Tamme Inkasso OÜ hagiavaldus S G’i vastu võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
1 746,11 eurot Hageja: Tamme Inkasso OÜ (registrikood 12623462, asukoht Lõõtsa 2a, 11415 Tallinn) Hageja esindaja: K S (e-post xxx) Kostja: S G (isikukood xxx, elukoht xxx)
Menetluse liik
lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Tamme Inkasso OÜ hagiavaldus S G’i vastu võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks.
2.Jätta rahuldamata kostja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Menetluskulude jaotus
3.Menetluskulud jätta täies ulatuses Tamme Inkasso OÜ kanda.
4.Välja mõista Tamme Inkasso OÜ-lt menetluskulud summas 648 eurot (sh käibemaks) S G’i kasuks. Väljamakse teostada Advokaadibüroo Mahlapuu ja Partnerid arveldusarvele (xxx AS SEB Pank). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
1.Kohtule 11.04.2019. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti 27.11.2017 xxx OÜ (edaspidi ka laenuandja) ja S G ́i (edaspidi ka laenusaaja) vahel laenuleping nr xxx. Laenulepingu punktide 2.2, 2.4 ja 2.5 kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu summas 3360 eurot xxx-lt sõiduki xxx, registrimärk xxx ostmiseks. Laenu intressimääraks lepiti lepingu punktis 2.9 kokku 25% aastas ning laenusaaja kohustus tagastada laenu ja intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja kokkulepitud maksegraafikut ei järginud ning lähtudes asjaolust, et kostja oli jätnud nõuetekohaselt tasumata 4 järjestikust osamakset kogusummas 498,44 eurot, esitas laenuandja laenusaajale 03.04.2018 laenulepingu ülesütlemisavalduse, millega ühtlasi andis kostjale ka täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Laenuandja saatis tähitud kirjaga ülesütlemisavalduse nii kostja poolt laenulepingus avaldatud postiaadressile, mis paraku hoiutähtaja möödumise tõttu tagastati saatjale, kui ka kostja poolt laenutaotluses esitatud e-postile, mis jõudis laenusaaja epostile ka kohale. Laenuandja andis laenusaajale veel täiendava tähtaja võla tasumiseks, mida laenusaaja ei kasutanud, mistõttu luges laenuandja laenulepingu lõppenuks lähtuvalt ülesütlemisavaldusest 20.04.2018, millisest kuupäevast muutus ka kogu laenulepingu järgne kohustus sissnõutavaks. Laenuandja loovutas laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu 23.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga hagejale. Nõude loovutamisest hagejale ehk võlausaldaja vahetusest on teavitatud ka kostjat. Vastavalt lepingu punktile 3.2 leppisid pooled kokku, et lepingu esemeks olev sõiduk jääb laenuandja omandisse kuni kõigi lepingujärgsete maksete täieliku tasumiseni. Lepingu punktist 3.8 tulenes laenuandjal õigus laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel sõiduk realiseerida. Laenuandja kasutas oma lepingust tulenevat õigust ning võõrandas märtsis 2019. a. laenusaaja laenulepinguliste kohustuste täitmiseks sõiduki xxx, registrimärk xxx, mille arvelt vähenes laenusaaja põhikohustus laenuandja ees 2800 euro võrra. Lepingu punkt 3.8 sätestab, et juhul, kui sõiduki realiseerimise tagajärjel ei õnnestu laenuandjal täita kõiki laenusaaja rahalisi kohustusi laenuandja ees, lasub laenusaajal kohustus kõik võlgnevusse jäänud summad laenuandjale hüvitada. Laenuandja andis 03.04.2018 ülesütlemisavaldusega enam kui kahenädalase täiendava aja ja lähtuvalt asjaolust, et kostja täiendavat tähtaega võla tasumiseks ei kasutanud, luges laenuandja 20.04.2018 laenulepingu üles öelduks. Kostja kohustus seoses lepingu lõppemisega tagastama laenuandjale laenu summas 3360 eurot, mida kostja aga ei ole teinud. Kuivõrd laenuandja võõrandas