Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
27. november 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-14168
Tsiviilasi
Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistu hagi XX, YY ja CC vastu solidaarselt kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1043,96 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistu (registrikood 80177327), lepinguline esindaja Sulev Mander Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Jätta Harju Maakohtu 25. juuni 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid täienda otsuse õiguslikke põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega mõisteti YY-lt ja CC-lt solidaarselt Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistu kasuks välja 1043,96 eurot, menetluskulud 3581,60 eurot ja menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti osas, millega mõisteti CC-lt riigi tuludesse välja õigusabi tasu (resolutsiooni p 4).
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda.
4.Määrata kindlaks Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistu hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista XX-lt Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistu kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 480 eurot.
5.Kohustada XX väljamõistetud menetluskuludelt Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistule viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Tallinn, E. Vilde tee 87 korteriühistu (hageja, ühistu) esitas 22. septembril 2017 Harju Maakohtule XX (kostja I), YY (kostja II) ja CC (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja 1043,96 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt lõppesid kostjate volitused korteriühistu juhatuse liikmetena 12. juunil 2013, mil üldkoosoleku otsusega valiti korteriühistu juhatuse liikmeteks BB, AA, ZZ ja VV (hageja seaduslikud esindajad). Kostja I oli äriregistrisse kantud korteriühistu juhatuse liikmena kuni 9. novembrini 2015, sest 12. juuni 2013 ja 18. juuni 2014 korteriühistu üldkoosolekute otsuste vaidlustamise tõttu (tsiviilasjades nr 2-13-34077 ja 2-13-38167) peatas kohus nende otsuste alusel registrikande tegemise. Seda asjaolu ära kasutades ja panka eksitades, sõlmis kostja I hageja nimel 27. detsembril 2013 Swedbank AS-iga teleteenuste lepingu internetipanga kasutamiseks ning volitas 27. mail 2013 selleks ka kostjaid II ja III. Kuni 17. juulini 2014 said hageja pangakontot käsutada üksnes kostjad. Alates nimetatud kuupäevast said hageja seaduslikud esindajad ja kostjad Swedbank AS-i nõudmisel käsutada hageja pangakontot vaid ühiselt.
6.veebruaril 2014 esitas hageja koristaja ÕÕ (töötaja) hagejale (esindusõiguse üle vaidlevatele pooltele – AA-le ja kostjale II) töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse põhjendusel, et hageja jättis talle maksmata töötasu alates 2013. a detsembrist. Pärast ülesütlemisavalduse saamist tasusid kostjad töötajale detsembri ja jaanuari töötasu ning saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni. Osaliselt jäid töötaja töölepingust tulenevad nõuded rahuldamata, mistõttu töötaja esitas 10. märtsil 2014 avalduse töövaidluskomisjonile saamata jäänud töötasu 56,71 euro ja hüvitise 783,60 euro saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 8. aprilli 2014. a otsusega nr 4-1/490 (töövaidluskomisjoni otsus) avalduse ning 6. augustil 2014 esitas töötaja kohtutäitur Mati Kadakule täitmisavalduse töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks. Kuna hageja vabatahtlikult täitedokumendis märgitud summat ei tasunud, debiteeris kohtutäitur 22. septembril 2014 hageja pangakontolt selle koos kohtutäituri tasuga. Kostjad tekitasid oma tegevusetusega hagejale kahju kokku 1043,96 eurot. Kostjatel oli ainukesena hageja pangakonto käsutamise õigus ning nad olid töötaja tasunõudest teadlikud. Vaatamata sellele nad töötajale õigeaegselt tasu ei maksnud, mistõttu töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles ning hagejal tekkis kohustus tasuda töötajale hüvitist. Kostjad olid teadlikud töövaidluskomisjoni otsusest ja selle alusel algatatud täitemenetlusest, kuid vaatamata korduvatele meeldetuletustele jätsid selle vabatahtlikult täitmata. Seetõttu tuli hagejal kanda ka kohtutäituri tasu (260,36 eurot). Kostjad tekitasid hagejale kahju süüliselt. Kostjad ei järginud seaduses sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardit, sest nad ei tegutsenud kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Kostjad ajasid hageja asja õigustamatult ja pahauskselt, sest neil ei olnud selleks volitust ning nende eesmärgiks oli hagejat kahjustada. Kostja I volituste lõppemine ja ühistu juhatuse liikmena pahauskne asjaajamine ajavahemikul 2 (11)
