Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

2

pankrotiavalduse. Kostjal oli kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus hiljemalt 2017. a lõpul. Kostja vastutuse alusena tugineb hageja esmajoones pankrotiavalduse esitamata jätmise koosseisule VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, ÄS § 180 lg 51 ning VÕS § 1050 alusel. Alternatiivselt vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest võlgniku varalise seisundi teadva kahjustamise eest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1 alusel. Kostja on vähendanud võlgniku vara väärtust nõuete kuludeks kandmisega. Võlgniku nõuete mahakandmisega kulukontodele vähendas kostja pärast laenu andmist võlgniku vara väärtust kokku 327 061 eurot. Samuti on nõudeid maha kantud ka Sense Factory OÜ-s, Sense Trust OÜ-s, Sense OÜ-s ja Sense Building OÜ-s, millega on vähenenud võlgniku osaluse väärtus nimetatud tütarühingutes. Seejuures on kostja olnud kõigis võlgniku tütarühingutes juhatuse liige. Isegi, kui võlgniku maksejõuetus on tekkinud pärast 2017. a lõppu või pärast hagejalt laenu saamist, on võlgnik pärast 2017. a lõppu andnud laenusid sisuliselt kuni 2021. a alguseni. Sellisel juhul võib olla tegu maksejõuetuse põhjustamisega KarS § 384 lg 1 tähenduses. Kostja on võlgniku vara väärtuse vähendamisel tegutsenud teadlikult ja tahtlikult. Otsese tahtlusele viitab asjaolu, et kuludeks on kantud võlgniku nõuded tütarühingute vastu (kus kostja tegutses juhatuse liikmena) ja võlgniku ja tütarühingute nõuded kolmandate isikute vastu, mis olid kostjaga vahetult kas läbi osaluse või juhatuse liikmeks olemise seotud. Hageja nõuet ei ole saanud pankrotimenetluses võlgniku vara arvelt rahuldada kostja poolt maksevõime vähendamise tõttu. Hagejale tekitatud kahjuks saab lugeda nõuete mahakirjutamise ja laenude andmise raames sama summa, mida hageja nõuab pankrotiavalduse esitamise hilinemise tõttu. Ühtlasi tuleb arvestada kahju vähendamise eesmärgil tasutud deposiite 4800 eurot. Kuivõrd kahju on tekkinud maksevõime vähendamisest, mille ärahoidmine on vastava sätte kaitse-eesmärgiks, on kahju tekitamine õigusvastane. Kui kostja ei oleks nimetatud tegevusega võlgniku vara väärtust vähendanud, ei oleks ka hageja nõude väärtus proportsionaalselt vähenenud. Seega on kaitsenormi rikkumine kahjunõude aluseks oleva kahjuga põhjuslikus seoses ja hageja kahjunõue kuulub täies ulatuses rahuldamisele, kuna KarS § 384 lg 1 kaitse-eesmärk on ära hoida juhtorgani liikme poolt maksejõuetuse põhjustamisega võlausaldajate nõuete väärtusetuks muutumine. Alternatiivselt vastutab kostja tahtliku heade kommete vastase käitumisega põhjustatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Arvestades kostja seotust tütarühingute ja kolmandate isikutega, saab järeldada, et võlgniku nõuded on kuluks kantud otsese tahtlusega (teadvalt). Kostja pidi aru saama, et nõuete kuludeks kandmine vähendab võlgniku käibevara ja seega pidi kostjale olema ettenähtav, et sellega seoses tekib võlausaldajatele kahju. Nõuete kuluks kandmisega kostja sisuliselt loobus nõuete maksmapanekust ja vähendas seeläbi võlausaldajate nõuete väärtust võlgniku suhtes. Riigikohus on leidnud, et juhatuse liikme poolt heade kommete vastase tahtliku kahju tekitamisega saab olla tegemist nt olukorras, kus juhatuse liige võõrandab ühingu põhilise vara kolmandale isikule, vältimaks ühingu võlausaldaja poolt nõude sissenõudmist. Nimetatud olukord on analoogias kohaldatav nii nõuete kuludeks kandmisel kui ka sisutute laenude andmisel pärast püsiva maksejõuetuse väljakujunemist.

