Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.29.05.2015 esitas hageja maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse kostjalt 5553.25 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu läks nõue üle hagimenetlusse. 10.09.2015 esitas hageja kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 5400 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 275.62 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmise kulud 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Võla sissenõudmise kulude nõude 40 eurot jättis maakohus rahuldamata vastavas osas jõustunud 15.11.2017 tagaseljaotsusega.
3.Hagi kohaselt soovis kostja osta Maaküte OÜ-lt soojuspumba Buderus Logatherm WPS 10K ning Maaküte OÜ tegi kostjale pakkumise 12.12.2013, mille kostja aktsepteeris. Seega sõlmiti Maaküte OÜ ja kostja vahel müügileping, millest tuleneva õiguse ostuhinnale loovutas Maaküte OÜ hagejale 13.12.2013 ja edastas kostjale sellekohase teate nõude loovutamise kohta. Soojuspump toimetati kohale 25.08.2014 ja laaditi maha kostja elukohas XXX. Veokirjalt nähtuvalt võttis kauba vastu kostja abikaasa YY. Seega tehti võimalikuks soojuspumba omandi üleminek kostjale, mistõttu on kostjal kohustus soojuspumba eest tasuda. 03.12.2014 kirjutas hageja juhatuse liige sms-i teel kostjale: „Soojuspump on juba augusti lõpust sinu käes. 3 kuud on möödunud, 3 kuud veel jäänud, poole summaga peaksime vähemalt kokkuleppele saama. Pean saatma muidu transpordi pumbale järgi.“ Sellele vastas kostja: „Oktoobri lõpust sai ära ühendanud ning novembri eest sain 600 eurose elektriarve, sest minu katel lülib ennast ise 100% additional heat peale ja lükkab kompressori välja isegi siis, kui elektriküte on plokitud.“ Maaküte OÜ toimetas kostjani üksnes soojuspumba. Kostja tellis paigaldustööd iseseisvalt teiselt firmalt. Pärast pumba kättesaamist ei ole kostja esitanud pretensiooni soojuspumba kvaliteedi osas. Kuna kostja ei näidanud üles valmidust kokkuleppe sõlmimiseks soojuspumba eest tasumiseks, pöördus hageja 02.01.2015 sms-iga uuesti kostja poole, milles päris, millal võib oodata tasumist. Hageja väljastas kostjale arve 5400 euro tasumiseks 20.01.2015. Kostja ei ole arvet tasunud. Hagejal on õigus nõuda tasumisega viivitamise tõttu seaduses sätestatud viivist. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Kostja ei ole 12.12.2013 pakkumisele aktsepti andnud. Seega ei olnud Maaküte OÜ-l hagejale midagi loovutada. Kostjat ei ole ka loovutamisest
teavitatud. Kostjale teadaolevalt töötas hageja seaduslik esindaja BB Maaküte OÜ-s müügimehena ning omas eriteadmisi soojuspumpade ja nende paigaldamise tingimuste kohta. Kostja tundis BBt ning on temaga suhelnud alati kui füüsiline isik füüsilise isikuga. Kostjale ei ole tänaseni teada, kas BB pakutud ja tarnitud soojuspump vastab lubatud tingimustele. Arvel kajastatud soojuspump ei ole see, mida väidetavalt hageja on pakkunud ja millest tuleneva nõude hageja oleks justnagu loovutuse tulemusena saanud. Pakkumises pakuti uut soojuspumpa, kuid tegelikult lepiti kokku kasutatud soojuspumba tarnes ja paigalduses. Lepingu tingimused selgusid jooksvalt töö käigus. Kogu lepinguga teostatavate tööde maht ja hind selgus alles pärast seda, kui katel oli katlaruumi paigaldatud ning korduvalt üritatud seda tööle saada, mis õnnestus alles jaanuaris 2015. Soojuspump on müüjale/hagejale tagastatud peale kostjapoolset lepingust taganemist. Esimese astme kohtu otsus
5.01.04.2019 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 5400 eurot, seisuga 10.09.2015 sissenõutavaks muutunud viivise 234.62 eurot ja lisanduva viivise alates 11.09.2015 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis kohus 1,4% ulatuses hageja ja 98,6% ulatuses kostja kanda ning märkis, et määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.
6.Hageja nõuded võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lõike 1 ja § 113 lõike 1 esimese lause alusel. Pooled ei vaidle, et vaidlusalune soojuspump on kostjale üle antud ja viimane on selle vastu võtnud 25.08.2014. Samuti ei vaidle pooled soojuspumba hinna 5400 euro üle.
