Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 28. oktoobril 2019, millel osalesid pooled ja nende lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22. mai 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga asendada selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
4.Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summaks ringkonnakohtus 400 eurot ja mõista see summa hagejalt XX-lt kostja YY kasuks välja. Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuses jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 10. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu väidetavalt alusetult saadud 24 058,02 euro (edaspidi: nõudesumma) tagastamise nõudes. Hageja põhiväited hagiavalduses ja maakohtu menetluses olid järgmised: -
-
hageja tasus nõudesumma ajavahemikul 21. august 2013 – 28. jaanuar 2015 kostja arvelduskontole mitme erinevates summades maksetega. Hageja teostas maksed B OÜ (edaspidi: tööandja) juhatuse liikmena kostja töötasuna; hageja ja kostja vahel puudub õigussuhe, mille alusel hageja pidanuks nõudesumma kostjale tasumisele, st kostja on selle võrra alusetult rikastunud; kostja nõudis tsiviilasjas nr 2-17-458 tööandajalt töötasu maksmist. Tööandja leidis, et mh käesoleva vaidluse esemeks olev nõudesumma on kostjale makstud töötasuna, kuid kostja ega kohtud sellega ei nõustunud ja kostja nõue rahuldati. Alles kostja
20.septembri 2017 avaldusest viidatud asjas sai hageja teada, et kostja ei aktsepteeri nõudesumma makseid töötasuna. Järelikult ei ole hagi aegunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
kostja asus tööandja juurde tööle 20. juulil 2013. Ta töötas Rootsis lähetuses, sest töölepingus oli kokku lepitud töö tegemise kohaks Eesti; töövaidlusasjas nr 4-1/340/16 rahuldas töövaidluskomisjon 19. aprilli 2016 otsusega kostja avalduse ning tuvastas, et kostja ja tööandja vaheline tööleping lõppes
21.detsembril 2015. Tööandja kinnitas töövaidlusasjas, et mh nõudesummas maksed tehti kostjale töösuhte raames, millega on tõendatud, et raha maksti seoses töötamisega; hageja tegi makseid süstemaatiliselt ja regulaarselt ajal, kui kostja töötas tööandja juures, st need ei olnud ühekordsed ja juhuslikud, mis võiks viidata eksimusele. Lisaks tegi hageja oma pangakontolt süstemaatiliselt makseid ka teistele töötajatele. Nõudesummas maksed olid mõeldud katma majandamiskulusid ja materjalikulu, mida kostja oli kandnud oma arvel tööandja huvides. Hageja oli sellest teadlik makseid tehes; hagejal puudub alus nõuda kostjalt alusetu saadu tagastamist, kui midagi ka maksti ettenähtust rohkem, siis saaks seda tagasi nõuda tööandja; hageja nõue on aegunud. Hageja tegi viimase makse 28. jaanuaril 2015 ja esitas hagiavalduse 10. aprillil 2018 – seega enam kui kolme aasta möödumisel.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 22. mai 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas, et hageja pangakontolt on ajavahemikul 21. august 2013 – 28. jaanuar 2015 kantud kostja kontole 24 058,02 eurot; kostja ja tööandja vahel sõlmiti tööleping 20. juulil 2013 ja tööleping lõppes 21. detsembril 2015.
