Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

seda summas 190,51 eurot ning lisada see summa intressi osale. 22.10.2018 sõlmisid pooled lepingu lisa, mille kohaselt leppisid pooled kokku maksepuhkuses 21.10.2018 osamakses ja pikendas graafikut kuni 21.10.2023 s.o ühe kuu võrra. Lepingu lisa järgi leppisid pooled kokku uues maksegraafikus. Liisingulepingu p-de 4.1 ja 4.3 järgi kohustus kostja lisaks väljaostumaksetele tasuma intressi 3,45 % kuus, 41,40 % aastas. Kostja on tasunud alates 18.01.2018 tasumisi vastavalt 18.12.2017 sõlmitud maksegraafikule, kuid mitte korrektselt, seega arvestab hageja alates 18.01.2018 osamaksest kuni 22.10.2018 tasutud osamakseid järgneva arvestuse järgi, mille kohta on kreditor esitanud laekumiste tabeli. Laenusumma põhiosa jääk 6213,32 eurot - 190,51 eurot (intressi makse lisa 1.1 p.1) jääb põhiosa summa 6022,81 eurot, millest tuleb arvestada kostja poolt tasumisi kokku summmas 246,64 eurot (22,84 + 24,44 + 25,29 + 26,16 + 27,06 + 28,00 +28,96 + 32,70 + 30,99). Seega jäi kostjal tasuda maksegraafiku kohaselt põhiosa summas 5 776,17 eurot (6022,81 - 246,64) ja intress perioodi 21.11.2018 kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 24.12.2018 summades (97,20 (206,21109,01) + 205,14 + 20,40 (204,03/30= 6,80 * 3 päeva = 20,04), kokku 322,74 eurot, millele lisandus intressi makse 22.10.2018 sõlmitud lepingust summas 190,51 eurot, kõik intress kokku 513,25 eurot. Kostja rikkus lepingut ning ei tasunud lepingu lisa alusel maksegraafikujärgseid osamakseid korrekstselt alates 21.11.2018 osamaksest. 21.12.2018 esitas kreeditor kostjale teate, millega teavitas kostjat võlgnevusest ja tehnonõuete vastavuse kontrolli tähtaegse teostamise puudumistest ning andis kohustuste täitmises täiendava tähtaja 3 tööpäeva. Sama teatega esitas kreeditor kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, millega ütles liisingulepingu erakorraliselt üles, nõudis kostjalt hiljemalt 3 tööpäeva jooksul liisingulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist ning tehnonõuete vastavuse kontrolli tähtaegse teostamist. Kreeditor ütles lepingu erakoraliselt üles vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 6 ja § 196 lg-te 1 ja 2. 23.01.2019 loovutas kreeditor oma nõude kostja vastu hagejale, millest teavitati kostjat loovutusteatisega, mis on käsitletav loovutusdokumendina VÕS § 168 lg 2 ja § 172 mõttes. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Hageja võõrandas tagatiseks oleva vara 22.04.2019 summaga 1000 eurot, millega kaasnesid müügiga seotud kulud. Hageja selgitab, et käis sõidukil järel xxxx Politsei parklas, millega kaasnesid lisakulud ning müügileping vormistati M OÜ-d esindades, kuna Maanteeameti registris oli sõiduk müümise hetkel jätkuvalt M OÜ nimel. Hagejal on õigus nõuda ja kostjal lasub lepingu p.5.4 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg.2 ja lg.3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväine esindaja on toimetanud teenusena ühe võlateatise (s.o 30.01.2019) hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes § 113 2 lg 2 p 1 on hagejal õigus nõuda 30.01.2019 võlateatise eest 25 eurot. Kostja ei tagastanud kreeditorile tagatisvara - sõidukit xxxx. Hageja müüs kreeditori esindajana 22.04.2019 sõiduki 1000 euro eest. Seega võlgneb kostja hagejale tasumata väljaostumaksetena 4 776,17 eurot (6213,32 - 246,64 - 190,51- 1000). Lepingu lisa p. 4.1.1. järgi lisaks muudele lepingus sätestatud kohustustele kohustus kostja tasuma kõik kulud, mis on seotud tagatislepingu täitmisega, mh tagatise omandi üleandmise, registreerimise ja registriandmete muutmise, kindlustamise ja tehnoülevaatustega seotud kulud ja tasud, mh riigilõivud ja muud tasud, samuti tagatise realiseerimisega seotud kulud (mh kulud tagatise otsese valduse saamiseks, tagatise hindamiseks ja võõrandamiseks, mh remondi- ja puhastuskulud, parkimiskulud ning müügiga seotud vahendus ja muud tasud) ja kohtukulud, mis on seotud tagatislepingust tulenevate vaidluste lahendamisega. Hageja on kandnud kulusid, mis

