Võlgade ümberkujundamise menetlus › Võlgade ümberkujundamise menetlus

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik

eurost tuleb maha arvata pankrotihalduri tasu vähemalt 7 861 eurot, elatis kummalegi lapsele vähemalt 270 eurot kuus ja muud jooksvad kulutused cá 5 000 eurot.

Bondora AS leiab, et ümberkujundamiskava on vastuolus VÕVS § 2 lg-s 1 sätestatuga, kuna korraga saab kasutada ainult üht VÕVS § 2 lg-s 1 toodud meetmetest. Põhiosa vähendamine ei ole kooskõlas võlausaldajate õigustatud huvidega ja kujutaks endast põhimõtteliselt võlausaldaja vara eksproprieerimist. Bondora AS leiab, et ei ole õige premeerida võlgnikku kohustuste vähendamisega selle eest, et ta on endale vastutustundetult palju kohustusi võtnud. Võlausaldaja on nõus kõrvalnõuete vähendamisega 50% ulatuses, kuid põhinõue jääb vähendamata või pikendada võlgniku kohustuste täitmise tähtaja kuni viieks aastaks, kui nõue on jagatud igakuisteks võrdseteks osamakseteks. Osaühing Aktiva Finants leiab, et ümberkujundamiskavas taotletu ei ole mõistlik lahenduseks ja leiab, et võlgade ümberkujundamiskava tuleb praegusel kujul rahuldamata jätta, sest see on koostatud lubamatult pikaks ajaks. Maakohtu määrus

sõiduki väärtuseks 1 000 eurot. Võlgniku kohustus eluasemelaenu väljastanud võlausaldaja ees on 53 894.71 eurot. Võlgniku avalduse kohaselt moodustavad ülejäänud kohustused kokku 52 040.82 eurot. Seega isegi kinnisvara ja sõiduki kiirmüügi korral jääks võlgnikule teiste võlausaldajate kohustuste täitmiseks 22 105.29 eurot, lisaks on võlgnikul igakuine sissetulek 879 eurot. Ka pärast vara võõrandamisest saadud tulemi järgselt oleks võlgnik ilmselgelt makseraskustes, kuna endiselt oleks võlgnikul kohustused ligikaudu 30 000 eurot. Kohus nõustub võlausaldajatega ning leiab, et tegemist on pankrotiseisuga. Toimiku materjalide põhjal, ei ole kohtul võimalik kohaldada ümberkujundamiskava kinnitamisel VÕVS § 24 lgs 5 sätestatut. Kohus märkis, et kava kinnitamata jätmisel ei pea VÕVS § 24 lg 4 järgi hindama seda, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõue pankrotimenetluses. Selline hinnang tuleb VÕVS § 24 lg 4 järgi anda vaid juhul, kui kohus kava kinnitab (TlnRK 2-17-13423/58 p 53). Kohus leidis, et võlgnik oleks pidanud enne ümberkujundamiskava esitamist küsima ka ASilt Luminor Bank nõusolekut võlgade ümberkujundamiseks ning lisaks on avaldaja võtnud vastutustundetult laenu AS-ilt Swedbank, keda ei teavitanud eluasemelaenulepingust. Lisaks märkis kohus, et vastavalt VÕVS mõttele saaks võlgade ümberkujundamiskava kinnitada ainult juhul, kui võlgnik ei ole täielikult maksejõuetu. Võlgniku poolt esitatud andmetest lähtuvalt on võlgnikul vara tunduvalt vähem kui kohustusi, võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole ajutine. Seega esineb alus pankrotiavalduse esitamiseks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Maakohus edastas määruskaebuse teistele menetlusosalistele ja küsis neilt seisukohta määruskaebuse osas. Kaheksa võlausaldajat esitasid oma seisukohad, kellest kohtutäitur Rocki Albert jäi eelnevalt esitatud seisukohale kindlaks ja nõustus võlgade ümberkujundamiskava kinnitamisega. Teised võlausaldajad, sh IPF Digital Estonia OÜ, kes algselt oli ümberkujundamiskava kinnitamise poolt, määruskaebust ei toetanud, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ülejäänud võlausaldajad seisukohta määruskaebusele tähtaegselt kohtule esitanud ei ole.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

Võlgade ümberkujundamiskava kinnitamise otsustamine VÕVS § 24 lg 3 alusel on poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Maakohus on sidunud võlgade ümberkujundamiskava kinnitamata jätmise poolte õigustatud huvide ja õiguste kaalumisest tehtud järeldustega ning kolleegiumi hinnangul teinud seda selles ulatuses piisavalt põhjendatult (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse sellekohaste põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Samas ei jaga kolleegium maakohtu seisukohta, et VÕVS § 24 lg 4 järgi ei pea kava kinnitamata jätmisel hindama seda, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõue pankrotimenetluses. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et VÕVS regulatsiooni süstemaatiliselt tõlgendades tuleb VÕVS § 24 lg 4 viimast lauset tõlgendada nii, et samas paragrahvis märgitud kohtu kaalutlusotsustus peab sisaldama ka hinnangut pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatuse kohta nii ümberkujundamiskava kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise kohta tehtava määruse põhjendavas osas, mida on kinnitanud ka Riigikohus (vt RKTKm 17.06.2015, 3-2-1-70-15, p 22). Antud rikkumine ei anna alust aga määruse tühistamiseks, sest ringkonnakohus saab ise selle vea järgnevaga parandada (vt nt RKTKo 28.02.2017, 3-2-1-143-16, p 30).

Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse sellest, et pankrotimenetlus viiakse läbi võlgade ümberkujundamismenetluse algatamise seisuga (VÕVS § 24 lg 4 II lause). Võlgade ümberkujundamise avalduse andmete kohaselt on võlgniku sissetulekuks töötasu 759 eurot (neto) kuus. Võlgnikule kuulub kinnisasi aadressil PPP, mille väärtuseks on 75 000 eurot ning 2001. aasta sõiduauto Alfa Romeo 156 väärtuses 1 000 eurot (tl 10-11; I kd). Kinnisasja koormava hüpoteegi aluseks olev nõue on võlgade ümberkujundamise avalduse esitamise seisuga 53 480 eurot (tl 14; I kd). Võlgnik on soovinud võlgade ümberkujundamiskavas vähendada kõikide kavaga hõlmatud võlausaldajate nõudeid, mis kava esitamise seisuga on kokku 52 040.82 eurot (tl 191-192; I kd ja tl 183; II kd), 30%ni ehk 15 612.25 euroni.

sundmüügist pankrotimenetluses võiks laekuda kokku 76 000 eurot (75 000 + 1 000), millest 53 480 euro ulatuses rahuldataks Luminor Bank AS-i nõue ning 22 520 eurot jääks seega ümberkujundatavate nõuete katteks. Vastavalt PankrS § 153 lg-le 2 rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus (PankrS § 153 lg 1 p 1) pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 146 lg 1 järgseteks väljamakseteks on mh pankrotimenetluse kulud. Üheks pankrotimenetluse kuluks on PankrS § 150 lg 1 p 3 järgi halduri tasu. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ning sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. Arvestades pankrotivara prognoositavat suurust 76 000 eurot, oleks halduril PankrS § 651 lg 1 järgsest tasu alammäärast lähtuvalt õigus 8 700.93 euro suurusele tasule, s.o 7 861 eurot, millele lisandub 7% pankrotivara alumist piiri ületavalt osalt (76 000€ - 64 001€). Lisaks on halduril õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist (PankrS § 66 lg 1), mis võiksid prognoositavalt moodustada vähemalt 0,5% pankrotivara suurusest, s.o 380 eurot. Eelnevast lähtudes tuleks võlgniku pankrotimenetluses arvestada PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksetega vähemalt 9 080.93 euro ulatuses (8 700.93 + 380). Kolleegium ei arvesta siinjuures ajutise pankrotihalduri tasuga (PankrS § 23), mis on PankrS § 150 lg 1 p 2 järgi samuti pankrotimenetluse kuluks, sest PankrS § 15 lg 2 võimaldab kohtul füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse alusel pankroti välja kuulutada ka ajutist haldurit nimetamata. Samuti ei arvesta kohus pankrotihinnangu andmisel muude PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud võimalike väljamaksetega, mis võiksid pandiga tagatud nõude esimeses järgus rahuldamise ulatust veelgi vähendada. Arvestades, et võlgnikul muud pankrotimenetluses müüdavat vara (peale kõnealuse kinnisasja ja sõiduauto) ei ole, moodustaks nende müügist saadud rahasumma eelduslikult 100% pankrotivara müügist laekunud raha kogusummast. Kuna 9 080.93 eurot on vähem kui 15/100 vaid pandieseme müügist saadavast summast (75 000 eurot), tuleks sellest maha arvata kõigepealt vähemalt 9 080.93 eurot PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete katteks. 65 919.07 euro suuruse jäägi (75 000 – 9 080.93) arvel saaks rahuldada esimese järjekoha hüpoteegipidaja Luminor Bank AS-i nõude summas 53 480 eurot. Ülejäänud pankrotivara arvel, s.o 13 439.07 euro ulatuses (65 919.07 – 53 480 + 1 000) kuuluks PankrS § 153 lg 5 järgi rahuldamisele võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes. Kolleegium märgib, et põhjendatud ei ole täiendavalt maha arvata muid jooksvaid kulutusi nt viivist, sest PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Samuti ka avaldaja välja toodud kahe kuu elatist, sest avaldaja ei jää pankroti tõttu ilma elatusvahenditest (PankrS 147 lg 1), kuna võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks.

