2-18-113713/13 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue tuleneb Tele2 Eesti AS ja kostja vahel 05.09.2013.a sõlmitud liitumise- ja teenuseosutamise lepingust nr 300903467 ning 21.09.2016.a sõlmitud müügilepingust, mille alusel Tele2 Eesti AS müüs kostjale järelmaksuga seadme Apple iPhone SE. Tele2 Eesti AS loovutas nõude kostja vastu hagejale. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Kohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 444 lg 4 kohaselt võib kohus sama paragrahvi lõikes 3 nimetamata otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus täiendab otsust käesoleva seadustiku § 448 lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi. TsMS § 448 lg 41 sätestab, et sama seadustiku § 444 lõike 4 alusel tehtud kirjeldava või põhjendava osata otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele otsuse täiendamisest ei teatata. Kohus võib kohtuotsuse tervikuna koostada ka käesoleva seadustiku § 444 lõigetes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 448 lg 42 sätestab, et kui menetlusosaline ei ole kohtule sama paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ja kohus jätab hagi rahuldamata osaliselt leppetrahvi ning sissenõudmiskulude nõuete osas. Hagiavalduse p. 1.6 kohaselt on liitumislepingu sõlmimisel klient kinnitanud, et ta nõustub tähtajalise lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma leppetrahvi. Leppetrahvi summa on lepingu tähtaja lõpuni jäävad perioodi ja kliendi poolt valitud paketi kuumaksumuse korrutis. VÕS § 383 lg 32 sätestab, et lepingutingimus, mis raskendab taganemisõiguse kasutamist, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine. Kohus jätab hagi rahuldamata leppetrahvi nõudes, kuna leppetrahvi kokkulepe on tühine VÕS § 383 lg 32 alusel. Hagiavalduse kohaselt toimus kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni kostjalt võlgnevuse sissenõudmine Creditreform Eesti OÜ inkassomenetluses, mille käigus on kostjale saadetud 3 meeldetuletuskirja, tehtud toiminguid kostja kontaktandmete otsimiseks ja õigsuse kontrollimiseks ning kohtuväliste lahenduste pakkumiseks ja maksekokkulepete sõlmimiseks. Kuigi VÕS § 115 lg 1 alusel on teatud tingimustel professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluses hüvitatav (Riigikohtu 09.02.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29), ei tähenda see seda, et samas korras oleks hüvitatavad inkassofirma kaasamisega seotud kulutused. Inkassofirmal ei ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks ning seetõttu rikub inkassobüroo kaasamine võlausaldaja kohustust kahju vähendada (VÕS § 139 lg 2) (Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 2-13-15654). Kohus leiab, et hagiavaldus puuduvad asjaolud, mille põhjal kohus saaks asuda seisukohale, et hageja on kahju kandnud. Käesolevas asjas pole hageja selgitanud muud, kui et kandis kahju seoses võla sissenõudmisega. Hagiavaldusest pole võimalik järeldada, et see teenus oli vajalik ja aitas kaasa vaidluse lahendamisele. Hageja on hagiavalduses vaid märkinud, et on kasutanud võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoteenuseid, kuid puuduvad andmed, millises ulatuses ja mis konkreetseid teenuseid on hageja kasutanud ning kas inkassofirmale on nimetatud summa tasutud. Hageja ei ole kulude kandmise vajadust põhistanud ega tehtud toimingute kohta tõendeid esitanud. Kohus ei saa esitatud andmete põhjal veenduda, et inkassofirma on osutanud hagejale vajalikku võlgnevuse sissenõudmise teenust. Mõistlikke võla sissenõudmise kulutusi ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Nendel põhjendustel jätab kohus hageja nõue võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks summas 40 eurot rahuldamata. Kohus peab vajalikuks hagejale osundada, et VÕS § 1132 lg 2 alusel nõude esitamisel tuleb hagejal kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendada, sest tegemist ei ole kahjust sõltumatu hüvitisemääraga nagu on kehtestatud VÕS § 1131 lg-s 1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 75% kostja ja 25% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitas koos hagiavaldusega menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks 285 eurot (riigilõiv kogusummas 145 eurot ning õigusabikulud summas 140 eurot). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja kulud summas 140 eurot selgelt põhjendamatud. Arvestades, et kohus lahendas hagi lihtmenetluses, ei saa hageja esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 90 eurot. Kohus leiab, et nii riigilõivu kui ka õigusabikulu näol on tegemist põhjendatud kulutusega, vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada menetluskuluna 176,25 eurot (90+145 x 0,75). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (176,25 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja kasutanud kohtumenetluse raames õigusabi, eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.