Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. oktoober 2019, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-10776
Kohtuasi
XX hagi YY ja CC vastu ühisomandi lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. märtsi 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja Igor Stulov Kostja (vastustaja) CC (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) QQ (isikukood XXXXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
1. oktoober 2019
Istungil osalenud isikud
Hageja XX ja tema volitatud esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Kostja YY, volitatud esindaja Igor Stulov Kostja CC Kostja QQ
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 28. märtsi 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste enda kanda.
2-18-10776
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, isa) esitas 16. juulil 2018 Harju Maakohtule YY (kostja I, vanem poeg) ja CC (kostja II noorem poeg) vastu hagi, milles palus lõpetada Kohila vallas Aespa alevikus XXX asuva hoonestatud kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) (kinnisasi) ühisomandi ning jagada kinnisasja ühisomanike vahel nende kaasomandisse (hagejale 1⁄2 ning kummalegi kostjale 1⁄4 mõttelist osa). Samuti palus hageja kohtul kohustada kostjat I ja kostjat II tegema vajalikud tahteavaldused asjaõiguslepingute sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja asendada need tahteavaldused kohtulahendiga. Hageja palus 25. detsembril 2018 kaasata kostjana menetlusse ka QQ (kostja III, vanema poja abikaasa) ning esitas 4. veebruaril 2018 kohtule täiendatud hagiavalduse, milles palus alternatiivselt jätta kinnisasja ühisomanike kaasomandisse nii, et hagejale jääb 1⁄2 mõttelist osa, kostjale II 1⁄4 mõttelist osa ning kostja I ja kostja III ühisomandisse jääb 1⁄4 mõttelist osa. Vastavalt sellele palus hageja kohustada alternatiivselt ka kostjat III tegema vajalikud tahteavaldused asjaõiguslepingute sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja asendada need tahteavaldused kohtulahendiga.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt astus hageja 16. jaanuaril 1984 aianduskooperatiivi KKK liikmeks ja tema kasutusse eraldati krunt nr 19. Hageja tellis suvila ehitiste projekti, tegeles selle kooskõlastamise ja kinnitamisega. Suvila ehitamiseks ostis hageja killustikku, savi, liiva, tsementi, 27 posti, 800 kiviõli plokki, klaasplokke, 1500 punast telliskivi ja tahvelkivi ning maksis nende eest. Postide ja maja jaoks kaevas hageja vundamendi süvendikke 80% ja kostja I 20% ulatuses. Armatuuri paigaldamisel ja postide betooniga valamisel osales hageja 90% ja kostja I 10% ulatuses. Maja vundamendi valamisel ja tasandamisel osales hageja 70% ja kostja I 30% ulatuses. Müüri ladumisel, palkide saagimisel prussideks, põranda armatuuri paigaldamisel ja betooniga valamisel, välistrepi ehitamisel, ahjude ja kamina ladumisel, elektrikaabli juhtimisel suvila elektrikilbini ja ühendamisel, maja seestpoolt viimistlemisel (seinad, lagi), veemahuti paigaldamisel teisel korrusel ja jaotustorustiku ehitamisel, sisemise
2-18-10776 kanalisatsioonitorustiku ehitamisel, maja viimistlemisel väljastpoolt, aia ehitamisel, abihoonete ehitamisel, esialgse kasvuhoone ehitamisel, puude ja põõsaste ostmisel ja istutamisel, nende eest hoolitsemisel ja muru niitmisel osales ainult hageja. Vaatluskraavi kaevamisel, armatuuri paigaldamisel ja betoneerimisel osalesid hageja 50% ja kostja II 50% ulatuses. Sissesõidutee ehitamisel garaažini, kanalisatsioonisüsteemi ehitamisel (oli tellitud traktor, maa sisse kaevatud mahuti ja paigaldatud torustik, kõik kokku maksis 29 200 krooni), gaasisüsteemi ehitamisel (paigaldatud mahuti, ostetud katel ja automaatika hinnaga 40 000 krooni, liiv, plokid, killustik, tellitud gaasifirma teenuseid), maja soojustamisel, gaasiga varustamisel osales ainult kostja II. Garaaživäravate projekteerimisel ja valmistamisel osales hageja 30% ja kostja II 70% ulatuses. Garaaživäravate paigaldamisel ja -seinte