Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Jüri Trelini hagi Jelena Vantšikova vastu põhivõlgnevuse 8931 euro 17 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 16. augusti 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jüri Trelini määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Jüri Trelin, esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova Kostja Jelena Vantšikova
Asja läbivaatamise kuupäev
11. november 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. augusti 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-4463 ja Harju Maakohtu 12. aprilli 2019. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada Jüri Trelinile määruskaebuselt tasutud kautsjon.
1.Jüri Trelin (hageja) esitas 25. märtsil 2019 Harju Maakohtule hagi Jelena Vantšikova (kostja) vastu põhivõlgnevuse 8931 euro 17 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Balti Investeeringute Grupi Pank AS-iga (kehtiv ärinimi Bigbank AS) (krediidiandja) 13. juunil 2006 tarbijakrediidilepingu (edaspidi laenuleping), mille alusel sai kostja krediidiandjalt 73 684 krooni 91 senti laenu. Samal päeval sõlmis hageja krediidiandjaga käenduslepingu kostja laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles krediidiandja laenulepingu üles ja pöördus nõudega kohtusse. Viru Maakohus mõistis 14. mai 2008 tagaseljaotsusega hagejalt ja kostjalt solidaarselt krediidiandja kasuks välja põhivõlgnevuse 122 667 krooni 16 senti, sissenõutavaks muutunud viivise ning edasiulatuva viivise alates kohtuotsuse tegemisest. Kostja kohtuotsust
2-19-4463 vabatahtlikult ei täitnud, mistõttu alustas kohtutäitur hageja ja kostja vastu täitemenetlust. Täitemenetluse raames tasus hageja 8931 eurot 17 senti ja kostja 3031 eurot 37 senti. Kuivõrd hageja täitis käendajana kostja kui põhivõlgniku kohustuse 8931 euro 17 sendi ulatuses, läks talle võlaõigusseaduse kohaselt rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Hageja märkis hagiavalduses kostja elukohaks Suurbritannias asuva aadressi.
2.Harju Maakohus keeldus 12. aprilli 2019. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, kuna hagi ei allu Harju Maakohtule. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus kohaldas TsMS § 70 lg-d 1 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrust (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus), mille art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi selle riigi kohtusse, kus on kostja alaline elukoht. Kuna hageja tõi välja, et kostja elukoht on Suurbritannias, pole viidatud määruse kohaselt Eesti kohtutel kohtualluvust.
3.Hageja esitas maakohtu hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.
4.Maakohus võttis hageja määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. augusti 2019. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata. Samas muutis ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi, sest maakohus hindas ekslikult hageja nõude olemust ning ei arvestanud, et kostja on Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tähenduses tarbija. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjendustel pöördus hageja kohtusse võlaõigusseaduse (VÕS) § 152 alusel. Viidatud sätte järgi läheb võlausaldaja lepinguline nõue, mis on võlausaldajal põhivõlgniku vastu, üle käendajale (sisuliselt nõude üleminek). Käendaja asub seega uueks võlausaldajaks endise võlausaldaja asemel (VÕS § 173 lg 2, § 175 lg 1). Nõude ülemineku järel ei muutu nõude olemus, uue võlausaldaja nõue tuleneb jätkuvalt samast lepingust. Järelikult omandas hageja käendajana laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu. Kuivõrd kostja on tarbija, tuleb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 p-st 1 tulenevalt lähtuda kohtualluvuse määramisel määruse 4. jaost. Asjas on täidetud kõnealuse määruse art 17 p 1 alap c eeldused. Asjaolu, et laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu omandas hageja, kes ei olnud krediidiandja, ei mõjuta nõude olemust ning kohtualluvuse sätete määramist määruse alusel 4. jao (tarbija sätete) järgi. Analoogselt on Euroopa Kohus leidnud, et lepinguvälise kahju nõude loovutamine (nõude üleminek) uuele isikule ei mõjuta nõude olemust, millest tulenevalt tuleb kohtualluvus määrata kindlaks ikka lepinguvälise kahju kohta käivate kohtualluvuse sätete järgi (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. a otsus asjas nr C-147/12 (ÖFAB, Östergötlands Fastigheter AB vs. Frank Koot, Evegreen Investments BV, p 59). Eesti kohtutel ei ole kohtualluvust Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 või 19 alusel. Kui Eesti kohtutel ei ole kõnealuse määruse alusel kohtualluvust, ei saa pöörduda muude õigusaktide, sh riigisisese õiguse poole kohtualluvuse kindlakstegemiseks. 2(6)
2-19-4463
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata uue määrusega asi menetlemiseks Harju Maakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme. VÕS § 152 lg 1 sätestab ainult nõude ulatuse ning hageja ei saa muutuda õigussuhtes kostjaga krediidiandjaks pangaga samas tähenduses. Ringkonnakohtu seisukoha järgi muutuks tarbijast põhivõlgnik käendaja suhtes eelistatud isikuks (juhul kui võlgnik asub elama välismaale, muutub võlgnikult võla sissenõudmine käendaja jaoks ebamõistlikult keerukaks). Asjas tuli kohaldada Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-t 7, mille kohaselt on kohtualluvus Eesti kohtutel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
8.Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud VÕS § 152 alusel tagasinõude kostja vastu 8931 euro 17 sendi saamiseks tulenevalt sellest, et ta on käendajana täitnud selles ulatuses kostja kui põhivõlgniku kohustuse krediidiandjale. VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu (st nõude üleminekuga käendajale selle sisu ei muutu).
