, arvuti jms (I kd tl 14); 6. juuni 2018 e-kirjas kostjale ja A.L. on nõutud töövahendite ja rendiauto kohest tagastamist (I kd tl 15). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et seoses teenuse osutamise lepinguga anti A.L. hageja poolt rendiauto ja arvuti. Kostja ei eita testeri ja kaldemõõdiku kasutamist A.L. poolt, kuid kostja väitel asusid nimetatud seadmed objektidel ning neid ei kasutanud mitte ainult A.L., vaid ka teised isikud ning tegemist ei olnud kostjale (A.L.) üleantud töövahenditega.
8.2.2.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siinkohal õigesti hinnanud tunnistajate V.P. (I kd tl 157-158) ja A.L. (I kd tl 159-160) ütlusi ja ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust hinnata tunnistaja ütlusi erinevalt maakohtust. See, et A.L. kasutas testrit ja kaldemõõdikut teenuse osutamisega hõlmatud objektidel mõõtmistöödeks, ei tõenda seda, et tegemist oli kostjale üleantud tööriistadega, millised ta pidi tagastama lepingu lõppemisel ning milliste olemasolu eest ta vastutas hageja ees. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdajaks isik, kelle võimu all asi on.
Tunnistaja V.P. ütluste kohaselt oli mitme objekti peale kasutada üks tester ja kaldemõõdik; testrit käisid võtmas peale tunnistaja veel Ignar Tammsalu ja Martin Ressar. Tunnistaja A.L. ütlustest nähtub, et ta ei pidanud teenuse osutamise raames mõõtmisi tegema, kuid Andres Aru (projektijuht objektidel) palvel ta vahel seda tegi; tööriistade hoidmine või ladustamine oli A. Aru korraldada ning vaidlusalused tööriistad jäid objektile, kus nad ka enne olid. Lähtudes tunnistajate ütlustest ning asjas olevatest teistest tõenditest (sh teenuse osutamise leping, hageja 4. juuni 2018, 5. juuni 2018 ja 6. juuni 2018 e-kirjadest) ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune tester ja kaldemõõdik ei olnud kostja valduses. Tunnistajate ütluste kohaselt kasutati testerit ja kaldemõõdikut mitmel objektil (valdavalt A.L. juhitavatel objektidel) ning neid käisid sealt võtmas konkreetsed isikud. Tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud testri ja kaldemõõdiku töövahenditena kostjale (kostja esindajale A.L.ele) üleandmine selliselt, et seadmed jäid kostja valdusesse ja vastutavale hoiule ning kostjal oli kohustus tagada nende säilimine ja seadmed lepingu lõppedes tagastada. Asjaolu, et A.L. teostas projektijuhi A. Aru palvel mõõtmisi, ei anna alust asuda seisukohale, et A.L. anti üle testeri ja kaldemõõdiku valdus ning, et ta pidi lepingu lõppemisel need tagastama hagejale.
8.2.3.Hageja väitel ei ole oluline, kas mõõtmistööd kuulusid A.L. tööülesannete hulka või mitte, sest A.L. sai mõõteriistad enda valdusse, kasutas neid ning ei tagastanud hagejale. Ringkonnakohtu arvates nimetatud asjaolu omab tähtsust õigussuhte kvalifitseerimisel, s.o millisel õiguslikul alusel hageja oma nõude kostja vastu esitab. Kui tegemist on lepingust tuleneva nõudega, siis tuvastamaks, kas A.L. sai teenuse osutamise lepingu täitmiseks töövahenditena testeri ja kaldemõõdiku, tuleb tuvastada teenuse osutamise maht. Nähtuvalt hagiavaldusest on tegemist lepingust tuleneva nõudega ning kuna poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja andis kostjale lepingu alusel teenuse osutamiseks muuhulgas töövahenditena üle testeri ja kaldemõõdiku, siis on asjakohane kindlaks teha, kas kostja üldse vajas teenuse osutamiseks töövahenditena testerit ja kaldemõõdikut. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tõendatud ei ole nimetatud tööriistade kasutamine kostja poolt vastavalt osutatud teenuse spetsiifikale.
