Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
XX hagi CONDOR INKASSO OÜ vastu 116 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
CONDOR INKASSO OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
129 299 eurot 40 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Kostja (apellant) CONDOR INKASSO OÜ (registrikood 11081243), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Kohtuistungi toimumise aeg
27. august 2019
Kohtuistungil osalenud isikud
Apellandi esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme ja vastustaja esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30. novembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja CONDOR INKASSO OÜ kanda.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834
4.Rahuldada hageja XX taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
5.Määrata kostja CONDOR INKASSO OÜ poolt hageja XX-le hüvitatavate menetluskulude suuruseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 784 euro 80 senti.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb kostjal CONDOR INKASSO OÜ tasuda hageja XX-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 28. novembril 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse CONDOR INKASSO OÜ (kostja) vastu, milles 23. veebruaril 2018 esitatud täpsustusi arvestades palus kostjalt välja mõista põhivõla 116 000 eurot, 14. detsembri 2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 458 eurot 20 senti ning viivise määras 0,03% tasumata põhivõlalt päevas alates 15. detsembrist 2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. juulil 2009 krediidilepingu nr 22-07-09 (krediidileping), mille alusel andis hageja kostjale laenu 100 000 eurot tähtajaga kuni 22. august 2010. 13. jaanuaril 2010 sõlmisid pooled krediidilepingu lisa 1, mille alusel suurendati laenu 16 000 euro võrra ja pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 21. septembrini 2011. 19. septembril 2011 sõlmisid pooled lepingu lisa 2, mille alusel muudeti intressimäära ja pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 21. septembrini 2013. 19. septembril 2013 sõlmisid pooled lepingu lisa 3, mille alusel pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 21. septembrini 2015. 21. septembril 2015 sõlmisid pooled lepingu lisa 4, mille järgi oli kostja kohustatud tagastama krediidilepingu alusel saadud summa täies ulatuses 21. septembriks 2017. Kostja kohustuseks oli maksta igakuiselt intresse ja laenusumma tagastada perioodi lõpus või igal ajal enne lõpptähtaega.
19.septembril 2017 tuletas hageja kostjale meelde tähtaja saabumist ning märkis, et ootab laenusumma tagastamist koos intressidega hiljemalt 21. septembril 2017. Kogu lepingu kehtivuse jooksul tasus kostja nõuetekohaselt intresse laenusumma kasutamise 2(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 eest ning selles osas ei ole hagejal pretensioone. Kuid lepingutähtaja saabumisele vaatamata on kostja jätnud põhisumma tagastamata. Kõik lepingust tulenevad hageja nõuded on muutunud sissenõutavateks. Hageja püüdis kohtuväliselt kostjaga põhisumma tagastamise osas kokkuleppe jõuda, kuid tulemuseta. Krediidilepingu täitmise tagamiseks oli (2009. a-l) seatud hüpoteek Harju maakonnas Harku vallas Vääna-Jõesuu külas aadressil XXX (endine XXX) asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXXXXXX; XXX kinnistu). Hetkel on tagatisvara selles seisukorras, et ei kata sissenõutavaks muutunud võlgnevust. Tegemist on amortiseerunud ning täiesti ebalikviidse tagatisvaraga. Kuna kostja ei ole täitnud vabatahtlikult oma kohustusi ning tagatisvara ei kata sissenõutavaks muutunud nõude suurust, on hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Hageja on arvestanud viivist vastavalt krediidilepingu punktile 7, mille kohaselt on hagejal põhisumma õigeaegsel maksmata jätmisel õigus nõuda viivist 0,03% õigeaegselt maksmata jäänud põhisumma jäägilt päevas. 28. novembri 2017 seisuga oli tasumata viivise summa 2366 eurot 40 senti. Pärast lepingu tähtaja saabumist tegi kostja kaks makset kokku summas 2465 eurot (20. oktoobril 2017 makse summas 870 eurot, 20. novembril 2017 makse summas 899 eurot ja 14. detsembril 2017 makse summas 696 eurot). Maksete selgituses ei ole kajastatud, et tegemist on põhisumma tagastamisega, vaid on märgitud "makse vastavalt lepingule“. Samuti ei ole pooled leppinud kokku, et kostja saab põhisumma tagastada suvalise graafiku järgi. Eelmärgitut arvestades leidis hageja, et kostja tasutud summad saab lugeda toimunukus sissenõutavaks muutunud viivise katteks.