koosnevad sõiduki ülevaatusest ja hindamisaktist, summas 69,60 eurot ja sõiduki politsei parklast äratoomisega seonduvalt, mis sisaldas transpordikulu xxxx-xxxx-xxxx 185 km*0,5€/km= 92,50 eurot, puksiiri ja parkla arvet summas 60,24 eurot ning riigilõivu sõiduki ümbervormistamisel ARK-is summas 61 eurot. Samuti kanti kulusid seoses sõiduki liikuskindlustusega summas 28,04 eurot. Kokku nõuab hageja kostjal müügikulude hüvitamist summas 311,38 eurot (69,6+92,50+60,24+61+28,04). Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist vastavalt lepingus p.5.3 kokkulepitud viivise suurusele arvestab hageja viivist põhinõudelt 4776,17 eurolt perioodil 25.12.2018 – 10.09.2019 260 päeva eest määraga 0,113425 % päevas (41,4% aastas) kokku summas 1408,52 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivis 0,113425 % põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 määruse punktis 13 märgitule, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Hageja soovib selgitada, et Ringkonnakohtu otsustes 218-7334 p.8 ja 2-18-8072 p. 20 on kohus leidnud, et Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad ei kohaldu, kuna selles kohtuasjas ei olnud tegemist krediidilepinguga. Seega hagiavalduses märgitud viivitusintressi kokkulepe vastab VÕS § 415 lg-le 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale (Riigikohtu lahend nr 3-21-120-08, p. 12). Seega jääb hageja nõutud viivisemäära juurde ja ei soovi seda muuta. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud TsMS § 322 lg 1 sätestatud korras perekonnaliikme s.o abikaasa vahendusel – 16.09.2019. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus on kostjale edastanud hagimaterjalid kirjaliku vastamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale TsMS § 322 lg 1 sätestatud korras kättetoimetatud 16.09.2019, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 30.09.2019. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka

hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on kohtule esitanud OÜ M 04.09.2019 allkirjastatud teatise nõude loovutamise kohta 23.01.2019 AS-le PlusPlus Capital. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja OÜ M vahel 21.08.2017 sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr XXXX ja selle lisadest nr XXXX, 18.12.2017 ning XXXX, 22.10.2018, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata laenusumma 4 776,17 eurot ja tasumata intressi osamaksed perioodil 21.11.2018 kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 24.12.2018 kokku 322,74 eurot, millele lisandub intressi makse 22.10.2018 sõlmitud lepingust summas 190,51 eurot, kõik intress kokku 513,25 eurot. Samuti on põhjendatud kostjalt välja mõista tagatisvara (sõiduki) müügiga seonduvad kulud summas 311,38 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Käesoleval juhul on nõue üle 1000 euro, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista saadetud esimese meeldetuletuskirja eest 25 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt alates 25.12.2018 – 10.09.2019 260 päeva eest vastavalt lepingu punktile 5.3. lepingujärgse määraga 0,113425 % päevas (41,4% aastas) kokku summas 1408,52 eurot. Viidatud lepingu punkti 5.3. kohaselt kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-122-16, p 18; 5. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama ka tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Asja materjalist nähtuvalt ei ole hageja tõendanud viivise suuruse osas läbirääkimiste pidamist ja tingimuses kokkuleppe saavutamist. Seetõttu leiab kohus, et lepingujärgne intressimäär, mida hageja kohaldab ka viivise määrana, 0,113425% päevas on tüüptingimus. Seega tuleb kohtul kontrollida selle tüüptingimuse kehtivust. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (0,0219 % päevas). Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Võrdluses lepingus kokkulepitud viivisemääraga 0,113425% päevas, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära ligikaudu viis korda (41,4/8=5,175). Kohus leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks tüüptingimuseks (vt. nt. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2019 lahend 2-17-10893). VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 4776,17 eurolt seadusjärgses määras alates 25.12.2018 kuni hagi esitamiseni 10.09.2019 260 päeva eest moodustab 272,18 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 1136,34 eurot (1408,52 – 272,18). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o. perioodil 11.09.2019 - 18.11.2019 (k.a) 69 päeva eest, mis moodustab 72,23 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 18.11.2019 seisuga kokku summas 344,41 eurot (272,18 + 72,23). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 19.11.2019 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 4776,17 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 7034,32 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 1136,34 eurot ehk ligikaudu 16% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja ja 16% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 550 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele) kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Kohus on kontrollinud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja seega on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi, hagiavalduse koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on

esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) ehk 120 eurot/tund (käibemaksuga) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 180 eurot (käibemaksuga). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 613,20 eurot (730 eurost 84 %). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.