3

Kostja ei nõustu hageja väidetega, et kostja jättis juhatuse liikmena õigeaegselt esitamata Sense Holding OÜ pankrotiavalduse ning Sense Holding OÜ maksejõuetus kujunes välja 2017. a lõpuks. Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Riiklikult tunnustatud finantsekspert Laurits Randmanni arvamuse kohaselt ei olnud Sense Holding OÜ 19. veebruari 2018 seisuga maksejõuetu. Ekspert tõi arvamuses välja Sense Holding OÜ bilansi seisuga 19. veebruar 2018. a, mille kohaselt mitterahaliste sissemaksete väärtust arvestamata oleks Sense Holding OÜ omakapital ikka olnud 505 539 euro ulatuses positiivne. Sense Holding OÜ maksejõulisust aastatel 2018–2019 kinnitab mh asjaolu, et Sense Holding OÜ on tasunud hagejale kahel korral intresse – 2018. a eest 15 000 eurot ning 2019. aasta eest 15 000 eurot, kokku 30 000 eurot. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma väidet selle kohta, et kostja on teadlikult kahjustanud Sense Holding OÜ varalist seisundit seoses nõuete mahakandmisega. Raamatupidamises kolmanda isiku vastu suunatud laenu mahakandmine ei tähenda õiguslikult seda, et Sense Holding OÜ oleks nõudest loobunud või nõude loovutanud, vaid nõude mahakandmine tähendab, et Sense Holding OÜ juhatus on lugenud raamatupidamises nõude väärtusetuks, so hinnanud nõude väärtuse 0 eurole. Sense Holding OÜ juhatus oli selleks seaduse kohaselt kohustatud, kuivõrd raamatupidamise seaduse § 16 punkti 8 kohaselt kehtib raamatupidamise korraldamisel konservatiivsuse printsiip. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kui kostja ei oleks nõudeid maha kandnud, et siis oleks hageja saanud oma Sense Holding OÜ vastu suunatud nõude rahuldamist suuremal määral, kui nõuete mahakandmise korral. Põhjendamatu on hageja väide, et laenude andmisega Sense Holding OÜ tütarettevõtetele ja osade nõuete kuluks kandmisega, tegutses kostja tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja esile toodud asjaolud ei viita sellele, et kostja oleks soovinud laenulepingu sõlmimisel või laenulepingu hilisemal täitmisel hagejat petta. Kostja uskus Sense Holding OÜ äriplaani ja majandustegevuse edukusse. Kostja osalusega äriühing OÜ Le Graps andis ise peale 19. veebruaril 2018. a hagejaga laenulepingu sõlmimist Sense Holding OÜ-le üle 133 tuhande euro laenu. Hageja esitatud kohtueelse õigusabi kulud 5820 eurot, ekspertarvamuse kulu 5900 eurot ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 100 eurot on sisuliselt mõttetud ja mittevajalikud. Neid kulusid on hageja kunstlikult ja hea usu põhimõtte vastaselt kuritahtlikult suurendanud. Tegemist on mittevajalike, põhjendamatute, ebaproportsionaalselt ja ülemäära suurte kuludega. Samuti on põhjendamatu viivise nõue.