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata.
Kostja tunnistas, et hageja andis krediidilepingu alusel kostjale laenu kokku 116 000 eurot tagastamise tähtajaga 21. september 2017. Kostja möönis, et on hagejale kohaselt tasunud laenu intresse, kuid laenu põhisumma 116 000 eurot on kostja poolt tagastamata. Samas on krediidilepingust tulenevate kostja kohustuste täitmise tagamiseks hageja kasuks seatud hüpoteegid järgmisele kinnisvarale: hüpoteegid XXX kinnistule summas 364 000 krooni (s.o 23 263 eurot 84 senti) ja 1 326 000 krooni (s.o 84 746 eurot 85 eurot), kokku 108 010 eurot 70 senti; hüpoteek Tallinnas aasdressil JJJ asuvale kinnisasja (registriosa nr JJJJJJJJ; JJJ kinnistu) 1071/5504 osale kaasomandist summas 2 470 000 krooni (s.o 157 861 eurot 77 senti). Kostja leidis, et enne tema vastu nõude esitamist oli hagejal kohustus realiseerida krediidilepingu tagatiseks olev vara ja tagatise realiseerimisest saadud rahalised vahendid tuleb hageja nõudest maha arvestada. Krediidilepingu p-de 17–19 kohaselt on pooled kokku leppinud, et juhul, kui kostja ei täida krediidilepingust tulenevaid kohustusi, realiseeritakse krediidilepingu tagatis. Krediidilepingu p-s 18 on pooled kokku leppinud, et alles peale seda, kui tagatise realiseerimisest saadud rahast ei piisa hageja nõude tervikuna rahuldamiseks, saab hageja nõuda kohustuse täitmist kostja muu vara arvelt. Juhul, kui tagatise realiseerimisest saadud summa ületab kostja võla 3(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 summat, on hageja kohustatud tagatise realiseerimisest saadud summa vahe kostjale üle kandma kolme pangapäeva jooksul alates tagatise realiseerimisest. Seega oli hageja kostja arvates esitanud nõude enneaegselt, sest pärast laenu tagatisvara müümist võib selguda, et hagejal ei olegi nõuet kostja vastu, kui tagatisvara müügist saadust piisab hageja nõude tervikuna rahuldamiseks. Kostjale teadaolevalt oli JJJ tn kinnistu hüpoteegiga koormatud 1071/5504 kaasomandi osa turuväärtus ligikaudu 200 000 eurot. Kinnistusraamatusse kantud kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe alusel on nimetatud kinnisasjast kostja ainuvalduses korterid nr 11 ja 12 suurusega kokku 100 m2. Kostja kaasomandiosale YY kasuks seatud käsutamise keelumärge on Harju Maakohtu 25. aprilli 2014 kohtuotsusega tühistatud. Hageja kasuks hüpoteegiga koormatud XXX kinnistu turuväärtus oli kostjale teadaolevalt ligikaudu 125 000 eurot. Kostja väitis, et kinnistul asuv elamu ei ole amortiseerunud ning kinnistu asukohta ja seisukorda arvestades oli tegu likviidse varaga.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 30. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 116 000 eurot, 14. detsembri 2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 458 eurot 20 senti ning viivise määras 0,03% põhinõudelt (116 000 eurolt) päevas alates 15. detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2580 eurot. Kohus märkis samuti, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud poolte vahel vaidlust järgmiste oluliste asjaolude üle:
hageja laenas kostjale krediidilepingu ja selle lisa 1 alusel kokku 116 000 eurot, mille tagastamise tähtajaks oli krediidilepingu lisa 4 järgi 21. september 2017;
kostja on 20. oktoobril 2017 tasunud hagejale 870 eurot, 20. novembril 2017 899 eurot ja 14. detsembril 2017 veel 696 eurot;
krediidilepingu täitmise tagamiseks on seatud hüpoteek summas 1 565 000 krooni (100 021 eurot 73 senti) XXX kinnistule ja hüpoteek summas 2 470 000 krooni (157 861 eurot 77 senti) kostjale kuuluvale 1071/5504 suurusele mõttelisele kaasomandiosale JJJ kinnistust.
Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle, kas kostja poolt 2017. a oktoobrist kuni detsembrini tehtud makseid tuleb käsitleda põhivõla katteks tehtud maksetena või viivise tasumisena, ja seega ka põhivõla suuruse üle. Lisaks vaidlesid pooled selle üle, kas hagejal oli kohustus enne kostja vastu nõude esitamist realiseerida laenu tagatisvara. Hagiavalduse ja kostja konto väljavõtte kohaselt oli kostja oktoobrist kuni detsembrini 2017 teinud hagejale kokku kolm ülekannet selgitusega "makse vastavalt lepingule". Krediidilepingu lisa 4 p 2 kohaselt kohustus kostja võlgnevuse hagejale täies ulatuses tagastama 21. septembril 2017. Krediidilepingu p 7 kohaselt oli hagejal õigus põhisumma õigeaegsel tagastamata jätmisel nõuda viivist 0,03% õigeaegselt maksmata 4(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 jäänud põhisumma jäägilt iga viivitatud päeva eest. Seega oli kostja teadlik, et põhivõla tasumisega viivitamisel tekib hagejal tema vastu viivisenõue. VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ja lõpuks põhikohustuse katteks. Kuivõrd võlgnik ei olnud maksekorraldustes välja toonud, millise kohustuse katteks ta ajavahemikul alates oktoobrist kuni detsembrini 2017 hagejale ülekandeid oli teinud, siis oli hagejal õigus tulenevalt VÕS § 88 lg 8 arvestada tehtud maksed viivisenõude katteks. Kuigi hagiavalduse esitamise seisuga moodustas kostja viivisevõlgnevus 2366 eurot 40 senti, siis 14. detsembri 2017 seisuga oli viivise summa suurenenud 556 euro 80 sendi võrra. Seega ajaks, kui kostjalt laekus 696 eurot, oli sissenõutavaks muutunud viivise summa 2923 eurot 20 senti. Kostja oli ajavahemikul 20.10.2017 – 14.12.2017 tasunud hagejale kokku 2465 eurot. Seega ei olnud kostja viivisevõlgnevus 14. detsembri 2017 seisuga kohtu hinnangul tervikuna tasutud. Kuivõrd hageja on kohtule esitatud hagiavalduses palunud kostjalt välja mõista nii hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise kui ka sellise viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, siis puudub alus hagiavalduses välja toodud viivisenõuet summas 597 eurot 40 senti käsitleda kui hageja lõplikku viivisenõuet. Kostja pidi teadma, et tulenevalt poolte vahel sõlmitud krediidilepingu punktist 7 oli tal kohustus tasuda hagejale viivist 0,03% tasumata põhivõla summalt päevas. Seega puudub alus kostja poolt 14. detsembril 2017 tasutud 696 eurot lugeda täielikult või osaliselt tasutuks põhivõla katteks. Eeltoodust tulenevalt oli põhivõla suurus 116 000 eurot ja viivisevõla suurus 14. detsembri 2017 seisuga 458 eurot 20 senti (2923,20 – 2465). Kohus ei pidanud põhjendatuks kostja seisukohta, et hagejal oli tulenevalt krediidilepingu p-st 17 enne kostja vastu nõude esitamist kohustus realiseerida laenu tagatisvara. Krediidilepingu p-s 17 olid pooled kokku leppinud, et juhul, kui kostja pikema aja (rohkem kui kuus kuud) jooksul ei täida kohustusi, mis on seotud põhisumma ja intresside maksmisega mitterahuldavalt, siis on hagejal õigus rahuldada enda vajadusi täiel määral tagatise müümise teel sõltumatute müüjate abil. Kohus nõustus hagejaga, et viidatud krediidilepingu punktist ei tulene hageja kohustust realiseerida kostja võlgnevuse katteks tagatisvara, vaid üksnes õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Seega oli hagejal õigus valida, mil viisil ta kostjalt rahaliste kohustuste täitmist nõuab. Kohtule ei olnud esitatud tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud mõni teistsuguse sisuga kokkulepe. Kohus leidis samuti, et kostja viide VÕS § 149 lg-le 5 on käesoleval juhul asjakohatu. Nimetatud säte käsitleb käendaja vastuväiteid, kuid kostja näol on tegemist põhivõlgnikuga, mitte käendajaga. 5(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 116 000 eurot. Kuivõrd kostja oli pärast hagi esitamist teinud veel ühe makse viivisenõude katteks, pidas maakohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 14. detsembri 2017 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 458.20 eurot, samuti viivise määras 0,03% päevas põhinõudelt alates 15. detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