3.2.Maakohus leidis, et hageja nõue tuleb lahendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 alusel alusetu rikastumise nõudena. Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-17-458 ja hageja pangakonto väljavõttest tuleneb, et nõudesummas maksed kostjale ei ole töötasu, vaid kulutuste hüvitis. 2 (5)
Tsiviilasjas nr 2-17-458 selgitas hageja kostjale tehtud ülekannetes toodud lühendeid. Hageja kirjeldas, et „lühend „sw1“ viitab Rootsile ja see nähtub viidatud häälikutest, mis sisalduvad inglisekeelses vastes „Seweden“. Numbriline märge tähistab objekti ehk antud juhul esimest ja ainukest objekti. Lühend „bauhaus“ kujutab hüvitist hageja poolt Bauhaus ehituskaupluses tehtud kulutuste katteks. Lühend „bens“ kujutab hageja poolt kütuse kulude hüvitist. Lühend „tallink“ tähendab hüvitist transpordi kulude eest Tallinki praamil. Lühend „mashina“ täheitab kuluhüvitist autotranspordi eest. Hageja arvelduskonto väljavõttest ajavahemikul 20. juuli 2013 – 1. veebruar 2015 nähtub, et hageja arvelduskontole laekusid regulaarselt maksed tööandjalt selgitusega „majanduskulud kassasse“, mille järgselt teostati maksed nii kostjale kui ka teistele töötajatele. Seega oli tööandja ja hageja tavapärane käitumine selline, et tööandja kandis majandamiskulud hageja pangakontole ja hageja maksis seejärel töötajatele enda kontolt töötajatel tekkinud majandamiskulude eest. Väljamaksed kostjale ei olnud ühekordsed ja juhuslikud, mis võiks viidata ekslikele väljamaksetele. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud hageja väide, et tegemist on alusetute väljamaksetega. Seega on hageja nõue kostja vastu alusetu ja kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud.
3.3.Kostja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 17,55 t ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, st summas 1755 eurot (= 17,55 × 100). See summa ja viivis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks hindas maakohus vääralt tõendeid. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-17-458 tuvastanud, et nõudesumma maksete selgitustest nähtub kulutuste hüvitamine või majandamiskulude kandmine. Lisaks ei ole kohane maakohtu käsitlus, et hageja eitas viidatud tsiviilasjas menetlusdokumendi, milles seletab lahti ülekannete selgitustes toodud lühendid ja võtab omaks nende tegemise, sest selles asjas oli menetlusosaliseks tööandja, mitte hageja. Tegemist on õigusliku hinnanguga, mille aluseks olevad faktilised asjaolud maakohus pidanuks tuvastama. Jääb arusaamatuks, miks pidi hageja hüvitama kostja võimalikud kulutused, mis viimane tegi tööandja nimel või siis eraviisiliselt enda nimel.
4.2.Teiseks jaotas maakohus vääralt poolte tõendamiskoormise. Hageja ei saa tõendada negatiivse asjaoluna seda, et majandamiskulude maksmiseks või kandmiseks õiguslik alus puudub. Kostja kohustus oli põhistada ja tõendada mh väidetavate kulutuste tekkimist või kandmist, aga seda kostja ei teinud.
4.3.Kolmandaks on põhjendamata maakohtu järeldus, et alusetute makse teostamisel oleks nõudeõigus tööandjal. Tõendatud ega tuvastatud ei ole, et hageja tegutses kostjale ülekandeid tehes tööandja käsundi alusel ning et tööandjalt hagejale kantud summad olid mõeldud kostjale ülekandmiseks. Maakohus sidus tööandjalt hagejale ülekantud korduvaid summasid kostjale tehtud ülekannetega ilma loogilise argumentatsioonita.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu ja tugineb jätkuvalt nõude aegumisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga asendada selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus. 3 (5)
7.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, millest ringkonnakohus saab TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning § 652 lg 1 p 1 järgi vaidluse lahendamisel lähtuda: -
-
kostja töötas tööandja juures 20. juulil 2013 – 21. detsembril 2015; hageja oli tööandja juhatuse liige; hageja tegi 21. august 2013 – 28. jaanuar 2015 kostja arveldusarvele mitu erinevates summades makset kokku summas 24 058,02 eurot, millel olid selgitused „m.k.swed 1“, swed 1 bens“, swed magazin“, „m.k. sw1“, „sw1 bens“, trumm mater“, „sw1“, „bauhaus“, „santeh“, „m.k.s1“, „tallink“, „bens“, „mashina“, „maksim“, „s1“, „bensiin“, „m.k.rot1“; kostja esitas tööandja vastu hagi töötasu nõudes, mis tsiviilasjas nr 2-17-458 ka rahuldati; selle vaidluse raames tugines tööandja hageja tehtud maksetele ja väitis, et need on töötasu kostjale.
