Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. oktoober 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-15653
Tsiviilasi
ProTek OÜ hagi Cleanmanagement OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 11 143,64 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 8. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ProTek OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: ProTek OÜ (hageja), rk 10847192; esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Cleanmanagement OÜ (kostja), rk 12630663; esindaja vandeadvokaat Alo Noormets
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 8. mai 2019 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud ProTek OÜ kanda.
4.Mõista ProTek OÜ-lt Cleanmanagement OÜ kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 625 eurot ja viivise sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.ProTek OÜ (hageja) esitas hagi Cleanmanagement OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks võla 8932 eurot, viivise 1497,08 eurot ja viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled sõlmisid 2014. a maikuus tähtajatu üürilepingu, millega hageja andis sõiduki Opel Vivaro (reg nr XXXXXX) kostjale üürile. Hageja andis sõiduki valduse kostjale üle 02.05.2014. Üür oli 250 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Kostja pidi kandma sõiduki hooldus-, kasutus-, ja remondikulud. 19.01.2015 edastas hageja kostjale sõiduki üüri arve nr 15001 summas 2400 eurot 2014. a mai kuni detsembri eest. Kuna kostja keeldus kandmast sõiduki hooldamisega seotud kulutusi, nõudis hageja kostjalt alates 01.01.2015 sõiduki kasutamise eest üüri 500 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Alates 2015 jaanuarist esitas hageja kostjale arveid igakuiselt. Kokku esitas hageja kostjale 2015. aastal sõiduki kasutamise eest üüriarveid summas 6564 eurot. Hageja soovis 2015. a detsembris, et kostja tagastaks talle sõiduki nii, et see vaadatakse autoteeninduses üle ja fikseeritakse selle seisund. Kostja ei olnud nõus sõidukit selliselt üle andma ja sõiduk jäi jätkuvalt kostja kasutusse. Kostja võlgnevus 2015. a eest on 3282 eurot, 2016. a eest 3600 eurot, 2017. a eest 1650 eurot. Kokku on kostja võlgnevus hageja ees 8932 eurot. Viivist tuleb maksta seadusjärgses määras.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ja kostja vahel ei ole lepingulisi suhteid. Hageja andis sõiduki L. Jurjevi kasutusse suuliselt sõlmitud tasuta kasutamise lepingu alusel, mille L. Jurjev ütles üles hiljemalt 07.12.2015 avaldusega. L. Jurjev nõudis hagejalt sõiduki valduse tagasivõtmist, kuid hageja keeldus sõiduki valduse tagasivõtmisest. Hageja juhatuse liige Erki Ploom liisis sõiduki kevadel 2014. a hageja nimele selleks, et anda sõiduk isiklikel ja perekondlikel eesmärkidel kasutamiseks oma endisele elukaaslasele ja poja R.P. i emale Liis Jurjevile (endine XX). Sõiduki tehnilisse passi kanti vastutavaks kasutajaks L. Jurjev füüsilise isikuna, mitte kostja või kostja juhatuse liige. L. Jurjevil ja E. Ploomil puudus kokkulepe, et kostja ja/või L. Jurjev peavad hakkama sõiduki kasutamise eest hagejale tasu maksma.