9.Määruskaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, kas asjas kohalduva Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse järgi allub esitatud hagi Eesti kohtutele. Kohtud on keeldunud hagi menetlusse võtmast põhjendusega, et asi ei allu Eesti kohtutele. Maakohus tugines oma järelduse tegemisel vaidlusaluse määruse art 4 p-le 1. Ringkonnakohus muutis maakohtu põhjendusi, leides, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 alusel tuleb esitatud hagi kohtualluvus kindlaks määrata määruse 4. jao (kohtualluvus tarbijalepingute puhul) sätete järgi, millest tulenevalt ei allu hagi Eesti kohtutele.
10.Kolleegium märgib esmalt Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao kohta, et tarbijalepingute eriregulatsioon kohtualluvuse määramiseks on sätestatud tarbija kui nõrgema poole kaitseks. Nii selgitatakse Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse põhjenduste p-s 18, et kindlustus-, tarbija- ja töölepingute puhul tuleks nõrgemat poolt kaitsta üldistest soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega. Kohtualluvust tarbijalepingute puhul sätestavad vaidlusaluse määruse art-d 17–19. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja EL-i määruses nr 44/2001 (Brüsseli I määrus) (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11). Euroopa Kohus on selgitanud Brüsseli I määruse kohaldamise kohta, et tarbijalepingute valdkonnas ette nähtud erandliku kohtualluvuse normide eesmärk on tagada asjakohane kaitse tarbijale (terminiga „tarbija” tähistatud mõiste all peetakse silmas üksnes füüsilisest isikust lõpptarbijat, kes ei tegele äri- või kutsetegevusega) kui ettevõtjana tegutsevast lepingupartnerist tavaliselt majanduslikult nõrgemal positsioonil olevale ja õiguslikes küsimustes vähem kogenud lepingupoolele. Arvestades liidu õiguse eelnimetatud normides silmas peetud tarbijakaitse eesmärki, millega soovitakse muuta tarbija ja ettevõtja nendevahelistes lepingulistes suhetes võrdseteks, ei saa nimetatud normide kohaldatavust laiendada isikutele, kelle suhtes see kaitse ei ole õigustatud. Samas märgitakse, et tarbijalepingute valdkonna erandliku kohtualluvuse norme kohaldatakse üksnes 3(6)
2-19-4463 lepingutele, mille poolte vahel esineb ebavõrdsus, ning neid norme ei saa kohaldada lepingutele, mis on sõlmitud kahe isiku vahel, kes tegutsevad oma äri- või kutsetegevuses, samuti lepingutele, kus kumbki lepingupooltest ei tegutse oma äri- või kutsetegevuses (vt Euroopa Kohtu 5. detsembri 2013. a otsus kohtuasjas nr C-508/12, Walter Vapenik vs. Josef Thurner, p-d 27–33). Samu põhimõtteid selgitatakse nt ka Euroopa Kohtu 26. mai 2005. a otsuses kohtuasjas nr C-77/04, Groupement d’intérêt économique (GIE) Réunion européenne jt vs. Zurich España, Société pyrénéenne de transit d’automobiles (Soptrans), vt p-d 18 ja 22), samuti Euroopa Kohtu
17.septembri 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-347/08, Vorarlberger Gebietskrankenkasse vs. WGV-Schwäbische Allgemeine Versicherungs AG, vt p-d 40–42).
