Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetluskulude jaotus

usaldusväärsusele. Krediidi taotleja taust ning taotlejaga infovahetus oli tavapärane, hageja toimis tavapärase hoolikusega ning hagejal ei tekkinud kahtlust, et taotleja võiks esitada valeandmeid või muul moel pettuse abil krediiti taotleda. Hageja märkis, et tema jaoks on arusaamatu, miks jättis kostja II ID-kaardi ja selle paroolide vargusest politseile teatamata, arvestades, et varastati ka igapäevaseks sidepidamiseks vajalik telefon ning isikut tõendav dokument. Hageja arvates pole kostja II jutt usutav ka seetõttu, et miks kandis isik, kes IDkaarti allkirjastamiseks kunagi ei kasuta, sellega koos kaasas paroole. Hageja oli seisukohal, et kostjate isikud olid piisavalt tuvastatud. 30.07.2019 toimunud kohtuistungil oli hageja seisukohal, et tõendatud pole asjaolu, et kostja II ei kirjutanud ise lepingutele alla. Ka praegu on ta kostja I juhatuse liige. Hageja arvates pole ka kriminaalmenetluses tõendatud, et kostja II ei oleks lepingut allkirjastanud. 12.09.2019 esitas hageja enda seisukoha ning vaidles vastu kostja II väidetele. Hageja hinnangul kostja II vassib ning tema väited ei lähe kokku tema poolt esitatud PPA tõendiga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt andis kostja II politseile ütlusi, et ta tutvus Rxxxxx Mxxxxxa 2018.a juuli alguses ja andis temale oma ID-kaardi ja paroolid, et ta registreeriks kostja II nimele Maxveipline OÜ. Äriregistri väljavõtte kohaselt on Maxveipline OÜ põhikiri kinnitatud 14.06.2018 ning Tartu Maakohtu registriosakonnas on tehtud kanne 21.06.2018 ja juhatuse liikmeks kanti kostja II. Kostja I osas on esmakanne tehtud 20.07.2012 ning viimane muutmiskanne 21.06.2018. Kostja I registreerimisajaks ei olnud seega Maxveipline OÜ olemas. Hageja hinnangul ei näita äriühingu juhatusse kuulumine seda, et ta ei võiks kuuluda mõne muu äriühingu juhatusse. Ka kostja II alkoholiprobleemid ei tõenda seda, et ta ei saanud lepinguid allkirjastada. Kostja II vastusest tulenevalt oli ta 2018.a suvel piisavalt adekvaatne, et käia ametiasutuses ja vormistada endale uus ID-kaart ja anda see oma uuele tuttavale. Kostja II väited on paljasõnalised ja tõendamata. Lisaks märkis hageja, et ta ei ole kunagi väitnud, et kostja II teostas tankimised isiklikult. Hageja väljastas kütusekaardid kostjale I ning tankimised on teostatud kostja I majandustegevuse raames kostja I esindajate poolt kostja I nimel. Hageja esitas enda lõppseisukohad, milles teatas, et ei soovi esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ega muid dokumente. Kostja II vastuväited 06.02.2019 esitas kostja II vastuse hagile. Kostja II ei tunnistanud hagi. Kostja II selgitas, et 2018.a juuni esimeste päevade ühe päeva teisel poolel sõitis kostja II Tallinna linnas trammiga nr 2. Mõne aja pärast trammist väljumist avastas kostja II, et tal on käekotist kadunud mobiiltelefon, ID-kaart ja paberkandjal ID-kaardi paroolid. Kostjal II oli alust eeldada, et need varastati trammis. Kostja II ei tahtnud vargusest teatada politseisse. Kostjal II puudus vajadus kaduma läinud ID-kaardi paroolide blokeerimiseks, sest ta ei kasutanud neid varguse ajani. Alates detsembri lõpust 2018.a hakkasid kostjale II saabuma posti teel saadetised erinevatest riigiorganitest ja -asutustest. Suurem osa neist olid võlgnevuse meeldetuletused või hagimaterjalid kohtutest. Kohtudokumentidest sai kostja II teada, et temale teadmata on ta kostja I juhatuse liige, kellel on rida kohustusi erinevate võlausaldajate ees. Selle ajani ei teadnud kostja II mitte midagi kostjast I ning kostjaga I sõlmitud lepingutest ega tema võlausaldajatest. Kostja II blokeeris enda ID-kaardi paroolid ja sai mõne aja pärast uued. Pärast algatatud kohtuvaidlusi, sai kostja II äriregistrist teada, et kostja I on asutatud 20.07.2012 kostjale II tundmatu Vxxxxxxx Lxxxxxxxxx poolt. Koos kostjaga II on kostja I juhatuse liikmeks kostjale II tundmatu Jxxxxxxv Kxxxxxxxx Kanne kostja II juhatuse liikme

