Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 1(2)

2-19-100090 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsMS-s sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (kohaldub alates 10.01.2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Määrus). Kuna Määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda Määruse regulatsioonist. Määruse artiklis 4 on sätestatud kohtualluvuse üldpõhimõte, st. asi allub selle liikmesriigi kohtule, kelle territooriumil on kostjal alaline elukoht. Järelikult ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. Kuna võlgniku elukoht on Lätis, tuleb hagi esitada Läti Vabariigi pädevale kohtule. Avalduse kohaselt sõlmis võlgnik 03.12.2017 järelmaksulepingu nr xxx. Võlgnik rikkus lepingut ja jättis krediidi tagastamata. Kohus leiab, et tegemist on tarbijalepingust tuleneva võlgnevuse nõudega. Määruse nr 1215/2012 artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 59 lõikele 1 oma siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus kohtuasjas C‐327/10 p 40). Kuigi määrus nr 44/2001 asendati alates 10.01.2015 määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh. eesmärk säilinud muutumatul kujul ning lähtuda saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse tõlgendamisel. Määrusest nähtub, et isiku elukohaks on xxx. Rahvastikuregistri andmetel on võlgnik Ž. J. Läti Vabariigi kodanik ja tal on välisriigi pass xxx. Maakohtul puuduvad andmed, et Ž. J. võiks elada Eestis. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. TsMS § 75 lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Kohus märgib, et hagejal on võimalik esitada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1896/2006 on loodud Euroopa maksekäsumenetlus, mis võimaldab võlausaldajatel standardblankettide alusel toimiva ühtse menetluse käigus sisse nõuda oma vaidlustamata tsiviil- ja kaubandusalased nõuded. Kõnealust määrust kohaldatakse kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (v.a Taani). Kohtu ette ilmumine ei ole kõnealuse määrusega nõutav. Nõude esitaja peab esitama üksnes oma taotluse, pärast mida jätkub menetlus omasoodu. See ei nõua nõude esitajalt täiendavaid formaalsusi ega sekkumist. Määruse rakendamist puudutav teave ja kasutajasõbralik vahend blankettide täitmiseks on kättesaadav Euroopa eõiguskeskkonnaportaalis. TsMS § 168 lg 1 kohaselt kannab avaldaja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Menetluskulud jäävad hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Olev Mihkelson Kohtunik

2(2)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.