4.Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti palub kostja peatada käesoleva tsiviilasja menetluse kuni krediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara müümiseni. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et pooled on krediidilepingus (p-des 17–19) kokku leppinud selles, et hageja ei saa nõuda kostjalt krediidilepingu alusel võlgnevuse tasumist muu vara arvel enne, kui krediidilepingu tagatisvara on realiseeritud. Maakohus on selle küsimuse lahendamisel analüüsinud vaid krediidilepingu punkti 17, jättes samas lepingu p-d 18 ja 19 üldse analüüsimata. Sellega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatut ning lepingu tõlgendamise reegleid (VÕS § 29 lg 1, 4 ja 6). Tõlgendades lepingu punkte 17–19 koos, ei ole kahtlust selles, et poolte ühiseks tegelikuks tahteks oli kokku leppida, et enne, kui hageja saab nõuda võlgnevuse tasumist kostja muu vara arvelt, tuleb realiseerida laenu tagatisvara. Sellele viitab üheselt punkti 18 sõnastus: "Juhul kui hüpoteegilise tagatise realiseerimisel saadud summa on mitteküllaldane, saab Laenuandja puuduoleva summa Võlgniku muust varast." ning ka punkti 19 sõnastus: "Juhul kui hüpoteegilise tagatise realiseerimisel saadud summa ületab Laenuandja nõutud summa, on Laenuandja kohustatud maksma Võlgnikule realiseerimisel tekkinud vahe kolme pangapäeva jooksul alates hüpoteegilise tagatise realiseerimise hetkest." Kohus on ekslikult käsitlenud kostja viidet VÕS § 149 lg-le 5. Kostja ei ole väitnud, et kostja näol oleks tegemist käendajaga, kostja on sellele sättele viidanud ainuüksi põhjendusega, et seadus ei keela pooltel kokku leppida selles, et laenuandjal on kohustus realiseerida laenu tagatisvara enne kui laenuandja saab nõuda oma nõude täitmist kostja muu vara arvelt. Sellise kokkuleppe ongi pooled käesoleval juhul krediidilepingu p-dest 17–19 nähtuvalt sõlminud. Kohus ei ole põhjendanud, milline tähtsus on asjaolul, et kostja ei ole ühe tagatiseks oleva kinnisasja omanik ja et JJJ tn kinnistu on koormatud keelumärkega. Kohus ei ole arvestanud seejuures kostja väidetega, et viidatud keelumärge kinnisasjal (s.o kostja kaasomandi osa) realiseerimist, sest hüpoteek hageja kasuks on kinnistusraamatusse kantud enne keelumärke sisse kandmist (keelumärge on sisse kantud 3. detsembril 2013, hüpoteek aga juba 28. detsembril 2006). Kinnistu enampakkumisel müügil keelumärge (kui hüpoteegist tagapool olev kanne) seega igal juhul kustutatakse. Lisaks on kõnealune keelumärge Harju Maakohtu 25. aprilli 2014 kohtuotsusega (jõustunud) tsiviilasjas nr 2-13-55015 tühistatud ning kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-15-2787 ei takista JJJ tn kinnistu kostjale kuuluva kaasomandi osa realiseerimist. 6(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 Hagejal on hüpoteegi seadmise lepingute kohaselt õigus nõuda täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 19 alusel laenu tagatisvara realiseerimist, peale mida võib ilmneda, et hagejal ei olegi nõuet kostja vastu (juhul kui laenu tagatisvarast saadust piisab hageja nõude tervikuna rahuldamiseks), mistõttu on hageja poolt hagi esitamine kostja vastu enne tagatisvara realiseerimist kostja hinnangul ühtlasi vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu. Asjaolu, et ühe tagatiseks oleva kinnisasja omanik (BB) ei ole enam kostja töötaja, ei ole aluseks sellele, et seda tagatisvara ei tohiks hageja nõude rahuldamiseks realiseerida, sellist piirangut ei tulene ei lepingust ega seadusest. Kusjuures menetluse käigus ei ole esitatud tõendeid, et tagatisvara omanik (BB) oleks esitanud mingeid vastuväiteid tema kinnisasjal oleva hüpoteegi realiseerimise osas. Kohus ei ole ühtlasi hinnanud kostja poolt 14. märtsi 2018 menetlusdokumendis esile toodud põhjendusi, miks ei soovi hageja käesoleval juhul oma nõude rahuldamiseks laenu tagatisvara realiseerida. