13. detsember 2019, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-18-12763
Tsiviilasi
OÜ Tiradera hagi XX vastu juhatuse liikme vastutusest tulenevate kohustuste täitmise nõuetes
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 27. augusti 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Tiradera apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
4619,92 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): OÜ Tiradera (registrikood 11121474), lepinguline esindaja advokaat Arvo Kivar Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andres Vutt
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 27. augusti 2019 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks ringkonnakohtus 600 eurot ja mõista see summa hagejalt OÜ Tiradera kostja XX kasuks välja. Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ Tiradera (endise nimega OÜ Kivar & Partnerid, hageja) esitas 27. augustil 2018 Pärnu Maakohtule hagi XX (kostja) vastu juhatuse liikme vastutusest tulenevate kohustuste täitmise nõuetes.
1.1.Hageja palus kostjalt välja mõista: põhivõla 2187,66 eurot, viivise 27. juuni 2017 seisuga 444,70 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot, viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates 28. juunist 2017 kuni võla tasumiseni, tsiviilasjas nr 2-17-109851 väljamõistetud menetluskulu 1400 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest
23.veebruaril 2018 kuni võla tasumiseni; või alternatiivselt - eelmises taandes nimetatud summad ning täitemenetluse seadusest tulenev väljamõistetud summale vastavad täitemenetluse kulud Hakkemeister OÜ (edaspidi: võlgnik) kasuks. Hageja palus alternatiivse nõude rahuldamise korral määrata kohustuse täitmise viis, mille järgi summa tuleb kanda kohtutäituri ametialasele pangakontole ja kohtutäituril tuleb summa kanda hageja pangakontole. -
1.2.Hageja peamised väited olid järgmised: -
-
-
-
Pärnu Maakohtu 4. jaanuari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-109851 mõisteti võlgnikult ja kostja pojalt YY-lt (edaspidi: poeg, solidaarvõlgnik) hageja kasuks solidaarselt välja võlg, viivis ja menetluskulud. Otsus jõustus 23. veebruaril 2018; kohtuotsuse täitmiseks esitas hageja täitmisavalduse kohtutäiturile, kelle kinnitusel on võla saamine perspektiivitu, sest nii võlgnik kui ka solidaarvõlgnik on varatud ja nende pangakontod on arestitud; äriregistri andmetel oli kostja hageja ees võla tekkimise ja selle nõudes kohtusse pöördumise ajal võlgniku ainus osanik (15. jaanuar 2014 – 22. juuni 2017) ja ainus juhatuse liige (9. detsember 2015 – 22. juuni 2017); tsiviilasjas nr 2-17-8172 tuvastati, et võlgniku maksejõuetus tekkis septembris 2016, kuid kostja võlgniku juhatuse liikmena ei esitanud pankrotiavaldust. Kuna kostja rikkus juhatuse liikmele seadusest tulenevat kohustust ja käitus hageja suhtes pahatahtlikult, esitas hageja 1. märtsil 2018 kostjale võla tasumise nõude. Kostja võlga ei tasunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
kostja ei rikkunud juhatuse liikme kohustusi, hageja sellekohased väited on tõendamata. Osaniku kohustuste rikkumisele hageja ei tugine; lisaks on tõendamata, et võlgnikule oleks tekkinud kahju, millel on seos kostjale ette heidetavate rikkumistega. Kahju ei saa olla võlgniku kohustus hageja ees; hageja ei arvesta, et tsiviilasjas nr 2-17-109851 mõisteti raha välja solidaarselt kahelt isikult ja arvesse on võtmata selle otsuse täitmiseks juba tasutu; viivisenõue ei ole kontrollitav ega arusaadav.
2 (7)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 27. augusti 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi tühistas maakohus 3. septembri2018 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu, st hageja kasuks kostjale kuuluvale kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi summas 9900 eurot.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
-
-
-
võlgnik ja solidaarvõlgnik sõlmisid hagejaga 12. detsembril 2016 kliendilepingu, mille alusel hageja kohustus esindama klienti kohtus seoses tsiviilasjadega. Kliendiks olid võlgnik ja solidaarvõlgnik nii koos kui eraldi; hageja esitas võlgnikule tasumiseks arved kogusummas 3503,59 eurot, millest võlgnik tasus 732 eurot; Pärnu Maakohtu 14. jaanuari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-109851 mõisteti võlgnikult ja solidaarvõlgnikult välja solidaarselt hageja kasuks 2187,66 eurot ja viivis 444,70 eurot; alates 2. jaanuarist 2016 esindas kostja volituse alusel võlgnikku kõikides äritehingutes solidaarvõlgnik. Võlgnikul oli 2016.–2017. aastal majandustegevus, Swedbank AS-i kontoväljavõtte kohaselt oli võlgniku käive sel perioodil 69 900,69 eurot; võlgnikul puudus 4. juuli 2018 seisuga vara.