ehitamisel osales hageja 80% ja kostja I 20% ulatuses. Katuse ehitamisel osales hageja 50%, kostja I 30% ja kostja II 20% ulatuses. Tahvelkivi katusele paigaldamisel osales hageja 60%, kostja I 20% ja kostja II 20% ulatuses. Aknad ja uksed valmistas ja paigaldas ning uue kasvuhoone ehitas kostja I. Aianduskooperatiiv KKK andis 1992. aasta augustis krundil nr 19 olevad ehitised (aiamaja, kõrvalhooned, kasvuhoone, kaev) ja istandikud (viljapuud ja marjapõõsad) hageja omandisse. Maa erastamisel kanti 29. novembril 1997 ehitiste ja istandike aluse maa omanikuna kinnistusraamatusse aga kostja I, sest kooperatiivi esimees, kes tuli erastamiseks andmeid võtma, otsustas koos kostjaga I, et maa erastatakse kostja I nimele. Hageja oli hiljem sellega nõus, sest suvila tegelik kuulumine hagejale ei olnud vaidluse all. Hageja tasus ka maa ostuhinna ja tehingu vormistamise eest. Aiandusühistu liikmemaksu tasus kostja II. Suvila on hagejale aastaringseks aiatöö- ja elukohaks. Kostjad I ja II käisid seal oma perekondadega töötamas ja puhkamas. Viimastel aastatel on tekkinud hageja ja kostja I vahel lahkhelid. Kostja I kaotas huvi suvila vastu, ei osale selle eest hoolitsemises ja kulude kandmises ning teatas hagejale, et kavatseb kinnisasja võõrandada. Hageja elab kinnisasjal aastaringselt ja hoolitseb selle eest.
1.2.Kinnisasi on poolte kui seltsinglaste ühisomandis. Hageja, kostja I ja kostja II tegutsesid ühise majandusliku eesmärgi nimel, milleks oli suvila omandamine ja parendamine, et hageja saaks seal elada ning teised ühiselt puhata, ühiselt aiatööd teha ning ühiseid aiasaadusi jagada. Arvestades hageja ja kostjate tehtud rahalisi ja töiseid panused, on hageja osalus olnud 50%, kostja I osalus 25% ja kostja II osalus 25%. Hageja ütleb seltsingulepingu üles ja nõuab ühisomandi jagamist seltsinglaste kaasomandisse vastavalt tehtud panuste proportsioonile. Juhul, kui kohtumenetluses selgub, et pooltel ei olnud seltsingulepingut, vaid hageja kinkis kinnisasja kostjale I, taganeb hageja kinkelepingust. Kostjate vastuväited
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja I ühise tegutsemise või seltsingulepingu tuvastamise korral müüa kinnisasja enampakkumisel ja jagada saadud raha osapoolte vahel vastavalt panustele.
2.1.Kostja I vastuse kohaselt on hageja ja kostja I osalenud hagis nimetatud tööde tegemisel, kuid hagis märgitust erinevas ulatuses. Kostja II ei saanud osaleda vaatluskaevu kaevamisel jt sellega seotud töödel, sest ta oli sel ajal 11-aastane. Seda tegi kostja I. Sissesõidutee ja kanalisatsiooni väljaehitamisel osales ka kostja I. Gaasiküttesüsteemi väljaehitamisel ei osalenud kostja I ja ta oli sellele vastu, sest majas oli ahjuküte ning kostja I hankis vajaliku kütte hagejale. Gaasikütte rajamise eest tasus hageja, mitte kostja II. Kostja I on teinud ka
2-18-10776 muid töid peale hagis nimetatu ja kandnud kulutusi, et hoida suvila korras. Alates 1998. aastast on hageja tasunud maamaksu, aiandusühistu aastamaksu ja elektriarved. Perekonnal oli juba 90-ndatel aastatel kokkulepe, et kostjale I jääb suvila ja kostjale II jääb korter. Pärast kostjate ema (hageja abikaasa) surma 2004 päris korteri kostja II. Kostja I loobus vastavalt kokkuleppele pärandist kostja II kasuks. Sel ajal elas hageja korteris. Hiljem kolis suvilasse. Kostja II elas alguses korteris, kuid müüs selle ja kasutas saadud raha Jõelähtme vallas ostetud maja eest osaliselt tasumiseks. Hagis nimetatud kulutused ja panused on tehtud enne seda, kui kostja I sai kinnisasja omanikuks. Hiljem on kostja I kandnud kõik kinnisasjaga seotud kulutused ning hüvitanud kostjale II tema tehtud kulutused. Kostja I ei soovi kinnisasja müüa ning soovib seda edaspidi ka oma perekonnaga kasutada. Selleks soovis kostja I teha II korrusel remonti, millele aga hageja oli vastu. Kostja I on nõus sellega, et hageja jääb elama kinnisasjale ning pooled võiksid lahendada vaidluse kokkuleppel selliselt, et kinnisasjale seatakse hageja kasuks isiklik kasutusõigus.