MAAKOHTU LAHEND

4

 Sense Holding OÜ-d esindas laenulepingu sõlmimisel kostja, kes on alates Sense Holding OÜ registreerimisest 12. oktoobril 2016. a olnud äriühingu ainuke juhatuse liige.  Hageja kandis 20. veebruaril 2018. a Sense Holding OÜ-le üle laenu 300 000 eurot.  Sense Holding OÜ tasus hagejale intresse 2018. a 15 000 eurot ja 2019. a 15 000 eurot.  Sense Holding OÜ ei ole hagejale laenu tagastanud.  30. novembril 2021. a kuulutati välja Sense Holding OÜ pankrot.  Sense Holding OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu kokku 444 854 euro 79 sendi ulatuses, sh 300 000 eurot laenu põhiosa, 17 054 eurot 79 senti intressid ja 127 800 eurot viivis.  Sense Holding OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses hageja nõuet täidetud ei ole ja võlgnikul puudub vara ning vara tagasivõitmise võimalused. Üldjuhul vastutab osaühingu juhatuse liige kohustuste rikkumise eest osaühingu ees ÄS § 187 lg 2 alusel. Juhatuse liikme otsevastutus võlausaldaja ees on erandlik ja vastutus saab tuleneda lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisest. Hageja kahjunõude õiguslikuks aluseks saavad olla VÕS-i sätted lepinguvälise õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta. Hageja nõude eeldusteks on kostja õigusvastane tegu, sellega põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahju ning kostja süü. Hageja tugineb nõude alusena alternatiivsetele kostja õigusvastastele tegudele, sh esmaselt sellele, et kostja jättis õigeaegselt esitamata Sense Holding OÜ pankrotiavalduse. Järgmise alternatiivina tugineb hageja sellele, et kostja kahjustas teadvalt võlgniku varalist seisundit, millega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Viimase alternatiivina tugineb hageja sellele, et kostja vähendas tahtliku heade kommete vastase käitumisega hageja nõude väärtust. Sense Holding OÜ esitas 18. augustil 2021. a kohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. Hageja väitel oli Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus välja kujunenud juba 2017. a lõpuks ning tulenevalt ÄS § 180 lg-st 5 1 ja TsÜS §-st 36 oli kostja juhatuse liikmena kohustatud esitama võlgniku pankrotiavalduse hiljemalt 2017. a lõpuks. Poolte keskne vaidluse ese on see, millal kujunes välja Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus ja kas kostja esitas pankrotiavalduse kohtule õigeaegselt. Kostja ei nõustu hageja väidetega äriühingu püsiva maksejõuetuse tekkimise aja kohta. Kostja väitel oli Sense Holding OÜ 2017. a lõpul ja a hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal maksejõuline ning sel ajal ei olnud püsiva maksejõuetuse tekkimine ilmne. Sense Holding OÜ omas tütarfirmasid Sense OÜ, Sense Trust OÜ, Sense Factory OÜ, Sense Building OÜ ja Sense Concept OÜ. Alates osaluse omandamisest oli kostja kõikide tütarühingute ainuke juhatuse liige. 18. augustil 2020. a sõlmitud lepinguga ühinesid Sense Trust OÜ, Sense Factory OÜ ja Sense Building OÜ ühendatavate ühingutena Sense OÜ kui ühendava ühinguga. Tartu Maakohtu 5. aprilli 2021. a määrusega kuulutati välja Sense OÜ pankrot. Hinnates tõendeid kogumis, ei ole tõendatud hageja väide, et Sense Holding OÜ oli PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 mõttes püsivalt maksejõuetu juba 2017. a lõpus. Mõistlikult võttes oli kostjal alust loota äriühingu majandusliku seisundi paranemisele ning kostja jaoks ei pidanud olema äriühingu püsiv maksejõuetus ilmne. Kuigi tütarühingute netovara oli negatiivne, siis oli äriühingul töös olulise mahuga projektid. Ekspert Laurits Randmann on oma arvamuses hinnanud, et kõikide uute pakkumiste edukal realiseerumisel võinuks äriühing teenida kokku täiendavalt ca 27,1 miljonit eurot müügitulu, sh kuni 7,3 miljonit eurot kasumit. Sense Holding OÜ-l ei olnud 19. veebruari 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud kohustusi.

