Tarvo Laasi hagi Raivo Nurmetu vastu 4985 euro 90 sendi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4985 eurot 90 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raivo Nurmetu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. november 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Raivo Nurmetu (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alari Avamägi Vastustaja (hageja): Tarvo Laas (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 10. mai 2019 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Raivo Nurmetu kanda.
3.Mõista Raivo Nurmetult Tarvo Laasi kasuks välja menetluskulud 620 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tarvo Laas (hageja) esitas 19. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Raivo Nurmetult (kostjalt) 4994 euro 34 sendi väljamõistmiseks. Seoses nõudele vastuväite esitamisega lõpetas kohus 23. novembril 2018 maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 24. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4000 eurot ja viivise 985 eurot 90 senti. Juhul, kui kohus ei rahulda hageja nõuet laenulepingu alusel, palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja alusetult saadu 4000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Alternatiivsest alusetu rikastamise nõudest loobus hageja 12. märtsi 2019 kohtuistungil. Hagiavalduse kohaselt viibis kostja septembris 2015 Šveitsis ja helistas sealt hagejale, paludes endale laenuna üle kanda 4000 eurot. Kostjal oli vaja teha Šveitsis mingi kiire makse. Hageja tundis kostjat ning oli nõus raha laenama. Hageja kandis 28. septembril 2015 kostjale raha üle. Kostja lubas laenu ühe kuu jooksul (s.o hiljemalt 28. oktoobriks 2015) tagasi maksta, kuid ei ole seda praeguse ajani teinud. Hageja arvates ei ole tõendatud kostja väited, et tegemist oli tasuga. Ei ole olemas ühtegi sellist ülekannet, millest nähtuks, et töö eest maksab hageja kostjale oma isiklikult kontolt
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited laenu andmise kohta ei ole tõendatud. Tegelikult palus kostja hagejal maksta talle ära saamata tasu osutatud teenuse eest. Hageja on T.M. Dwelling OÜ juhatuse liige ja ainuosanik. T.M. Dwelling OÜ ja kostja vahel oli 2003-2017 pikaajaline koostöösuhe. Selle suhte raames maksis T.M. Dwelling OÜ kostjale korduvalt tasu. Vaidlusalune summa ja ülekanne on kajastatud T.M. Dwelling OÜ tulude-kulude tabelis. Kostja ei tea, miks hageja tegi talle ülekande isiklikult kontolt, aga makse tegija isikust ei sõltu kohustuse ja õigussuhte olemasolu. Ka maksekäsu kiirmenetluse avalduses ei märkinud hageja nõude alusena laenulepingut, vaid „muu (ülekandega saadud raha tagastamata jätmine)“.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus tegi 10. mail 2019 otsuse, millega võttis vastu hageja osalise loobumise hagist, s.o loobumise alternatiivsest alusetu rikastumise nõudest, ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4985 euro 90 senti (tagastamata laenu põhisumma 4000 eurot ja viivis 985
eurot 90 senti). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2114 eurot ja viivise menetluskuludelt. Maakohtu põhjenduste kohaselt loobus hageja 12. märtsi 2019 kohtuistungil algselt hagis sisaldunud alternatiivsest alusetu rikastumise nõudest. Kostjal ei olnud loobumise osas vastuväiteid. Maakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 ja § 429 alusel selles osas menetluse. Pooled vaidlevad selle üle, kas 4000 eurot kanti üle laenuna, mistõttu peaks kostja selle hagejale tagastama, või oli tegemist tasuga tehtud tööde ja osutatud teenuste eest, mistõttu summa tagastamisele ei kuuluks. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 1 ning § 29 lg-tele 1 ja 5. Maakohtu leidis, et praegusel juhul on hageja tõendanud laenulepingu olemasolu. Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. Hageja väited, mille kohaselt ta andis kostjale laenu, on loogilised ja omavahel seostatavad. Samuti kinnitavad hageja väiteid tunnistaja K.K. ütlused. Tunnistaja ütlustest nähtub, et poolte ühine tegelik tahe oli suunatud laenulepingu sõlmimisele, kuna kostja palus hagejalt laenu ja lubas tagasi jõudes selle tagasi maksta. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et kostja on nimetatud summat ka hiljem tajunud laenuna ja lubanud selle tagasi maksta. Tunnistaja ütlustega on ümber lükatud kostja väide, mille kohaselt pole raha temalt kunagi tagasi nõutud. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, kuna ta andis ütlusi sündmuste kohta, mida oli ise vahetult tajunud, viibides telefonikõne ajal samas autos. Kuigi niivõrd suure summa osas suulise laenulepingu sõlmimine on mõnevõrra ebatavaline, muutsid selle usutavaks laenuvajaduse tekkimise hetkel kostja välisriigis viibimine ning poolte pikaajalised usalduslikud suhted ja senine tihe koostöö. Seda ei muuda asjaolu, et makse selgituseks on märgitud „ülekanne“, mitte „laen“. Üksnes maksekorralduse selgitusel ei saa olla määravat tähtsust poolte õigussuhete määratlemisel. Tunnistaja T.R. kinnitused, mille kohaselt kostjal „raha oli kogu aeg nii palju olnud, et laenu pole vaja“, ei välista olemuslikult laenulepingu sõlmimist. Tunnistaja K.K. on veenvalt selgitanud ka seda, miks maksekäsu kiirmenetluse avalduses on nõude aluseks märgitud „muu“ ega ole konkreetselt kirjutatud, et nõutakse tagasi võlga. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune 4000 eurot oleks talle üle kantud mõnel muul õiguslikul alusel kui laenuna. Kostja väited tasust töö eest on üldsõnalised ja ebaselged. Muuhulgas jääb ebaselgeks, millise töö või teenuse eest oli see summa tasuna mõeldud ja millised perioodil see töö teostati või teenus osutati. Ka kostja esindaja on kohtuistungil selgitanud, et tegemist ei ole ainult tasuga ega ole seondatav konkreetselt ühegi arvega. Tunnistaja T.R. ütlustest nähtub, et poolte vahel oli pikaajaline koostöösuhe, kuid ei nähtu selgelt ja usutavalt, kas ja millisel alusel võis septembris 2015 olla kostjal õigus hagejalt või T.M. Dwelling OÜ-lt raha saada. Kostja esitatud maksekorraldused tõendavad üksnes seda, et kostja ja T.M. Dwelling OÜ vahel on varem olnud koostöösuhe ning T.M. Dwelling OÜ on kostjale teinud töövõtu- või muu sellesarnase lepingu alusel ülekandeid. Ülekanded on oluliselt väiksemas ulatuses kui 4000 eurot ja need on tehtud T.M. Dwelling OÜ, mitte hageja isiklikult arvelt. Ei ole tõendatud, et poolte vahel olnuks praktika, mille kohaselt tasub hageja kostjale tehtud tööde eest oma isiklikult kontolt. Kostja esitatud e-kirjavahetus ei kinnita tema väiteid tasu osas. Kirjadest ei nähtu konkreetselt, millisel õiguslikul alusel ja milliste tööde või teenuste eest oleks kostjal olnud õigus hagejalt septembris 2015 saada 4000 eurot. E-kirjavahetus, arved ja tööde aktid tõendavad üksnes seda, et kostja ja T.M. Dwelling OÜ vahel oli varem koostöösuhe, mille raames on kostjale makstud tasu. Selle asjaolu üle aga vaidlus puudub. E-kirjadest, arvetest ega tööde aktidest ei nähtu vaidlusaluse 4000 euro hagejalt kostjale üleandmisega seonduvaid asjaolusid. Maakohus ei analüüsinud tsiviilasja nr 2-17-19467 materjale, kuna need ei tõenda ega lükka ümber praeguse vaidluse seisukohalt olulisi asjaolusid. Esitatud tabelid ei tõenda, et kostjal olnuks septembris 2015 õigus
hagejalt raha saada. Tegemist ei ole raamatupidamisdokumentidega ning kohtuistungil on selgunud, et tabelit on muudetud ning kostja on palunud võimalust esitada tabel muutmata kujul. Seetõttu ei ole tegemist tõendiga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, mille kohaselt on talle makstud 4000 eurole lisandunud maks 1000 eurot, kuna tegemist on erisoodustusega. Seda ei kinnita muud tõendid, sh ei nähtu erisoodustusmaksu tasumist T.M. Dwelling OÜ maksedeklaratsioonilt. Hageja on väitnud, et laenu tagasimaksmise tähtajana lepiti kokku üks kuu pärast laenu andmist, s.o 28. oktoober 2015. Kostja ei ole esitanud tõendeid, põhistusi ega vastuväiteid teistsuguse tähtaja kohta. Kuna kohtule ei ole tõendatud kokkulepet seaduses