peale lepingu lõppemist laenulepingu esemeks oleva sõiduki 2800 euro eest, siis vähenes laenusaaja laenu põhiosas nimetatud summa võrra. Seega on laenusaajal tasumata veel laenu põhiosa 560 eurot. Laenusaajal oli ülesütlemise seisuga tasumata 4 kuu intress, summas 274,44 eurot. Lepinguga kokkulepitud intressimäär on 25% aastas, seega on laenuandjal õigus nõuda viivist 0,068% (25%/365) tasumata summalt päevas. Vastavas viivise määras on poolte vahel lepingu punktis 2.13 ka kokku lepitud. Laenuandja esitab sissenõutavaks muutunud viivise nõude, arvestades kohustuse rikkumisest kuni käesoleva hagi esitamiseni, summas 772,30 eurot. Kostja vastus
2.Hageja eksitab hagiavalduses kohut väitega, et hageja poolt anti laen kostjale. Tegelikult anti hageja poolt laen summas 3360,00 kauba müüjale ehk siis xxx-le, kes oli sõiduki müüjaks. Eeltoodu tuleneb otseselt ka laenulepingu punktist 2.8, mille kohaselt Laenuandja (ehk hageja) tasub kauba eest laenu summa ulatuses otse Müüjale. Seega sätestab laenuleping, et kostja saab hageja poolt antava laenu eest vastusoorituse, so lepingu eseme ehk siis sõiduki xxx reg nr xxx hinnaga 4200 eurot.
Paraku aga kostjale müüdud sõiduk xxx reg nr xxx oli puudustega ning see tagastati müüjale mootoririkke tõttu, mistõttu sõlmiti 07.12.2017 uus järelmaksuleping nr xxx sõiduki xxx, registrimärk xxx ostmiseks. Viimast sõidukit aga ei ole kostja käesoleva ajani enda kasutusse ega valdusesse saanud, sest sellel jooksis mootor kokku. Kostja ei saanud seega lepingu eset, so sõidukit xxx reg nr xxx enda valdusse, kuna see tagastati seoses mootoririkkega müüjale. Antud olukorrast oli teadlik ka hageja, kuid vaatamata sellele nõudis jätkuvalt hageja poolt kostjale laenu graafikujärgsete maksete tasumist, kuigi hageja ja Müüja poolt oli täitmata kohustus anda lepingu ese, kostajale üle. Kuivõrd kostja ei olnud vastusooritust, saada laenu eest enda valdusse lepingu ese, saanud, siis puudub kostjal ka kohustus laen tagastada. Kostja ei ole saanud antud laenulepingu alusel ei laenu ega ka laenu eset(meid), so sõidukit(eid). Kostja leiab, et selline hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Teatavasti TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kuivõrd kostja ei saanud laenu eset enda valdusesse, pöördus kostja 16.03.2018 avaldusega politsei- ja piirivalveameti poole. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid
3.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras. Lihtsustatud korras menetlemine on lubatav, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa samas paragrahvis sätestatud summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000.00 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000.00 eurole. 4.Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. 5.TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 6.TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.Hageja peab seega tõendama, et on olemas alus nõuda kostjalt põhivõlgnevuse 560 euro, intressi 274,44 euro ja viivise 772,30 euro. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx ja S G 27.11.2017. a laenulepingu nr xxx, millega xxx andis kostjale laenu summas 3 360 eurot xxx-lt sõiduki xxx (registrimärk xxx) ostmiseks. Hageja väitel jättis kostja tasumata 4 järjestikust osamakset kogusummas 498,44 eurot, mistõttu esitas laenuandja laenusaajale 03.04.2018. a laenulepingu ülesütlemisavalduse. Hageja on rajanud oma nõude asjaolule, et sõiduk õnnestus võõrandada 2019. a märtsis 2 800 euro eest. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud järelmaksulepingu ning lepingu ülesütlemisavalduse.
