Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tasaarvestatud. Hageja palus kohustada kostjat tagastama hagejale hageja poolt tasutud üürimaksed 37 232,37 eurot ja tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 014/2007/1189, 014/2007/1190 ning 008/2008/11509 lubamatuks. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise taotluse. Hageja ja kostja sõlmisid 26.05.2004 Tallinnas Lühike jalg 9a//Lossi plats 11 asuva hoone üürilepingu nr 93 tähtajaga kuni 31.10.2024. Kostja esitas 06.03.2006 hageja vastu hagi 9 752,58 euro saamiseks, üüritud mitteeluruumide vabastamiseks hageja poolt ning kostjale üleandmiseks, mille Harju Maakohus rahuldas 02.07.2007 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-06-4696, mis on täitedokumendiks täiteasjades nr 014/2007/1189 ja 014/2007/1190. Kostja esitas 20.02.2008 hageja vastu hagi 130 664,2 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks seoses üürile antud mitteeluruumide üleandmisega viivitamise eest perioodil 06.03.2006 kuni 09.12.2007, mille Harju Maakohus rahuldas 09.09.2008 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-08-6387 ning lisaks mõistis kohus välja kostja kantud menetluskulud 3 661,82 eurot, mis on täitedokumendiks täiteasjas nr 008/2008/11509. Hagejal oli kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mis seisnes üürilepingu rikkumisest (vara oli restitutsiooni all, hoonel puudus kasutusluba, köögiplokk koos tehnovõrkudega asusid maaalal, millele oli esitatud tagastamistaotlus ning oli reformimata riigimaa) tekkinud kahjus. Kui kostja oleks hagejale üle andnud lepingutingimustele vastava asja, oleks hageja saanud igapäevast majandustegevust teostada ja tulu teenida. Hageja oleks teeninud vähemalt sama palju, kui oli kostja nõue hageja vastu. Sellise nõude olemasolu ei andnud hagejale õigust keelduda Harju Maakohtu 02.07.2007 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-06-4696 väljamõistetud nõude 19 752,58 euro täitmisest ja Harju Maakohtu 09.09.2008 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-08-6387 väljamõistetud nõude 134 326,02 euro täitmisest, kuid andsid õiguse tasaarvestada need nõuded võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 järgi hageja nõudega ja sellisel viisil võlasuhte osapoolte vahel lõpetada. Hageja oli asjatult tasunud ka perioodil 15.04.2004 kuni 12.02.2006 üüri 37 232,37 eurot, mis tuli hagejale tagastada. Kostja seisukoht hagi menetlusse võtmise võimalikkuse kohta

Hageja soovis temalt väljamõistetud üüri tagasitäitmist talle endale ja enne otsuste jõustumist tekkinud asjaoludel oma nõude tasaarvestamist. See ei olnud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi lubatav. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Praegusel juhul soovis hageja sisuliselt vaidlustada oma hagiga juba jõustunud kohtulahendeid, leides, et need on ebaõiged. Seejuures tugines hageja asjaoludele, mida tal oli võimalik enne lahendite jõustumist esitada. Selle tõttu ei vastanud esitatud hagi ja selles toodud asjaolud TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgile. Lisaks ei olnud käesoleva tsiviilasja raames vaidlustatava täitedokumendi puhul tegemist ühegi TMS 2 lg 1 p 18-191 nimetatud täitedokumendiga, mille puhul on eelkõige võimalik TMS § 221 kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. Lisaks hageja nõue, milles ta palus, et kohus teeks tasaarvestuse, ei olnud õiguskaitsevahend VÕS § 101 lg 1 järgi, vaid tegemist oli hageja tahteavaldusega VÕS § 197, § 198 järgi teisele poolele, mida ei saanud kohtule nõudena esitada ning tegemist ei olnud ka tuvastushagiga õigussuhte olemasolu/selle puudumise tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 tähenduses ega ka täitedokumendi selgitamiseks esitatud tuvastushagiga TsMS § 368 lg 2 tähenduses. Kohus jättis tähelepanuta hageja taotluse hagi hinna osas ekspertiisi määramiseks, sest see ei omanud olukorras, kus hagi menetlusse võtmisest keelduti, tähtsust. Määruskaebus