12.juunist 2013 17. juulini 2014 on tuvastatud jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjades nr 21611030 ja 2-17-19241. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostja I vastuväidete kohaselt oli ta 9. novembrist 2012 kuni 3. detsembrini 2015 volitatud hagejat esindama ja tegutses hoolsalt hageja huvides. Kui korteriühistu liige vaidlustab üldkoosoleku otsuse, ei ole see talle täitmiseks kohustuslik. Analoogia korras on see kohaldatav ka juhatuse liikme valimise otsusele. Kuna kostja I vaidlustas 12. juuni 2013 üldkoosolekul vastuvõetud otsused, ei olnud need kostjale I täitmiseks kohustuslikud kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Õige ei ole hageja väide, et töötaja esitas avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest talle ei makstud töötasu. Töötaja esitas avalduse omal soovil ja palus ennast töölt vabastada alates 1. veebruarist 2014. Hilisem töölepingu erakorraline ülesütlemine jäi kostjale I arusaamatuks. Isiklikul vestlusel töötajaga selgus, et erakorralise ülesütlemise avalduse oli koostanud UU ja selle sisu ei olnud töötajale selge. Töötajal ei olnud hagejale etteheiteid. Kostja I ei teadnud, et töötaja esitas avalduse töövaidluskomisjonile, sest kutset talle ei saadetud. Töövaidluskomisjonis oli töötaja lepinguliseks esindajaks ühistu liige UU ning hageja esindajaks AA. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 25. juuni 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1043,96 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 3581,60 eurot ja sellelt viivise seadusjärgses määras. Kostjalt III mõistis maakohus riigituludesse välja määratud esindaja tasu kahe võrdse osamaksena kokku 648 eurot. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste tähtsust omavate asjaolude üle:
24.mail 2013 toimus üldkoosolek, millel kutsuti tagasi juhatuse liikmed AA, XX, VV ja ZZ ning kostjad ja GG valiti juhatuse liikmete kandidaatideks; - Harju Maakohtu 14. aprilli 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-34077 tunnistati kehtetuks 24. mai 2013. a üldkoosoleku otsused; - 12. juunil 2013 toimus üldkoosolek, millel kutsuti tagasi kostja I ja valiti uued juhatuse liikmed ning kostjad juhatuse liikmete hulka ei kuulunud; - 18. juunil 2014 toimus üldkoosolek, kus tehti uuesti otsus kostjate juhatusest tagasikutsumise kohta; - kostja I oli juhatuse liikmena registrisse kantud kuni 9. novembrini 2015; - kostjatel oli pärast 12. juuni 2013. a üldkoosoleku otsuse tegemist ligipääs hageja pangakontole Swedbank AS-is, millele uutel juhatuse liikmetel ligipääsu ei olnud; - töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati töötaja avaldus hageja vastu ja mõisteti hagejalt välja saamata jäänud töötasuna 56,71 eurot ja hüvitisena 783,60 eurot; - töötaja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks, kuid vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul otsust ei täidetud; - kohtutäitur debiteeris hageja kontolt 22. septembril 2014. a töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks koos täitekuludega 1102,29 eurot; - kostja III ei olnud hageja juhatuse liige alates 12. juunist 2013. Maakohtu hinnangul vaidlesid pooled selle üle, kas kostjad tekitasid hagejale kahju sellega, et nad ei maksnud hageja töötajale õigeaegselt töötasu ega täitnud vabatahtlikult töövaidluskomisjoni otsust olukorras, kus nad olemata hageja seaduslikud esindajad omasid ainsatena ligipääsu hageja pangakontole Swedbank AS-is. 3 (11) -
Maakohus tuvastas esmalt – asjas esitatud üldkoosoleku otsuste ja kostjate jaoks siduvate kohtulahendite pinnalt – et alates 12. juunist 2013 ei olnud kostjatel I ja II õigus olla hageja juhatuse liige, kuid nad jätkasid tegutsemist hageja asjaajajatena. Seejuures on kohtud mitmel korral nende asjaajamist pidanud õigustamatuks ja pahauskseks. Maakohus viitas mittetulundusühingu seaduse (MTÜS) § 19 lg 1 p-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-le 1. Kostja I väited, mille kohaselt oli tal õigus hagejat esindada 9. novembrist 2012 kuni 3. detsembrini 2015, ei ole millegagi põhistatud ega tõendatud. 12. juuni 2013. a üldkoosoleku protokolli kohaselt kutsuti tagasi juhatuse liikme ametikohalt kostja I. Sama otsuse kohaselt jätkas juhatus tegutsemist koosseisus BB, AA, ZZ, VV kuni 9. oktoobrini 2014. Otsusest nähtub, et alates 12. juunist 2013 ei kuulunud ükski kostjatest juhatuse liikmete hulka. 18. juuni 2014. a üldkoosolekul kinnitati 24. mai 2013 toimunud üldkoosoleku kokkukutsumise ja sellel vastu võetud otsuste tühisust. Kostjad kutsuti juhatusest teistkordselt tagasi. Seega kinnitas hageja üldkoosolek 18. juunil 2014 uuesti, et kostja I ei kuulunud hageja juhatuse liikmete hulka. Hageja ei ole kostjate tegevust juhatuse liikmetena heaks kiitnud.