8.Kohtupraktika kohaselt peab kohus (tüüptingimuste kehtivuse hindamise kõrval) omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (Riigikohtu 25.02.2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-13
122-08, p 19; 08.05.2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Kohus peab seega praegusel juhul vajalikuks kontrollida esmalt kas sõlmitud leping on laenuleping nagu väidab hageja ning seejärel hageja nõude sissenõutavaks muutumist.
9.VÕS § 402 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 208 lg 4 alusel tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 414 lg 1 kohaselt müügileping moodustab krediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena eelkõige siis, kui krediidiandja kasutas krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel müüja kaasabi või kui krediidiandja maksab krediidisumma müüjale. Vaidlusaluse lepingu p 3.2. sätestab sõiduauto omandiõiguse ülemineku võimaluse laenusaajale. Lepingu p 1.1 kohaselt esindas laenuandjat volituse alusel H V ning lepingu p 1.3. kohaselt esindas müüjat samuti H V. Kohus on seisukohal, et 27.11.2017. a sõlmitud leping ei ole laenuleping, vaid see sisaldab ostu-müügilepingu elemente ning oli suunatud vara omandamisele, seega vastab leping VÕS § 414 lg 1 sätestatud lepingu tunnustele.
10.Kohus on tuvastanud, et xxx ja S G sõlmisid 27.11.2017. a müügi- ja krediidilepingu nr xxx, mille p 2.8 alusel tasus xxx xxx-le 3 360 eurot selleks, et kostja saaks xxx-lt osta sõiduki xxx (registrimärk xxx). Lepingu p 3.2. ja 3.3. alusel jäi sõiduk laenuandja omandisse, laenusaaja märgitakse laenuandja volitusel sõiduauto vastutavaks kasutajaks kuni kõigi lepingujärgsete maksete täieliku tasumiseni.
11.Kostja vastuväite kohaselt oli sõiduk xxx (registrimärk xxx) puudustega ning see tagastati müüjale mootoririkke tõttu, mistõttu sõlmiti 07.12.2017 uus järelmaksuleping nr xxx sõiduki xxx, registrimärk xxx ostmiseks. Viimast sõidukit aga ei ole kostja käesoleva ajani enda kasutusse ega valdusesse saanud, sest sellel jooksis mootor kokku. Kostja ei saanud seega lepingu eset, so sõidukit xxx (registrimärk xxx) enda valdusse, kuna see tagastati seoses mootoririkkega müüjale. Hageja leiab, et vaatamata kostja poolt väidetule kehtis laenuleping siiski edasi kuni selle ülesütlemiseni hageja poolt 20.04.2018. a ning kostja oli kohustatud teostama maksegraafiku järgseid makseid.
12.Kohus hagejaga ei nõustu. Hageja oma nõude tõendamiseks kohtule tõendeid esitanud ei ole. TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt kohus võib lihtmenetluses hagi menetlemisel tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Kostja kinnitusel sai ta vaidlusalust sõdukit kasutada alla nädala ning seejärel tagastas sõiduki müüjale. VÕS § 409 lg 1 kohaselt tarbija võib tarbijakreedilepingust taganeda seitsme päeva jooksul selle sõlmimisest. VÕS § 414 lg 3 kohaselt tarbija võib krediidi tagasimaksmisest keelduda, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest. VÕS § 194 lg 2 teise lause kohaselt taganemiseks loetakse muu hulgas asja tagastamist tarbija poolt taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei oma kohtu hinnangul mingit õiguslikku tähendust 20.04.2018. a lepingu ülesütlemine, kuivõrd kostja oli vaidlusalusest lepingust selleks ajaks juba kehtivalt taganenud. Kohtu hinnangul kinnitab lepingust taganemist ka asjaolu, et 7.12.2017. a sõlmiti kostjaga juba uus leping nr xxx. Hageja väiteid selle kohta, et sõiduk oli tegelikkuses siiski kostja käes, kohus veenvaks ei pea. Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub, et seisuga 17.01.2018. a oli vaidlusalune sõiduk autoremonditöökojas ning 28.03.2019. a võõrandatud juba järgmisele isikule.