7.Hagis märgitud soojuspumba müümise osas on kostja vaielnud vastu kehtiva õigussuhte tekkimisele. Kohus tugines VÕS § 208 lõikele 1, § 9 lõikele 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikele 1 ja § 77 lõikele 1. Müügileping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Müügilepingu võib lugeda sõlmituks nii otseste kui kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Müügilepingu sõlmimiseks ei näe seadus ette kohustuslikke vorminõudeid. Järelikult tuleb selline leping lugeda sõlmituks, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
8.Tõenditest saab järeldada, et Maaküte OÜ (esindaja BB) tegi kostjale 12.12.2013 esialgse pakkumise soojuspumba müügiks ja paigalduseks. Sellist järeldust toetab ka Maaküte OÜ kirjalik seletus, mille järgi tegi Maaküte OÜ 12.12.2013 kostjale ja YY-le pakkumise Buderus soojuspumba ostuks ja paigalduseks. BB kinnitas vande all antud ütlustes, et tema vahendas pakkumist Maaküte OÜ-lt ning andis nimetatud pakkumise kostjale üle, kuid pakkumine oli kostja hinnangul kallis ja ta soovis soodsamat lahendust saada. Ka kostja on menetluses väitnud, et pakkumises märgitud soojuspumpa (koos integreeritud 185l tarbeveeboileriga) ei ole tema saanud. Veel selgitas BB, et pakkumine loovutati järgmisel päeval (13.12.2013) hagejale, kuna tema hakkas hageja esindajana selle pakkumisega tegelema. BB väide on kooskõlas kirjalikult esitatud teatega nõude loovutamise kohta ja Maaküte OÜ seletusega. VÕS § 164 lõikest 1 tulenevalt on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue võidakse loovutada sõltumata võlgniku (kostja) tahtest. Kohus tugines VÕS §-dele 170 ja 172 leides, et praegusel juhul on algne võlausaldaja (Maaküte OÜ) teatanud kostjale kirjalikult nõude loovutamisest uuele võlausaldajale (hagejale). Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see,
kui kostjale teatati võlanõude loovutamisest pärast hagi esitamist (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-07, punkt 12). Kostjale on hagi koos selle lisadega (sh teatisega nõude loovutamise kohta) kätte toimetatud e-toimiku kaudu 09.10.2015.
9.Samas ei ole asjas iseenesest nõude loovutamisel määravat tähendust, kuivõrd pooled kirjalikus pakkumises märgitud soojuspumba ja selle paigaldamise tööde osas kokkulepet ei saavutanud, vaid otsisid edasi soodsamaid lahendusi ja erinevaid variante. Küll aga näitab esialgne pakkumine ning esitatud ja kogutud tõendid, et pakkumise tegi BB äriühingu esindajana, mitte eraisikuna. Kostja väited selles osas on olnud vastuolulised ja ebausutavad. Nimelt on kostja algselt väitnud, et tema ja BB (kui eraisiku) vahel oli suuline kokkulepe katla müügi ja paigaldamise osas. Samas märkis kostja, et Maaküte OÜ andis talle garantii. Menetluse käigus 01.02.2018 esitatud määruskaebuses on kostja asunud viitama tarbijasätetele, mis oleksid asjakohatud, kui lepingupooleks oleksid kaks eraisikut, ning lisaks on kostja väitnud, et ta on tagastanud katla hagejale 24.01.2018 ja esitanud kohtule tõendid, mis viitavad ka lepingust taganemisele, millest nähtub, et müüjaks oli hoopis hageja ja väidetavale taganemisavaldusele on vastanud OÜ Maaküte. 16.11.2018 esitas kostja vastuse lisana avalduse lepingust taganemiseks, mis on adresseeritud hagejale kui müüjale ja Maaküte OÜ õigusjärglasele. Ka on kostja kohtutäiturile saadetud e-kirjas viidanud hagejaga sõlmitud lepingust taganemise avaldusele. Kohus viitas TsÜS § 121 lõikele 2. Hageja seaduslik esindaja BB on vande all kinnitanud, et tema esindas pakkumise tegemise ajal Maaküte OÜ-d.
10.Pooltevahelisest sõnumivahetusest nähtub, et kostja ootas BB-lt teavet soojuspumba tehingu kohta ning BB teatas 22.08.2014 kostjale, et soojuspump on tema jaoks transpordilaos ja saadetakse kostjale esimesel võimalusel. Kostja saatis sms-i teel BB-le oma aadressi, et Navaka teaks, kuhu kauba toob. Soojuspumba tarnimist Maaküte OÜ Navaka laost ja üleandmist hagejalt kostjale 25.08.2014 tõendab hagile lisatud kaubatranspordi veokiri. Sellest ilmneb, et kostja elukohas võttis kauba vastu viimase abikaasa. Viidatu üle puudub pooltel ka vaidlus. Lisaks on kostja teatanud 25.08.2014 sõnumiga hageja seaduslikule esindajale BB-le, et kaup (kast) jõudis tema katlaruumi. Kohtu arvates on kauba vastuvõtmine kostja poolt juba iseenesest tõendiks hagis nimetatud võlasuhte olemasolu kohta (VÕS § 76 lõige 4). Kuivõrd kostja on eespool nimetatud tõenditest järelduvalt hageja seadusliku esindaja BB poolt 25.08.2014 saadetu vastu võtnud, oli pooltel järelikult kokkulepe vastava soojuspumba müümiseks ning lepinguline kohustus täideti hageja poolt eelduslikult kohaselt.
11.Samuti tõendavad hageja 02.01.2015 arve ja BB vande all antud ütlused, et soojuspumba müüs kostjale hageja. Seejuures on Maaküte OÜ kirjalikus selgituses kinnitanud, et soojuspump kuulus talle ning müüdi viimase poolt hagejale. Kohtu hinnangul kuulub tavapäraselt soojuspumpadega kauplemine professionaalsete juriidiliste isikute, mitte füüsiliste isikute, tegevusvaldkonda. Vaidlus puudub, et hageja seaduslik esindaja BB oli kostja peretuttav. Asjaolust, et BB käis mõned korrad kostja juures küttesüsteemi üle vaatamas, ei saa teha järeldust, et leping sõlmiti füüsiliste isikute vahel. Ülaltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et soojuspumba müügileping sõlmiti hageja ja kostja vahel ning soojuspumba hind oli ilma paigalduseta 5400 eurot. Sama hind on märgitud ka hageja 02.01.2015 väljastatud arvele ja nähtub kostja 22.01.2015 sõnumist hageja seaduslikule esindajale. 22.01.2015 sõnumis on kostja märkinud, et on korduvalt märtsist kuni novembrini 2014 soovinud infot pumba hinna ja tasumise andmete kohta, kuid ei ole peale hinna (5400 eurot) andmeid saanud. Lisaks ei vaidle pooled soojuspumba hinna 5400 euro üle.