5

2018. ja 2019. a tasus Sense Holding OÜ hagejale laenulepingus kokkulepitud intresse, sh 2018. a 15 000 eurot ja 2019. a 15 000 eurot. Kostja põhjendused Sense Holding OÜ maksejõuetuse väljakujunemise kohta on usutavad. 2019.–2021. a oli koroonapandeemia, mis mõjutas ehitussektorit ja eksporti. Kostja on põhjendanud, et koroonapandeemia põhjustas kasumiga projektide ära jäämist ja Sense grupi äriühingute märgatavat käibelangust. Hageja ei tõendanud asjaolusid, millest saab järeldada, et Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus pidi kostjale olema ilmne varem kui 20 päeva enne faktiliselt pankrotiavalduse esitamist. Eeltoodut arvestades ei ole tuvastatav kostjale etteheidetav õigusvastane tegu, s.o Sense Holding OÜ pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine. Seega ei ole VÕS § 1043 alusel tekkiva deliktilise vastutuse objektiivne koosseis täidetud ning sel alusel hageja kahjunõue kostja vastu ei ole põhjendatud. Alternatiivselt tugineb hageja kahjunõude alusena kostja õigusvastasele teole, mis seisneb Sense Holding OÜ varalise seisundi teadvalt ja kohustustevastases kahjustamises, millega on põhjustatud võlgniku maksevõime vähenemine. KarS § 384 on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 7 sisustava deliktiõigusliku kaitsenormina. Hageja heidab õigusvastase teona kostjale ette seda, et kostja on raamatupidamises kandnud maha tütarühingutele antud laenude nõuded, millega on vähendanud võlgniku vara väärtust kokku 327 061 eurot. Kostja käitumises, s.o tütarühingutele antud laenude kuluks kandmine, ei ole tuvastatav tahtlus võlgniku varalist seisundit halvendada. Ekspert Laurits Randmann on avaldanud, et selline omanikepoolne rahastamine on Eesti ärikeskkonnas tavapärane praktika ja pärast 19. veebruaril 2018. a hagejalt laenu saamist investeerisid omanikud võlgnikusse veel täiendavalt ca 1 miljon eurot, et äritegevust hoogustada. Ajal, mil laenusid kuludeks kanti, ei olnud Sense Holding OÜ-l hageja ees võlgnevust. Hageja laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alles 19. veebruaril 2021. a. Arvestades Riigikohtu suuniseid, ei ole KarS § 384 lg 1 teo koosseis täidetud. Isegi kui lugeda, et laenude kuluks kandmisega kahjustas kostja Sense Holding OÜ varalist seisundit, siis ei olnud sel ajal hagejal veel sissenõutavaks muutunud nõuet Sense Holding OÜ ees, mistõttu ei esine teadlikku võlausaldaja kahjustamist, mis on KarS § 384 lg 1 normi teokoosseisu elemendiks. Alternatiivselt tugineb hageja kostja vastutuse alusena tahtlikult heade kommete vastasele käitumisele ehk teokoosseisule VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Hageja leiab, et kostja tegutses Sense Holding OÜ nõuete kuludeks kandmisel tahtlikult heade kommete vastaselt, vähendades nii hageja nõude väärtust. Sense Holding OÜ nõuete kuludeks kandmisel ei ole tuvastatav kostja tahtlus sellega võlgniku varalist seisundit ega võlausaldajate huve kahjustada. Ei ole tuvastatav, et kostjale pidi varem kui 20 päeva enne pankrotiavalduse esitamist (s.o 18. augustil 2021. a) olema ilmne Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus. Seega ei ole ka võlgniku nõuete kuludeks kandmine käsitletav tahtliku heade kommete vastase käitumisena. Kuna kostja tahtlus ei ole tuvastatav, siis ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 8 teo koosseis täidetud ning hageja kahjunõue ei ole sel alusel põhjendatud. Kuna kostja õigusvastane tegu ei ole tuvastatav, siis ei ole VÕS § 1043 alusel nõude eeldused täidetud. Seega ei ole hageja kahjunõue kostja vastu tagastamata laenu, saamata jäänud intresside, viiviste ning pankrotimenetluses tasutud deposiitide ulatuses põhjendatud. Põhjendatud ei ole ka hageja nõuded kostja vastu kohtueelsete õigusabikulude ja tõendite saamise kulude näol tekkinud 11 820 euro suuruse kahju hüvitamiseks ning kahjuhüvitistelt viivise nõudes. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 14 981 eurot 50 senti ning lisanduva viivise.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6

