nende Hageja: XX (sündinud XX.XX.XXXX), esindaja Marina Simhes-Kazakova
ja
viivise
lepinguline
Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksandra Artjušina Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 08. aprilli 2019 otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata põhivõla ja alates 27.07.2018 kuni põhivõla tasumiseni viivise väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.2.Välja mõista YY-lt põhivõlg 8412,28 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 8412,28 eurolt perioodi eest 27.07.2018 kuni kohtuotsuse tegemise päevani 30.09.2019 suurusega 794,67 eurot ja alates 01.10.2019 viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõla tasumiseni XX kasuks.
2.3.Jätta hagi rahuldamata põhivõlalt viivise väljamõistmiseks ajavahemiku 01.08.2016 kuni 26.07.2018 eest.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta hageja XX ja kostja YY kanda võrdsetes osades.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 4 alusel kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu
1.XX esitas 08.05.2017 Harju Maakohtule hagi YY vastu ja 15.05.2017 selle täpsustuse. Hageja palus täpsustatud hagiavalduses kostjalt välja mõista põhivõla 9345,97 eurot, intressi 537,71 eurot, seisuga 05.05.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 1006,06 eurot ja viivise põhinõudelt alates 06.05.2017 kuni selle täitmiseni, kuid mitte põhivõlga ületavas summas VÕS §-s 113 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid pooled 18.09.2015 suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 592 000 Vene Föderatsiooni rubla (s.o 04.05.2017 Eesti Panga kursi kohaselt 9345,97 eurot) intressiga 20% aastas, tagastamistähtajaga 31.12.2015. Hageja kandis raha kostjale üle samal päeval kahe ülekandega. Kostja ei ole raha vaatamata meeldetuletustele tagastanud.
3.26.07.2018 täiendas hageja hagi alternatiivnõudega, paludes juhul, kui kohus ei tuvasta laenulepingu olemasolu, mõista kostjalt välja hagejalt saadud raha alusetu rikastumise sätete alusel koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses alates hageja poolt raha tagastamiseks määratud tähtajast 01.08.2016 kuni põhivõla tasumiseni.
4.16.10.2018 täpsustas hageja oma nõude suurust lähtudes Vene Föderatsiooni rubla kursi muutumisest ja palus kostjalt välja mõista põhivõla 7797,27 eurot, intressi perioodi eesti 18.09.2015-31.12.2015 summas 448,61 eurot või alternatiivselt perioodi eest 18.09.201531.07.2016 summas 1354,38 eurot, viivise alates 01.01.2016 kuni 16.10.2018 summas 1745,36 eurot või kui kohus ei tuvasta poolte kokkulepitud laenu tagastamise kuupäeva, siis määrata kindlaks laenu tagastamise tähtaeg, milleks on hageja poolt kostjale 15.07.2016 e-kirjaga määratud tähtaeg – 31.07.2016 ja viivise nõue perioodi eest 01.08.201616.10.2018 on siis 1380,79 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja väide suulise laenulepingu sõlmimise kohta on paljasõnaline. Tõendamata on nii lepingu sõlmimine, kokkulepe tähtaegade kohta kui ka raha ülekandmine. Kostja hagejat ei
tunne. Kostja ja hageja ei ole kunagi suhelnud ega lepinguid sõlminud, samuti ei tunne kostja kedagi hageja elukohast Udmurdi Vabariigist Venemaalt.
7.Väidetava lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal vajadust raha laenamiseks, sest tema varad ületasid enam kui kümnekordselt hageja poolt väidetavalt antud laenu. Vajadusel oleks kostja saanud laenu finantsasutusest oluliselt soodsamatel tingimustel. Kostja igapäevatöö näeb ette kirjalike lepingute sõlmimist ja finantsküsimuste lahendamist. Ta on piisavalt kogenud, et mitte teha suuliselt endale kahjulikku tehingut tundmatu isikuga valuutas, mille kurss langeb kiiresti.
8.Maksekorraldused ei tõenda tehingu tegemist. Neil puudub viide kostjale. Väide võla korduva meeldetuletamise kohta on paljasõnaline. Kuna hagejal puudub põhinõue, on alusetud ka nõuded viivise ja intressi väljamõistmiseks.
9.26.07.2018 täiendas kostja oma seisukohti ja väitis, et hageja täitis raha kostjale ülekandmisega kostja selleaegse elukaaslase CC poolt kostjalt võetud laenu tagasimaksmise kohustust. Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Hageja ei ole kostjale laenu andmist tõendanud, samuti esitas hageja vastuolulisi tõendeid ja selgitusi laenulepingu tingimuste kohta. Laenulepingu sõlmimine ja selle tingimused ei ole tuvastatavad ja hageja laenulepingust tuleneva nõude rahuldamine ei ole võimalik.