Õige on määruskaebuse esitaja väide, et TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel asja menetlusse võtmise otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 01.02.2017 määrust asjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Maakohus selle vastu ei eksinud ja hindas hagi perspektiivi üksnes hagiavalduses märgitust lähtudes. Hagis esitatud kirjelduse järgi tekkis hagejal kahju sellest, et kostja rikkus üürilepingut, kuivõrd üüritud vara oli restitutsiooni all, hoonel puudus kasutusluba, köögiplokk koos tehnovõrkudega asusid maa-alal, millele oli esitatud tagastamistaotlus ning tegu oli reformimata riigimaaga, mistõttu jäi hagejal saamata potentsiaalne tulu ja ta tasus asjatult üürimakseid. Kirjeldatud asjaolud (hageja nimetatud puudused lepingu objektiks oleval üüripinnal) esinesid juba tsiviilasjade nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 menetlemisel, kus hagejalt mõisteti kostja kasuks välja tasumata üürisumma 9 752,58 eurot ja hagejat kohustati üüritud mitteeluruumid vabastama (tsiviilasjas nr 2-06-4696) ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 130 664,2 euro suurune hüvitis seoses üürile antud mitteeluruumide üleandmisega viivitamise eest perioodil 06.03.2006 kuni 09.12.2007 ja menetluskulude hüvitis (tsiviilasi nr 2-08-6387). Ühtlasi nähtub eelnevast, et asjaolud, millele hageja oma nõude põhjendamisel tugines, esinesid enne kohtulahendite jõustumist, mida täidetakse täiteasjades nr 014/2007/1189, 014/2007/1190 ja 008/2008/11509. Maakohus märkis õigesti, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, kuid kirjeldatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eelnev tuleneb TMS § 221 lg-test 1 ja 2 ning seda on arvukates lahendites selgitanud ka Riigikohus, avaldades, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg (vt nt Riigikohtu 03.02.2017 määrust asjas nr 3-2-1-83-16, p 23). Riigikohus on ühtlasi selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus (vt nt Riigikohtu 24.10.2018 määrust asjas nr 2-16-17775, p 13). Erandiks on juhtum, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Sellises olukorras on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. Näiteks kehtib see juhul, kui kostjal tekkis alles kassatsioonimenetluse käigus nõue hageja vastu, mille kohta oleks olnud küll võimalik teha ja ka Riigikohtule edastada tasaarvestusavaldus, kuid kassatsioonimenetluse iseloomu tõttu ei oleks saanud kohus selle kohta enam seisukohta võtta. Sellisel juhul tekkis tasaarvestusolukord küll selle kohtumenetluse kestel, mil tehti täitedokumendiks olev kohtulahend, kuid kohus ei ole saanud objektiivsetel põhjustel võtta tasaarvestusavalduse kohta seisukohta, s.t puudub jõustunud kohtulahend TMS § 221 lg 2 tähenduses (vt nt Riigikohtu 15.04.2015 otsust asjas nr 3-2-1-11-15, p-d 1011; 24.10.2018 määrust asjas nr 2-16-17776, p 13). Hageja hagis sellele ei tuginenud. Samuti ei toonud hageja kõnealuseid asjaolusid esile määruskaebuses. Kuivõrd asjaolud, mida hageja käsitles sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustena, esinesid enne täitedokumendiks olevat kohtulahendit ja hageja ei avaldanud, et neid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna, leidis maakohus õigesti, et hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue ei olnud perspektiivikas, mistõttu tuli selle menetlusse võtmisest keelduda.