3.2.Maakohus tugines VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 7 ning leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja rikkus äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus. Hageja ei tõendanud, et võlgniku netovara suurus ei vastanud seadusele ning et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu septembrist 2016 ja ka kliendilepingu sõlmimise ajal. Võlgnikul oli aastatel 2016–2017 majandustegevus, seega olid olemas reaalsed lootused maksevõime taastamiseks. Kohtutäiturite teatistest nähtub, et võlgnik on osaliselt võlgnevusi tasunud, sh ka hageja arveid. Hageja ei tõendanud, kuidas majandusaastaaruannete esitamata jätmine hagejat kahjustas. Võlgniku sundlõpetamiseks ei ole ÄS § 203 lg-s 2 nimetatud isikud esitanud avaldust ja võlgnikku ei ole registrist kustutatud.
3.3.Hageja ei tõendanud, milles seisnes kostja rikkumine ja tekkinud kahju ning põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Hageja oleks pidanud tõendama kostja konkreetse kohustuse rikkumise. Hageja on ainult nentinud, et seoses tsiviilasjaga on tekkinud osaühingule kahju viiviste ja menetluskulude näol. Seega ei ole tõendatud, et kostja on rikkunud hoolsuskohustust ja tekitanud võlgnikule kahju, vaatamata sellele, et tsiviilasjas nr 2-17109851 on võlgnikult välja mõistetud viivised ja menetluskulud.
3.4.Tõendamist ei leidnud, et kostja rikkus lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid kohustusi või käitus hageja suhtes heade kommete vastaselt. Hageja ei esitanud tõendit, millest tuleneks, et ta pidas läbirääkimisi kostjaga, ega toonud esile, milline talle avaldatud teave oli ebaõige. Kuna kostjale heidetakse ette lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumist, siis ei ole asjakohased etteheited seoses lepingu sõlmimisele järgnenuga, sh korduvad lubadused võlg tasuda, kohtumenetlustes teiste menetlusosaliste ja kohtu eksitamine. Hageja ei selgitanud, milles seisneb rikkumine, kui kostja andis võlgniku esindamiseks volituse pojale. Hageja ise suhtles just pojaga ja see sobis talle. Hageja pidanuks lepingueelsetel läbirääkimistel äririske hindama ja ise otsima võlgniku kohta teavet.
3.5.Kostja õigusabikulu on põhjendatud 11,5 t ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuga) – kokku 1725 eurot (= 11,5 × 150). Kostja hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni lahendi täitmiseni. 3 (7)
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või teise võimalusena saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
maakohus rikkus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. Kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-109851 on tõendatud, et võlgniku maksejõetus kujunes välja hiljemalt septembris 2016. Tõendatud on ka, et võlgnikul oli võlgnevusi arvukate võlausaldajate ees, kes ei saanud võlgnevust kätte isegi mitte täitemenetluses. Seega rikkus kostja pankrotiavalduse esitamise kohustust; kostja rikkus hoolsuskohustust ja käitus pahatahtlikult, kui andis pojale üldvolituse ja jäi ise võlgniku juhtimisest kõrvale; lisaks rikuti kohustusi lepingueelsetel läbirääkimistel hagejaga, kes võlgniku tegelikku olukorda teades poleks lepingut võlgniku maksevõime puudumise tõttu sõlminud; kostja kasuks õigusnormidee kohaldamine on välistatud hea usu põhimõtte tõttu; kostja menetluskulud on ülepaisutatud, kuna nii vastuse kui ka täiendava seisukoha koostamisele ei saanud kuluda üle kahe tunni, sest mõlemas menetlusdokumendis kostja lihtsalt eitab hageja väiteid. Ka 4. detsembri 2018 kulu on põhjendamatu, sest on põhjustatud kostja esindajast.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest ja sellest, et kostja oli võlgniku kui osaühingu juhatuse liige kuni 22. juulini 2017.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.ÄS § 180 lg 51 esimese lause järgi peab osaühingu juhatus esitama 20 päeva jooksul pankrotiavalduse, kui ilmneb, et ühing on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ringkonnakohus ei jaga kostja arusaama, et käesoleva asja lahendamisel tuleks hageja väidetest lähtuvalt kontrollida üksnes seda, kas võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks 2016. aasta septembris. Kuigi hageja väited kõnealuses osas pole olnud selged, siis on neist aru saada, et võlgniku võlausaldajana soovib ta tugineda ÄS § 180 lg-le 51. Viidatud säte kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (vt Riigikohtu 12. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307, p 19.1 esimene lõik, samuti seal viidatud 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Niisiis tuli kõnealuse väite esitamisel hagejal tõendada ja maakohtul selle lahendamisel kontrollida, kas võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 2. juulil 2017. 4 (7)
9.2.Püsivat maksejõuetust ÄS § 180 lg 51 esimese lause tähenduses on asjakohane sisustada samal viisil nagu sätestavad juriidilise isiku pankroti eeldused pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-d 2 ja 3 – nii nagu seda tegi ka maakohus. Nimelt seisneb ÄS § 180 lg 51 esimeses lauses ette nähtud kohustus selles, et osaühingu juhatuse liige kontrollib, kas talle teada olevatel andmetel on ühingu majanduslik olukord sedavõrd halb, et kohus peab määrama ajutise halduri ja võimaluse korral ka välja kuulutama pankroti. PankrS § 13 lg 1 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses oma maksejõuetust põhistama.