11.Ringkonnakohus põhjendas vaidlusaluse hagi kohtualluvuse määramisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tarbijalepingute kohta sätestatu kohaldamist sellega, et kostja ja krediidiandja on sõlminud laenulepingu (tarbijakrediidilepingu) ning hageja nõude kohtualluvuse määramist viidatud tarbijalepingute sätete järgi ei mõjutanud asjaolu, et laenulepingust (tarbijakrediidilepingust) tuleneva nõude kostja vastu omandas hageja, kes ei olnud krediidiandja. Selliselt on ringkonnakohus andnud hagejale tema nõudes tarbijast kostja vastu krediidiandja kui äri- või kutsetegevuses tegutseva ettevõtja positsiooni ning kohaldanud sellise suhte ebavõrdsust arvestades kõnealuse määruse tarbijalepingute sätteid. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist. VÕS § 152 järgi asub käendaja oma nõudes põhivõlgniku vastu uueks võlausaldajaks endise võlausaldaja asemele ning see ei muuda vaidlusaluse nõude olemust (uue võlausaldaja nõue tuleneb jätkuvalt endise võlausaldaja ja põhivõlgniku sõlmitud lepingust), kuid eeltoodust ei tulene järeldust, et käendaja omandab uue võlausaldajana põhivõlgniku (praegusel juhul tarbija) suhtes ühtlasi endise võlausaldaja (praegusel juhul äri- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja (s.o tugevama lepingupoole)) positsiooni. Praegusel juhul kasutas hageja kui uus võlausaldaja põhivõlgniku (kostja) vastu nõuet esitades oma õigusi iseenda positsioonis (st isiku positsioonis, kes ei ole äri- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja). Seega tuli kohtutel määrata hagi kohtualluvus, arvestades, et uus võlausaldaja (hageja) on esitanud nõude põhivõlgniku (kostja) vastu, kes on temaga võrdses positsioonis (nii hageja kui ka kostja on tarbijad), ning tähtsust ei ole sellel, et eelmise võlausaldaja (krediidiandja) võimalikus nõudes põhivõlgniku (kostja) vastu oleks nende positsioonid ebavõrdsed. Kolleegiumi eeltoodud seisukohta toetab alljärgnev praeguse olukorraga sarnaseid olukordi käsitlev Euroopa Kohtu praktika. Euroopa Kohus on andnud juhised Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamiseks olukorras, kus krediidiasutus on sõlminud krediidilepingu kahe solidaarvõlgnikuga (tarbijad) ning solidaarvõlgnik, kes on tasunud teise solidaarvõlgniku osa ühisest võlast, on esitanud viimase vastu tagasinõude. Euroopa Kohus leidis, et krediidilepingu solidaarvõlgnike vaheline tagasinõue kuulub kõnealuse määruse lepinguid puudutavate asjade alla ning seejuures ei ole asjakohane seisukoht, et solidaarvõlgnikud on mõlemad tarbijad ja et neile peaks kohaldama tarbijalepingute kohta sätestatud kohtualluvuse eeskirju, sest Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei kohaldata neid norme kahe tarbija vahelistele suhetele (vt Euroopa Kohtu 15. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr C-249/16, Saale Kareda vs. Stefan Benkö, p-d 33 ja 45). Samuti on Euroopa Kohus käsitlenud kohtualluvuse reeglite kohaldamist olukorras, kus uus võlausaldaja (äriühing) soovis teise äriühingu vastu maksma panna talle loovutatud nõudeid, mis tulenesid eelmise võlausaldaja (eraisiku) ja äriühingu vahelisest agendilepingust. Euroopa Kohus selgitas, et nõuete omandaja, kes oma kutsetegevuses pöördub kohtusse, et rahuldada tarbijalepingust tulenev loovutatud nõue, ei saa tugineda tarbijalepingute valdkonnas ette nähtud erikohtualluvuse normidele, kuna nende eesmärk on majanduslikult nõrgema ja juriidiliselt vähem kogenud poole 4(6)
2-19-4463 kaitse (vt Euroopa Kohtu 19. jaanuari 1993. a otsus kohtuasjas nr C-89/91, Shearson Lehman Hutton Inc. and TVB Treuhandgesellschaft für Vermögensverwaltung und Beteiligungen mbH, p-d 20–24). Kolleegium viitab ka Euroopa Kohtu lahendile, milles leiti, et kindlustuslepingute puhul (mille kohta kehtivad samuti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse põhjenduste p 18 järgi nõrgema poole kaitseks erireeglid) ei saa liiklusõnnetuses kahju kannatanud poole nõuded omandanud sotsiaalkindlustusasutus oma nõudes õnnetuse eest väidetavalt vastutava isiku kindlustusandja vastu tugineda kindlustusvõtja kasuks sätestatud kohtualluvuse eriregulatsioonile. Seda põhjusel, et kindlustuse valdkonna majandus- ja kutsetegevuses osalejate vahelistes suhetes ei saa eeldada, et üks isik oleks teisega võrreldes nõrgemal positsioonil, mistõttu ei ole nende eriline kaitse õigustatud. Samas märgiti, et kohtualluvuse erinormidele saaks tugineda see liiklusõnnetuses otseselt kahju kannatanud poole nõuded omandanud isik, keda ennast võib käsitada nõrgema poolena (vt viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas nr C-347/08, p-d 40–45). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu osutatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas nr C-147/12 ei ole analoogia korras praeguse asja kohtualluvuse üle otsustamisel asjakohane, sest viidatud lahendis anti juhiseid olukorra jaoks, mis puudutas äriühingute (ja äriühingu juhatuse liikme) vahelisi suhteid, mistõttu küsimust asjas kohaldatud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tarbijalepingute sätete rakendamise võimalusest tekkida ei saanud. Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus ekslikult, et esitatud hagi kohtalluvus tuleb kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao (kohtualluvus tarbijalepingute puhul) sätete järgi.