14.aprillil 2015 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-34077 otsuse, millega tunnistas 24. mai 2013. a üldkoosoleku otsused kehtetuks osas, millega valiti uuteks juhatuse liikme kandidaatideks OO ning kostjad I ja II. 9. novembril 2015 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-38167 määruse, millega jäeti läbi vaatamata kostja I hagi korteriühistu vastu 12. juuni 2013. a üldkoosoleku otsuste tühistamiseks. Seega on hageja 12. juuni 2013. a üldkoosoleku otsused kehtivad. Lisaks jättis Harju Maakohus 25. mai 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-1454287 rahuldamata GG hagi korteriühistu vastu 18. juuni 2014. a erakorralise üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-16-11030 tuvastasid kohtud, et kostjal I puudus hageja esindusõigus alates 12. juunist 2013, kuid tal oli 22. aprillist 2013 kuni 12. juulini 2014 ligipääs hageja pangakontole ning kostja I tegutses käsundita asjaajajana. Tsiviilasja nr 2-14-2502 eelistungi protokollist nähtub, et kostjad osalesid istungil puudutatud isikutena ja kinnitasid kohtule, et nad tegutsevad hageja juhatuse liikmetena. Tsiviilasjas nr 2-17-18241 mõistis maakohus kostjatelt I ja II välja solidaarselt kahju hüvitise. Maakohus pidas kostjate asjaajamist õigustamatuks ja pahauskseks. Kostjad ei selgitanud enne asjaajamisele asumist välja hageja tahet. Kostjad ei olnud viidatud otsuse kohaselt alates 12. juunist 2013 hageja juhatuse liikmed. Tsiviilasjas nr 2-17-18241 esitas kostja II kohtule seisukoha, milles ta nõustus, et tegutses alates
12.juunist 2013 käsundita asjaajajana. 10. mail 2017 kinnitas maakohus tsiviilasjas nr 2-172795 kompromissi hageja ja kostja II vahel, mille kohaselt kohustus kostja II maksma hagejale kompensatsioonina 1000 eurot. Maakohtu hinnangul mõistsid kostjad, et neil puuduvad volitused hageja esindamiseks ning soovisid teha kõik nendest oleneva selleks, et saavutada esindusõiguse teostamist võimaldav registrikanne. Seega oli kostjate tahe suunatud sellele, et nad saaksid faktiliselt korteriühistut juhtida. Maakohtu hinnangul nähtus asjas kogutud tõenditest, et kostjate õigustamatu asjaajamine ühistu faktiliste juhtidena oli pahauskne. Isegi juhul, kui kostjate asjaajamine ei olnud pahauskne, ei ole kostjad asjaajamisel järginud korteriühistu juhatuse liikmetele vajalikku hoolsust. Kostjad on võtnud korteriühistule põhjendamatuid riske, mis on kaasa toonud kahju tekkimise ega täitnud hoolsuskohustust isegi siis, kui hageja seaduslikud esindajad juhtisid nende tähelepanu vajadusele kohustusi täita. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p-dele 1–3 ja lg-le 2, § 1020 lg-le 1, § 1022 lg-le 1, § 1024 lg-le 2, MTÜS § 32 lg-le 1 ja tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) §-le 35 ning kohtupraktikale. Swedbank AS-iga sõlmitud teleteenuste lepingutest nähtub, et kostjatel oli ligipääs hageja pangakontole ja õigus teha hageja nimel tehinguid olukorras, kus hageja seaduslikel esindajatel pangakontole ligipääs puudus. Eelnevat arvestades oli kostjatel kohustus teostada hageja
4 (11)
huvides ja kahju ärahoidmiseks rahalisi ülekandeid olukorras, kus hoolas juhatuse liige oleks pidanud seda tegema. Hageja pangakonto väljavõttest 13. septembrist 2013 kuni 25. märtsini 2014 nähtub, et töötajale maksti detsembri töötasu välja 27. veebruaril 2014, jaanuari töötasu 7. märtsil 2014 ja kasutamata puhkuse kompensatsioon 18. märtsil 2014. Ajal, mil hageja maksetega viivitas, tegutsesid kõik kolm kostjat hageja faktiliste ühingujuhtidena ja omasid ligipääsu hageja pangakontole. Hoolsalt käitudes oleks igaüks kostjatest pidanud tagama maksete õigeaegse teostamise, et vältida töötaja poolt töölepingu võimalikku erakorralist ülesütlemist ja sellest tulenevat hüvitise nõuet. Seega olid kostjad hageja asjaajajad, omamata selleks õigust ning kostjad olid pahausksed, jättes hageja kohustuse täitmata. Hageja seaduslik esindaja AA saatis 7. veebruaril 2014 e-kirja kõigile kolmele kostjale. Ekirjaga koos saatis ta kostjatele ühistu töötaja 6. veebruari 2014. a allkirjastatud avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning töötasu ja hüvitiste nõude. Hageja seaduslik esindaja palus summa koheselt maksta. Samas e-kirjas on märgitud, et töötaja oli pannud oma avalduse kostja III postkasti ning saatnud postiga kostjatele I ja II. Töötajal oli õigus esitada töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus, sest hageja oli jätnud talle töötasu tähtaegselt tasumata. Eelnevat töötaja õigust ei muuda ka kostja II esitatud kuupäevata ja töötaja allkirjaga avaldus, milles töötaja avaldas soovi lahkuda töölt omal soovil alates 1. veebruarist 2014. Avaldus ei tõenda asjaolu, et töötaja tegelikult ei soovinud esitada erakorralise ülesütlemise avaldust, vaid tahtis lahkuda omal soovil. Avaldus on vastuolus töötaja hiljem esitatud avaldusega ja kostjate endi käitumisega, kes ei teinud töötajale vajalikke palgamakseid väidetaval viimasel tööpäeval, vaid asusid palga ja puhkusetasu makseid tegema oluliselt hiljem. Samuti on see vastuolus kostjate 27. märtsil 2014. a eelistungil tsiviilasjas nr 2-14-2502 avaldatud väitega, mille kohaselt olevat hoopis hageja öelnud lepingu üles, sest töötaja ei täitnud oma kohustusi. Kostjad ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal tööleping töötajaga viimase omal soovil lõpetati. Töötaja tegelikku tahet töölepingulise suhte ülesütlemisel tõendab see, et töötaja pöördus avaldusega hüvitise saamiseks töövaidluskomisjoni ja osales selle istungil. Töötajal oli õigus avaldust muuta ja täiendada kooskõlas oma tegeliku tahtega. Kostja II esitas kohtule töötaja avalduse kuupäevaga 30. märts 2014, mille kostja II oli edastanud Tööinspektsioonile. Seega olid kostjad teadlikud töötaja poolt avalduse esitamisest töövaidluskomisjonile ning järgmisele päevale planeeritud istungi toimumisest. Avalduses kinnitas töötaja, et on saanud töötasu ja puhkusetasu täies mahus ega oma pretensioone. Töötaja allkirja kandev avaldus oli koostatud kostjate initsiatiivil. Juhul kui töötaja tõesti avaldusele alla kirjutas, ei pruukinud eesti keelt mitteoskav töötaja aru saada, mida täpselt ta avaldas. Avaldust ei koostanud ilmselt töötaja ise. Töövaidluskomisjoni 1. aprilli 2014. a istungi protokollist nähtub, et sellel osales töötaja isiklikult. Ta soovis saada töötasu 2014. a veebruari eest ja kolme kuu hüvitist. Töötaja loobus 2013. a detsembri ja 2014. a jaanuari töötasu nõuetest, sest nende kuude eest oli tasu makstud. Seega oli tema käitumine iseenesest kooskõlas 30. märtsi 2014. a avaldusega selles osas, et ta loobus nende tasude nõuetest, mis istungi toimumise ajaks olid makstud. Töötaja avaldas istungil, et tema juurde tuli kostja II ja ütles, et töötaja peab avaldusele alla kirjutama, misjärel talle makstakse rahad ära. Kostja II tõlkis talle avalduse sisu, mille kohaselt pidi töötaja saama jaanuari ja detsembri tasu ning lõpparve. Töötaja kinnitas, et ta eesti keelt ei valda ning pani avaldusele allkirja. Töötaja kinnitas, et tal oli saamata hüvitis ja veebruari palk, mille kohta kostja II avaldas, et teab seda, kuid talle on vaja kinnitust välja makstud summade kohta. Seega kostja II eksitas töötajat temalt 30. märtsi 2014. a avaldusele allkirja nõudmisel. Kostja II tegevus oli suunatud sellele, et saavutada töötaja nõude menetlemise lõpetamine töövaidluskomisjonis, kuid menetluse lõpetamine ei olnud kooskõlas töötaja tahtega. Kostjad rikkusid faktiliste ühingujuhtidena juhatuse liikme hoolsuskohustust sellega, et jätsid töötajale õigeaegselt töötasu välja maksmata. Sellises olukorras tekitasid nad ühistule kahju, 5 (11)
mis seisnes töötaja kasuks välja mõistetud hüvitises (783,60 eurot). Maakohus märkis, et kostjad ei selgitanud ega tõendanud, miks oli töövaidluskomisjoni otsus põhjendamatu. Kostjad ei ole välja toonud ega põhistanud ühtegi asjaolu, mis oleks välistanud töötaja õiguse nõuda saamata jäänud töötasu ja hüvitist olukorras, kus kostjad jätsid talle palgamaksed õigeaegselt teostamata. Kostjad ei ole selgitanud, miks nad olukorras, kus nad tegutsesid faktiliste ühingujuhtidena, ei vaidlustanud töötaja avaldust töövaidluskomisjonis ega hiljem selle otsust, kui pidasid nõudeid alusetuteks. Kostjad ei ole selgitanud, millisel alusel oleks istungil osalenud hageja seaduslik esindaja pidanud töötaja avaldusele vastu vaidlema. Lisaks jätsid kostjad alusetult ja pahatahtlikult täitmata töövaidluskomisjoni otsuse. Isegi juhul, kui kostjad oleksid olnud heausksed, ei saa nende käitumist pidada hoolsaks, sest nad pidid mõistma, mida toob täitemenetluses hagejale kaasa jõustunud lahendi täitmata jätmine. Vajadus lahendit täita pidi olema mõistetav kõigile kostjatele ning igal kostjal oli võimalus tagada lahendi täitmine.