toodust erineva viivisemäära osas, mõistis kohus välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus poolte ühist tahet laenulepingu sõlmimiseks tuvastanud. Poolte ühise tegeliku tahte laenulepingu sõlmimiseks on maakohus tuvastanud üksnes tunnistaja K.K. ütluste alusel. Maakohus ei arvestanud, et need ütlused lähevad selgelt vastuollu isegi sama isiku poolt hageja nimel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses märgituga. Avalduse esitamisel on võimalik märkida nõude alusena „laenu- ja krediidileping“. Ka nõude asjaolude kirjeldamisel ei märkinud K.K., et kostja oleks hagejalt laenu võtnud. Kostja märgib, et tunnistaja K.K. on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik. Mitte ühestki teisest esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks septembris 2015 hagejalt laenu võtnud. Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei ole hageja temalt väidetava laenu tagastamist enne kohtusse pöördumist tagasi küsinud. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata tunnistaja T.R. ütlused selle kohta, et poolte vahel ei olnud laenulepingut, ja et ta sisuliselt välistab raha laenamise, kuna kostjal puudus selleks vajadus. Maakohus oleks pidanud omal algatusel mõlemad pooled vande all üle kuulama. Seda tegemata jättes on maakohus rikkunud TsMS § 2681. Kostja konto väljavõttest nähtub, et perioodil 29. septembrist 2015 kuni 30. septembrini 2015 on kostja tasunud laekunud raha arvel üksnes teemaksu. Vaidlusalusel perioodil oli kostjal piisavalt vaba raha. Sellest järeldub, et kostjal puudus vajadus hagejalt raha laenamiseks. Maakohus ei ole tuvastanud, mis eesmärgil pidi kostja hagejalt raha laenama. Hageja ei ole huvide deklaratsioonis märkinud, et tal on nõue kostja vastu. Vaidlust ei saa olla selle üle, et kostjal oli iseenesest õiguslik alus saada T.M. Dwelling OÜ-lt tasu osutatud teenuse eest. Selle asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud mitmeid tõendeid, mida maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata tunnistaja T.R. ütlused. Maakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusalune
eurot pidi olema seotud konkreetse objektiga. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, võimaldamata kostjal tõendada alles kohtuistungil hageja poolt vaidlustatud asjaolusid. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja arvestused ja tunnistaja T.R. ütlused, mille kohaselt lisandub 1000 eurot maksudena üle kantud 4000 eurole. Kostja viitab tulumaksuseaduse (TuMS) § 1 lg-le 2, § 4 lg-le 11 ja § 48 lg-tele 1 ja 3. Hageja oli T.M. Dwelling OÜ ja hageja vahelises sisesuhtes isikuks, kellele tehtud väljamakselt tuleb arvestada tulumaks erisoodustuselt.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Hageja on esitanud hagi kostja vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostja on laenulepingule vastu vaielnud, ning leidnud, et tegemist on tasuga tehtud tööde ja osutatud teenuste eest. Pooled ei vaidle selle üle, et kui kostja viibis Šveitsis, helistas ta hagejale ja palus teha rahalise ülekande. Vaidlust ei ole ka selles, et 28. septembril 2015 kandis hageja kostjale üle 4000 eurot selgitusega „ülekanne“. Vaidlus on selles, kas 4000 euro suurune ülekanne oli laen (sellisel juhul peab kostja hagejale 4000 eurot tagastama) või tasu tehtud tööde ja osutatud teenuste eest (sellisel juhul ei pea kostja hagejale 4000 eurot tagastama). TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt pidi hageja tõendama, et 4000 eurot oli kostjale üle kantud laenulepingu alusel. Seega pidi hageja tõendama, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja pidi omakorda tõendama, et 4000 eurot on talle üle kantud tasuna tehtud töö ja osutatud teenuste eest.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud poolte ühise tahte laenulepingu sõlmimiseks. Olukorras, kus kostja eitas laenulepingu sõlmimist ja laenuleping oli sõlmitud suuliselt, on hageja tõendanud laenulepingu sõlmimist juures viibinud tunnistaja K.K. ütlustega.