9.3.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et võlgniku maksejõuetuse tõendamisel pöördub tõendamiskoormis ümber, st kostja peaks tõendama võlgniku maksevõimet. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tuli hagejal tõendada hagi aluseks olevad asjaolud ja kostja võis piirduda vastuväidetega, kuni hageja oma väiteid ei tõenda (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13). Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu 2. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-187, p 9 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Need tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud, sest võlgniku dokumendid ei ole pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist enam kostja kontrolli all ja hagejal oli võimalik kasutada TsMS § 236 lg 2 alusel tõendite kogumisel kohtu abi, mida ta ka tegi.
9.4.Hageja tugines võlgniku suhtes teistes tsiviilasjades tehtud otsustele, andmetele võlgniku suhtes toimuvatele täitemenetlustele, võlgniku pangakonto väljavõtetele ja avalikest allikatest võlgniku kohta nähtunud teabele. Ringkonnakohtu küsimusele vastates rõhutas hageja teistes tsiviilasjades tehtud otsustest nähtuvaid asjaolusid, aga PankrS § 1 lg 3 järgi maksejõuetuse tuvastamise eeldusi esile ei toonud. Teises tsiviilasjas ja käesolevast vaidlusest erineva menetlusosaliste ringiga tehtud otsus ei ole asjaolude tuvastamise seisukohalt praeguste poolte suhtes siduv, vaid see on üks dokumentaalne tõend, mida kohus hindab (vrd nt Riigikohtu 1. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11 teine lõik). Samuti ei ole kostja suhtes siduvad võlgniku nimel erinevates kohtumenetlustes tehtud avaldused. Hageja viidatud otsustest tsiviilasjades nr 2-17-8172 ja 217-114075 nähtub, et võlgnikul jäid tema majandustegevuses täitamata rahalised kohustused vähemalt kahe lepingupartneri ees, aga see ei tähenda veel püsivat maksejõuetust PankrS § 1 lg 2 järgi. Majanduselus on paratamatu, et äriühing ei suuda alati täita kõiki mh lepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi tähtaegselt, mistõttu nõuab PankrS § 1 lg 2 täiendavalt, et see suutmatus ei oleks ühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku sõlmitud lepingud aastatel 2016–2017 ja tema pangakontol samal ajal toimunud rahakäive viitavad pigem rahaliste raskuste ajutisele. Kui hiljem, st pärast kostja ametiaja möödumist selgub, et maksejõuetus muutub ajutistest raskustest püsivaks, siis ei muuda see valeks varasema olukorra põhjal antud hinnanguid. Maakohtu järeldust ei muuda ebaõigeks rahakäibe ekslik nimetamine võlgniku käibeks, millele pooled ei olnud tuginenud. Hageja esile toodud täitemenetlused võlgniku suhtes on kõik peale ühe algtatud pärast kostja ametiaja lõppemist. Hageja ametiajal toimunud täiteasja nr 179/2016/1344 menetluses võlg tasuti (I kd tl 180). Lisaks esitas hageja väljavõtteid avalikest allikatest, aga need on kõik hilisemad kui eespool p-s 9.1 märgitud kuupäev. Hageja ei selgitanud, kuidas saaks nende põhjal tuvastada, et võlgniku suutmatus rahaliste kohustuste täitmisel ei olnud kostja ametiajal ühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt veel ajutine.
