Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

-

-

Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluse esinemise korral. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid. Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse riigituludesse. Kautsjonit ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada. Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest.

Tagaseljaotsuse teeb kohus ilma kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3), pidades siiski vajalikuks teatud järeldusi põhjendada. Kui kostja esitab kaja ja kohus jätab kaja rahuldamata, siis täiendab kohus tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osaga kaja lahendamise määruses (Riigikohtu 17.12.2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11

kolmas lõik). Tagaseljaotsuse tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2). Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale avalikult kätte toimetatud dokumendi väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel loeb kohus menetlusdokumendid kostjale avalikult kättetoimetatuks. Sellisel juhul loetakse hageja märgitud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ja kohus kontrollib ainult hagi õiguslikku põhjendatust. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse 3000 euro, intressi 59,70 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 453,6 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,07%. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a viivisenõude osas. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Lukki Invest OÜ ja kostja 31.01.2018.a. laenulepingu, millega leppisid kokku, et hageja väljastab kostjale laenu summas 3000 eurot ja kostja kohustub laenu tagastama hiljemalt 31.05.2018.a. Kostja nimetatud kuupäevaks oma Lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud ning on eiranud hageja pöördumisi võlgnevuse tasumiseks. Intressimäär oli 6% aastas ja lepinguline viivisemäär oli 0,07%. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2012. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Hagiavaldusest ja laenulepingu üldtingimustest nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja pärast laenulepingu lõppemist ei tagasta võlgnevuses olevat summat, lisandub viivis laenulepingus ettenähtud intressiga samas määras, s.o 0,07%. Hageja on arvestanud viivist alates 01.06.2018.a kuni 02.01.2019 (viivitatud päevi 216) viivist 0,07% päevas võla jäägilt summas 3000 eurot, viivise suurus seega 453,6 eurot. Poolte vahel sõlmitud viivisemäär on seega 0,07% (ligikaudu 26% aastas) päevas, mis on enam kui kolm korda suurem VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8% kuni 8,05% aastas. Riigikohus on 10.05.2016. a määruse nr 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus leiab, et hageja on sõlminud kostjaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

Riigikohus on 10.05.2016. a määruses 3-2-1-25-16 p-s 13 ühtlasi märkinud, et samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu 13.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sellises suuruses (0,07% päevas) lepinguline viivisemäär on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna kokkulepitud viivisemäär osutus tühiseks, siis hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgse viivisemäära alusel. Alates 31.01.2018.a kuni käesoleva ajani on seadusjärgne viivisemäär on 0,022% päevas. Seega tuleb viivisenõue rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab välja kostjalt hageja kasuks laenulepingu võlgnevuse 3000 eurot, intressi 59,7 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 0,022% päevas 142,56 eurot perioodi 01.06.2018.a kuni 02.01.2019.a eest ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (TsMS § 173 lg 2). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt so 80% ulatuses (4281,90/3443,16), jaotatakse menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab kostja menetluskulud kostja enda kanda ning hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja 20% hageja enda kanda. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulu summas 1124 eurot (774 eurot õigusabikulud ja 350 eurot riigilõiv). Kohus leiab, et riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et esindamisele kulus 4,3 tundi. Arvestades asja mahtu ja keerukust, leiab kohus, et õigusabiks kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik. Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.11.2013.a. otsus nr 3-2-1-118-13 p 25). Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või maksuta (vt nt 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14; 01.06.2016 määrus tsiviilasjas 3-2-1-39-16). Riigikohus märkis, et tunnitasu hindamisel tuleb lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahust, arvestades seejuures esitatud tõendeid, samuti menetluse kestust ja esindaja kvalifikatsiooni, ning sellest tulenevalt võib ka lepingulise esindaja tunnitasu 153 eurot (ilma käibemaksuta) olla mõistlik ja põhjendatud (Vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasumäär on osaliselt

ülemäärane ning põhjendatud on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus arvestab lepingulise esindaja tunnitasu määramisel asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui menetlusosaline ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega kohus mõistab menetluskulud välja käibemaksuga. Kohus leiab, et hageja esindaja toimingud on põhjendatud ja vajalikud kokku 4,3 tunni ulatuses, seega moodustavad hageja esindaja õigusabikulud 619,20 eurot (käibemaksuga) ning menetluskulud kokku 969,20 eurot (619,20 + 350). Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt tagaseljaotsusega, mõistab kohus tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud summas 775,36 eurot (969,20*80%). TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 200 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta menetlusosalistele kätte. Kostja aadressi ja toimivate sidevahendite puudumise tõttu toimetab kohus käesoleva otsuse kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte avalikult.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.