10.Maakohus on põhjendatult lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. 5. novembri 2019 kohtuistungil keeldus ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2006 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-05-298 tõendina vastuvõtmisest. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et tunnistaja K.K. on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik. Lisaks märgib ringkonnakohus, et iseenesest asjaolu, et isik on kriminaalkorras karistatud, ei muuda isiku ütlusi ebausaldusväärseks. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. TsMS § 254 alusel tunnistajana väljakutsustud isik on kohustatud ilmuma kohtusse ja andma kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta. Lähtudes TsMS § 251 lg-st 1 ja TsMS §-st 254 ei ole mingit alust asuda seisukohale, et tunnistaja K.K. on andnud valeütlusi (nagu väidab kostja apellatsioonkaebuses).
11.Maakohus on põhjendatult leidnud, et tunnistaja K.K. on veenvalt selgitanud, miks maksekäsu kiirmenetluses avalduses on nõude aluseks kirjas „muu“ ega ole konkreetselt kirjutatud, et nõutakse tagasi võlga. Tunnistaja selgitas, et maksekäsu kiirmenetluses on vaja märkida need tõendid, mida on võimalik esitada, kuid praegusel juhul oli tegemist suulise laenulepinguga, mistõttu märkis ta nõude alusena „muu“ (dtl 250). Lisaks nähtub maksekäsu kiirmenetluses avaldusest, et nõude kirjeldusena on märgitud „avaldaja kandis võlgniku a/a-le raha, mille võlgnik lubas tagastada kuu jooksul. Võlgnik ei ole raha tagastanud vaatamata korduvatele lubadustele“ (dtl 8). Kuigi avalduses ei ole laenulepingut otsesõnu mainitud, viitab selline kirjeldus ringkonnakohtu hinnangul just laenulepingule. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi
K.K. tegeleb krediidihalduse ja võlgade sissenõudmisega, ei ole tegemist juristiga, kellelt võiks eeldada väga täpsete terminite kasutamist. Seetõttu ei ole tunnistaja ütlused vastuolus tema esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusega.
12.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele selle kohta, et kostjale jääb arusaamatuks, miks ei ole temalt enne kohtusse pöördumist väidetavat laenu tagasi küsitud, märgib ringkonnakohus järgmist. Tunnistaja K.K. on selgitanud, et „Võtsin Nurmetuga ühendust, ütles, suur summa kuskilt tulemas ja siis klatib asjad ära, ei pea muretsema. Teab, maksab kõik tagasi. Ei öelnud, et ei ole võlgu või mis see on. Nurmetu teadis täpselt, mis summa see on“ (dtl 250). Seega on hageja
(K.K.
kaudu) ka enne kohtusse pöördumist kostja poole pöördunud.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tunnistaja T.R. ütlused selle kohta, et kostjal ei olnud laenu vaja, ei välista laenulepingu sõlmimist. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt pidi hageja tõendama, et pooled sõlmisid laenulepingu. Hageja ei pidanud tõendama, kas kostja vajas raha ja mis eesmärgil ta laenu võttis. Kostja pidi tõendama seda, et 4000 eurot on talle üle kantud tasuna tehtud töö ja osutatud teenuste eest. Sellest tulenevalt ei pidanud ka maakohus tuvastama, kas kostja vajas raha ja mis eesmärgil ta hagejalt laenu võttis.