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks kohus ei nõustu kostja väitega, et käesoleval juhul on hageja poolt hagi esitamine kostja vastu enne tagatisvara realiseerimist vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu (vastuolu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-ga 2 ja VÕS § 7 lg-ga 1). Krediidilepingu tagatiseks on käesoleval juhul kaks kinnisasja, mille arvelt on võimalik hageja nõue tervikuna rahulduda, kuna tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ületab olemasoleva info põhjal oluliselt hageja nõude summat. Kostja hinnangul on hageja sellise käitumise (s.o tagatisvara realiseerimise asemel tarbetu hagi esitamine) tõenäoliseks eesmärgiks saavutada olukord, kus hageja saaks käesolevas asjas hageja kasuks tehtud kohtulahendi alusel taotleda täitemenetluses sissenõude pööramist laenu tagatisvarale selliselt, et tagatisvara müüdaks täitemenetluses koos seda hageja kasuks koormavate hüpoteekidega (mida täitemenetluses sel juhul ei kustutataks). See võimaldaks hagejal (või hageja juhiste järgi tegutsevatel kolmandatel isikutel) tagatisvara ise täitemenetluses omandada kordades alla turuhinna. Sellise käitumise eesmärgiks on sel juhul kostjale maksimaalse kahju tekitamine.
5.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam põhivõla suuruse üle. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hagejal oli kohustus enne kostja vastu nõude esitamist realiseerida laenu tagatisvara.
8.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on piirdunud otsuses vaid krediidilepingu p 17 analüüsimisega ja jätnud vastamata kostja väidetele, et tõlgendades lepingu punkte 17–19 nende koosmõjus, ei saaks hageja nõuda kostjalt krediidilepingu alusel võlgnevuse tasumist kostja muu vara arvel enne krediidilepingu tagatisvara realiseerimist. Samuti on põhjendatud kostja etteheide, et maakohus ei vastanud kostja vastuväidetele, mille kohaselt on nõude esitamine kostja 7(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 vastu praegusel juhul vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 7 lg 1) ja seega lubamatu. Nimetatud aspektides ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Samas ei muuda kõnealused minetused maakohtu otsuse lõppjäreldusi ebaõigeks. Kolleegium saab maakohtu vea parandada ja otsuse põhjendusi täiendada.
8.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha krediidilepingu p-dest 18 ja 19 kostja soovitud järeldusi. VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes (subjektiivse tõlgendamise põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (objektiivse tõlgendamise reegel). Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1167-12, p 12; 11. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik poolte ühist tegelikku tahet vaidlusaluses küsimuses kindlaks teha, mh ei ole kostja välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et lepingu sõlmimise ajal hageja teadis või pidi teadma, et kostja mõistab lepingu punkte 17–19 selliselt, et enne nõude esitamist kostja vastu tuleb realiseerida tagatisvara (VÕS 29 lg 3). Ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik (VÕS 29 lg 4) ei sisustaks lepingu punkte 17– 19 ringkonnakohtu arvates kostja soovitud viisil. Krediidilepingu p 17 annab hagejale õiguse rahuldada nõue tagatiste (hüpoteegiga koormatud kinnisasjade) müümise teel, kui kostja on pikaajaliselt (rohkem kui kuus kuud) viivituses laenu põhisumma tagastamise ja intressi maksmisega. Põhimõtteliselt tuleneb samasugune õigus kostjale kui hüpoteegipidajale ka asjaõigusseaduse § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1. Lepingu järgnevad punktid, p-d 18 ja 19, määratlevad poolte õigused ja kohustused juhuks, kui tagatiste müügist saadu ei ole piisav kostja kohustuste täitmiseks või kui tagatiste müügist saadu ületab kostja võlgnevust.