2.2.Kinnisasi on kostja I omandis, mitte poolte ühisomandis, sest pooled ei ole sõlminud seltsingu- ega ühise tegutsemise lepingut. Kostja I omandas kinnisasja 5. novembril 1997 sõlmitud notariaalselt tõestatud maa ostumüügilepingu ja asjaõigusleping nr 00143 alusel ning kinnistusraamatu kande kohaselt on kinnisasja omanik kostja I. Kostja I hagejaga seltsingulepingut sõlminud. Hageja ei ole esitanud ühtegi selgitust selle kohta, kuidas või millal ning milliste sätete kohaselt on pooled seltsingulepingu või ühiselt tegutsemise lepingu sõlminud. Samuti ei ole hageja selgitanud, millal leppisid pooled kokku kinnisasja ühisomandisse omandamises. Selline leping pidanuks olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.
3.Kostja II ei vaielnud hagile vastu. Kostja II võttis omaks, et pooled tegid hagis nimetatud mahus panuseid, ning oli nõus sellega, et kinnisasi jagatakse poolte kaasomandisse hagis taotletud viisil. Kostja II oli nõus ka sellega, kui kinnisasi jääb täielikult hageja ainuomandisse.
4.Kostja III vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja III seltsingulepingu või ühise tegutsemise lepingu tuvastamise korral lõpetada leping ja müüa kinnisasi enampakkumisel. Suvila erastati kostja I nimele vanemate, eelkõige hageja otsusel. Kostja I arvamust ei küsinud keegi. Kuna suvila kuulus kostjale I, loobus ta 2004. aastal korteri pärimisest. Neil asjaoludel ei saanud olla pooltel seltsingulepingut. Kostja I tegi pidevalt suvilas töid, kuid gaasiküttesüsteemi paigaldamisel ei osalenud. See oli ohtlik ning selle paigaldamiseks ei olnud projekti. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis 28. märtsi 2019. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - kostja I ja kostja III abiellusid 26. novembril 1993;
2-18-10776 -
kostja I omandas 5. novembri 1997. a maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel Eesti Vabariigilt aiandusühistu KKK krundi nr 19 (kinnisasja); hageja tasus erastamise hinna 7050 krooni ja erastamise kulu 235 krooni; hageja elab kinnisasjal ning kostjad käivad seal aega veetmas ning aia- ja koduse majapidamise töid tegemas; hageja ning kostja I ja kostja III on teinud nii töiseid kui rahalisi panuseid kinnisasja parendamiseks ning kandnud kinnisasja ülalpidamiskulusid.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud pooltel seltsingut ning kinnisasi ei muutunud seltsinglaste ühisomandiks (seltsinguvaraks) võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg 1 tähenduses. Pooled ei saanud sõlmida seltsingulepingut selliselt, et kostjal I ja kostjal III ei olnud tahet seltsingus osaleda ning nad ei teadnud seltsingu olemasolust. Kuna kinnisasi omandati pärast kostja I ja kostja III abielu sõlmimist, on see nende ühisvara. Nad omandasid 1997. aastal kinnisasja suvilana ja lubasid hagejal ja kostjal II seal toimetada ja aega veeta ning hiljem ka hagejal seal elada. Tegemist on olukorraga, kus sama pere liikmed kasutavad ühiselt pereliikmete suvilat. Hageja kirjeldatud tegevustel ja tõendatud kulutustel ei ole seltsingu tunnuseid. Igasugune koos ajaveetmine, töötamine ja rahaline panustamine ei ole seltsing. Hageja nõue ei ole õiguslikult mõistlik. Hageja aitas 22 aastat tagasi kostjal I omandada kinnisasja. Ei ole mõistlik, et olukorras, kus isikutele kuulub kinnisasi, ning teised isikud elavad ja töötavad kinnisasjal ning teevad kinnisasjale rahalisi panuseid, tekib kõigil isikutel ühisomand kinnisasjale. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja I ja kostja III kanda. Ringkonnakohtu istungil palus hageja alternatiivselt saata kohtuasja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 580 ja jättis ekslikult poolte käitumist arvestades tuvastamata, et pooltel oli seltsinguleping. Maakohus jättis VÕS § 29 järgi lepingu tõlgendamata ja poole eesmärgi tuvastamata. Poolte käitumine kinnitab, et neil oli ühine kooskõlastatud tegevus suvila arendamisel ja parendamisel, mida juhtis hageja.