E. Ploom esitas 2015. a jaanuaris, 8 kuud pärast sõiduki üleandmist, arve sõiduki kasutamise eest kostjale seetõttu, et E. Ploomi ja L. Jurjevi isiklikud suhted olid muutunud konfliktseks. L. Jurjev tasus arve osaliselt, et E. Ploom ei esitaks L. Jurjevi endise abikaasa T. T. vastu kohtusse hagi. Arve osalise tasumisega ei võtnud L. Jurjev ega kostja omaks väidetava kokkuleppe olemasolu sõiduki kasutamise eest tasu maksmiseks. E. Ploom ei nõustnud sõidukit müüki panema ega ka selle valdust L. Jurjevilt tagasi võtma. Sellest lähtuvalt seisis sõiduk alates 2015. a kevad-suvest, ilma et L. Jurjev oleks seda kordagi kasutanud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus jättis 8. mai 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks menetluskulude katteks välja 2437,50 eurot. Maakohus märkis, et tasumata menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seadusjärgses määras. Vaidlust ei ole selles, et hageja seaduslik esindaja Erki Ploom andis sõiduki mais 2014. a Liis Jurjevi (endise nimega T.) kasutusse. Rahalise nõude esitamiseks teise isiku vastu peab olema õiguslik alus. Põhiline õiguslik alus raha nõudmiseks tuleneb sellest, et poolte vahel on võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et arvete esitamine ja ühe arve osaline tasumine tõendab lepingulist suhet. Ainuüksi e-kiri (I kd, tl 132) sisuga „tee mu firmale arve“ ilma mingi viiteta, mis äriühingule ja mille alusel tuleb arve esitada, ning kostjale edastatud arvele käsikirjaliselt märgitud „2000 eurot makstud“, ei tähenda veel seda, et poolte vahel oleks lepinguline suhe. Selleks, et hinnata, kas poolte vahel on sõlmitud leping või kas saaks lugeda lepingu sõlmituks mingi teoga (nt arve osalise tasumisega) tuleb tahteavaldust lepingu sõlmimiseks tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kirjavahetustest „Koolitusele Opel Vivaro, v. hea pere + tööauto“ nähtuvalt on poolte seaduslikud esindajad E. Ploom ja L. Jurjev (T.) pidanud aprillis 2014. a läbirääkimisi, millist sõidukit soetada perele ja töö tegemiseks ning samas e-kirjas on arutletud ka sõiduki koolitusele (võimalik, et OÜ Eesti Koolitus, mille juhatuse liige E. Ploom sel ajal oli) liisingusse võtmisest ning kuumaksest. Ka jaanuari 2015. a e-kirjavahetusest teemal „arvepidamine elatisraha ja auto suhtes“ nähtuvalt on E. Ploom ja L. Jurjev arutlenud sõiduki (bussi) liisingumakse tasumisest ja lapse elatiseraha tasaarvestamisest. Nimelt on E. Ploom kirjutanud L. Jurjevile, et „buss läheb müüki ja senikaua tasaarveldamine nii, et elatisraha 250 euro asemel maksan igakuiselt bussi liisingut 300 eurot edasi. Ja 50 euro tagasikandmist pole sult vaja, las see jääb R. elatisrahale lihtsalt lisaks“. 21.01.2015 kell 17.15 XXXXXXX aadressilt E. Ploomi e-postile XXXXXXX saadetud ekirjavahetused on oma sisult erinevad, kuivõrd ühes on kirjas, et „kandsin üle 2000 euri, makse kinnitus lisas“ ning teises on täiendavalt, et „ülejäänud osa panen teele siis, kui olen saanud kirja kinnitusega, et auto läheb müüki ja liisingu katteks läheb R. elatisraha ja kannan igakuiselt 50 lisaks kuni auto müüdud“.
Kuigi kostja seadusliku esindaja väitel on E. Ploom e-kirja sisu muutnud ning ei ole teada, kes kandis üle 2000 eurot, on ta samas kinnitanud, et arve on osaliselt tasunud, kuna isiklikud suhted E. Ploomiga muutusid keeruliseks. Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, kes (kas kostja või L. Jurjev isiklikult) selle arve tasus. Lisaks on L. Jurjev väitnud, et e-posti aadress XXXXXXX ei ole tema e-posti aadress ning tal puudub sellele ligipääs. Tõendeid millest nähtuks, kes eelnimetatud e-posti haldab ja kellel on sellele ligipääs, kohtule esitatud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on nii enne sõiduki soetamist kui ka pärast selle L. Jurjevile kasutusse andmist kogu kirjavahetus toimunud ainult L. Jurjeviga sealhulgas tema isikliku e-posti aadressi ja XXXXXXX kaudu ning üheski e-kirjas ei ole viidet kostjale kui äriühingule. Ka E. Ploomi ja L. Jurjevi varasemast kirjavahetusest, kus räägitakse sõiduki soetamisest ning on ka arutletud, et „buss on ideaalne töötegemiseks“, ei nähtu, kellele või millise töö tegemiseks sõidukit võiks vaja minna. Ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja oleks sõidukit vajanud või soovinud kasutada oma majandustegevuses, kohtule esitatud ei ole. L. Jurjev on isiklikult soovinud sõidukit tagastada nii Swedbank Liising AS-ile kui ka hagejale. Arvestades asjaolu, et hageja seaduslik esindaja E. Ploom ja kostja seaduslik esindaja L. Jurjev (T.) on endised elukaaslased ning neil on ühine laps R.P. , kelle hooldusõiguse üle käis ka 2015 ja 2016. a kohtuvaidlus, on leidnud tõendamist asjaolu, et hageja seadusliku esindaja E. Ploomi tahe oli anda liisitud sõiduk perekondlikes huvides L. Jurjevi isiklikku kasutusse, ning selliselt sai tema tahteavaldusest aru ka L. Jurjev, ning kohtus ei leidnud tõendamist, et äriühingute vahel oleks sõlmitud leping sõiduki kasutamiseks VÕS § 8 lg 1, § 9 lg 2 ja TsÜS § 68 lg 3 mõttes.