12.Kolleegium vastab järgnevalt küsimusele, kas esitatud hagi kohtualluvus tuleks kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 2. jao (valikuline kohtualluvus) art 7 järgi. Määruse art 7 sätestab: „Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis: 1) a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana: – müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, – teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada; c) kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a [---].“ Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas käsitada käendaja (hageja) tagasinõuet põhivõlgniku (kostja) vastu Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 tähenduses lepingut puudutava asjana, sest kohtute tuvastatud asjaoludel soovib hageja kostja vastu maksma panna talle üle läinud krediidiandja nõuet tulenevalt kostja ja krediidiandja sõlmitud laenulepingust (tarbijakrediidilepingust), st hageja nõude alus on otseselt seotud eeltoodud kostja ja krediidiandja vahelise lepinguga. Kolleegium osutab ka Euroopa Kohtu lahendile, mis puudutab krediidilepingu solidaarvõlgnike vahelist tagasinõuet, kus asuti seisukohale, et selline nõue on kõnealuse määruse art 7 p 1 järgi lepingut puudutav asi. Euroopa Kohus selgitas, et lepinguid puudutavate asjade alla kuuluvad kõik kohustused, mille alus on leping, mille täitmata jätmisel hageja hagi põhineb, ning et kuivõrd solidaarvõlgniku tagasinõude põhjus on ise seotud lepingu olemasoluga, siis oleks määruse kohaldamisel kunstlik lahutada need õigussuhted lepingust, mis need tekitas ja mis on nende alus (vt viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas nr C-249/16, p-d 26–33). Kolleegium leiab, et hagi kohtualluvuse määramisel saab lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 alap b teisest taandest. Euroopa Kohtu praktika kohaselt seisneb teenuse osutamine krediidilepingus selle summa andmises krediidiasutuselt krediidisaajale tasu eest, mida krediidisaaja maksab intressi vormis, ning sellist krediidilepingut tuleb pidada teenuse osutamise lepinguks 5(6)
2-19-4463 Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 alap b teise taande tähenduses. Samas selgitas Euroopa Kohus, et teenuse osutamise kohaks kõnealuse sätte tähenduses on krediidi andmise korral selle krediidiasutuse asukoht (kui tagasinõude aluseks oleva kohustuse täitmise koht) (vt viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas nr C-249/16, p-d 34–44). Ringkonnakohus on tuvastanud, et laenuleping sõlmiti krediidiandjaga, kes on Eestis registreeritud ja tegutsev äriühing. Seega allub asja lahendamine vaidlusaluse määruse art 7 p 1 alap b teise taande järgi Eesti kohtutele.
13.Ülaltoodust lähtudes tõlgendasid ja kohaldasid alama astme kohtud valesti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätteid. Kolleegium saadab asja vastavalt hageja taotlusele Harju Maakohtule.
14.Asja uuel läbivaatamisel tuleb Harju Maakohtul ühtlasi kontrollida, kas pooled on laenulepingus sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe (toimikust nähtuvalt ei ole asjas esitatud kostja ja krediidiandja sõlmitud laenulepingut). Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 p 1 esimeses lauses sätestatakse, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et Eesti õigus ei võimalda tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku vahel leppida kokku kohtualluvuses (vt TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Samas ei ole teada, kas laenulepingu pooled võivad olla laenulepingus sõlminud TsMS § 104 lg 3 p 2 järgse kokkuleppe (st kas kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (vt viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10)). Kui laenulepingu pooled on sõlminud kokkuleppe spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks, tuleb selgeks teha, milline oli nende sellekohane tahe. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus ei reguleeri küsimust, milline kohus liikmesriigi sees peab asja lahendama.
15.Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale määruskaebuselt tasutud kautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.