12.Esialgu väitis hageja, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu 18.09.2015. Hiljem aga selgitas, et pooled pidasid laenulepingu tingimuste üle läbirääkimisi telefoni teel, kui kostja toonane elukaaslane CC oli Venemaal hagejal külas ja vahendas laenu saamist. Kuna tunnistajana üle kuulatud CC ütluste kohaselt viibis ta Votkinsis hageja juures ajavahemikul 16.–26.08.2015 ja menetluse pooled suhtlesid omavahel üksnes CC vahendusel, siis on tõendamata väide laenulepingu sõlmimise kohta 18.09.2015.
13.Vastuolulised on hageja selgitused selle kohta, kelle vahel vaidlusalune laenuleping sõlmiti. Esialgu väitis hageja, et ta laenas kostjale raha. Hiljem esitatud tõendite kohaselt omandas ta laenu tagastamise nõude CC-lt loovutamise teel. Kahtlusi lepingu sõlmimise asjaolude ja tegelike lepingupoolte osas ilmestavad CC ütlused. Ka väited nõude CC-lt omandamise kohta on vastuolulised. Kuna hageja möönis, et ta on CC-le rahalist abi osutanud tema pangakontole jäänud CC vanemate raha arvelt, mida ta pidigi vastavalt kokkuleppele CC toetamiseks kasutama ja tal puudus ülevaade, milline summa CC vanematelt saadud rahast on CC aitamiseks ära kulutatud, siis on küsitav, kas CC-l üldse on hageja ees kohustusi ja kuidas on kostja nendega seotud.
14.Väited laenu tagastamise tähtja kohta on samuti vastuolulised. Hageja on väitnud nii seda, et laen tuli tagastada 31.12.2015 kui ka seda, et 31.07.2016. CC ütluste kohaselt küsis hageja võlga tagasi juunis 2016.
15.Ka väited intressi kohta on vastuolulised. Esialgu väitis hageja, et kokkulepitud intressimäär oli 20% aastas, kuid märkis hiljem, et nõustus andma laenu ligi pooleks aastaks intressita, kuid soovis intressi 20% aastas, kui laenu tähtaegselt ei tagastata. CC ütluste kohaselt oli kokkulepe, et aasta lõpuni on laen intressivaba ja pärast seda 20% aastas.
16.Hageja väide, et kostja soovis laenu oma elamus remondi tegemiseks, on vastuolus tunnistaja ütlustega selle kohta, et hageja remondi tegemisel mingil moel ei osalenud. Suuremas osas finantseeris remonti kostja.
17.Hageja on esitanud kohtule 18.09.2015 sularaha sissemaksete avaldused ja kassa sissetuleku orderid 592 000 rubla kontole nr 40820810926261000054 kandmise kohta. Kostja möönab, et tema kontole on kantud 592 000 rubla, kuid tema selgituste kohaselt oli tegemist tema toonase elukaaslase CC poolt kostjalt võetud laenu tagasimaksega. Kostja väidete kohaselt andis ta CC-le korduvalt sularahas laenu ja 2015.a kevadel soovis CC saada kostjalt sularahas laenu 9000 rubla seoses plaanitava äriprojektiga. Kogu laenatud raha lubas CC kostjale tagasi maksta 2015.a sügisel ja soovis selle tagastada rublades kostja Venemaa pangakontole, paludes selleks 08.09.2015 edastada kostja panga rekvisiidid. Kuna hageja selgitas kohtule, et tema pangakontol olev raha kuulus pärandvarana CC-le, ei olnud kostja arvates kahtlane, et laenu tagasimakse tegi hageja. Hageja esitatud väljavõte suhtlusportaali vestlusest on loetamatu ega tõenda kostjale laenu andmist.
18.Sularaha sissemakse avaldused ja kassa sissetuleku orderid ei tõenda kostjale laenu andmist, vaid üksnes sularaha sissemakse tegemist. Mis põhjusel kostja kontole sularaha kanti, eeltoodud dokumentidest ei nähtu. Ka asjaolu, et kostjale kuulub mitu hüpoteegiga koormatud kinnistut, ei tõenda hageja poolt kostjale laenu andmist. CC ütluste kohaselt finantseeris kostja oma elamu remonti oma vahenditest, väiksemas osas aitas ka CC. Kostja tõendas, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid. Seega ei ole eluliselt usutav, et ta võtaks telefoni teel sõlmitud laenulepingu alusel võõralt inimeselt laenu.