12.Pooltevahelisest sõnumivahetusest saab ka järeldada, et kokku on lepitud soojuspumba eest tasumises osade kaupa. Sellele viitab hageja seadusliku esindaja 25.08.2014 sõnum kostjale, et vaadatakse mitmes osas kostja maksta saab, kuid proovitakse nii lühikest perioodi kui kostja saab. Järgmine (24.11.2014) hageja seadusliku esindaja sõnum kostjale näitab, et pooled on kokkuleppele saanud 6 kuu jooksul tasumises ning kuna kostja ei olnud veel midagi tasunud, soovis hageja kostjalt saada pool summast, kuna 3 kuud oli möödunud soojuspumba kostjale üleandmisest. Hageja küsis korduvalt kostjalt, millal ta soojuspumba eest tasub. 02.01.2015 sõnumis avaldas kostja, et ta peaks saama aasta alguses raha ja tasuda. Ka 22.01.2015 sõnumis on kostja märkinud, et lepiti kokku tasumine 6 kuu jooksul ja kostja omalt poolt kavatseb sellest kokkuleppest kinni pidada.
13.Tõendamist ei leidnud, et hageja ja kostja vahel oleks lisaks (tarbija)müügilepingule sõlmitud ka töövõtuleping. Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et pooled saavutasid kokkuleppe üksnes soojuspumba (integreeritud boilerita) müügi osas, kuid boileri, maakontuuri ega paigalduse osas kokkulepet ei saavutatud. Märgitut kinnitab ka asjaolu, et kostja soovis võimalikult soodsat lahendust ning seetõttu tellis ta boileri ja vastavad paigaldustööd ise kolmandatelt isikutelt. Kostja on 23.10.2015 vastuses hagile märkinud, et otsis täitjat FEB kaupluse kontaktide kaudu ning oktoobri lõpus seadistati maakontuuri täitja poolt katel ning pandi maja kütte osa tööle, kuid tarbeveeni ei jõutud. 16.11.2018 vastuses märkis kostja, et katla toimimiseks vajalik maakontuur on täidetud ning katel on ka osaliselt tööle pandud Maaküte OÜ töötaja Q poolt. Veel märkis kostja 26.11.2018 vastuses, et tellis kaevetööd Jürilt ning kaevamise ja maatrassi materjali maksis ise kinni, soojuspumba lõplik ühendamine (maakontuuri täitmine ja survestamine) ning seadistamine on tehtud Maaküte OÜ töötaja Q poolt. Lisaks märkis kostja, et hageja ei ole kunagi kostjale pakkunud soojuspumba paigaldust. Hageja seaduslik esindaja BB on vande all kinnitanud, et QQ ei ole kunagi olnud Maaküte OÜ töötaja. Pooltevahelisest sõnumivahetusest ei saa teha sellist järeldust, et kostja nimetatud QQ oleks olnud Maaküte OÜ töötaja. Kostja on ise hageja seaduslikule esindajale 03.12.2014 saadetud sõnumis märkinud, et Buderuse inimene täitis trassi ja seadistas ning tema numbri sai kostja kelleltki Liivolt, kes saatis QQ enda asemel. Tunnistaja OO ütluste kohaselt ühendas tema soojuspumba kostja maja küttesüsteemiga ja on seotud tarbevee saamisega majja ning tööd tellis temalt kostja. Tunnistaja kinnitas, et muretses ise kostjale ka 380l tarbevee boileri ja tegi ühenduse katla vasktorudega. Kostja on 03.12.2014 sõnumiga teatanud hageja seaduslikule esindajale, et soojuspump sai oktoobri lõpust ära ühendatud ning novembri eest sai ta 600 euro suuruse elektriarve. Seejärel käis hageja seaduslik esindaja BB kostja kodus soojuspumpa üle vaatamas detsembris 2014. BB selgitas vande all, et kui tema kostja kodus käis, oli tarbeveeboiler ühendatud, kuid ühendused ei olnud õigesti tehtud. Pump töötas hästi, parameetrid, kompressorid ja süsteemi iseloomustavad näitajad olid korras, defekte ei olnud, kuid seadistus vajas tegemist. Kuna kohus ei ole tuvastanud hageja ja kostja vahel töövõtulepingulise suhte olemasolu, tuli kostjal soojuspumba ostuhind 5400 eurot tasuda hagejale 6 kuu jooksul selle kättesaamisest, seega hiljemalt 25.02.2015. Vaidlus puudub, et kostja ei ole hagejale soojuspumba ostuhinda tasunud.