6.2.Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas hageja esitaud faktilised asjaolud omaksvõetuks või pidi hageja neid ka tõendama. Maakohus jättis lahendamata hageja taotluse kuulata vande all üle kostja II, kui faktiliste asjaolude üle on vaidlus. Hagejale ei ole selge, millised kostja tõendid võttis maakohus vastu ja mida need tõendavad. Maakohus ei ole otsuses kõiki tõendeid hinnanud. Vastustajate seisukohad
7.Kostja I ja kostja III vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alternatiivselt palusid kostja I ja kostja III, et kohus lõpetaks pooltevahelise seltsingulepingu või ühise tegutsemise lepingu ning paneks kinnisasja sundmüüki, kui kohus tuvastab, et poolte vahel oli seltsinguleping või ühise tegutsemise leping. Kostjad jäid maakohtus tehtud kompromissiettepaneku juurde.
2-18-10776
8.Kostja II ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TSMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
10.Esmalt märgib kolleegium, et hageja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus on asja lahendades rikkunud menetlusõiguse normi, on osaliselt põhjendatud.
10.1.Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtuasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks võtnud kohtumenetluses selge seisukoha, millised poolte tõendid on vastu võetud ja millised mitte. Kuna aga maakohus ei ole TsMS § 238 lg 4 järgi ka keeldunud, saab lugeda kõik maakohtule esitatud tõendid vastu võetuks ning ringkonnakohus võtab need aluseks kohtuasja lahendades.
10.2.Õige on ka hageja väide, et maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kõiki poolte esitatud tõendeid asja lahendamisel arvestanud ja hinnanud. Seetõttu ei ole maakohtu otsus kolleegiumi arvates ka piisavalt põhjendatud. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Seejuures peab kohus otsust tehes TsMS § 438 lg 1 I lause järgi hindama tõendeid, otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Ka TsMS § 442 lg 8 järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud üksnes osa asjas tähtsaid asjaolusid ega ole asjaolusid tuvastades viidanud tõenditele, mille alusel ta nimetatud asjaolud tuvastas. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada, täiendades kohtuotsuse põhjendusi.
10.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole aga maakohus eksinud sellega, et jättis hageja taotluse kostja I vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Esmalt märgib kolleegium, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud sellele, millal ta kohtule väidetava taotluse esitas. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks mõnes kohtule esitatud menetlusdokumendis esitanud selge taotluse kostja I vande all ärakuulamiseks. Maakohtu istungi protokollidest (I kd, tl 137 pöördel ja 162 pöördel) nähtub, et hageja taotles hoopis endalt vande all seletuse võtmist hagis nimetatud tööde, sh gaasiküttesüsteemi paigaldamise kohta, kui kostjad ei võta tehtud töid omaks. Kuigi maakohus ei ole sellise tingimuslikult esitatud taotluse kohta kohtuistungil selgelt seisukohta võtnud, ei anna see rikkumine alust maakohtu otsust tühistada, sest maakohtul oli õigus jätta hageja taotlus rahuldamata. TsMS § 267 lg 1 I lause järgi võib pool, kes ei ole
2-18-10776 suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, taotleda asjaolu tõendamiseks vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Enda vande all ülekuulamist ei saa pool kohtult taotleda. TsMS § 268 järgi võib teise poole nõusolekul kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kuid praegusel juhul ei ole kostjad sellega nõustunud. Samas ei ole pooltel ka vaidlust selle üle, et töid tehti.
10.4.Eelnevat arvestades on maakohus vaidlust lahendades küll eksinud menetlusõiguse normide vastu, kuid ringkonnakohus saab maakohtu rikkumised kõrvaldada.