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu põhjendustes eksimusi osas, milles maakohus analüüsis hageja tasaarvestuse nõude võimalikkust. Tasaarvestus on tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus, mille saab maksma panna üks lepingupool teise suhtes ühepoolselt. Tasaarvestuse teostamist ei saa paluda kohtult. Seevastu jättis maakohus tähelepanuta, et hagejal oli üks nõue, mis ei seondunud sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega või tasaarvestusega, s.o hageja poolt sõnastatuna kahju hüvitamise nõue, mille raames palus hageja tagastada üürilepingu alusel tasutud üüritasu. Kirjeldatud nõue seisis eraldi tasaarvestuse ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudest, mistõttu ei saanud viimati nimetatute kaudu kontrollida nõude perspektiivi. Samas on ka see nõue perspektiivitu, mistõttu muudab ringkonnakohus kõnealuse nõude osas maakohtu põhjendusi, jättes lõppjärelduse samaks. Sisuliselt palub hageja hagis tagastada raha, mille ta tasus kostjale üürilepingu alusel (üüritasu). Hageja ei ole väitnud, et poolte vahel ei olnud kehtivat lepingut, mis annaks aluse kohaldada nõudele lepinguväliseid aluseid. Lepingu olemasolul on võimalik keelduda üüritasu maksmisest VÕS § 296 alusel, jälgides VÕS §-s 297 sätestatud korda. Viimase kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada VÕS §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu, kuid sellest tuleb üüriandjale teatada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Praegusel juhul palus hageja tagastada tasutud üüritasu aastaid pärast lepingu lõppemist, rääkimata sellest, et hageja oleks õiguskaitsevahendit kasutanud vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Seega ei saa lugeda üüritasu tagasinõuet hagis esile toodud asjaoludel õiguslikult perspektiivikaks. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jätab ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Hagejale riigi õigusabi osutanud advokaat Deivi Vaht avaldas 10.07.2019 maakohtule, et keeldub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 19 lg 1 alusel hagejale riigi õigusabi osutamisest ja palus end vabastada hageja esindamisest riigi õigusabi korras. Samal kuupäeval esitas hageja taotluse õigusabi osutaja vahetamiseks, sest advokaat D. Vaht näitas üles hooletust ja asjatundmatust, s.t hageja esitas RÕS § 20 lg-s 31 nimetatud taotluse. Vastuseks taotlustele avaldas maakohus 09.08.2019, et lahendab need pärast määruskaebemenetluse lõppemist. Ringkonnakohtu hinnangul on tegu kiireloomuliste taotlustega, mis tulid lahendada esimesel võimalusel, s.t nende lahendamisega ei tohtinud viivitada määruskaebemenetluse lõppemiseni. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel lahendab taotlused ringkonnakohus. RÕS § 17 lg 1 alusel on kohtul õigus riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse alusel või oma algatusel igal ajal RÕS-is ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad käesolevas seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hagejale riigi õigusabi osutamine lõpetada, sest selle kohaldamise obligatoorset eeldust ei esine, milleks on hagi perspektiivikus (RÕS § 7 lg 1 p 5). Kuivõrd ringkonnakohus lõpetab hagejale riigi õigusabi osutamise, muutub ainetuks hageja taotlus riigi õigusabi osutaja vahetamiseks, mis eeldab, et hagejal on jätkuvalt õigus riigi õigusabi osutamisele. Hageja taotlus tuleb seega jätta läbi vaatamata. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab maakohus.

Viimaks otsustab kohus hageja esitatud täiendavate tõendite menetlusse võtmise. Vastavalt TsMS § 238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Praegusel juhul on hageja esitanud 28.08.2019 kolm tõendit õõnestamaks tsiviilasjades nr 2-06-4696 ja 2-08-6387 tehtud tagaseljaotsuste õiguspärasust. Seda aga praeguse menetluse raames ei ole võimalik kontrollida ning nii ei ole sellel otstarbel esitatud tõendid ka praeguse asja lahendamisel relevantsed. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.