6.augustil 2014 saatis kohtutäitur hagejale töövaidluskomisjoni otsuse alusel täiemenetluse alustamise teate. Kohtutäitur tegi hagejale ettepaneku otsuse vabatahtlikuks täitmiseks 10 päeva jooksul ja selgitas, et nõude vabatahtlikul täitmata jätmisel tuleb kohtutäituri tasu maksta täies ulatuses, s.o täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 241,20 eurot. Hageja seadusliku esindaja AA ja kostjate vahelisest 2014. a e-kirjavahetusest nähtub, et hageja teavitas kostjaid korduvalt vajadusest täita töövaidluskomisjoni otsust. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kohtutäitur debiteeris hageja kontolt 22. septembril 2014 1102,29 eurot. Seega viis kostjate tegevusetus olukorrani, kus hageja maksis kohtutäituri tasu (260,36 eurot). Eelnevat arvestades leidis maakohus, et kostjad tekitasid õigustamatu ja pahauskse asjaajamisega hagejale solidaarselt kahju. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1043,96 eurot. TsMS § 442 lg 8 alusel ei pea hindama nõude rahuldamise võimaluse teisel alternatiivsel alusel. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Maakohus hindas TsMS § 175 lg 1 alusel hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust ning määras lepingulise esindaja kulu suuruseks 3381,60 eurot. Kostjatelt mõisteti välja riigilõiv 200 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi kostja I vastu rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus kostja I õigust viibida isiklikult kohtuistungitel. Kostja I edastas maakohtule taotlused istungite edasilükkamiseks, mis olid seotud tema haigestumisega ja töölähetusega. Maakohus lahendas taotlused alles kohtuistungil, mistõttu kostjal I ei olnud võimalik oma õigusi kaitsta ega asjas ütlusi anda. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, kas hagejal oli õiguslik alus hagis nõutud summade sissenõudmiseks. Maakohus keskendus asjas põhjendamatult sellele, kas kostjad tegutsesid ühistu faktiliste juhatuse liikmetena heauskselt või pahauskselt. Maakohus jõudis tsiviilasjas nr 2-12-34077 tehtud 29. oktoobri 2015. a määrusele viidates üllatuslikult järeldusele, et kostjal I ei olnud algusest peale õigust 12. juuni 2013. a üldkoosoleku otsust vaidlustada. Kostja I ei saanud teada, et maakohus jätab selle hagi rahuldamata. Kuni selle ajani oli kostja I õigustatud 24. mai 2013. a üldkoosoleku otsuse alusel juhatuse liikme kohustusi täitma, sest ühistu üldkoosoleku otsused jõustuvad nende vastuvõtmise hetkest. Sama kohtukoosseis jättis tsiviilasjas nr 2-14-2502 tehtud 20. mai 2014. a määrusega hageja seaduslike esindajate avalduse asendusliikme määramiseks rahuldamata, kuna tõenditest nähtuvalt toimis hageja majandustegevus ja võlgnevusi kommunaalteenuste korteriomanike igapäevaeluks vajalike teenuste osutajate ees ei olnud. Maakohus käsitles viidatud asjas kostjaid hageja juhatuse liikmetena ning määrusest saab mh järeldada, et kostjad täitsid juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt ja heauskselt. 6 (11)