11.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hoonestatud kinnisasi on kõigi menetlusosaliste ühisomandis või kuulub kinnisasi üksnes kostjale I (kuulub kostja I ja kostja III ühisomandisse). Sellest sõltub omakorda see, kas hageja saab nõuda ühise omandi lõpetamist.
11.1.Ringkonnakohus tuvastab maakohtul tuvastamata jäänud asja lahendamisel järgmised tähtsad asjaolud ja võtab need asja lahendamisel aluseks: -
-
hageja astus 16. jaanuaril 1984 aianduskooperatiivi KKK liikmeks ja tema kasutusse eraldati suvila ehitamiseks krunt nr 19 (I kd, tl 7); hageja rahastas ja korraldas krundile suvila ja teiste hoonete ja rajatiste ehitamist ja rajamist (I kd, tl 170–II kd, tl 31); aianduskooperatiiv KKK andis 1992. aasta augustis krundil olevad ehitised (aiamaja, kõrvalhooned, kasvuhoone, kaev) ja istandikud (viljapuud ja marjapõõsad) hageja omandisse (I kd, tl 10); hageja võõrandas ehitised kostjale I (lasi suvila vormistada kostja I nimele (I kd, tl 137; 161); hageja rääkis varem, et vanem poeg saab suvila ja noorem poeg korteri (II kd, tl 105); kostja I sõlmis 5. novembril 1997 Eesti Vabariigiga aiandusühistu KKK krundi nr 19 omandamiseks maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu nr 00143 (I kd, tl 115–116); hageja tasus maa erastamise hinna 7050 krooni ja erastamise kulud 235 krooni (I kd, tl 11 ja 154); kostja I kanti 29. novembril 1997 krundi nr 19 (kinnisasja) omanikuna kinnistusraamatusse (I kd, tl 12 pöördel, 21); kostja I on tasunud pärast kinnisasja omandamist maamaksu, aiandusühistu aastamaksu, elektriarved ja internetiarved (I kd, tl 13 ja 41–113, II kd, tl 47–55, 59–65, 70); kostja I on kandnud kostjale II 12. veebruaril 2010 üle 975 krooni selgitusega „suvila“ (II kd, tl 45); kinnisasjale on paigaldatud pärast maa erastamist kostja I nimele gaasiküttesüsteem (osteti gaasi) (I kd, tl 16 ja 169 (tõlge II kd, tl 32), II kd, tl 42–44).
11.2.Neil asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada kui hageja, kostja I ja kostja II oleksid sõlminud enne 1. juulit 2002 ühise tegutsemise lepingu tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 tähenduses või pärast seda seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 tähenduses. Kolleegium selgitab, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustusid pooled enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Seejuures olid lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara TsK § 440 lg 2 järgi nende kaasomandis. Pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa
2-18-10776 seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 18 järgi võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut, kuid see ei välista ega piira ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, ning ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
1.juulit 2002, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Riigikohus on möönnud ühise tegutsemise lepingu olemasolu olukorras, kus poolte ühiseks eesmärgiks on olnud hoone ehitamine, parendamine või kasutamine, kuid ainuüksi kokkulepet osta ühiste vahenditega hoone, ei ole riigikohus pidanud ühise tegutsemise lepingu sõlmimisel piisavaks (Riigikohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, 18. detsembri 1998. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-98, 28. jaanuari 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-98 ja 17. oktoobri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-96). Alates 1. juulist 2002 kehtiva VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsinglase panuseks võib VÕS § 581 lg 1 järgi olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Riigikohus on selgitanud, et ka seltsingulepingu puhul on tegu eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga ning seltsinguregulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka vastavat tahet avaldanud. Seltsingusätteid kohaldades ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Seejuures peab pooltel olema eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14–19). Nii ühise tegutsemise lepingu kui ka seltsingulepingu kontekstis on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et ehitise kui vallasasja võõrandamise leping peab olema asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 järgi notariaalselt tõestatud vormis, samuti kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi. (Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 15; 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 14).
