Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Sisulised asjaolud Füüsiline isik Anti Puuri esitas kohtule 05.07.2019 võlgniku pankrotiavalduse, milles palus kuulutada välja tema pankrot ning algatada tema kohustustest vabastamise menetlus. Avalduse ja selles sisalduva maksejõuetuse põhjuste seletuse ning võlanimekirja jt lisatud dokumentide kohaselt tekkisid võlgnikul võlad 2015.aasta teisel poolel. Võlgnik kaotas töö, võlad kuhjusid, samuti ei aidanud maksegraafikud ja uue töö leidmine. Võlgniku sissetulekuks on netopalk xxxxxxx xxxxxxx OÜ-s ca x-x EUR kuus, millele lisandus kuni eelmise kuuni töövõimetoetus x EUR, uus töövõime osakaal on Töötukassas määramisel. Realiseeritavat kinnis- ja vallasvara ei ole, kohustused võlausaldajate ees on üle 26 000 euro (võlgniku suhtes on pooleli hulgaliselt täitemenetlusi, mida kinnitavad avaldusele lisatud kohtutäiturite vastused). Võlgniku maksejõuetus ei ole tema hinnangul ajutine ja uute (kõrval)nõuete lisandumise vältimiseks ongi esitatud pankrotiavaldus. Kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse 12.07.2019 määrusega ning määras võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks (edaspidi haldur) Andrus Õnniku. Kohtuistungil jäi võlgnik esitatud pankrotiavalduse juurde ja nõustus ajutise pankrotihalduri (edaspidi haldur) aruandes tooduga. Võlgniku selgitusel lootis ta, et suudab võlgnevused ise likvideerida. Ühtegi kohtuasja hetkel pooleli ei ole. Coop Pangale olemasoleva võlgnevuse põhjust ei oska öelda. Ta on ühe sõiduki osas vastutav kasutaja, tema nimel liiklusregistris olevat mopeedi ega sõidukeid ei ole enam füüsiliselt olemas. Hetkel on ta töötu., hariduselt on ehituspuussepp. Võlgnik on otsinud erialast tööd, aga ei ole leidnud. xxxxx xx xxx, xxxx xxxxxxxxxxxxx ühepereelamus, kus üürib ühte korterit. Halduri aruande ja tema poolt kohtuistungil selgitatu kohaselt on võlgnik maksejõuetu ning pankrot tuleb välja kuulutada. Võlgniku maksejõuetus on tekkinud juba 2016.a algusest. Võlgnikul on vähemalt 24 võlausaldajat kogunõuetega summas 34 976.65 eurot, vara aga puudub. Tegemist on mitte ajutise, vaid alalise maksejõuetusega. Haldur kaalub pärandvara ühisuse osa tagasivõitmist (pärast pankrotiavalduse esitamist on võlgniku osa täitemenetluses võõrandatud), aga see eeldab raha olemasolu. Kohtu seisukohad, tuvastatud asjaolud ja õiguslikud põhjendused Kohus, kuulanud ära võlgniku ja halduri seletused ning vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et võlgnik on maksejõuetu, see ei ole ajutine ning tuleb välja kuulutada Anti Puuri pankrot. Võlgnikul on kohustusi halduri aruande kohaselt ligemale 35 000 eurot, millele võivad veel lisanduda viivised, kuid vara, mille arvelt oma kohustusi täita, sisuliselt puudub. Võlgnikul ei ole sissetulekut. Seega puuduvad võlgnikul tõenäoliselt vahendid, et tasuda nii ajutise pankrotihalduri kui edaspidi pankrotihalduri tasu ja kulusid. Haldur kaalub küll pärandvara

2 (4)