Maakohus tuvastas poolte vaidluse sisu valesti. Pooled vaidlesid selle üle, kas töötaja omas õigust pöörduda töövaidluskomisjoni või mitte ja kas kostjad pidid sellele reageerima. Kuna töötaja esitas 1. veebruaril 2014. a avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil, ei pidanud kostja I 7. veebruaril 2014 AA edastatud töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusele reageerima. AA tunnistas töötaja nõuet hoolimata sellest, et töötaja esitas 30. märtsil 2014 töövaidluskomisjonile avalduse oma nõudest loobumiseks ja kinnitas, et tal ei ole ühistu vastu nõudeid. Maakohus jättis tõendid hindamata ja hindas tõendeid valesti, ühtlasi rikkus maakohus selgitamiskohustust. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel kostja I edastatud tõendit töötaja tahteavaldusega töösuhete lõpetamiseks ja kinnitusega selle kohta, et tal ei ole hageja vastu töölepingu lõpetamisest tulenevalt pretensioone. Juhul kui kohus ei pidanud tõendeid usaldusväärseks, oleks ta pidanud sellele kostja I tähelepanu juhtima ning selgitama, et kostjal I tuleks esitada muid tõendeid väite tõendamiseks. Maakohus ei põhjendanud, miks 12. juunist 2013 kuni 11. juulini 2014 ei esinenud ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust selleks, et tegemist oleks nõuetekohase asjaajamisega ega selgitanud, miks kostja I käitumine ja tegevus ei vastanud hageja huvile ning tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kostja I tegutses hageja huvides ja lahendas töötajaga kõik probleemid töövaidluskomisjoni väliselt. 24. mai 2013. a üldkoosolekule järgnenud üldkoosolekud ei olnud õiguspäraselt kokku kutsutud. Maakohus määras menetluskulud kindlaks tsiviilasja hinnast oluliselt suuremas ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Arvestades, et maakohus vaatas asja läbi lihtsustatud korras, siis võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse lubamatult, sest vaidlustatud otsus on seaduslik ning maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud. Kostja I ei saa vaidlustada väljamõistetud menetluskulude suurust, sest ta maakohtus hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse õiguslikke põhjendusi.
7.Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (TsMS § 651 lg 1). Vaidlustatud otsusega on kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud solidaarselt kahjuhüvitis ja menetluskulud. Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja I. Kostjad II ja III ei ole kostja I kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 mõttes, mistõttu on nende suhtes maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1).
8.Vastuseks hageja väitele, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud apellatsioonkaebust menetlusse võtta, sest tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes ja selle menetlusse võtmise eeldused ei olnud täidetud, märgib ringkonnakohus järgmist. Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Viidatud säte ei kohusta ringkonnakohut apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduma, vaid annab selleks võimaluse. Praegusel juhul tuli kostja I apellatsioonkaebus menetlusse võtta vaatamata TsMS § 637 lg-le
21.Kohtupraktikas on leitud, et ringkonnakohus ei või keelduda apellatsioonkaebuse 7 (11)
menetlemisest, kui menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ja täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p-d 17 ja 18). Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja I mh temalt väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse ning vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (apellatsioonkaebuse p 1.2). TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud (vt eelpool viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 18).
9.Kolleegium märgib, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus on otsuses kostja I poolt esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja I esitatud faktiliste väidetega, ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud.
9.1.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (TsMS § 652 lg 1 p 1). Kostja I on apellatsioonkaebuses tuginenud uuele asjaolule, viidates tsiviilasjas nr 2-142502 tehtud 20. mai 2014. a määrusele, millest kostja I arvates järeldub, et tema tegevus oli asjakohane ja hageja majandustegevus toimis tänu kostjatele. Kostja I ei ole uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendanud. Uue asjaolu esitamist ei tingi ka maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine (TsMS § 652 lg 3 p 2, lg 4). Ringkonnakohus leiab, et uue asjaolu esitamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ning see jääb tähelepanuta.