8.Hageja väidab, et kostja sai temalt nõudesumma alusetult, st hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1, millest õigesti lähtus ka maakohus. Erinevalt maakohtust peab ringkonnakohus aga kohaseks enne vaidluse sisulist lahendamist kontrollida kostja aegumise vastuväidet, sest seda saab teha kohe pärast nõude õiguslikku kvalifitseerimist (vt Riigikohtu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13 esimene lõik; 12. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 32-1-95-08, p 11 esimene lõik; 11. detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19 esimene lõik).
9.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja esitas juba maakohtus aegumise vastuväite ja tugineb sellele jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses.
10.TsÜS § 151 lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. See säte määrab üldjuhul aegumistähtaja kestuse VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud nõude puhul. Pooled vaidlevad, millal sai hageja teada, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, st millal hakkas aegumistähtaeg kulgema.
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja sai teada oma nõudest kohe raha kostjale ülekandmisel, ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
11.1.Kohtupraktikas on peetud ekslikult või alusetult üle kantud rahasumma VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasinõudest teadasaamise ajaks raha ülekandmise aega (Riigikohtu praktika alates
20.detsembri 2011 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, vt p 11 kolmas lõik).
11.2.Üldjuhul tuleb TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43 teine lõik, samuti kokkuvõtvalt 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12 teine lõik; 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16915, p 10 teine lõik, ja 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46 teine lõik). Raha ülekandmise puhul tähendab see, et piisav on teadmine ülekandest ja raha saajast.
11.3.Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks aegumistähtaja alguse määramise eelnevast erinevalt. Hageja maksete juures märgitud selgitustest on aru saada, et hageja pidas silmas erinevaid majandamiskulusid tööandja huvides. See on kooskõlas ka mõlema poole seletusega töösuhte korralduse kohta. Hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja pidi esitama mingeid täiendavaid avaldusi või selgitusi, kas maksed loetakse kulude katteks ja 4 (5)
ilma selleta võis need lugeda töötasuks. Samuti pole eluliselt usutav, et hageja jätkanuks kostjale maksete tegemist samasuguste selgitustega, kui kostjalt oodatud avaldusi või selgitusi talle ei saabunud. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et ta sai maksete alusetusest teada alles kostja töötasu nõude üle peetud vaidluses, sest ka varasemalt ei viita miski sellele nagu oleks hageja teinud kostjale tööandja nimel töötasu makseid.
11.4.Eelnevast tuleneb, et hageja nõudesumma igale maksele vastava osasumma tagastamise nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema makse tegemisel, st ajavahemikus 21. august 2013 – 28. jaanuar 2015. Hagi esitati 10. aprillil 2018 ja selleks ajaks oli TsÜS § 151 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg möödunud kõigi maksete osas. Aegumise peatumisele ega katkemisele viitavaid asjaolusid hageja esile ei toonud. Järelikult on hageja nõue tervikuna aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse sisulistele väidetele pole vaja vastata.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Maakohtu menetluskulude suurust hageja ei vaidlustanud.
13.Tulenevalt menetluskulude jaotusest määrab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks kostja menetluskulude nimekirja järgi. Kostja palus hüvitada 672 eurot, mis on tasu 5,6 t õigusabi eest tasumääraga 120 eurot/t. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 4 t, sh kaebusele vastamine 3 t ja istungil osalemine 1 t. Pooled ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi seisukohti ja menetlus ei olnud mahukas. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus esindaja mõistlikuks tasumääraks 100 eurot/t. Kostja esindaja ei ole advokaat, kelle tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle. Kokku tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 400 eurot (= 4 × 100) ja kostja taotlus jääb rahuldamata 272 euro saamiseks (= 672 – 400). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.