14.Kostja on 26.11.2018 vastuses märkinud, et kuna tal ei ole ühtegi lepingut hagejaga, ei saa ta olematust lepingust taganeda. Samas on kostja lisanud 16.11.2018 vastusele 18.01.2018 avalduse müügi- ja paigaldamislepingust taganemiseks, mis on suunatud hagejale kui müüjale ja Maaküte OÜ õigusjärglasele. Kostja avalduse kohaselt ei tarninud müüja soojuspumpa lubatud aja jooksul ning peale tarnimist ei suutnud soojuspumpa ühendada ja tööle panna enam kui 3a jooksul, samuti puudus võimalus
soojuspumbaga toota tarbevett. Lisaks on kostja esitanud kohtule 24.01.2018 avalduse müügi- ja paigaldamislepingust taganemiseks, mis on suunatud Maaküte OÜ-le ning milles on samad põhjendused, mis hagejale suunatud avaldusel. Kohus tugines VÕS § 188 lõikele 2 märkides, et lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118 ja § 188 lõige 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11, punkt 28). Kohus viitas TsÜS § 69 lõike 1 esimesele lausele ja lõikele 2. Kostja väidetest järelduvalt tegi ta lepingust taganemise avalduse hagejale 19.01.2018 tähitud kirjana ja e-kirjana. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja saatnud hagejale 19.01.2018 tähitud kirja, kuid sellest ei nähtu, et hageja oleks selle kätte saanud. Hageja seaduslik esindaja on vande all ütlusi andes kinnitanud, et hageja ei ole kostjalt lepingust taganemise avaldust kätte saanud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale saatnud lepingust taganemise avaldust e-kirjana. Kostja 24.01.2018 e-kirjale on vastanud 29.01.2018 Maaküte OÜ. Hageja esindaja Annika Tõlgo sai kostja avalduse kätte e-toimiku kaudu 19.11.2018.
15.Kohus tugines VÕS § 118 lõike 1 punktile 1 märkides, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-157-12, punkt 16). Riigikohus on märkinud, et viidatud säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Seetõttu tuleb kahjustatud poolel mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Seejuures võib mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks olla erinevate lepinguliikide puhul erinev. Üldjuhul peaks mõistlik aeg lepingust taganemiseks olema lühem kui kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kuid see ei pruugi tingimata mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul, kui pooled vaidlevad täitmise üle. Lepingu täitmise võimatuse ilmnemisel peab lepingust taganeda sooviv pool tegema seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ilmneb täitmise võimatus (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-165-09, punkt 10; nr 3-2-1-63-12, punkt 11). Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lõike 1 punkti 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lõike 1 punkti 2 kohaselt. See kehtib siiski juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-43-15, punkt 13). Tuvastamaks, kas lepingupool taganes lepingust mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt selgitada, millisest hetkest alates hakkab lepingust taganemise tähtaeg kulgema. VÕS § 116 lõike 1 ja § 118 lõike 1 punkti 1 järgi on praeguses asjas tähtis, millal lepingut rikuti oluliselt ja millal hageja sai sellest teada. VÕS § 116 lõike 2 punktis 1 sätestatut arvestades hakkab lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1157-12, punkt 17).
16.Vaidlus puudub, et kostja sai soojuspumba kätte 25.08.2014. Kostja on teinud hagejale lepingust taganemise avalduse 19.01.2018, mille hageja on kätte saanud 19.11.2018, ehk ligi 4 aastat ja 3 kuud hiljem. Kohtu hinnangul ei ole täidetud ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Esiteks ei ole tõendatud, et soojuspump pidi olema kostjale tarnitud üldse konkreetse tähtaja jooksul. Kostja ei ole isegi välja toonud, millise väidetava tarnimise tähtaja pooled kokku leppisid. Hageja seaduslik esindaja BB on vande all selgitanud, et kostja küll ootas soojuspumpa varem, kuid hageja tarnis siis, kui võimalus tuli ning eesmärk oli enne kütteperioodi algust süsteem tööle saada. Hageja
seadusliku esindaja selgitus on kooskõlas pooltevahelise sõnumite vahetusega. 21.08.2014 sõnumiga küsis kostja hagejalt, kas tehing õnnestub või mitte, sest väljas läheb külmaks ja niiskeks ning peaks hakkama tegutsema, mille peale hageja vastas 22.08.2014, et soojuspump on kostja jaoks transpordilaos kõrvale pandud ja saadab selle kostjale esimesel võimalusel ära. Kohus tugines VÕS § 116 lõikele 1, lõike 2 punktile 2 ja lõike 4 teisele lausele. VÕS § 116 lõike 2 punkti 2 kohane eriline huvi täpse täitmise vastu peaks olema lepingut rikkunud poolele mõistlikult arusaadav. Asja materjalide põhjal ei ole kostja täpse täitmise huvi lepingu sõlmimisel ega hiljem (enne väidetavat rikkumist) hagejale selgelt väljendanud. Lisaks on kohus eelnevalt tuvastanud, et pooled ei sõlminud lepingut boileri, maakontuuri ega paigalduse osas, vaid sellised kokkulepped sõlmis kostja kolmandate isikutega. Seega ei saa kostja hagejale ette heita kolmandate isikutega sõlmitud lepingute väidetavat rikkumist. Seejuures on kostja ise kinnitanud, et soojuspump töötas. Samuti on kostja 23.10.2015 vastuses märkinud, et jaanuarist 2015 hakkas katel normaalselt tööle ning kostja ei oma hagejale mingeid pretensioone.
17.Maaküte OÜ-le kostja poolt tehtud lepingust taganemise avalduse jättis kohus tähelepanuta, kuivõrd Maaküte OÜ ei ole asjas vaidluse all oleva lepingu pooleks.