7

osanikulaenude intresse ei suudetud tasuda. Järelikult, lisaks finantsnäitajatest nähtuvale, ei produtseerinud kontsern piisavalt rahavoogu ja kasumit, et täita laenulepingutest tulenevaid intressikohustusi. Kontserni tegevuse kogunumbrite raames on 30 000 euro ulatuses intresside tasumine marginaalne. Maakohus on tulevikuseisundi normaliseerumise tõenäosuse puhul arvestamata jätnud, et Sense kontserni juhtimistegevus oli oma olemuselt raiskav, milline asjaolu on hageja asjatundja arvamusega tõendatud. Vahemikus 12. oktoober 2016 – 31. detsember 2019 olid kogu kontserni konsolideeritud rahavood 2,14 miljoni euro ulatuses negatiivsed, kasvades aasta-aastalt. Konsolideeritud äritegevuse rahavood näitavad seda, et kontserni äritegevus genereeris pidevalt ja kasvavalt kahjumit. Maakohus on ebaõigesti omistanud tähtsuse asjaolule, et pärast 19. veebruaril 2018 hagejalt laenu saamist investeerisid omanikud Sense Holding OÜ-sse veel u 1 miljon eurot. Ei saa pidada ebatavaliseks, et ühingusse kaasatakse ka pärast püsiva maksejõuetuse väljakujunemist käibevahendeid. Vastavast asjaolust ei saa järeldada, et ühingu püsivat maksejõuetust ei saanud olla välja kujunenud või et investeeringud ravinuks ühingu juba väljakujunenud püsivast maksejõuetusest. Sense kontserni tütarühingute konsolideeritud netovara oli 2017. a lõpuks negatiivne ca 900 000 euro ulatuses ning 2020. a oli netovara negatiivne juba 2,9 miljoni euro ulatuses. Seega ei hoidnud vastavad investeeringud ära püsiva maksejõuetuse tekkimist ning ühtlasi ei suudetud ka investeeringutega püsiva maksejõuetuse seisundit väärata. Maakohus jättis arvestamata, et kostja oli teadlik, et mitterahaliste sissemaksete esemete väidetav väärtus ei vasta nende tegelikule väärtusele. Kostja hindas teadlikult Sense Holding OÜ asutamisel mitterahaliste sissemaksete esemete väärtuse oluliselt üle. 2016. a lõpuks küündis Sense Holding OÜ mitterahaliste sissemaksete esemeks olnud tütarühingute summaarne netovara - 600 000 euroni, seejuures oli Sense OÜ netovara 2016. a lõpuks negatiivne 352 780 euro ja Sense Building OÜ netovara negatiivne 234 958 euro ulatuses. Olenemata eeltoodust hindas kostja mitterahaliste sissemaksete väärtuseks Sense Holding OÜ asutamisel ca 2 miljonit eurot. Arvestades sedavõrd negatiivset netovara, oli kostja mitterahaliste sissemaksete hindamisel teadlik, et mitterahaliste sissemaksete esemed ei ole tegelikult 2 miljonit eurot väärt. Maakohus on küll märkinud, et Sense Holding OÜ mitterahaliste sissemaksete väärtust ei hinnatud kordagi alla, kuid pole samas tulevikuseisundi normaliseerumise tõenäosuse raames mitterahaliste sissemaksetega seonduvat arvestanud. Kuivõrd maakohus on ebaõigesti leidnud, et Sense Holding OÜ ei olnud 2017. a seisuga püsivalt maksejõuetu, on maakohus ka ebaõigesti järeldanud, et kostja ei rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Maakohus leidis, et kostja ei ole võlgniku varalist seisundit teadvalt ja kohustustevastaselt kahjustatud ning heade kommete vastast tahtlikku käitumist ei esine. Maakohus leidis vääralt, et kuna Sense Holding OÜ ees puudus hagejal veel sissenõutavaks muutunud nõue, ei esinenud järelikult teadlikku võlausaldaja kahjustamist. Varalise seisundi kahjustamise raames on oluline üksnes see, et laen oli antud. Pärast laenu andmist muutus hageja Sense Holding OÜ võlausaldajaks ning pärast laenu andmist viidi ühingust välja 1 188 160 eurot 45 senti sisutühjade laenude näol ning 327 061 eurot nõuete kuludeks kandmise näol. Maakohus on ekslikult samastanud võlausaldajaks olemise nõude sissenõutavusega. Kuna maakohus tuvastas püsiva maksejõuetuse väljakujunemise hetke ebaõigesti, on kohus jätnud vääralt hindamata, kas püsiva maksejõuetuse seisundis nõuete kuluks kandmine võis olla KarS § 384 või VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgne tegevus. Kui maakohus oleks õigesti leidnud, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja 2017. a, oleks maakohus pidanud hindama ka nõuete kuluks kandmist püsiva maksejõuetuse seisundis. 8