MENETLUSOSALSITE TAOTLUSED JA SEISUKOHAD
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kosta kanda. Maakohus hindas tõendeid vääralt. Maakohus leidis ebaõigesti, et arvete esitamine ja ühe arve osaline tasumine ei tõenda lepingulisi suhteid. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikul võlgnetava tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Vastuväite mitte esitamine ja arve kohene tasumine annab aluse põhjendatult eeldada lepinguliste suhete olemasolu ja lepingust tulenevate kohustuste teadlikku tasumata jätmist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja seadusliku esindaja huvi oli anda sõiduk kostja seadusliku esindaja isiklikku kasutusse perekondlikes huvides. Hageja ja kostja seaduslike esindajate kirjavahetuses on küll olnud juttu võimalusest kasutada ühte teist sõidukit ühisteks väljasõitudeks, kuid tol juhul oli tegemist reisimiseks ehitatud väikebussiga, mitte lõpliku valikuna soetatud kaubikuga. Opel Vivaro on töö tegemiseks ehitatud kaubik tulenevalt sõiduki otstarbest ja klassifikatsioonist autoregistris. Tegemist on ärilistel eesmärkidel ostetava sõidukiga, mille eesmärk on kauba transportimine. VÕS § 200 lg 1 p 1 kohaselt ei ole võimalik ülalpidamise nõuet teiste nõuetega tasaarvestada. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega pole tähendust E. Ploomi ja L. Jurjevi
vestlusel seoses sõiduki liisingumaksete ja elatise tasaarvestamisega. E. Ploomi polnud ka nõuet mida tasaarvestada. Kohtuotsus on vastuoluline, kuivõrd osadest kohtu seisukohtadest tulenevalt puudub arusaam, kas ja kelle tahe e-posti aadressilt XXXXXXX nähtub. Samas on maakohus kirjade sisu analüüsinud. Maakohus jättis tähelepanuta, et L. Jurjevi isiklik e-posti aadress XXXXXXX on äriregistri andmetel lisaks OÜ Cleanmanagement ametlik e-posti aadress ning antud e-posti aadressi märkis kostja ka vastuses hagile.
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja hageja (apellandi) apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse hageja kanda.
7.Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
8.Hageja nõue põhineb asjaolul, et tema ja kostja vahel on sõlmitud suuline üürileping. Väidetava lepingu sõlmimise aega ega poolte konkreetseid tahteavaldusi ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Ringkonnakohus nõustub, et üürilepingu sõlmimine on võimalik ka kaudsete tahteavalduste vahetamise teel. Siiski on TsÜS § 68 lg 3 järgi vajalik, et lepingupoole teost peab saama järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kostja vaidles hagile vastu ja tema poolt esile toodud faktilised asjaolud ei kinnita üürilepingu sõlmimise tahete avaldamist ega nõustumist sellega. Hageja viitab eksitavalt apellatsioonkaebuses TsÜS § 158 lg-le 2. Nimetatud säte reguleerib aegumise katkemist. Ringkonnakohus leiab, et kaubiku Opel Vivaroga seotud ühe arve maksmisest ei saa järeldada TsÜS § 68 lg 3 mõttes kostja tahet tuua kaasa üürilepingu kui tasulise lepingu sõlmimisele suunatud tagajärg.
9.Hageja ei ole maakohtu menetluses tuginenud ega esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule aluse kvalifitseerida hageja nõue mõnel muul õiguslikul alusel, mis annaks aluse kasutustasu välja mõistmiseks. Põhjendatud ei ole hageja etteheited maakohtule ka osas, milles maakohus andis hinnangu poolte seaduslike esindajate vahelistele muudele suhetele. Kuna mõlemad pooled tõid esile seaduslike esindajate vaheliste isiklike suhete probleemid, siis oli maakohus õigustatud nende osas seisukohta avaldama.
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled esitasid tähtaegselt ringkonnakohtule menetluskulude nimekirjad. Hageja märkis oma õigusabikulude suuruseks 2088 eurot ja kostja 625 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal 5 tundi (tunnihind 125 € ilma käibemaksuta) otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele ning vastuse koostamisele. Pooled taotlesid ka viivise arvestamist TsMS § 177 lg 4 alusel.
Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 mõttes ja kostja taotlus tuleb rahuldada. /digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.