18.Kostja ei ole konkreetselt välja toonud, millal ta soojuspumba väidetavad puudused avastas, kuigi kohus on vastava asjaolu väljatoomise kohustust ja tõendamiskoormist kostjale selgitanud 26.10.2018 määruses. Riigikohus on lugenud mõistlikuks ajaks taganemiseks nt 11 päeva pärast lepingurikkumisest teadasaamist (vt lahend nr 3-2-1107-08, punkt 13) ja lugenud mõistlik aeg ületatuks, kui taganemisega viivitati enam kui 15 kuud asjaoludest teadasaamisest (vt lahend nr 3-2-1-63-12, punkt 12). Seega leidis kohus, et müügilepingust taganemine 18.01.2018 avaldusega ei ole toimunud igal juhul VÕS § 118 lõike 1 punktis 1 nimetatud mõistliku aja jooksul, kuna viivituse pikkuseks alates 25.08.2014 soojuspumba vastuvõtmisest kuni taganemisavalduse kättesaamiseni (19.11.2018) on ligi 4 aastat ja 3 kuud. Kui arvestada kostja 22.01.2015 sõnumit hagejale kui väidetavatest puudustest teatamist, siis on viivituse pikkuseks ligi 3 aastat ja 10 kuud. Seetõttu on kostja lepingust taganemise õiguse VÕS § 118 lõike 1 punkti 1 järgi kaotanud.
19.Isegi kui hageja ei oleks kaotanud õigust lepingust taganeda, tuleks taganemise õigust pidada antud juhul välistatuks VÕS § 6 lõike 2 alusel. Kostja taganemine lepingust antud juhtumi asjaolusid arvestades ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kuivõrd kostja ei näidanud mitme aasta jooksul üles huvi kohustuse täitmise vastu (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-09, punkt 14).
20.Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud lepingust taganemise eeldused ning kostja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Seetõttu on asjakohatud kostja väited soojuspumba müüjale tagastamise kohta 24.01.2018. Väär on kostja seisukoht, et seoses seadme väidetava tagastamisega ei ole hagejal enam kostjalt midagi nõuda ning sellega on nendevahelised nõuded rahuldatud. Hageja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud, et kostja ei ole midagi hagejale üle andnud. Kostja esitatud tõendid ei tõenda hagejale soojuspumba üleandmist ja viimase poolt vastuvõtmist.
21.Eelkirjeldatud asjaolude põhjal võib järeldada, et müügilepingu alusel kostjale müüdud soojuspumba eest 5400 euro tasumise kohustus oli 26.02.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud ning hageja saab nõuda VÕS § 108 lõike 1 alusel selle täitmist. Seega tuleb hageja põhinõue 5400 eurot rahuldada.
22.Hageja on taotlenud ka põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist ajavahemiku 21.01.2015–10.09.2015 eest 275.62 eurot ning edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja väljastanud 02.01.2015 kostjale arve nr 20140716 soojuspumba eest 5400 eurot, tasumise tähtajaga 20.01.2015. Kostja väidete järgi ei ole ta hagejalt arvet saanud. Arve mittesaamine ei ole iseenesest õigustuseks jätta müügilepingu eseme eest ostuhind tasumata. Hageja seaduslik esindaja selgitas vande all, et arve ei ole kostjale saadetud ning ta ei mäleta, millal arve kostjale üle anti. Kuna hageja ei ole tõendanud kostjale arve esitamist, mõjutab see viivisenõuet, sest viivist saab nõuda aja eest pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-43-13, punkt 15). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled leppisid kokku soojuspumba eest tasumises 6 kuu jooksul, st hiljemalt 25.02.2015. Seega muutus hageja põhinõue VÕS § 82 lõike 7 mõttes sissenõutavaks 26.02.2015. Eesti Panga teatel oli VÕS § 94 lõike 1 järgne referentsintressimäär perioodil 01.01.2015–31.12.2015 aastas 0,05%. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 8,05% aastas. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva ning lähtudes 5400 euro suurusest põhivõlast, on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 26.02.2015–10.09.2015 (s.o 197 päeva) eest 234.62 eurot (5400 x 0,0805 / 365 x 197), mille kohus kostjalt hagejale välja mõistis. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistis kohus kostjalt välja ka alates 11.09.2015 viivise protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
23.Hageja esitas kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kogusummas 5715.62 eurot. Harju Maakohtu 15.11.2017 tagaseljaotsus käesolevas asjas on jõustunud osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu võla sissenõudmisega seotud kulude 40 euro väljamõistmiseks, mis teeb 0,7% hageja esialgsest kogunõudest. Ülejäänud hageja nõuete 5675.62 euro osas rahuldas kohus hagi osaliselt (s.o 5634.62 euro ulatuses), mis teeb ligikaudu 98,6% kogunõudest. Eeltoodut arvestades jättis kohus menetluskulud 1,4% ulatuses hageja ja 98,6% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus
24.08.05.2019 kaebuses palub kostja maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule teisele kohtunikule uueks läbivaatamiseks.
25.Kohus rahuldas nõude, mida ei olnud esitatud. Kohus leidis vääralt, et hagejal on õigus esitada hagi tulenevalt Maaküte OÜ poolt nõude loovutamisest. Hagejale loovutati 12.12.2013 pakkumisest tulenev nõue 13.12.2013. Kohus on jätnud tähelepanuta kõik kostja viited, et nõude loovutaja poolt väidetavalt tehtud pakkumist ei ole kostjale kunagi saadetud. Lisaks ei ole hageja tõendanud pakkumusele kostja aktsepti saamist. Seega on pakkumise kehtivus lõppenud ja Maaküte OÜ-l ei olnud hagejale midagi loovutada.