9.2.Põhjendamatu on kostja I apellatsioonkaebuse väide, et maakohus rikkus kostja I õigust viibida isiklikult kohtuistungitel, s.t õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Kohtupraktika kohaselt tuleb ärakuulamise põhimõtte rikkumisele tuginedes kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 14; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 31). Asja materjalidest nähtuvalt oli kostjal I võimalus esitada vastus hagile ja selle esitamise tähtaega pikendati (I kd, tl 95). Kostja I esitas 8. detsembril 2017. a vastuse hagile, milles mh nõustus kirjaliku menetlusega ning osales isiklikult 28. märtsil 2018 toimunud kohtuistungil (I kd, tl-d 101–102 pöördel ja 174–177 pöördel). Pärast seda esitas kostja I mitmeid taotlusi istungite edasilükkamiseks seoses enda ja lapse haigestumisega, samuti töölähetusega (1. aprill 2019, 3. aprill 2019, 15. mai 2019, 30. mai 2019; II kd, tl-d 114, 145, 118 ja 163). Maakohus jättis kostja I taotlused rahuldamata ning kohtuistungid toimusid 3. aprillil 2019 ja 5. juunil 2019. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei olnud kostja I isiklik osavõtt istungitel vajalik, kuna kostja I nõustus kirjaliku menetlusega ja talle anti võimalus esitada seisukohti kirjalikult. Samuti oli kohtuistung korra juba kostja I taotlusel edasi lükatud (II kd, tl-d 108 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus asja sisulisel lahendamisel kostja I osavõtuta menetlusõiguse norme ja kohaldas TsMS § 414 lg-t 3 õigesti.
9.3.Kuigi maakohus lahendas kostja I taotlused sisuliselt kohtuistungitel, siis asja materjalidest nähtuvalt teavitas maakohus 2. aprillil 2019 ja 20. mail 2019 kostjat I ekirjadega, et istungeid edasi ei lükata, viidates TsMS § 414 lg-le 3 ning selgitades mõjuva põhjuse tõendamise vajadust. Seega oli kostjale I enne istungeid teada, et tema taotlusi ei rahuldata (II kd, tl-d 115, 154, 157). Kohtuistungi protokollid on kostjale I etoimiku kaudu kätte toimetatud ja tal oli ülevaade kohtuistungitel arutatud asjaoludest. Eelnevat arvestades oli kostjale I tagatud võimalus esitada oma seisukohti ja osaleda kohtuistungitel. Praegusel juhul ei ole maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet rikkunud ning kostja I ei ole ka välja toonud, kas ja kuidas oleks asi lahendatud teisiti, kui ta oleks kohtuistungitel osalenud. 8 (11)
10.Kolleegiumi hingul määratles maakohus poolte vaidluse sisu õigesti. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad tekitasid hagejale kahju, kuna nad ei maksnud hageja töötajale õigeaegselt töötasu ega täitnud vabatahtlikult töövaidluskomisjoni otsust olukorras, kus nad olemata hageja seaduslikud esindajad omasid ainsatena ligipääsu hageja pangakontole Swedbank AS-is (maakohtu otsuse p 77). Kostja I on apellatsioonkaebuses korranud oma hagi vastuses antud selgitusi ja arusaamu selle kohta, et vaidlusalusel perioodil oli ta volitatud hagejat esindama, sest ühistu üldkoosoleku otsused jõustuvad nende vastuvõtmise hetkest ning 24. mai 2013. a üldkoosolekule järgnenud üldkoosolekud (millel mh valiti ühistu uued juhatuse liikmed) ei olnud õiguspäraselt kokku kutsutud. Kolleegium ei nõustu kostja I õigusliku käsitlusega, mille kohaselt sõltus tema juhatuse liikme staatus sellest, kas üldkoosoleku otsus oli vaidlustatud või mitte. Maakohus järeldas 24. mai 2013. a, 12. juuni 2013. a ja 18. juuni 2014. a üldkoosoleku otsuste ja kohtulahendite alusel õigesti, et alates 12. juunist 2013 ei olnud kostja I hageja juhatuse liige (maakohtu otsuse p-d 86–90).