8.2.Kostja on menetluses väitnud, et hagi esitamine kostja vastu enne tagatisvara realiseerimist on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja hinnangul on hagi esitamise tõenäoliseks eesmärgiks saavutada olukord, kus hageja saaks käesolevas asjas hageja kasuks tehtud kohtulahendi alusel taotleda täitemenetluses sissenõude pööramist laenu tagatisvarale selliselt, et tagatisvara müüdaks täitemenetluses koos seda hageja kasuks koormavate hüpoteekidega (mida täitemenetluses sel juhul ei kustutataks). See võimaldaks hagejal (või hageja juhiste järgi tegutsevatel kolmandatel isikutel) tagatisvara ise täitemenetluses omandada kordades alla turuhinna. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud kostja väited hageja tegutsemismotiivide kohta oletuslikud ja tõendamata. Õiguste kuritarvitamise väite esitamisel kostja poolt ei saa hageja pahausksust tsiviilõiguste teostamisel eeldada (TsÜS § 139), vaid kostja peaks pahauskust tõendama. Liiatigi on kostjal võimalik sissenõude pööramist tagatisvarale ka 8(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 hagi rahuldamise korral vältida, tasudes hagejale otsusega välja mõistetud summa. Kostja ei ole menetluses väitnud, et tal poleks võimalik võlgnetavat kohustust olemasoleva vara arvel täita. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid enda varalise olukorra kohta.
8.3.Ringkonnakohus nõustub iseenesest kostjaga ka selles, et maakohus käsitles kostja viidet VÕS § 149 lg-le 5 otsuses ekslikult. Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta on käendaja. Samas, nagu eespool märgitud, ei ole pooled sõlminud praegusel juhul kokkulepet, et laenuandjal on kohustus realiseerida laenu tagatisvara enne kui laenuandja saab nõuda oma nõude täitmist kostja muu vara arvelt. Seega ei ole ka sellel maakohtu minetusel asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust.
9.Kostja hinnangul pidanuks maakohus põhjendama, milline tähtsus on maakohtu otsuses välja toodud asjaoludel, et kostja ei ole ühe tagatiseks oleva kinnisasja omanik ja et JJJ tn kinnistu on koormatud keelumärkega. Kolleegiumi hinnangul ei oma need maakohtu põhjendused asja lahendamisel tähtsust, sest krediidilepingu p-d 17–19 ei välista hageja nõude sissenõutavust ega hagi esitamise õigust. Seetõttu ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel pikemalt ka nimetatud põhjendusi puudutavaid apellatsioonkaebuse väiteid. Menetluskulude jaotus
10.Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ega kindlaks määratud hüvitatavate menetluskulude suurust. Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
11.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
11.1.Hageja esindaja poolt 27. augustil 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 784 eurot 80 senti (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja vandeadvokaat O. Sobko on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5,45 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: maakohtu otsuse ja kostja apellatsioonkaebusega tutvumine; kaebusele vastuse koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule edastamine – kokku 4 tundi; ringkonnakohtu 27. augusti 2019 istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine – kokku 1,45 t. Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
11.2.Kostja leiab 28. augustil 2019 esitatud seisukohas, et hageja esindaja poolt koostatud vastust, selle sisu, mahtu ja asja keerukust arvestades, saab maakohtu otsusega tutvumise; apellatsioonkaebusega tutvumise; vastuse koostamise, kliendiga kooskõlastamise ja kohtule edastamise ajakulu pidada põhjendatuks kokku mitte 9(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-17834 rohkem kui 2 tunni osas. Seega saab hageja esindajakulusid apellatsioonimenetluses põhjendatuks pidada kokku põhjendatuks mitte rohkem kui 3,45 tunni ulatuses.
11.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud, sh apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega seotud toimingud, olid märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindajad oleks kulutanud aega põhjendamatult. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
11.4.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 784 euro 80 senti (120*5,45*1,2) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.
11.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12.TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.