26.Isegi kui pakkumise alusel oleks olnud midagi loovutada, tuleb kohtul tuvastada, milles pooled kokku leppisid. Kohus kohtles pooli ebavõrdselt, rahuldades kostja taotluse lepingupoolte vande all ülekuulamiseks ainult hageja osas. Kohus muutis hagi rahuldamisega hagi eset, lähtudes teistsugusest müügilepingust (st augustis 2014 kostjale transporditud kauba väidetavale suulisele müügilepingule tuginedes), kui seda oli 12.12.2013 pakkumisest tekkinud müügileping. Hagi esitati nimelt 12.12.2013 pakkumise alusel väidetavalt sõlmitud lepingule tuginedes. Kohus jättis tähelepanuta, et augustis 2014 toodud soojuspumba omanikuks ei olnud hageja, seega ei olnud tal seda ka võimalik müüa.
27.Kostja ei nõustu, et vaidlusalune soojuspump on temale üle antud. Nõude aluseks olev soojuspump ja tegelikkuses tarnitud soojuspump olid erinevad.
28.Leides, et BB väiteid toetavad Maaküte OÜ selgitused, jättis kohus tähelepanuta vastuolud Maaküte OÜ selgitustes. Algselt väitis Maaküte OÜ, et loovutas oma nõuded pakkumises kajastatud soojuspumbale ning hiljem vastuses kostja taganemisavaldusele väidab, et ei oma mingit pistmist lepinguga, millest kostja taganes ega seadmega.
29.Kohus ei ole aru saanud kostja seisukohtadest. Asjakohatu on väide, et katla müümine eraisik BB poolt nagu seda väidab kostja, on ebausutav, kuna kostja on hiljem väitnud, et katlale andis Maaküte OÜ paigaldamise garantii. Väide garantii osas on korrektne, kuna BB suutmatuse tõttu oma lubadusi täita oli kostja sunnitud otsima katla ühendaja maaküttetrassiga ning maakontuuri täitja, kelleks lõppkokkuvõttes osutus Maaküte OÜ läbi oma töötaja QQ. Hageja ja Maaküte OÜ seos on leidnud kinnitust istungil BB ütlustega, kes kinnitas, et hageja on Maaküte OÜ tütarettevõte ning neil on emaettevõtjaga sama aadress. Lisaks on kostja varasemalt väitnud, et nii hagejal kui Maaküte OÜ-l on kattuvad juhatuse liikmed ja kontaktandmed. Seega isegi kui kostja oleks lepingust taganemisest informeerinud Maaküte OÜ-d, oleks pidanud vastav info jõudma hagejani.
30.Kaubatranspordi veokiri ei tõenda soojuspumba tarnimist hagejalt kostjale, vaid seda, et Maaküte OÜ on saatnud kauba kostja kontaktandmetele. Seos hageja ja soojuspumba vahel vastava dokumendi alusel puudub. See, et hageja esindaja kostjaga sõnumeid vahetas, ei tõenda lepingulist suhet poolte vahel. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja selgitused, kuidas mõistis lepingupoolte vahelist suhtlust tema, sh väite, et kostja sai hageja eksistentsist teada alles peale hageja poolt kohtusse pöördumist. Ükski tõend ei kinnita, et soojuspump oleks kuulunud hagejale.
31.Kostja ei nõustu, nagu tõendaks arve esitamine lepingulise suhte tekkimist. Kui rääkida võlgnevusest, tuleb tõendada arve esitamist kostjale, mis on tõendatud alles hagi esitamisega. Kostja ei vaidlusta, et jaanuari lõpus 2015 sai ta esmakordselt teada temani jõudnud soojuspumba hinna, kuid tasumise andmeid ega tähtaega ei ole kostja hagejale saatnud. Samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et see, kui hageja koostab arve seda kostjale esitamata, on see piisavalt tõenäoline, et tõendada pooltevahelise õigussuhte olemasolu. Samas on kohtu hinnangul tähtsusetu fakt, et kostja on 3 nädalat peale arve koostamist ja arve kuupäeva endiselt BB-lt tema andmeid küsinud ega ole neid saanud.
32.Otsusest jääb arusaamatuks, et kui kohtu hinnangul novembris 2014 leppisid pooled tasumistingimustes kokku 6-kuulise ajatamise, kuid juba 02.01.2015 soovis hageja saada tasu 4 päeva jooksul, siis milline oli tasumise kokkulepe.
33.Kostja ei nõustu, et asjaolu, et ta otsis oktoobris maakontuuri täitjat läbi FEB kaupluse, tõendab, et poolte vahel oli üksnes müügitehingu kokkulepe. Kostja tegevus tõendab, et müüja ei täitnud oma lubadusi ja kostja oli sunnitud vara säilimise eesmärgil otsima lepingupartneri asemele tegelikku tööde teostajat. Kohtu järeldused tunnistaja ja hageja esindaja ütluste osas on meelevaldsed, sest tarbeveeboileri soetas kostja tunnistaja OO vahendusel detsembris 2014 ning jaanuaris sai see ka soojuspumbaga ühendatud vastavalt BB juhistele. Hageja esindaja valetas ütlusi andes, et tarbeveeboiler oli valesti ühendatud.
34.Vale on järeldus, et tõendamata on hagejale taganemisavalduse saatmine e-kirjaga. Hageja kontaktandmed on Maaküte OÜ-ga samad. Muudatuse kanne tehti äriregistris samal päeval, kui kostja saatis hagejale ja Maaküte OÜ-le e-postiga avalduse, s.o 18.01.2018.
35.Kohtu seisukoht, et lepingu tingimused ei olnud üldse kokku lepitud, on vastuolus kohtu varasema hinnanguga, et lepingu kõigis olulistes tingimustes oli kokkulepe olemas. Kohus tugineb üksnes hageja esindaja ütlustele, jättes kostja väited tähelepanuta.