Tsiviilasi nr 2-19-10179 osalist tagasivõitmist, aga see eeldab rahaliste vahendite olemasolu, s.t keegi peab menetlusse investeerima ning selle tõenäosus on minimaalne. Järelikult tuleks pankrotimenetlus lõpetada raugemisega. Samas on võlgnik esitanud pankrotiseaduse (PankrS) § 170 lg 1 kohase avalduse tema vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäävatest kohustustest ning tulenevalt PankrS § 171 lg 11 tuleb sellisel juhul pankrot välja kuulutada ka siis, kui esineb PankrS § 29 lg 1 nimetatud alus (olukord, kus menetlus peaks lõppema raugemisega, kuna puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katteks). Esitatud asjaoludel ei näe kohus hetkel pankroti väljakuulutamata jätmiseks alust tulenevalt PankrS § 171 lg 2 mõttest ehk takistust võimaliku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks pankrotimenetluse lõppedes. Ajutise pankrotihalduri hinnagul on Anti Puuri maksejõuetuse peamiseks põhjuseks põhjendamatult suurte laenukohustuste võtmine. Maksejõuetusele aitas kaasa 2015. aastal töökoha kaotamine ja edaspidi igakuiste maksete tasumiseks piisava sissetulekuga töökoha mitteleidmine. Maksejõuetuse tekkimise ajaks on 2016. aasta algus, kui võlgnevuste tasumiste osas ei õnnestunud uusi kokkuleppeid sõlmida ja võlausaldajad asusid kohtu kaudu võlgu sisse nõudma (võlgniku suhtes on tehtud mitmeid kohtulahendeid ja maksekäsumäärusi). PankrS § 31 lg 4 kohaselt eeldatakse võlgniku maksejõuetust, kui ta ise on pankrotiavalduse esitanud. Antud asjaoludel ei ole alust väiteks, et võlgniku maksejõuetuse oleks põhjustanud pankrotikuriteod, maksejõuetus on tekkinud muudel asjaoludel PankrS § 22 lg 5 mõttes. Pankrotihaldurina peaks tema nõusolekul jätkama ajutine pankrotihaldur Andrus Õnnik, kellel on kohtu usaldus ning kes on kinnitanud enda sõltumatust võlgnikust ja võlausaldajatest. Kuivõrd võlgnik palub pankrotimenetluse lõppedes kohustustest vabastamise menetluse algatamist, tuleb temalt võtta ka võlgniku vanne esimesel võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt PankrS § 86 sätetele. Lisaks tuleb käesoleva määrusega määrata võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aeg ja koht vastavalt PankrS § 31 lg 6 sätetele. Menetluskulud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja § 174 lg 2 tuleb menetluskulud üldjuhul menetlust lõpetavas määruses jaotada ja ka summaliselt kindlaks määrata. Pankrotimenetluse kulud tuleb PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasuda pankrotivarast. Antud juhul on pankrotimenetluse kuludeks ajutise pankrotihalduri tasu ja tehtud kulu. Kuna haldur on oma tasu taotluse esitanud, ei ole käesoleval juhul tema tasu kindlaksmääramiseks takistusi. Haldur on esitanud kohtule taotluse tasu määramiseks. Taotluse kohaselt on ta töötanud x tundi, mille eest x-eurose tunnitasu (maksimummäär x eurot) puhul on tasuks x eurot, millele lisandub käibemaks x eurot. Kuna võlgnikul pankrotimenetluse kulude katteks raha ei jätku, palub haldur oma tasust määrata x eurot (lisandub käibemaks x eurot) ja PankrS § 23 lg 3 kohaselt see välja mõista riigi vahenditest ning ülejäänud summa pankrotivarast OÜ Andrus Õnniku Õigusbüroo arveldusarvele, mille kaudu haldur tegutseb. Kohus leiab, et ajutise halduri esitatud taotlus on põhjendatud. Vastavalt PankrS § 150 lg 4 otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 23 lg 4 kohaselt võib kohus määrata ajutise halduri tasu ja vajalike kulutuste hüvitamise summas x eurot (lisandub käibemaks x eurot) riigi vahenditest juhul, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kuigi antud juhul pankrotimenetlus ei rauge, on olemas eeldused nimetatud sätete kohaldamiseks summa ja hüvitamise osas, sest raugemist takistab üksnes PankrS § 171 lg 11 – võlgnik on esitanud taotluse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks ning just seetõttu on kohus pankroti välja kuulutanud. Vara pankrotimenetluse katteks on vähene. Tsiviilseadustiku

3 (4)

Tsiviilasi nr 2-19-10179 üldosa seaduse § 4 kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kindlasti ei ole seadusandja mõtteks PankrS § 171 lg 11 sätestatud olukorra puhul ajutise halduri tasust ilmajätmine. Seega leiab kohus, et antud juhul tuleb tasu määramisel lähtuda samaaegselt nii PankrS § 23 lg 4, § 150 lg 2 kui lg 4 sätetest, s.t Eesti Vabariik hüvitab ajutise halduri tasust x eurot (lisandub käibemaks x eurot) ning ülejäänud summa tuleb välja mõista pankrotivarast. Muude menetluskulude osas märgib kohus, et tasutud riigilõiv ning kulu lepingulisele esindajale tuleb TsMS § 172 lg 1 kohaselt jätta avaldaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.