13.Kohus on seisukohal, et auto tagastamisega on kostja oma lepingust tulenevad kohustused laenuandja ees täitnud. Lepingu p 2.3. alusel tasus kostja lepingu sõlmimisel 27.11.2017. a lepingu
täitmisena 840 eurot. Lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel kohustus kostja teostama järgmise makse 25.12.2017. a, kuid selleks ajaks oli kostja juba lepingust taganenud ja sõiduki tagastanud, seega ei saanud kostjal olla ka graafikujärgse makse teostamise kohustust. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks maksete tegemist kostjalt nõudnud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et ka laenuandja pidas lepingut lõppenuks. Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemisavaldus koostatud vastuseks kostja 16.03.2018. a Politsei- ja piirivalveametile esitatud avaldusele.
14.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
15.Toimiku materjalidest nähtub, et lepingu p 2.9. järgi laenusaaja tasub laenu kasutamise eest laenuandjale intressi arvestusega 25% aastas (s.o. 0,069 % päevas), lepingu p 2.11 kohaselt on krediidikulukuse määr 45,585%. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesoleval juhul ületab nõutud viivisemäär (25% aastas, 0,069% päevas) seadusjärgset viivisemäära enam kui 3 korda. Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et viivise kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi.
16.Hageja on maksekäsu kiirmenetluses 06.02.2019. a nõudnud põhivõlgnevuse, intressi ja viiviste tasumist kokku 4 495,09 summas. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et perioodil 7.12.2017. a kuni 28.03.2019. a oli vaidlusalune sõiduk laenuandja omandis ning xxx valduses. Vastavalt TsÜS § 138 lg 2 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Riigikohus on lahendites 3-2-1-108-14 ja 3-2-1-186-13 selgitanud, et nõude kohta valeandmete esitamine võib olla kelmuse katse. See võib aga tähendada kohtule tahtlikku valeandmete esitamist võla kohta ja seda vaatamata maksekäsu kiirmenetluses tehtud avaldusele, et hageja on teadlik valeandmete esitamisega kaasneda võivast kriminaalvastutusest. Selline tegu võib muude eelduse olemasolul olla käsitletav karistusseadustiku § 209 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse katsena, kui varalist kasu on püütud saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kuivõrd hagejal puudub sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu, puudub kohtu hinnagul õiguslik alus viivise ja intressi väljamõistmiseks. Kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks jätab kohus rahuldmata, kuivõrd taotlus on esitatud menetlustähtaega rikkudes. Kohus andis 17.10.2019. a määrusega tähtaja kõigi tõendite ja taotluste esitamiseks. Kohtu poolt määratud tähtaeg lõppes 27.10.2019. a.
Menetluskulud
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
18.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
19.Kostja menetluskulude nimekirja järgi moodustavad menetluskulud 648 eurot (sh käibemaks 20%) ning õigusabi on osutatud 4,5 tundi. Hageja menetluskulude nimekirja järgi moodustavad hageja õigusabikulud 570 eurot (ilma käibemaksuta) ning õigusabi on osutatud 5,7 tundi.
20.Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Kohtu hinnangul vastab kostja esindaja (kuni 22.11.2019. a) tasutaotlus käesoleva asja keerukusele, kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Käesoleval juhul kohtul puudub alus kahelda selles, et menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu on tegelikkuses kantud.
21.Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindaja osutanud kostjale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 120 eurot. Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 120 eurot (lisandub käibemaks) ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.