36.Kohus leidis üllatuslikult, et kostja ei ole soojuspumba puuduste avastamist kajastanud. Kostja on korduvalt esile toonud, et alles kümnendal korral õnnestus maakontuur täita; katel lülitati sisse, kuid see ei kasutanud maakontuuri, vaid küttis elektriga; tarbevett ei olnud kuni 2018.a alguseni jne.
37.Kohtu arusaam hea usu põhimõttest on kummastav. Kostja on terve menetluse selgitanud, et pooltevaheline suhtlus on olnud suuline ja vahel ka läbi abikaasade. Absurd on väita, et kostja ei ole mitme aasta jooksul näidanud üles huvi kohustuse täitmise vastu.
38.Kokkuvõttes sisulist teenust saamata kohustab kohus kostjat tasuma teenuse mitteosutajale 2,5-kordse teenuse eest. Kostja on tõendanud seadme tagastamist fotode ja kirjavahetusega, samuti on esitatud kinnitus seadme müüjalt seadme nende juurde jõudmise kohta.
39.Arusaamatuks jääb, mille alusel peaks hageja kostjalt raha saama, kui ei ole selge, kes on müügilepingu poolteks, rääkimata lepingu muudest tingimustest, samuti ei ole tõendatud müügiobjekti üleandmist kostjale.
40.Kohus on jätnud suurema osaga materjalidest tutvumata ning seetõttu teinud valikulised järeldused ja jõudnud vale otsustuseni. Otsus nõude rahuldamise kohta (sh nõudele antud õiguslik kvalifikatsioon) on üllatuslik ning kohus on rikkunud ka selgitamiskohustust. Vastustaja seisukoht
41.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
42.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2), millega jätab hagi rahuldamata ning menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
43.Käesoleva asja õigeks lahendamiseks oli maakohtul vajalik esmalt tuvastada, kas hageja ja kostja vahel oli tekkinud müügilepingul põhinev võlasuhe, mille objektiks oli kostjale 25.08.2014 üleantud soojuspump. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 363 lõike 1 punkti 2 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama mh hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (hagi alust).
44.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõi hageja hagiavalduses esile: et kostja soovis osta Maaküte OÜ-lt soojuspumba Buderus Logatherm WPS 10K; et Maaküte OÜ tegi kostjale 12.12.2013 pakkumuse, mille kostja aktsepteeris; et Maaküte OÜ ja kostja sõlmisid müügilepingu, millest tulenevad õigused (s.o õiguse ostuhinnale) loovutas Maaküte OÜ 13.12.2013 hagejale; et müügilepingu objektiks olnud soojuspump toimetati ostjale kätte 25.08.2014 (t I kd lk 21). 16.11.2018 menetlusdokumendist (t II kd lk 51-53) nähtuvalt muutis hageja osaliselt hagi alust ja asus väitma, et kuigi 12.12.2013 pakkumuse tegi Maaküte OÜ, andis kostja aktsepti lepingu sõlmimiseks peale Maaküte OÜ poolt nõuetest loobumist ning müügileping sõlmiti hageja ja kostja vahel. Kostja hagi aluse osalisele muutmisele vastu ei vaielnud ning maakohus aktsepteeris muutmist vaikides. TsMS § 376 lõike 1 esimese lause kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Sama sätte teise lause kohaselt eeldatakse kostja nõusolekut, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Seega sai maakohus otsuses lähtuda hagi alusena mh asjaoludest, et kostja andis Maaküte OÜ pakkumusele aktsepti peale Maaküte OÜ poolt nõuetest loobumist ning et müügileping sõlmiti hageja ja kostja vahel. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus rahuldas nõude, mida ei ole esitatud.
45.Kuna kostja vaidles vastu hageja poolt väidetud asjaolule, et 25.08.2014 saadud soojuspumba kohta oli ta sõlminud müügilepingu hagejaga, tuli hagejal oma väidet tõendada. Maakohus tuvastas, et hageja väide on tõendatud asjaoluga, et kostja võttis 25.08.2014 temale saadetud kauba vastu (vt vaidlustatud otsuse punkt 20), veokirjaga (t I kd lk 50), hageja arvega 02.01.2015 (t I kd lk 32), Maaküte OÜ kirjaliku selgitusega (t II kd lk 55-56) ja BB vande all antud seletusega (t II kd lk 103 pöördel-107).