19.Hageja alternatiivne alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõue on põhistamata. Hageja ei selgitanud, kas kostjale raha ülekandmine oli kohustuse täitmine, mida ei olnud olemas, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Nõude põhistamiseks ei piisa väitest, et kui kohus laenulepingust tulenevate suhete olemasolu ei tuvasta, on hageja järelikult kostjale raha üle kandnud ilma mingisuguse põhjuseta. Asjas ei ole võimalik tuvastada, mis suhted poolte ja kostja endise elukaaslase CC vahel tegelikult olid. Samuti ei ole võimalik tuvastada, millise tehingu sõlmimiseks 592 000 rubla tegelikult kostjale kanti. Hageja selgitused selle kohta, kelle raha tema pangakontol asus, on vastuolulised. Ei ole välistatud, et raha kanti kostja kontole üle CC kohustuse täitmisena. Apellatsioonkaebus
20.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
21.Maakohus ei andnud kirjalikus menetluses menetlusosalistele tähtaega vastaspoole poolt esitatule seisukoha ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Samuti ei määranud kohus otsuse tegemise aega.
22.Maakohtu otsus põhineb tõendite ebaõigel hindamisel. Kohus eiras tõendite esitamise eesmärki ja nende kogumis hindamise nõuet ning rikkus tõendite hindamisel ja järelduste tegemisel poolte võrdsuse põhimõtet. Kohtu järeldused on ekslikud ja ebaloogilised.
23.Ebaõige on järeldus, et laenulepingu sõlmimine on tõendamata, kuna pooled omavahel telefoni teel otse ei suhelnud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kokkulepe sõlmiti tema telefoni teel, mis oli valjuhääldi peal, tunnistaja seisis ja kuulas pealt. Laenusuhte olemasolu tuvastamiseks ei oma selle sõlmimise kuupäev olulist tähtsust. Lepingu olemasolu tõendab raha ülekandmine. Augustis toimunud läbirääkimisi võib käsitleda lepingueelsete läbirääkimistena. Tähtsust ei oma, kas leping sõlmiti isiklikult või esindaja kaudu.
24.Kohus hindas vääralt hageja ja CC esitatud teateid selle kohta, et nõue kostja vastu kuulub hagejale alates 2016.a algusest. Alusetu on järeldus nõude loovutamise kohta. Hageja ja CC selgitasid, et kostjale antud raha täpne kuuluvus on nende poolt kindlaks määramata. Hageja
ei väitnud, et omandas nõude CC-lt, nagu märgib kohus. Hageja kontole võis küll jääda CC vanemate poolt antud raha, kuid kostjale anti laenu sellest suuremas ulatuses ja hagejale kuuluvast sularahast.
25.Kokkulepe laenu tagastamise tähtaja kohta ega see, milleks laenu kasutati, ei oma laenusuhte olemasolu tuvastamiseks tähtsust.
26.Õige ei ole järeldus, et CC 08.09.2015 saadetud sõnum, kus ta palub edastada kostja Vene panga rekvisiidid, ei tõenda pooltevahelist laenusuhet, vaid hageja poolt kostjale CC laenukohustuse täitmist. Järeldus põhineb kostja paljasõnalisel väitel. Rekvisiitide küsimine tõendab pigem hageja poolt laenulepingu sõlmimist.
27.Väär on seisukoht, et asja materjalides puudub hageja poolt kostjale 15.07.2016 e-postiga saadetud laenu tagastamise nõue. Loetav nõue on kohtule esitatud.
28.Kohus hindas vääralt sularaha sissemakse avaldusi ja kassa sissetuleku ordereid. Hageja ei tõendanud nendega mitte sularaha kostja kontole kandmist, vaid hageja kontole vastuvõtmist kostja kontole ülekandmiseks. Need dokumendid esitati enne kostja poolt raha saamise omaksvõtmist. Kuna kostja esitas raha saamise kohta oma pangakonto väljavõtte, ei olnud sissemakse avalduste ja orderite eraldi uurimine ja neist järelduse tegemine vajalik.
29.Ilmselge menetlusõiguse rikkumisega hindas kohus kostja varalist seisundit puudutavaid tõendeid. Kostja esitas need tõendid tema laenu võtmise vajaduse puudumise tõendamiseks, hageja vastupidise tõendamiseks. Kohus tegi hageja tõendite põhjal järelduse hoopis laenusuhte tõendamatuse kohta, mis ei seondu nende tõendite esitamise eesmärgiga.