8.2.4.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tunnistaja A.L. ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et tunnistaja on kostja seadusliku esindaja juhatuse liikme tütre abikaasa, ei anna alust väita, et tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus on õigustatult tunnistajate V.P. ja A.L. ütluste hindamisel võtnud otsuse tegemisel aluseks need ütlused, mis ei olnud omavahel vastuolus. Hageja väide, et praktikas tööriistu ei antudki üle allkirja vastu vastutavale hoiule ega tagastatud neid allkirja vastu, ei tõenda testeri ja kaldemõõdiku üleandmist kostjale. Juhul, kui hageja andis väärtuslikke tööriistu töötajale üle ilma seda vajalikul määral dokumenteerimata, siis võttis ta endale riski, et tööriista kaotsimineku korral ei ole tal alust kellegi vastu vastavat nõuet esitada.
9.Vastuapellatsioonkaebuses taotleb kostja hagi täielikku rahuldamata jätmist, s.o maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas (s.o kahjuhüvitise 446 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise osas ning viivise 59 eurot 85 senti väljamõistmise osas). Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja viivise väljamõistmise osas. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Kostja väitel kuivõrd hageja kostjale sõiduki tagastamiseks mõistlikku tähtaega ei andnud, ei olnud tal võimalik seda vabatahtlikult tagastada. Vastav kahju oleks olemata jäänud mõistliku tähtaja andmisega ning viitega sellele, et kui kostja autovõtmeid ja registreerimistunnistust ei tagasta, on rendifirma kohustatud uued tellima.
Asja materjalidest nähtuvalt lõpetas hageja 4. juunil 2018 teenuse osutamise lepingu (I kd tl 12-13), saates vastava teate teenuse osutajaks määratud A.L. (I kd tl 11). Muu hulgas on teates märgitud, et auto tuleb üle anda Avisele (s.o OÜ-le Ideal). 5. juunil 2018 A.L. saadetud teates (I kd tl 14) kordas hageja asjade (Inspector, arvuti jms) tagastamise nõuet, märkides, et tagastamata jätmist käsitatakse vara omandamisena. Muu hulgas on hageja palunud teenuse osutajal kiiremas korras helistada, ennast edaspidi mitte peita ning teha korda objektide dokumentatsioon ja see hagejale üle anda, alles seejärel tasub hageja kostjale maikuu teenuse arve (I kd tl 109). 6. juuni 2018 e-kirjas (I kd tl 15) andis hageja kostjale rendiauto Avisele tagastamise tähtajaks kaks ja pool tundi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaatamata asjaolule, et hageja andis 06.06.2018 kostjale sõiduauto tagastamiseks ebamõistliku tähtaja ja rendifirma viis 07.06.2018 kostja asukohast rendiauto ära, pidi kostja mõistliku isikuna aru saama, et süütevõtme ja registreerimistunnistuse enda kätte jätmisel ei ole rendifirmal enne dublikaati tegemata ja täiendavat varuvõtit (lisaks rendifirma käes olevale) valmistamata võimalik kostja valduses ja kasutuses olnud autot uuesti välja rentida. Antud juhul nõutakse kostjalt kulusid, mille tekkimist oli kostjal võimalik pärast auto äravõtmist ära hoida võtme ja registreerimistunnistuse rendifirmale üleandmisega auto äravõtmise päeval või sellele järgneval päeval, sest Avis (OÜ Ideal) on hagejale arve nr 1800962 väljastanud alles 13.06.2018, seega ei tekkinud kulud vahetult rendiauto äravõtmisel. Eelnimetatud seisukohta ei muuda kostja väide, et hageja ei ole edastanud kostjale rendifirma 7. juuni 2018 kirja ning samuti ei ole hageja ise kostjale kirjutanud, et vaja oleks tagastada registreerimistunnistus ja võti. Hageja andis kostjale auto seoses lepingu alusel teenuste osutamisega ning auto kuulus tagastamisele lepingu lõppemisel. Kostja pidi aru saama, et auto tagastamisel tuleb tagastada ka süütevõti ja registreerimistunnistus.
9.2.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), mis seisneb selles, et rendifirmale süütevõtme ja registreerimistunnistuse tagastamisel ei tulnuks hagejal kanda dublikaadi väljastamise ning varuvõtme valmistamise ja kodeerimise kulutusi. Hageja kahju on hõlmatud lepingu nõuetekohase täitmise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes ning selline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).