46.Ringkonnakohus on tõendite kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et nimetatud tõendite kogumi alusel ei saanud maakohtul tekkida TsMS § 232 lõike 1 kohast veenvat siseveendumust selle kohta, et kostja sõlmis suulise müügilepingu 25.08.2014 saadud soojuspumba osas hagejaga. VÕS § 9 lõike 1 kohaselt sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tehingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Seega pidi hageja esitatud tõenditega leidma tuvastamist, et BB pidas kostjaga läbirääkimisi soojuspumba müümiseks hageja esindajana ning et kostja sai aru või pidi mõistlikult võttes aru saama, et ta peab läbirääkimisi hagejaga ja et ta sõlmib (sõlmis) lepingu hagejaga. Esmane pakkumine BB vahendusel tuli kostjale selgelt teiselt äriühingult, s.o Maaküte OÜ-lt, ning BB oli selles märgitud Maaküte OÜ esindajaks (t I kd lk 26-27). Hageja väide selle kohta, et kostja sai kätte 13.12.2013 teate nõude loovutamise kohta, ei ole tõendatud. Kostja on seda kogu menetluse kestel eitanud. BB selgitas vande all, et ei oska öelda, kuidas klienti loovutamisest teavitati (t II kd lk 105 pöördel). Dokumentaalseid tõendeid teate saatmise ja kättesaamise kohta kostja või tema abikaasa poolt esitatud ei ole. Puudub vaidlus, et edasised läbirääkimised toimusid BB ja kostja vahel. BB kinnitas vande all kostja väiteid, et mh peeti läbirääkimisi 2014.a märtsis toimunud Ehitusmessil, kus BB kasutas pinda Maaküte OÜ boksis ja tutvustas Maaküte OÜ asju (t II kd lk 105 pöördel). Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et läbirääkimiste käigus oleks BB teatanud kostjale selgelt, et esindab Geatech OÜ-d, mitte aga Maaküte OÜ-d, kelle nimel olid läbirääkimised alanud. Ka sms-des, milles BB teatas kauba saatmisest (t II kd lk 57), ei nähtu viiteid hagejale. VÕS § 141 lõike 1 punktist 1 tulenevalt teeb tarbijaga lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ette valmistab ettevõtja tarbijale enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist selgel ja tarbijale arusaadav viisil teatavaks mh andmed, mis võimaldavad
tuvastada ettevõtja isiku, eelkõige tema ärinime, asukoha aadressi ja telefoninumbri, kui selline teave ei ole lepingu konteksti arvestades niigi selge. Käesolevas asjas kogutud tõendite alusel ei saa asuda seisukohale, et kostjale pidi ka ilma selge teavituseta olema niigi selge, et ta peab läbirääkimisi hagejaga. Kauba üleandmist tõendavalt veokirjalt, millega müüja andis ostjale kauba üle (t I kd lk 29), nähtub saajana „MAAKÜTE OÜ/MAREK“. Seega ka peale suulise müügilepingu, mille alusel sai kauba üleandmine toimuda, sõlmimist sai kostjale olla selge pigem see, et kauba saatis talle Maaküte OÜ, kui see, et tema lepingupartneriks on hageja, kelle kohta talle mingit teavet ei olnud antud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, nagu saaks hageja 02.01.2015 kuupäeva kandev arve tõendada lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel ning kostja poolt selle asjaoluga nõustumist. Hageja väide arve teatavaks tegemisest kostjale enne tema poolt käesolevas kohtuasjas hagimaterjalide saamist septembris 2015 ei ole tõendatud. BB väitis vande all, et arveldusarve numbri teatas ta kliendile ilmselt kas sõnumina või ütles suusõnaliselt, aga kuud ega kuupäeva ei mäleta; arvet kliendile ei saadetud ning ta ei mäleta, millal arve kliendile üle andis (t II kd lk 106). Arve saatmist ei ole BB maininud 02.01.2015 ega hiljem kostjale saadetud sms-des (t I kd lk 31, 52-53). Koheselt esimeses vastuses hagile vaidles kostja vastu lepingu sõlmimisele hagejaga ning eitas arve saamist.
47.Eeltoodu alusel ei nõustu kolleegium maakohtuga, et tõendatud on 25.08.2014 kostjale viidud kauba osas müügilepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud ka hageja õigus nõuda kostjalt tasu maksmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et pigem oleks alust tuvastada müügilepingu sõlmimine kostja ja Maaküte OÜ või kostja ja füüsilisest isikust BB vahel, kuid hageja nõude aluseks ei ole kummagi võimaliku müüja poolt konkreetsest lepingust tuleneva nõudeõiguse loovutamine hagejale. Hageja ei ole toonud esile kuupäeva, millal väidetav suuline müügileping hageja ja kostja vahel sõlmiti. Arvestades BB ja kostja väiteid, saab järeldada, et müügileping, mille alusel 25.08.2014 kaup üle anti, sai olla sõlmitud mitte enne kevadet 2014. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et Maaküte OÜ oleks loovutanud talle sellisest lepingust tulenevad nõudeõigused. 12.12.2013 pakkumusest, mida konkreetselt käsitleb 13.12.2013 nõude loovutamise teade, ei saanud Maaküte OÜ-le tuleneda tasu nõudeõigust, mida saaks laiendada hiljem sõlmitud müügilepingule (12.12.2013 pakkumuse saamisega ei tekkinud kostjal kohustust müügilepingut sõlmida). Ka ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et konkreetsest lepingust tulenevad õigused oleks talle loovutanud BB.
48.Kolleegium ei saa nõustuda hageja seisukohaga 03.11.2015 menetlusdokumendis, mille kohaselt oleks nagu kostja 23.10.2015 vastuses hagile (selle 3. lõigus) hagi tunnistanud. Viidatud lõigus selgitas kostja, et tunnistab osaliselt hageja nõudega sarnast nõuet Maaküte OÜ töötaja BB nõudena, kui BB oleks oma nõude hagejale loovutanud. Sellist nõuet aga hageja käesolevas menetluses ei esitanud. Seega ei saa kostja vastust käsitleda hagi õigeksvõtuna TsMS § 440 tähenduses.
49.Kuna eelnevalt jõudis ringkonnakohus seisukohale, et hagejal puudub kostja vastu 25.08.2014 üleantud soojuspumba müügilepingust tulenev nõudeõigus, ei analüüsi kolleegium vaidlustatud otsust osas, milles maakohus tuvastas müügilepingu tingimusi ja võttis seisukoha lepingu võimaliku lõppemise kohta ostja poolt taganemise alusel.
50.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
51.Kuna maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 177 lõige 2).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.