30.Hageja andis selgituse alusetu rikastumise nõude kohta. Nimelt märkis hageja, et kui laenusuhe ei ole tõendatud, puudus kostjal alus hagejalt raha saamiseks. See tähendab, et hagejal ei tekkinud kohustust kostjale raha üle kanda. Kohus ei pidanud tõendatuks ei hageja ega ka kostja väiteid raha ülekandmise põhjuse kohta. Sellises olukorras pidi kohus hagi rahuldama, kuna kostja ei tõendanud õigussuhte olemasolu, mis annaks aluse raha tagastamisest keeldumiseks. Kohus jaotas tõendamiskoormise ebaõigesti ja vastuolus Riigikohtu juhistega. Samuti ei andnud kohus hinnangut hageja vastavale väitele. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata põhivõla ja alates 27.07.2018 kuni põhivõla tasumiseni viivise väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ja rahuldab selles osas hagi. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
33.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohus rikkus TsMS § 452 lg 3 teises lauses sätestatut, jättes menetlusosalistele teatamata otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kuigi maakohus rikkus menetlusnormi, ei anna see rikkumine iseseisvat alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
34.Vaidlust ei ole selle üle, et hageja kandis 18.09.2015 kostja pangakontole 592 000 rubla. Hageja nõude aluseks on kostjaga sõlmitud tähtajaline suuline laenuleping. Alternatiivselt leiab hageja, et kui kohus laenusuhet ei tuvasta, on kostja alusetult rikastunud.
35.Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ja kostja kontole üle kantud raha oli CC poolt kostjalt võetud laenu tagastamine hageja vahendusel.
36.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas pooled sõlmisid 18.09.2015 laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes laenu tagastamise tähtajaga kas 31.07.2015 või 31.07.2016 ning alternatiivselt selle üle, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Esimesena käsitleb ringkonnakohus väidetava laenulepingu sõlmimisega seonduvaid asjaolusid.
37.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus leidis õigesti, et hagejal oli kohustus tõendada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingu.
38.Laenuleping nagu ka muu võlaõiguslik leping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu kehtima hakkamiseks olulised poolte vastastikused tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.
39.Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-109-11).
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud kostjaga suulise laenulepingu sõlmimist. Hageja väited nii laenulepingu sõlmimise asjaolude kui ka lepingu tingimuste kohta on vastuolulised ja ebaveenvad. Maakohus on need vastuolud piisava selgusega välja toonud ja ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
41.Ringkonnakohus ei jaga hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohta, nagu tõendaks laenusuhte olemasolu ainuüksi raha ülekandmine kostja kontole. Raha ülekandmine tõendab kostja poolt raha saamist ja see ei tekita eeldust, et laenuleping on sõlmitud. Ka ei tõenda laenulepingu sõlmimist asjaolu, et CC palus kostjal teatada oma Vene panga rekvisiidid (I kd lk-d 198,199), nagu hageja leiab.
42.Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga, nagu ei omaks laenusuhte tuvastamisel tähtsust lepingu sõlmimise aeg, tingimused ega ka see, kelle vahel leping sõlmiti. Lepingulise suhte tuvastamiseks on oluline kindlaks teha, kes, millal ja milles kokku leppisid.
43.Maakohus leidis õigesti, et tõendatud ei ole hageja väide 15.07.2016 kostjale e-postiga laenu tagastamise nõude saatmise kohta. Toimikus olev kuvatõmmis ei ole loetav (I kd lk 70). Toimiku I kd lk 192 asuv A-4 formaadis paberile trükitud tekst (tõlge lk 193) ei tõenda kostjale nõude saatmist ega selle sisu.
44.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väite selle kohta, et augustis 2015 pidasid pooled lepingueelseid läbirääkimisi. Maakohtus hageja sellist seisukohta ei avaldanud.
45.Kuna hageja ei tõendanud hagi aluseks olevat asjaolu, et pooled sõlmisid 18.09.2015 suulise laenulepingu kostjale 592 000 rubla laenamise kohta, ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust ja tuleb otsuse põhjendustest jätta välja maakohtu käsitlused kostja varalise olukorra hindamise ning selle kohta, kelle raha eest remonditi kostja elamut. Tõendatud on asjaolu, et hageja tegi oma pangakontole 18.09.2015 sularaha sissemaksed kogusummas 592 000 rubla ja sama summa kanti samal päeval kostja kontole (I kd lk-d 70 pöördel, 71, 178-186 koos tõlgetega, 200). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et eeltoodu tõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas hageja kontol oli ka CC raha ja kui palju seda oli, sest hageja kandis kostjale raha üle sularahas sissemakstu arvel. Kuna laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust ka see, kas CC on lepingust tuleneva nõude hagejale loovutanud või mitte. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuses eelnimetatu kohta esitatud hageja väiteid ja seisukohti põhjalikumalt.