Eeltoodust nähtub, et pandieseme ja sõiduauto müügist saadavast tulemist piisaks ümberkujundatavate nõuete (sh Luminor Bank AS-i krediitkaardi nõude) osaliseks rahuldamiseks cá 25% ulatuses (teise järgu võlausaldajate nõuded on kokku 52 040.82 eurot, millest 13 439.07 eurot on cá 25%). Pankrotimenetluse korral tekiks võlgnikul üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Seega tuleb pankrotihinnangu andmisel lisaks eelnevale arvestada ka summadega, mida võlausaldajatel oleks võimalik võlgniku pankrotimenetluse korral saada kuni võlgniku eeldusliku võlgadest vabastamiseni. PankrS § 175 lg 1 järgi kestab võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üldjuhul viis aastat. Seega tuleb hinnata, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. Kolleegium lähtub seejuures avaldaja poolt välja toodud võlgniku igakuiste netotulude suurusest 759 eurot, millele lisandub lastetoetus 120 eurot, sest kohtule teadaolevate asjaolude põhjal pole alust ettenähtava tuleviku osas prognoosida võlgniku tulude suurenemist ega vähenemist. Võlgniku vältimatute kulude suuruse osas tuleb võimaliku võlgadest vabastamise menetluse analüüsimisel arvestada asjaoluga, et pärast pankroti väljakuulutamist puuduks võlgnikul kohustus tasuda igakuiseid eluasemelaenu makseid (275 eurot). Teisalt tuleb sellisel juhul arvestada võlgniku mõistlike kuludega eluaseme üürimisele. Pärnumaal on pakkumises üüripindasid, mis võiks olla piisavad neljaliikmelise perekonna jaoks, sellise üürihinnaga. Sellise järelduse saab teha Eesti suurimates kinnisvaraportaalides (kv.ee, city24.ee jne) avaldatud üürikuulutuste põhjal. Eluruumi kasutamisega võivad olla eelduslikult seotud ka muud kulud (lisaks üürile), nt kulud elektrienergiale, vee- ja kanalisatsiooniteenusele jms. Samas on need kulutused esitatud arvestustes eluaseme laenu maksete kõrval eraldi välja toodud ka praeguse eluaseme kasutamisel, seega ei ole vaja kõnealuseid kulusid kolleegiumi hinnangul uuesti arvesse võtta. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et makseraskuste tekkimisel on põhjendatud arvestada ka asjaoluga, et võlgnikul ei ole võimalik, arvestades tema majanduslikke võimalusi, eelduslikult ka eluaseme osas senist standardit säilitada. Seega peab kolleegium põhjendatuks arvestada võlgadest vabastamise menetluse kestel võlgniku poolt igakuise vaba rahajäägi suuruseks sama suuruse, mida võlgnik on märkinud võlausaldajatele maksmiseks võlgade ümberkujundamise menetluses ehk 245 eurot kuus, mis võimaldaks 5-aastase perioodi jooksul täita kohustusi maksimaalselt 14 700 euro (60 x 245) ulatuses. Seega peaks ülejäänud võlausaldajate nõuded saama pankrotivara müügi tulemist (13 439.07 eurost) ja kohustustest vabastamise menetluses laekuvast rahast (14 700 eurot) rahuldatud kokku summas 28 139.07 eurot, mis on nende nõuetest üle 53% (52 040.82 eurost 28 139.07 eurot). Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et pankrotimenetluses saaks kõik teise järgu võlausaldajate nõuded kokkuvõttes eelduslikult rahuldatud suuremas ulatuses (53%) kui võlgade ümberkujundamise kava järgi (30%).

VÕVS-i mõte ei ole ühe võlausaldaja huvide eelistamine lähtuvalt võlgniku soovist ega võlgniku vabastamine teda väidetavalt liialt koormavate võlgade tasumisest. Ühelt poolt tuleb vaieldamatult oluliseks pidada võlgniku huvi vältida pankrotimenetlust ning pankroti väljakuulutamisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi, sh enda vara käsutamise õiguse kaotamine (PankrS § 36), piirangud liikumisvabadusele (PankrS § 88), ärikeeld (PankrS § 91 lg 1) jne. Teiselt poolt tuleb arvestada ka võlausaldajate huvidega oma nõuete rahuldamise vastu. Maakohus on põhjendatult lähtunud kava kinnitamata jätmisel asjaoludest, et kavaga ei ole hõlmatud kõik võlgniku võlausaldajad ning kavaga hõlmatud võlausaldajaid on sealjuures koheldud ebavõrdselt, lisaks on kavaga hõlmatud võlausaldajad sellele vastu vaielnud ning ei esine VÕVS § 24 lg-tes 2 või 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid kinnitada kava, millega võlausaldajad ei ole nõustunud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.