14.Vastuseks kostja väitele, et maakohus oleks pidanud omal algatusel mõlemad pooled vande all üle kuulama, märgib ringkonnakohus järgimist. TsMS § 2681 sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Seega tuleneb TsMS §-st 2681, et kohtul on õigus kuulata pool üle sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-17217, p 18). Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus ei ole TsMS § 2681 rikkunud.
15.5. novembri 2019 kohtuistungil keeldus ringkonnakohus hageja 2018. a ja 2019. a huvide deklaratsioonide tõenditena vastuvõtmisest. Ka siinkohal selgitab ringkonnakohus, et hagimenetluses esitavad tõendeid menetlusosalised (TsMS § 230 lg 2 esimene lause), mistõttu ei saa kohus huvide deklaratsioonidega ise tutvuda. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väite selle kohta, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu huvide deklaratsioonis märkinud. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et huvide deklaratsioonis märgitu (või mittemärgitu) ei mõjuta eraõiguslikku suhet. Huvide deklaratsiooni esitamise kohustus tuleneb korruptsioonivastasest seadusest. See seadus reguleerib korruptsiooni ennetamist (vt korruptsioonivastase seaduse § 1 lg 1).
16.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et 4000 eurot on talle üle kantud tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest. Kui kostja tugines sellele, et 4000 eurot oli talle üle kantud tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest, pidi ta ära näita, milliste konkreetsete objektide, tööde ja teenustega on see seotud. Maakohtu ega ka ringkonnakohtu menetluses ei ole kostja seda teinud. Kostja väiteid ei tõenda tunnistaja T.R. ütlused. Tunnistaja ei nimetanud, milliste konkreetsete objektide, tööde ja teenustega on 4000 euro suurune tasu seotud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ka esitatud tabelid ei tõenda kostja väidet, kuna tegemist ei ole raamatupidamisdokumentidega, ning maakohtu istungil selgus, et tabelit on
muudetud. 5. novembri 2019 kohtuistungil keeldus ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud T.M. Dwelling OÜ kulude-tulude tabeli tõendina vastuvõtmisest.
17.Kostja väiteid selle kohta, et 4000 eurot on talle üle kantud tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest, ei tõenda Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-19467. Kohtuotsusest ei nähtu, et kostja või kohus oleks 28. septembril 2015 tehtud 4000 euro suurust ülekannet käsitlenud tasuna tehtud tööde ja osutatud teenuste eest.
18.Ringkonnakohtu 5. novembri 2019 kohtuistungil on kostja loobunud oma seisukohast erisoodustuse kohta. Eelneva tõttu ei analüüsi ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väited tulumaksuseaduse ebaõige kohaldamise kohta.
19.Lähtudes eeltoodust on maakohus põhjendatult rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja kokku 4985 eurot 90 senti (tagastamata laenu põhisumma 4000 eurot ja viivis 985 eurot 90 senti).
20.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1110 eurot (ilma käibemaksuta), millele hageja palub lisada tasu kohtuistungil esindamise eest lähtuvalt istungi kestvusest ja tasust 120 eur/h. Kohtuistung kestis 40 minutit, seega on hageja esindaja tasuks 80 eurot. Kokku on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1190 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on hageja esitanud vaid ühe menetlusdokumendi – apellatsioonkaebuse vastuse. Selle menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka apellatsioonkaebuse analüüsi ja konsultatsiooni kliendiga. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja keerukust on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks 3,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud aeg (1 tund) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Hageja põhjendatud kuludeks on seega 540 eurot (1 + 3,5 x 120), millele lisandub tasu kohtuistungil esindamise eest 80 eurot, kokku 620 eurot. See summa tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.