46.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sarnaselt maakohtuga laenulepingu olemasolu, ei tõusetu praeguses asjas ka laenulepingu täitmise küsimust ja hageja primaarnõude rahuldamiseks puudub alus.
47.Laenulepingu olemasolu tõendamata jäämine ei muuda aga asjaolu, et tõendatud on hageja poolt 18.09.2015 kostja pangakontole ülekannete tegemine 592 000 rubla suuruses summas. Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt hageja alternatiivset nõuet, st kas esinevad alusetust rikastumisest tuleneva nõude alused VÕS § 1028 lg 1 järgi. Maakohus jättis hageja alternatiivse nõude rahuldamata põhjendusega, et see on põhistamata. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
48.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-122-14, p 10 ja selles viidatud teisi lahendeid).
49.Hageja leidis alternatiivset nõuet esitades, et kui laenusuhet ei tuvastata, puudus kostjal alus hagejalt raha saamiseks Hagiavaldusest ja muudest menetlusdokumentidest nähtub, et hageja arvates täitis ta suulisest laenulepingust tulenevat kohustust, kui tegi kostjale rahaülekandeid. Kuna laenulepingut ei ole sõlmitud, tal sellist kohustust tegelikult ei olnud. Seega esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 kirjeldatud eeldused alusetu rikastumise sätete alusel kostja vastu nõude esitamiseks. Tõendamata on VÕS § 1028 lg-s 2 nimetatud nõude rahuldamist välistavate asjaolude esinemine.
50.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 592 000 rubla tagastamist. Kostja oleks pidanud tõendama, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (tõendamiskoormise kohta vt nt Riigikohtu lahendeid nr 2-16-461, p 15.3; nr 3-2-1-57-13, p 14; nr 3-2-1-122-14, p 10).
51.Kostja vastuväidete kohaselt täitis hageja kostjale raha üle kandes kostja toonase elukaaslase CC poolt kostjalt võetud laenu tagasimaksmise kohustust. Kostja vastuväide on
paljasõnaline. Kostja ei tõendanud, et hageja ei teinud alusetut sooritust, vaid täitis CC eest kostjale laenu tagasimaksmise kohustuse. Tõendamata on isegi see, et kostja oleks CCle laenu üldse andnud. Kuna hageja tegi kostjale rahaülekanded arusaamises, et nende vahel oli sõlmitud laenuleping, täitis ta olematut laenu andmise kohustust ning kostja ei ole tõendanud, et tal oli õigus raha saada ja ta ei pea seda hagejale tagasi maksma, on hagejal õigus nõuda kostjalt raha tagastamist. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja sisuliseks nõudeks põhivõla osas 592 000 rubla väljamõistmine, arvestatuna eurodesse kohtuotsuse tegemise seisuga. VÕS § 93 lg 4 teise lause järgi võib nõude selliselt esitada. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga vastab 592 000 rublale 8412,28 eurot, mis tuleb kostjalt VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista. Hagi kuulub selles osas rahuldamisele.
52.Hageja leidis alternatiivnõuet esitades ebaõigesti, et tal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses alates hageja poolt raha tagastamiseks määratud tähtajast 01.08.2016. Esiteks ei nõua hageja raha tagasinõudmise kirjas alusetu rikastumise teel saadu väljaandmist, vaid laenu tagastamist hiljemalt 31.07.2016 ja teiseks ei ole hageja tõendanud, et ta oleks kostjale vastava nõudekirja üldse saatnud (I kd lk 192, 193).
53.VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas alusetu rikastumise väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Asja materjalist ei nähtu, et hageja oleks kostjale alusetu rikastumise nõudest teatanud. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist alates alternatiivnõude esitamisest, s.o alates 27.07.2018 (I kd lk 109-111). Põhivõlalt 8412,28 eurolt on viivis perioodi eest 27.07.2018 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise päevani 30.09.2019 794,67 eurot. Alates 01.10.2019 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõla tasumiseni.
54.Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud üldreegli alusel poolte kanda võrdsetes osades. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Vahur-Peeter Liin
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.