11.3.Praegusel juhul oli hageja väitel seltsinglaste ühine majanduslik eesmärk suvila omandamine ja parendamine ühise kasutamise eesmärgil. Samas ei ole hageja kohtumenetluses varem selgelt välja toonud, millal sõlmisid osapooled ühise tegutsemise või seltsingulepingu. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et see oli 1985. aastal, samas on hageja möönnud maakohtu istungil ka seda, et pärast suvila vormistamist kostjale I toimus ühise eesmärgi nimel tegutsemine. Seejuures on hageja arusaamal, et kokkulepe ühiseks tegutsemiseks tulenes poolte vastavast käitumisest (panuste tegemine ja kinnisasja kasutamine ning tegevuse juhtimine hageja poolt). Kolleegiumi hinnangul ei saa asjas esitatud ja tuvastatud asjaolusid arvestades järeldada, et hageja, kostja I ja kostja II sõlmisid 1985. aastal ühise tegutsemise lepingu TsK § 438 lg 1 tähenduses. Sel ajal anti krunt hageja kasutusse ning ta korraldas sellele suvila ning selle
2-18-10776 juurde kuuluvate ehitiste ehitamise ja ehituse rahastamise. Hageja on maakohtu istungil kinnitanud, et eelkõige aitas teda toona kostja I ning kostja II tuli appi alates 2000. aastast. See on ka mõistetav, kuna 1985. aastal oli kostja II alles 12-aastane. Aiandusühistu andis valminud hooned ja rajatised samuti hageja omandisse. Kuigi ühise tegutsemise lepingu raames võivad pooled leppida kokku, et nad teevad ühiselt panuseid ühiselt kasutatava hoone ehitamiseks, ei saa kolleegium praegu tuvastada ühise tegutsemise lepingut, sest asjaolud viitavad sellele, et hageja ehitas oma vahenditest talle antud õiguse alusel krundile hooned ja sai ise ka hoonete omanikuks. Kostja I ja kostja II võisid teda küll tulenevalt perekondlikest suhetest ja austusest vanemate vastu tööde tegemisel abistada, kuid sellest asjaolust ei saa järeldada, et neil oli kokkulepe ehitada koos hooned ja rajatised, et need kuuluksid hageja, kostja I ja kostja II ühisesse omandisse. Seda pole väitnud ka kostja I ega kostja II. Seda, et ühise tegutsemise lepingut ei olnud toona sõlmitud, kinnitavad ka asjaolud, et hageja enda kinnitusel oli perekonnas juttu sellest, et suvila jääb vanemale pojale ja korter nooremale pojale, ning et ta lasi vormistada suvila 1997. aastal vanema poja nimele. Kui hagejal, kostjal I ja kostjal II oleks olnud toona hagis väidetud soov ühiselt tegutsedes kinnisasja ühisesse omandisse omandamiseks, oleksid nad pidanud seda ka 1997. aastal maatükki erastades väljendama. Hageja käitumine kinnitab aga seda, et vähemalt tema ei soovinud seda ning seetõttu võõrandas ta talle kuulunud hooned kostjale I ning lasi maatüki erastada kostjal I. Selliselt on hageja oma käitumisega väga selgelt väljendanud tahet anda hooned ja ühtlasi hoonete aluse maa erastamise õigus üle kostjale I. Seetõttu ei kinnita hageja toonane käitumine seda, et pooltel oli soov omandada kinnisasi isa ja poegade ühisesse omandisse. Pigem oli hagejal soov jagada talle kuuluv vara oma eluajal õiglaselt oma kahe poja vahel. Kuigi kogu pere on kasutanud suvilat nii enne kui ka pärast maa erastamist, ei saa hagis esitatud asjaoludel tuvastada ka seda, et hageja, kostja I ja kostja II sõlmisid pärast seda, kui kostja I sai kinnisasja omanikuks, ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu. Arvestades hagis esitatud asjaolusid ja sellele lisatud tõendeid on ilmne, et suvila ja selle juurde kuuluvad rajatised ehitati enne seda, kui kinnisasja omand läks üle kostjale I. Pärast seda on hageja väitel küll kõik osapooled kinnisasja edasi kasutanud, teinud seal erinevaid töid ja kandnud selle tõttu kulutusi, kuid tõendatud on üksnes see, et ilmselt 2014. aastal on paigaldatud kinnisasjale gaasiküttesüsteem. Iseenesest võinuks isal ja poegadel olla kokkulepe, et nad rajavad kõigi ühiseks kasutamiseks elamule uue küttesüsteemi, mis saaks olla käsitatav seltsingulepinguna VÕS § 580 lg 1 tähenduses, kuid praegusel juhul ei ole hagejal õnnestunud tõendada, et neil oli selline kokkulepe. VÕS § 230 lg 1 järgi peab hageja tõendama hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja on maakohtu istungil väitnud, et ta ei arutanud vanema pojaga gaasikütte paigaldamist, üksnes teatas, et hakkavad seda paigaldama. Seejuures olevat kostja I lubanud rahaliselt osaleda, kuid ei ole osalenud (I kd, tl 162 pöördel). Hageja arvates nõustus kostja I sellega, sest lasi töid teha. Kostja I on seevastu kogu kohtumenetluse vältel kinnitanud, et ta ei ole osalenud gaasikütte paigaldamisel, samuti seda, et ta oli sellele vastu, kuna elamus olid tahke kütte ahjud. Kostja I e-kirjavahetus näitab seda, et kostja I on alles kohtumenetluse ajal (2019) asunud kinnisasja omanikuna tegelema gaasikütte seadustamisega. Neil asjaoludel ei saa ringkonnakohus tuvastada, et pooltel oli seltsinguleping gaasikütte rajamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei piisa seltsingulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tuvastamiseks sellest, et kinnisasja omanik ei takista oma kinnisasjale kulutusi teha. Samuti ei muudaks üksnes gaasikütte rajamise kohta sõlmitud seltsinguleping kinnisasja poolte ühiseks omandiks. Neil asjaoludel võiks osapooltel olla kokkulepe selle kohta, et kostja I annab talle kuuluva kinnisasja seltsinglaste kasutusse ning hageja ja kostja II rajavad sellele kõigi ühiseks kasutamiseks gaasiküttesüsteemi. Seltsingulepingu lõppedes tuleks aga sellisel juhul hagejale seltsingu kasutusse antud
2-18-10776 kinnisasi tagastada ning hagejale ja kostjale II tagastada üksnes nende tehtud panused (VÕS § 603). Lisaks, kui hageja ja kostja II tegid hageja otsusel kostjale I kuuluvale kinnisasjale kulutusi ja rajasid gaasiküttesüsteemi, siis võib neil olla eraldi või ühiselt kostja I vastu tehtud kulutuste hüvitamise nõue käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 jj) või alusetu rikastumise (VÕS § 1042) sätete järgi. Kostjale I kuuluv kinnisasi ei saa aga sellest tulenevalt muutuda hageja, kostja I ja kostja II ühises omandis olevaks kinnisasjaks.
11.4.Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et hageja ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et hageja, kostja I ja kostja II sõlmisid ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu sooviga omandada ühiselt kinnisasi koos sellel asuvate hoonete ja rajatistega. Hageja soovib küll pöörata tagasi selle, et ta vormistas 1997. aastal suvila kostja I nimele, ning tahab, et suvilat saaksid nii tema eluajal kui ka pärast seda kasutada mõlemad pojad, kuid ühise tegutsemise ja seltsingulepingu sätetele tuginedes ei ole see võimalik. Kuigi hageja tõi hagis esile ka selle, et juhul, kui ta on hooned kostjale I kinkinud, taganeb ta kinkelepingust, ei ole hageja sellega seotud nõudeid kohtule esitanud. Seetõttu ei saa kohus lahendada vaidlust neil asjaoludel.
12.Neil põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi üldjuhul apellandi kanda. Kolleegiumi hinnangul oleks aga praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda, mistõttu jätab kolleegium menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 4 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 nende enda kanda. Ringkonnakohus veendus kohtuistungil, et nii hagi kui ka apellatsioonkaebus on esitatud küll hageja nimel, kuid sellega soovitakse kaitsta eelkõige kostja II huve (tema õigust kasutada kinnisasja ka pärast hageja surma). Seda kinnitas asjaolu, et kostja II istus kohtuistungil hageja kõrval ning andis talle nõu, et vaidluse lahendamine kokkuleppel selliselt, et hageja saab isikliku kasutusõiguse, ei ole mõeldav. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtuvaidluse põhjustanud suuresti hageja täisealised pojad, kes on hagejale kuulunud nende vahel jagatud vara pärast tülli läinud ning hageja on esitanud kohtule hagi poegade tüli lahendamiseks. Samuti on kostja I saanud vaidlusaluse kinnisasja omanikuks sisuliselt tasuta, sest hageja kandis nii sellele hoonete ehitamise kui ka maa erastamise kulud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulusid hageja kanda hoolimata sellest, et hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.