Maakohus on oma otsusest ekslikult välja jätnud kohustustevastase ja heade kommete vastase tegevusena laenude andmise ja hinnanud üksnes nõuete kuluks kandmist. Hageja on hagi alusena tuginenud nii nõuete kuluks kandmisele kui ka maksejõuetuse järgsetele laenude andmisele. Hageja on selgitanud ja tõendanud, et pärast laenu andmist 19. veebruaril 2018 viidi ühingust välja 1 188 160 eurot 45 senti laenude näol ning seejuures on pärast laenu andmist vähendatud nõuete mahakandmisega kulukontodele võlgniku vara 327 061 euro võrra. Maakohus on seega jätnud hindamata, kas perspektiivitute laenude andmine võis põhjustada Sense Holding OÜ maksejõuetuse või maksevõimet vähendada ja kas kostja vastutab selle eest. Arvestades, et nõuete kuludeks kandmise ja pärast maksejõuetuse teket teostatud väljamaksetega on vähendatud võlgniku (vara) väärtust kuni ca 1,5 miljonit eurot, ei saa esineda kahtlust, et võlgniku maksevõime on oluliselt vähenenud. Maakohus on jätnud hindamata, kas laenude andmine püsiva maksejõuetuse seisundile eelnevalt võis olla heade kommete vastane. Maakohus ei ole arvestanud, et kuluks on kantud nõudeid just tütarühingute vastu ja tütarühingute nõudeid kostjaga seotud kolmandate isikute vastu. Maakohus on tahtluse puudumise tuvastanud ebaoluliste asjaolude pinnalt. Esiteks on asjakohatu maakohtu viide miljoni euro suurusele rahastusele nõuete kuluks kandmise ajal. Vastav asjaolu ei mõjuta ega muuda seda, kuidas tegutses kostja nõuete kuluks kandmisel. Maakohtu viide, et selline omanikepoolne rahastamine on kostja asjatundja hinnangul „tavapärane praktika“, on põhjendamatu. Isegi kui tegu on tavapärase praktikaga, ei muuda see fakti, et nõuete kuluks kandmine ja sissenõudmata jätmine vähendavad võlgniku maksevõimet. Kuna maakohus ei ole hinnanud seda, kas laenude andmine võis vastata KarS § 384 või VÕS § 1045 lg 1 p 8 koosseisudele, on maakohus laenude andmise raames tahtluse esinemise hindamata jätnud. Kuna maakohus on ebaõigesti hinnanud püsiva maksejõuetuse seisundit, on maakohus jõudnud ka väärale järeldusele, et kostja tegevus ei olnud teadlik ja tahtlik.

vastu

ja

taotleb

selle

rahuldamata

ning

Kostja arvates ei kinnitanud hageja maakohtule esitatud dokumentaalsed tõendid asjaolu, et Sense Holding OÜ maksejõuetus kujunes välja 2017. a lõpuks, et tegemist oleks olnud Sense Holding OÜ alalise maksejõuetusega ning et vastavad asjaolud olid või pidid olema 2017. a lõpuks kostjale ilma mistahes kahtluseta ilmsed. Põhjendamatu on hageja väide, et kostja tegevuses esinevad võlgniku varalise seisundi teadva ja kohustustevastase kahjustamise tunnused (VÕS § 1045 lg 1 p 7, KarS § 384 lg 1). Kostja ei ole teadvalt ja kohustustevastaselt kahjustanud Sense Holding OÜ varalist seisundit ega Sense Holding OÜ võlausaldajate huve. Sense kontserni siseselt laenude andmine emaettevõtja poolt tütarettevõtjatele ei sisusta ei maksevõime vähendamise, varalise seisundi teadva ja kohustustevastase kahjustamise ega heade kommete vastase käitumise koosseise. Sense Holding OÜ oli kontserni emaettevõtjaks, kellel endal igapäevast majandustegevust ei olnud, seega oli põhjendatud, seaduslik ja mõistlik Sense Holding OÜ osanikelt kaasatud rahalised vahendid anda laenuna edasi Sense Holding OÜ tütarettevõtjatele, kellel oli igapäevane majandustegevus ning töötajad. Hageja ei tõendanud, et laenude andmise eesmärgiks oleks olnud algusest peale teadlikult ja tahtlikult vähendada Sense Holding OÜ varalist seisundit ning vältida Sense Holding OÜ võlausaldaja nõude sissenõudmist. Laenude andmisega Sense Holding OÜ vara ei vähenenud, kuivõrd Sense Holding OÜ-l tekkis samas väärtuses nõue laenusaaja vastu. Sense Holding OÜ nimel seaduslike ja majanduslikult põhjendatud majandustehingute tegemine samasse kontserni kuuluvate äriühingutega ei saa tekitada Sense Holding OÜ juhatuse liikme isiklikku lepinguvälist deliktilist vastutust hageja ees. Laenu