kohta on kinnitatud 21.06.2018 elektrooniliselt esitatud avalduse alusel, mis oli registrile esitatud 07.06.2018 ehk kohe pärast vargust. Kostja II vastuse esitamise kuupäevaga on tema suhtes algatatud 2 kohtumenetlust Harju Maakohtus, milledes on nõuded kostja II arevates esitatud sama skeemi järgi nagu käesolevas menetluses – kostja II kui käendaja vastu. Kostja II ei tea ühtki kaaskostjat, nad on tema jaoks tundmatud isikud. Kostja II sõnul oli kostja I asutatud või kasutatakse praegu selleks, et saada tulu, jättes selle eest tasumata. Kostja II arvates on ilmselge, et temale teadmata isikud kasutasid tema ID-kaarti kuritegude toimepanemiseks. Kõik dokumendid, mille alusel on nõuded esitatud, on vormistatud/allkirjastatud kostja II nõusolekuta digitaalselt. Kostja II teatas, et tema 29.01.2019 avalduse alusel on algatatud kriminaalmenetlus. Kostja II leidis, et on kelmuse ohver ning talle pole teada, kes on tegelikud kasusaajad. Kostja II märkis, et antud kohtuvaidluses ei ole eluliselt usutav, et kostja II ostis hageja tanklatest kütust ja/või kasutas seda ise, sest tal puudub nii sõiduk kui juhiload. 30.07.2019 toimunud kohtuistungil märkis kostja II esindaja, et kostja II sõnul oli ID-kaart varastatud ning seetõttu läksid nad politseisse. Hiljem olevat kostja II teatanud, et ta siiski ise andis oma ID-kaardi koos paroolidega kellelegi, kes pidi tegelema kostjale II äriühingu asutamisega. Kostja II ei ole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud. Kostja II asus seisukohale, et hagejaga sõlmitud tehingu saab tühiseks tunnistada, sest kostja II ei ole enda ID-kaardiga digiallkirjastanud lepingut ega tehingut hiljem heaks kiitnud. Asjaolud, et kostjal II puudub auto ja juhtimisõigus ning tangitud on juulis, tõendavad kaudselt, et kolmas isik on seda teinud. TsÜS § 129 alusel võib jätta kostja II vastu nõude rahuldamata. 16.08.2019 esitas kostja II enda seisukoha, milles leidis, et käendusleping ei ole kehtiv ja hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Kõik lepingud on digiallkirjastatud kostja II nõusolekuta, kasutades pahatahtlikult tema ID-kaardi paroole. Kostja II ei ole lepingute allkirjastamist hiljem heaks kiitnud. Seega on kostja II identiteeti kasutades tehtud tehing tühine. Tühise lepingu alusel saadu peab tagastama tegelik kasusaaja, kelleks saab olla kriminaalmenetluses tuvastatav isik. Kostja II selgitas, et vastab tõele, et 2018.a juunikuu alguses varastati kostjale II kuuluv ID-kaart koos paroolidega. Mõne aja pärast vormistas kostja II uue ID-kaardi ja 2018.a juuni lõpus andis ta selle koos paroolidega Rxxxxx Mxxxxxx. Kostja II oli kindel, et juuni alguses varastatud ID-kaardiga allkirjastati hagejaga sõlmitud lepingud. Rxxxxx Mxxx on käesolevalt kuulutatud tagaotsitavaks. Kostja II ei teatanud varem Rxxxxx Mxxxxxx ID-kaardi ja paroolide andmisest, sest tal puudus kahtlus, et Rxxxxx Mxxx võiks toime panna sellise kuriteo. Kostja II rõhutas, et ID-kaart ja paroolid olid antud Rxxxxx Mxxxxxx konkreetse eesmärgiga – asutada kostja II nimele Maxveipline OÜ. Nimetatud ettevõtte