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 1024 lg 1. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja I ajas asja õigustamatult ja pahauskselt (maakohtu otsuse p-d 97–105). Tsiviilasjas nr 2-16-11030 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsuse kohaselt puudus asjas vaidlus, et kostja I tegutses perioodil 12. juunist 2013 12. juulini 2014 hageja faktilise ühingujuhina ja kostja I õigustamatu käsundita asjaajamine tuleb liigitada pahauskseks, kuna ta rikkus VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi (p-d 10 ja 15). Tsiviilasjas nr 21718241 tehtud Harju Maakohtu 23. novembri 2018. a otsuse kohaselt oli kostja I alates 12. juunist 2013 asjaajamisel pahauskne (p 8). Praeguse nõude lahendamise aluseks olevad asjaolud – pahauskne asjaajaja ja asjaajamise periood – on poolte jaoks varasemates kohtumenetlustes tehtud jõustunud kohtulahenditega tuvastatud asjaoludeks. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna asjaolu, kas kostja I oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes pahauskne, on hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam TsMS § 457 lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 14). Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse p 94 põhjendusi eeltoodud seisukohaga. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses tuvastatuga.
12.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I peab kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama ja kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse p 132 põhjendusi kohaldatavate materiaalõiguse normidega, s.o VÕS § 127 lg-d 1 ja 4. Kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitseeesmärgiga. Maakohus tuvastas, et kuni 17. aprillini 2014 oli üksnes kostjatel hageja pangakonto kasutamise õigus, kostjad ei taganud hageja kohustuse täitmist töötaja ees ning jätsid töövaidluskomisjoni otsuse vabatahtlikult täitmata. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nende asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi.
12.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostja I väitega, et maakohus on rikkunud töötaja tahte väljaselgitamisel TsMS § 232 lg-t 1. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Maakohus ei ole jätnud ühtegi tõendit tähelepanuta ega pidanud ebausaldusväärseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teisest olulisemaks ja miks ta kostjate arvamusega ei nõustu (maakohtu otsuse p-d 118–126). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et töötajal oli õigus saada saamata jäänud töötasu ja hüvitist olukorras, kus kostjad jätsid talle maksed õigeaegselt tegemata, ning ei korda selles osas maakohtu põhjendusi. 9 (11)
12.2.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus rikkunud selgitamiskohustust. 28. märtsi 2018. a eelistungil on maakohus selgitanud nõude erinevaid õiguslikke aluseid (I kd, tl-d 174–177 pöördel). Maakohus selgitas 3. aprilli 2019. a eelistungil kostjatele, et nende esitatud tõenditest ei piisa haginõude rahuldamata jätmiseks (II kd, tl 122). Kostjate suutmatus nõuet välistavaid asjaolusid tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud.
13.Kuna kolleegium jätab maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, ei näe kolleegium põhjust TsMS § 162 lg 1 alusel muuta maakohtu menetluskulude jaotust.
14.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud tsiviilasja hinda ületavas osas, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu arvates põhjendas maakohus piisavalt erandlikke asjaolusid, mis võimaldasid praegusel juhul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja haginõudest suuremas ulatuses menetluskulusid. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ka kohtupraktika ei välista menetluskulude väljamõistmist haginõudest suuremas ulatuses. Maakohus on hageja taotletavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollinud ega ole diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul põhjust sekkuda maakohtu kaalutlusotsusesse (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kostja I praegused vastuväited menetluskulude suurusele tuleb jätta tähelepanuta, sest maakohtus kostja I vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus selgitab, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaks hagita menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (TsMS § 174 lg 8 ja § 477 lg-d 5 ja 7; vt Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3). Seetõttu ei ole määrav, kas kostja I esitas maakohtus vastuväite hageja menetluskulude suurusele.
15.Kuna kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 10 tunni 35 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Seega nõuab hageja kostjalt I 1272 euro tasumist. Menetluskulud tulenesid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse analüüsist ja selle edastamisest kliendile (10 minutit), apellatsioonkaebuse analüüsist (3 tundi 25 minutit), apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest (3 tundi 50 minutit), apellatsioonkaebuse vastuse koostamisest ja selle kohtule edastamisest (2 tundi 50 minutit) ning kohtukirja analüüsist, selle edastamisest ja kliendile selgitamisest (20 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja õigusteenuse ajakulu osaliselt ülepaisutatud. Ringkonnakohtu arvates võis kogenud esindajal kuluda vajalikele ja põhjendatud menetlustoimingutele kokku 4 tundi. Kolleegium märgib, et hageja esindaja koostatud 22 lehekülje pikkune apellatsioonkaebuse vastus sisaldab mitmeid tarbetuid kordusi. Üldjuhul ei ole apellatsioonkaebuses vaja korrata ka faktilisi asjaolusid ega esitada pikalt maakohtu seisukohti. Hageja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt käibemaksu tagasi. Eelnevat arvestades on hageja apellatsiooniastme menetluskulud kokku 480 eurot. 10 (11)
Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt I hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
16.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.