9.3.Kostja väitel isegi kui kahjuhüvitis 446 eurot on põhjendatud, siis rendifirma arve on esitatud koos käibemaksuga (I kd tl ) ning kahjuhüvitis peaks olema 66 euro (käibemaks) võrra väiksem. Hageja vastuväite kohaselt käibemaksu tasaarvestamine on õigus, mitte kohustus ning konkreetse arve tasaarvestamise kohta oleks kostja pidanud esitama ka vastavad tõendid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-11269 asunud seisukohale, et kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga tuleb kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha (st ta on käibemaksukohustuslane ning uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite kasutamise kulu on tema maksustatava käibega seotud kulu). Kui hagejal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole käibemaksu osa kulu, mille kostja peaks talle hüvitama. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Antud juhul ei vaidle hageja vastu sellele, et ta on käibemaksukohustuslane. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, siis peab ta kostjalt käibemaksu nõudmiseks tõendama, et tal ei ole
õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. Hageja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud ning seetõttu puudub kostjal kohustus hüvitada hagejale sisendkäibemaks. Lähtudes eeltoodust on õige kostja seisukoht, et ta peab tasuma hagejale kahjuhüvitiseks seoses auto registreerimiskaardi dublikaadi ja varuvõtme valmistamisega 380 eurot (ilma käibemaksuta; I kd tl 20).
9.4.Kostja seisukoha kohaselt on maakohus alusetult välja mõistnud kostjalt viivise 59 eurot 85 senti sülearvuti tagastamisega viivitamise eest ajavahemikul 15.08.2018 kuni 07.03.2019, sest hageja loobus osaliselt oma nõudest ning kohus ei saa omal algatusel välja mõista viivist loobutud nõude osas. Lisaks saab viivist arvestada üksnes käibemaksuta summalt ehk 1100 eurolt. Vastavalt VÕS 113 lg-le 2 kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Viivist saab nõuda vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ning rahaline kohustus peab olema sissenõutav. Antud juhul on hageja hagis nõudnud kostjalt kahju hüvitamist seoses sülearvuti tagastamata jätmisega. Kuna kostja menetluse kestel tagastas sülearvuti, siis loobus hageja sülearvuti osas kahjuhüvitise nõudest summas 1332 eurot (I kd tl 125-131). Kuna hageja loobus kahjuhüvitise nõudest summas 1332 eurot, siis ei ole nimetatud osas rahaline kohustus muutunud sissenõutavaks ning maakohus on ebaõigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks viivise 59 eurot 85 senti sülearvuti tagastamisega viivitamise eest ajavahemikul 15.08.2018 kuni 07.03.2019. Eeltoodu alusel kuulub hageja nõue kostja vastu rahuldamisele summas 380 eurot (s.o auto registreerimiskaardi dublikaadi ja varuvõtme valmistamise kulu).
10.Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Hagi on esitatud kahjuhüvitise 9252 eurot 32 senti väljamõistmiseks. Kostja tagastas kohtumenetluse ajal arvuti ja kostjapoolse vabatahtliku täitmise tõttu vähendas hageja nõuet 1332 euro võrra, ringkonnakohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 380 eurot, kokku on hageja nõue rahuldatud summas 1712 eurot (1332+380=1712 eurot), s.o hagi rahuldatud osa on 19%. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maakohtus 19% ulatuses kostja kanda ja 81% ulatuses hageja kanda. Maakohus on määranud hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2800 eurot (riigilõiv 600 eurot + õigusabikulud 2200 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt määratud hageja menetluskulude suurusega. Hageja menetluskuludest on 330 eurot seotud kaja esitamise ja menetluse taastamisega. Need kulud jäid 2. jaanuari 2019 määruse järgi TsMS § 169 lg 2 alusel kostja kanda sõltumata hagi rahuldamisest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 469 eurot 30 senti ((2800 – 330) x 0,19), millele lisandub 330 eurot, kokku 799 eurot 30 senti. Kostja menetluskulude suuruseks on maakohus määranud 1920 eurot (õigusabikulu). Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulud maakohtus 1555 eurot 20 senti (1920 x 0,81). Ringkonnakohus teeb menetluskulude osas tasaarvestuse ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud maakohtus 755 eurot 90 senti (1555,2 – 799,30). Kostja on taotlenud maakohtus TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt viivise väljamõistmist.
Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.