kohta oli 21.06.2018 avatud äriregistrikaart. Kostja II oli seisukohal, et nimetatu tõendab kaudselt, et kostjal II oli kostja I registreerimise ajaks enda äriühing ning tal ei olnud vajalik osalemine teistes äriühingutes. Kostja II sõnul on tõendatud, et tankimiste ajal viibis kostja II ühe ööpäeva politseijaoskonnas, mis tähendab, et ta ei saanud 06. ja 07.07 tankida. Kuna kostjal II oli 2018.a suvel alkoholiprobleem, viibis ta suure osa suvekuudest arestimajas. Ilmselge on see, et sellel ajal ei saanud ta kasutada oma ID-kaarti. Kostja II ei esitanud enda lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Käesolevalt ei ole vaidlust selle üle, et 02.07.2018 on sõlmitud kliendikaardileping nr O087894, milles on poolteks märgitud AS Olerex ja RoyalGroup OÜ (tl 6-7). Lepingul on hageja töötaja ja kostja II digiallkirjad. Samal kuupäeval on sõlmitud käendusleping (tl 8), milles on poolteks märgitud AS Olerex ja kostja II. Sellel lepingul on samuti hageja töötaja ja kostja II digiallkirjad. Kostja II vastu esitatud nõue tuleneb 02.07.2018 käenduslepingust. Kostja II esitatud vastuväidetest lähtuvalt on ta seisukohal, et käendusleping on tühine, sest tema teadmata ja nõusolekuta on kasutatud tema ID-kaarti ja paroole käenduslepingu sõlmimiseks ning ta ei ole seda tehingut hiljem heaks kiitnud. Hageja leidis, et kostja II jutt ei ole usutav ning asjas pole leidnud tõendamist, et kostja II poleks ise käenduslepingule alla kirjutanud. Seega vaidlevad pooled käenduslepingu kehtivuse üle. Selleks, et lahendada hageja rahalist nõuet kostja vastu, peab kohus esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv või mitte. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud asjaolu, et Rxxxxx Mxxx või keegi kolmas isik kasutas kostja II identiteeti 02.07.2018 käenduslepingu sõlmimiseks. Kostja II on menetluses andnud kolm erinevat versiooni selle kohta, kuidas tema ise ei saanud lepingut sõlmida ja on enda korduvalt muutnud selgitusi selle kohta, millisel viisil tema IDkaart koos paroolidega tema valdusest välja läks. Kohus märgib, et poole selgitus ei ole asjas tõendina käsitletav. Kostja II ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks tuvastatud, et kostja II ei digiallkirjastanud ise käenduslepingut. Menetluses esitatud asjaolud ja kogutud tõendid viitavad sellele, et kostja II identiteeti ei ole kellegi kõrvalise isiku poolt kasutatud käenduslepingu sõlmimiseks. Kostja II antud selgitused on paljasõnalised ja vastuolulised ning kõik need versioonid on tõendamata. Seejuures on kõik versioonid esitanud kostja II esindaja, mitte kostja II ise. Esmalt väitis kostja II esindaja, et kostjalt II varastati ID-kaart ja selle paroolid juuni alguses 2018 trammis sõites. Uue ID-kaardi taotles kostja II alles pärast võlanõuete saamist detsembris 2018. Seejärel märkis kostja II esindaja 30.07.2019 toimunud istungil, et kostja II olevat hiljem teatanud, et ta siiski ise andis oma ID-kaardi koos paroolidega kellelegi, kes pidi tegelema kostjale II äriühingu asutamisega. 