9.5.Eelnevast tuleneb, et maakohus ei eksinud, kui järeldas poolte väidetest ja tõenditest, et võlgniku püsiv maksejõuetus kostja ametiajal pole tõendatud, millest omakorda järeldub, et ka pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine pole tõendatud. Sellisel juhul ei olnud enam vaja kontrollida, kas sama rikkumise tõttu võis hagejal tekkida üht või teist liiki kahju nii nagu kirjeldatud eespool p-s 9.1. 5 (7)
10.Täiendavalt heidab hageja kostjale hoolsuskohustuse rikkumisena ette pojale üldvolituse andmist ja ise ühingu igapäevajuhtimisest eemale jäämist. Maakohus märkis asjakohaselt, et sel viisil toimimine ei ole kehtiva õiguse järgi keelatud ja seda ei saa käsitleda hoolsuskohustuse rikkumisena. Juriidilise isiku juhatuse liige võib teataval juhul vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid selline vastutus on erandlik. Selleks, et võlausaldaja saaks esitada oma lepingupartneri juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude, peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (vt Riigikohtu 13. juuni 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-1716889, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Seadusest ei tulene, et osaühingu juhatuse liige peab võlausaldajate kahju vältimise eesmärgil hoiduma üldvolituste andmisest ja kindlasti ise tegelema ühingu igapäevase juhtimisega. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks ÄS sätetele ka VÕS käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (Riigikohtu
3.oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18186, p 14, ja seal viidatud varasem praktika). VÕS § 622 kohaselt eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult, aga ta võib kasutada kolmanda isiku abi. Seega ei saa juhatuse liige vabaneda vastutusest pelgalt seeläbi, et volitab enda asemel tegutsema esindaja, samuti võib ta sel viisil rikkuda sisesuhtest tulenevat kohustust, aga ta ei käitu õigusvastaselt võlausaldaja suhtes. Hageja ei toonud esile, milline on üldvolituse andmise kaudu tekkinud väidetava kahju põhjus, st mille poolest oleks võlgniku majanduslik olukord olnud erinev praegusest ilma vastava volituseta.
11.Maakohus lähtus hageja väidete ja tõendite põhjal õigesti sellest, et lepingueelseid läbirääkimisi hagejaga pidas võlgniku nimel solidaarvõlgnik. Ühelegi kostja avaldusele ega toimingule sellega seoses hageja ei tugine. Isegi kui solidaarvõlgnik ja/või võlgnik rikkusid oma kohustusi lepingueelsetel läbirääkimistel, siis ei saa seda omistada kostjale. Tulenevalt eespool p-s 9 ja selle alapunktides saadud tulemusest võlgniku püsiva maksejõuetuse tõendamatuse kohta, ei saa kostjale ka ette heita hagejaga lepingu sõlmimise võimaldamist olukorras, kus oli selge, et võlgnik ei suuda lepingulisi kohustusi täita.
12.Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis välistaksid VÕS § 6 lg 2 järgi vastuolu tõttu hea usu põhimõttega vaidlustatud otsuses ja eespool viidatud sätete kohaldamise. Hea usu põhimõtte funktsioon on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hageja ei näidanud, milles seisneks kostja õiguste kuritarvitamine, mh millist eelist või hüve kostja saavutab tuginedes seadusest tulenevale õiguslikule positsioonile.
13.Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus hagejalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja lepinguliste esindajate antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Kuigi 4. detsembri 2018 toiming oli osaliselt seotud kostja esindaja ajakavaga, siis jääb see toiming TsMS § 342 lg-s 3 ettenähtu piiridesse. Menetlusdokumendi koostamiseks kulunud aega ei saa hinnata ainult dokumendi mahu järgi. Käesolevas asjas olid kostja kulud suures osas põhjustatud mh sellest, et hageja ei olnud oma väidetes järjekindel ega eristanud piisavalt kostja võimaliku vastutuse aluseid. Neil kaalutlustel pole ka kaebuse viimane väide edukas. 6 (7)
14.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
15.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb ringkonnakohtu menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata kostja nimekirja alusel. Kostja palus hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna õigusabiteenuse 5,75 t (sh kaebusele vastamine 3,5 t ja seisukoha esitamine 2,5 t) ulatuses tasumääraga 125 eurot/t, millele lisandub käibemaks – kokku 862,50 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 4 t (sh kaebusele vastamine 3 t, kohtu määrusega tutvumine ja seisukoha esitamine 1 t). Maakohus pidas põhjendatuks kostja esindaja tasumäära ja seda ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustatud. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 600 eurot (= 4 × 125 + 20%). Rahuldamata jääb kostja taotlus 262,50 euro (= 862,50 – 600) hüvitamiseks. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.