9

andmine ei ole õigusvastane ega etteheidetav, kui laenud vastavad turutingimustele ja need on kooskõlas juhatuse liikme hoolsuskohustusega äriühingu ees. Hageja väited, et kostja on teadvalt kahjustanud Sense Holding OÜ varalist seisundit seoses osade nõuete raamatupidamises kuluks kandmisega jäävad üldsõnalisteks. Laenu sissenõudmisest loobumine või nõude mahakandmine ei saa iseenesest olla õigusvastane ega kahjustada äriühingu võlausaldaja põhjendatud huve. Laenu sissenõudmisest loobumine või nõude mahakandmine kolmanda isiku vastu saab olla õigusvastane üksnes juhul, kui see oli põhjendamatu. Nõude raamatupidamises ümberhindamine ja mahakandmine ei ole õiguslikult käsitletav võlasuhte lõpetamisena ega nõude loovutamisena. Kostja tegevuses ei esinenud tahtliku heade kommete vastase käitumise tunnuseid (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Riigikohtu selgituste kohaselt võib majandustehingu puhul olla mõeldav äriühingu juhatuse liikme isiklik vastutus üksnes juhul, kui juhatuse liikme tegevus vastaks algusest peale mõnest karistusseadustikust tuleneva kaitsenormi tunnustele. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, et kostja mingi etteheidetava teo eesmärk oli hageja tahtlik ja teadlik kahjustamine ning kostjal oli algusest peale tahe hagejat teadlikult kahjustada. Kostja osalusega äriühingu OÜ Le Graps poolt Sense Holding OÜ-le laenu andmine peale 19. veebruari 2018. a laenulepingu sõlmimist kinnitab, et kostja uskus Sense Holding OÜ äriplaani realiseerumisse ja majandustegevuse edukusse. Viimane laen anti OÜ Le Graps poolt Sense Holding OÜ-le 10. augustil 2021. a. Hageja on ekslikult samastanud äriühingu ja äriühingu juhatuse liikme kohustused ja vastutuse. Äriühingu juhatuse liikme kui füüsilise isiku vastu esitatava deliktilise kahju hüvitamise nõude eelduseks olevaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid ei ole hageja esitanud. Hageja ei ole tõendanud, et Sense Holding OÜ hilisema maksejõuetuse oleks põhjustanud kostja raske juhtimisviga või tahtlus. Osaühingu väidetavalt negatiivne omakapital ei ole piisav tõendamaks asjaolu, millal kujunes välja osaühingu alaline maksejõuetus. Hageja väited ja menetluses kogutud tõendid ei kinnita asjaolu, et kostja väidetavalt õigusvastane tegevus on vahetult tinginud hageja vara reaalse vähenemise. Samuti ei saa hageja vara reaalset vähenemist põhjustada Sense Holding OÜ raamatupidises nõuete mahakandmine. Hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, millest tulenevalt oleks mõistlik väita, et kostja rikkus hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid ning et konkreetselt just selle õigusvastase teo tagajärjel oleks hagejale tekitatud lepinguvälist kahju. Süü vormiks peaks käesoleval juhul olema tahtlus. Tahtluse tuvastamiseks ei piisa asjaolust, et kostja väidetavalt möönis varalise kahju tekkimist, vaid kostja deliktilise vastutuse tekkimiseks peab olema tõendatud asjaolu, et kostja soovis algusest peale õigusvastast tagajärge ning käitus teadlikult ja tahtlikult heade kommete vastaselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10

Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30;

11

12

kaitse-eesmärgist (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1458411/148, p 17.1).

(allkirjastatud digitaalselt)

14

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.