16.08.2019 seisukohas selgitas kostja II esindaja aga, et 2018.a juunikuu alguses varastati kostjale II kuuluv ID-kaart koos paroolidega. Mõne aja pärast vormistas kostja II uue IDkaardi ja 2018.a juuni lõpus andis ta selle koos paroolidega Rxxxxx Mxxxxxe, et ta registreeriks kostja II nimele äriühingu Maxveipline OÜ. Samuti selgitas kostja II, et ta ei teatanud varem Rxxxxx Mxxxxxe ID-kaardi ja paroolide andmisest, sest tal puudus kahtlus, et Rxxxxs Mxxx võiks toime panna sellise kuriteo. PPA 14.10.2019 tõendist (tl 137) nähtub, et kostjale II väljastati ID-kaart 17.04.2018 (kehtivusega 28.03.2018-28.03.2023) ning see tunnistati kehtetuks 19.10.2018 seoses kaotusega. Uus ID-kaart väljastati kostjale 01.11.2018 (kehtivusega 22.10.2018-22.10.2023). Nimetatud tõend ei toeta täielikult ühtegi kostja II versiooni oma ID-kaardi valduse tahtevastase lõppemise kohta. Tõend võib toetada osaliselt esimest versiooni, et kostja II kaart võidi varastada juunis 21018 ja uue kaardi sai ta 2018.aasta lõpupoole, kuid siis jääb aga küsimus, miks teatas kostja II kaardi kadumisest/vargusest alles üle 4 kuu hiljem. Samuti on nimetatud tõendi alusel võimalik ka see, et kostja II andis ise 208.a suvel oma kaardi koos paroolidega kõrvalisele isikule, kuid jällegi ootas ta kaardi kadumisest teatamisega mitu kuud. Täielikult kummutab nimetatud PPA tõend aga kostja II väited, et ta sai juba 2018.a suvel juba uue kaardi, mille ta andis kasutamiseks kõrvalisele isikule. Seega pole tuvastamist leidnud asjaolu, et pärast vargust andis kostja II oma uue ID-kaardi kolmandale isikule.

25.03.2019 ja 31.07.2019 PPA vastustest (tl 94 ja 118) nähtuvalt esitas kostja II kuriteoteate, milles märkis, et 2018.a juunikuu alguses varastati temalt tundmatu isiku poolt tema ID-kaart ja paroolid, mobiiltelefon ja rahakott. Kriminaalmenetlus algatati 05.02.2019.a. Seega ei olnud kosja II ka koheselt pärast väidetavat vargust teavitanud politseid ning seetõttu ei tunnistatud ID-kaarti õigeaegselt kehtetuks. Kostja II on politseis andnud ütlusi, et ta ise andis oma ID-kaardi ja paroolid Rxxxxx Mxxxxxx konkreetse eesmärgiga. Sama on kostja II selgitanud ka enda kirjalikus vastuses kohtule. PPA vastustega ja kostja II selgitustega on kohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et vargust 2018.a juuni alguses ei saanud toimuda. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, et kostja II kindlasti andis enda ID-kaardi ja paroolid Rxxxxx Mxxxxxx. Nimetatu on vaid kostja II paljasõnaline väide, sest kriminaalmenetluses pole esitatud kellelegi kahtlustust ega kedagi süüdi mõistetud. Isik pole tuvastatud ka muud moodi. Kostja II on viidanud Riigikohtu 21.12.2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 ja leidnud, et lähtudes nimetatud otsuses esitatud seisukohtadest on ka käesolev käendusleping tühine. Nimetatud viitega seoses märgib kohus, et selles lahendis kirja pandud Riigikohtu seisukohad käesolevas asjas ei saa kohalduda. Lahendi 3-2-1-135-16 p-s 1 märgitu kohaselt oli kriminaalmenetluses juba enne hagi esitamist tuvastatud, et kostja identiteeti kasutati teise isiku poolt tehingute tegemiseks. Käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub, et kriminaalmenetlus jätkub ning kellelegi kahtlustusi esitatud ei ole. Seega pole kriminaalmenetluses tuvastatud kas üldse on kostja II identiteeti kellegi teise poolt kasutatud lepingute sõlmimiseks. Ülaltoodust lähtuvalt on kohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et tõendatud pole kostja II väited selles osas, et keegi teine kasutas tema identiteeti lepingute sõlmimiseks. Seega on võimalik järeldada, et kostja II kasutas enda ID-kaarti käenduslepingu allkirjastamiseks ise. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv ning täidetav. Asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei esine ka muid seadusest tulenevaid aluseid, mille tõttu käendusleping võiks olla kehtetu. Võlaõigusseadus (VÕS) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab kostjale I väljastatud kütusekaartidega tangitud kütuse ja ostetud kauba eest põhivõlgnevust summas 5846,84 eurot. Hageja on esitanud 01.08.2019 koostatud arve nr 50510763635 (tl 10) summas 5846,84 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et kütusekaardid on kostjale I tema esindajate kaudu väljastatud ning arvel märgitud koguses kütust tangiti ja kaupa osteti. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kohtu hinnangul on hageja ja kostja II vahel sõlmitud tarbijakäendusleping, sest kostja II on füüsiline isik. VÕS § 145 lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude

hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu p 1.1 alusel kohustub käendaja võlausaldaja ees vastutama võlausaldaja ja kostja I vahel 02.07.2018 sõlmitud kliendikaardi lepingu nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu p-st 2.1 lähtuvalt võib hageja kui võlausaldaja nõuda eelnimetatud kohustuse täitmist omal äranägemisel kas käendajalt või võlgnikult ja käendajalt ühiselt. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt on vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 7500 eurot. Seega vastutab kostja II käenduslepingust tulenevalt põhivõlgniku ehk kostja I täitmata jäänud kohustuse eest, s.o põhivõlgnevuse eest ning lisaks kohustuse rikkumisest tuleneva viivise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 on kohustus solidaarne põhivõlgnikuga. Kostja II on nõude osas esitanud ainsate vastuväidetena vaid selle, et kostja II ei ole käenduslepingust kasu saanud- eluliselt ei ole usutav, et kostja II on kütust tankinud või kasutanud, sest tal ei ole autot ega juhtimisõigust. Samuti ei saanud kostja II tankida 06.07. ja 07.07.2018, sest ta viibis sellel ajal kainestusmajas. Kohus selgitab, et kuigi VÕS § 149 lg-st 1 lähtuvalt võib käendaja esitada ka vastuväiteid, mida võib esitada põhivõlgnik, peavad vastuväited olema seotud põhivõlgnikuga. Ka on käendajal võimalik esitada vastuväiteid käenduslepingust tulenevalt. Ülalnimetatud vastuväited on kostja II esitanud enda isiku kui käendajaga seonduvalt. Need vastuväited ei tulene käenduslepingust ning neid ei saa nõude hindamisel arvestada. Vaidlust pole selles, et hageja väljastas kostjale I kütusekaardid ning nendega on arvel nr 505-10763635 (tl 10) märgitud ulatuses tangitud kütust ning ostetud autokaupasid. Kostja II pole väitnud, et ka põhivõlgnik kaupu ei osanud või kütust ei tankinud. Kuna kostja II vastutus tuleneb käenduslepingust, ei pidanudki tema ise olema kasu saaja- piisas kui kasu sai (kaubad ja kütuse ostis) põhivõlgnik. Seetõttu ei oma asja tähtsust kostja II väited, et kostjal II puudus vajadus/võimalus ise tankida. Kohtu hinnangul on põhivõlgnevus põhjendatud ja tõendatud ning kostja II vastutab selle täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Põhivõlgnevus ei ületa lepingus kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat 7500 eurot ning hagejal on õigus seda nõuda kostjalt II. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 5846,84 eurot. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Hageja on hagiavalduse kohaselt arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist 0,15% päevas alates arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast (12.08.2018) kuni hagiavalduse esitamiseni (15.10.2018). Hageja on esitanud selle kohta viivise arve nr VA019752 summas 175,41 eurot (periood 12.08.2018-31.08.2018), arve nr VA020101 summas 263,11 eurot (periood 01.09.2018-30.09.2018) ja viivise raporti summas 131,55 (perioodil 01.10.2018-15.10.2018). Hageja on viivist arvestanud kokku summas 570,07 eurot. Kuivõrd hageja põhinõue kostja II vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt II välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel viivis 0,15% päevas. Seega on lepingus kokku lepitud kõrgem viivise määr kui on seadusjärgne viivise määr. Küll aga märgib kohus, et kuna käesolevalt on sõlmitud tarbijakäendusleping, laieneb käendajale ka tarbijakaitse sätted, olenemata sellest, et kostja II on põhivõlgniku ehk kostja I juhatuse liige. Kohus selgitab, et alates 05.04.2011 näeb VÕS § 143 lg 1 ette, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Muudatuse eesmärgiks oli parandada füüsilistest isikutest käendajate olukorda ja vältida kohtupraktikas tekkinud piiritlemisprobleeme (VÕS 2016.a kommenteeritud väljaanne I, lk 751 p 3.1.1.). Enne 05.04.2011 kehtinud VÕS regulatsiooni kohaselt ei laienenud äriühingute juhatuse liikmetest käendajatele tarbijakaitsesätted, sest nad olid seotud põhivõlgniku majandustegevusega ning ei vajanud seetõttu kaitset. Uus regulatsioon kaitseb kõiki füüsilisi isikuid ühetaoliselt ning juhatuse liikmetest käendajatele laienevad nüüd samuti tarbijakaitsesätted, sh ka viivise määra osas. Kohus peab omal algatusel kontrollima viivisearvestust, sh viivisemäära, sest tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega (vt Riigikohtu 06.02.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-184-12 p 31). Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 0,022% päevas. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Viivis põhinõudelt 5846,84 eurot perioodil 12.08.2018-15.10.2018 on 83,61 eurot ning see tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab lisaks viivisele ka jooksvat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 16.10.2018 kuni nõuete täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Võlgnevuse 5846,84 euro osas tuleb sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 16.10.2018 kuni 06.12.2019 kostjalt välja mõista summas 536,39 eurot (8%365px5846,84€x417p). Kohus mõistab kostjalt II hageja kasuks välja viivise summas eurot 620 eurot (83,61+536,39). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täieliku tasumiseni tuleb kostjalt II välja mõista viivis seadusjärgses määras tagastamata põhisummalt 5846,84 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista kokku 6466,84 eurot, millest 5846,84 eurot on põhivõlgnevus ja 620 eurot sissenõutavaks muutunud viivised. Nimetatud summad kuuluvad täitmisele solidaarselt kostjaga I, kelle suhtes kohus tegi 23.08.2019 osaotsuse.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS §-st 163 ning arvestades nõuete rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 65% ulatuses kostja II kanda ja 35% ulatuses hageja kanda. Kohus andis 01.11.2019.a määrusega pooltele tähtaja taotluste, sh menetluskulude nimekirja taotluse, esitamiseks. Kostja II kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu loeb kohus, et kostjal II puuduvad käesolevas menetluses kulud, mille hüvitamist ta sooviks. Kohus ei määra kostja II menetluskulusid käesolevalt rahaliselt kindlaks. Hageja märkis, et tema menetluskuludeks on riigilõiv 550 eurot. Kostja II ei ole hageja menetluskuludele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 550 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le 1, mille hageja on tasunud vastavalt seaduses ettenähtud määrale. Kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista hageja menetluskuludest 65%, s.o 357,50 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.