Kaebuse esitaja ja kaebuse liik INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) ja FFAUF S.A. apellatsioonkaebused Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant/vastustaja) INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.), tehinguline esindaja patendivolinik Anneli Kapp Kostja (vastustaja/apellant) FFAUF S.A., tehinguline esindaja patendivolinik Raivo Koitel
Kohtuistung
7. juuni 2019. a
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2013. a otsus osas, millega rahuldati hagi FFAUF S.A. ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) alates 28. novembrist 2012. a lõppenuks tunnistamiseks järgmiste kaupade osas klassis 30: jahu ja teraviljasaadused; leib, sai osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta INDUSTRIA DE DISENO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) hagi selles osas rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2013. a otsus osas, millega jäeti hagi FFAUF S.A. ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering 1(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 nr 0834140) alates 28. novembrist 2012. a lõppenuks tunnistamiseks rahuldamata järgmiste kaupade osas klassis 29: salaami, singid, mortadellavorst, vorstid; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid ning teha tühistatud osas uus otsus, millega INDUSTRIA DE DISENO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) hagi selles osas rahuldada ning tunnistada FFAUF S.A. ainuõigus kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) alates
3.2.Tunnistada FFAUF S.A. ainuõigus kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) alates 28. novembrist 2012. a lõppenuks järgmiste kaupade osas: klassis 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, marmelaadid, kompotid (meat, fish, poultry, game, meat extracts; salamis, hams, mortadella, sausages, pickles; preserved meat, preserved fish; edible oils; eggs, milk and milk by-products, preserved, dried, cooked, frozen fruits and vegetables; jellies, jams, marmalades, compotes); klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur, tapiokk, saago, kohviasendajad; jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep; vürtsid (coffee, tea, cocoa, sugar, tapioca, sago, coffee substitutes; ice-creams; honey, treacle; yeast, salt, mustard; spices); klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased (agricultural and horticultural products; fresh fruits and vegetables, malt); klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained (beers; mineral and carbonated waters, non-alcoholic drinks, fruit drinks and fruit juices; syrups and preparations for making drinks); klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid (wines, sparkling wines, draught wines, spirits, liqueurs).
3.3.Jätta INDUSTRIA DE DISENO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) hagi FFAUF S.A. vastu kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) ainuõiguse lõppenuks tunnistamise nõudes ülejäänud osas rahuldamata.
4.INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) ja FFAUF S.A. apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
5.Kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
2(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud
1.INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) (hageja) esitas 28. novembril 2012 kohtule hagi FFAUF S.A. (kostja) vastu rahvusvahelise kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks alates 28. novembrist 2012. Hageja väitel on ta esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed Euroopa Ühenduse kaubamärgid, mis koosnevad sõnast või sisaldavad sõnalist osa „ZARA". Hageja kaubamärk ZARA on üldtuntud. Muu hulgas on hageja avaldanud soovi registreerida kaubamärk ZARA klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas. Kostjale kuulub alates 23. juulist 2003 Eestis vaidlusalune kaubamärk (LE DELIZIE ZARA), mis on saanud õiguskaitse klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas. Kostja ei ole oma kaubamärki perioodil 28. november 2007 kuni 28. november 2012 (vaidlusalune periood) Eestis kasutanud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kaubamärgist tuleneva ainuõiguse täielikult lõppenuks tunnistamist Eestis alates 28. novembrist 2012. Hageja huvi nõude vastu tuleneb esiteks hageja kaubamärgi üldtuntusest ja soovist vältida selle maine kahjustamist, teiseks aga hageja taotlustest kaubamärkide registreerimiseks samades klassides vaidlusaluse kaubamärgiga. Kostja tõenditest saab üksnes järeldada, et vaidlusalust kaubamärki on tegelikult kasutatud palsamiveiniäädika (klass 30) ja pastakastme (klass 30) tähistamiseks. Siiski peaks kaubamärgi kasutamine olema fikseeritud kuupäevaliselt, samuti peaks olema võimalik kindlaks teha kasutamise koht, kestus, ulatus ja maht. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal puudub kostjast varasem kaubamärk, samuti on võrreldavate kaubamärkide kaubad eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kunagi oma (rõiva) kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja, soovides oma kaubamärgile õiguskaitset toiduainete valdkonnas, rikub kostja õigusi. Kostja on vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil tegelikult kasutanud. Poolte kaubamärgid on eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta kunagi oleks oma (rõiva)kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja kaubamärgi üldtuntus ei ole asjassepuutuv ega tõendatud. Kostja on andnud kaubamärkide, sh vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise õiguse tootjale litsentsilepinguga. Seega kasutatakse kaubamärke (ka Eestis) kostja loal. Tootja on vaidlusalusel perioodil müünud mõlema 3(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 kaubamärgiga tähistatud kaupu Eestis tegutsevate maaletoojate kaudu mitmele edasimüüjale. Esimese astme kohtu lahend
3.Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2013 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas kostja ainuõiguse kaubamärgile „LE DELIZIE ZARA" (registreering nr 0834140) alates
28.novembrist 2012 lõppenuks mitmete kaupade osas klassis 29: liha, kala, linnuliha jne; klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur jne; pärm, sool, sinep; vürtsid; klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased jne; klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad jne; klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on kaubamärgiseaduse (KaMS) § 53 lg 1 p 94, mille kohaselt asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise Büroo rahvusvahelises registris märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kasutatud.
KaMS ei sisalda huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, aga selleks saab olla isik, kelle õigusi või kohustusi registreering mõjutab. Huvitatud isiku staatuse määratlemisel ei ole üldjuhul vaja tõendada, et registris oleva, kuid mittekasutatava kaubamärgi olemasolu rikub isiku olemasolevaid õigusi ning tekitab talle kahju. Huvitatud isiku staatus võib tuleneda näiteks ka sellest, et isik soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu. Siiski tuleneb senisest kohtupraktikast, et hageja ei saa olla puudutatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal puudub huvi, st mille suhtes ta oma (tulevast) kaubamärki registreerida ei soovi. Seetõttu ei ole hageja huvi hindamisel käesolevas asjas tähtsust hageja kaubamärgi üldtuntusel, kuid hagejal tuleb tõendada oma soov vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada. Kohus ei tähelda poolte esiletoodust nende kaubamärkide sisu, kujunemise ja tuntuse osas ka midagi sellist, mis viitaks hageja kaubamärgi võimalikule kahjustamisele kostja poolt just käesolevas asjas vaidlusaluse kaubamärgi kaudu. Hageja huvi ei välista siiski samadest tõenditest nähtuv asjaolu, et poolte kaubamärgid on seni kasutusel erinevates valdkondades. Hageja on taotlenud kaubamärgi „ZARA" registreerimist muu hulgas klassides nr 29–33, st kõigis klassides, milles on registreeritud vaidlusalune kostja kaubamärk.
Hageja huvi ei sõltu kohtu hinnangul sellest, kas hagejal õnnestub kaubamärk asjaomastes klassides registreerida või esinevad registreerimise takistused. Eelneva põhjal tuvastas kohus, et hagejal on õigustatud huvi taotleda kostja vaidlusalusest kaubamärgist tuleneva ainuõiguse lõppenuks tunnistamist järgmises ulatuses: • klass 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised;
4(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 • klass 30: kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohviasendajad; jahu ja teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep, äädikas, vürtsikastmed; vürtsid; • klass 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased; • klass 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained; • klass 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid.
Maakohus hindas kaupade kasutamist ja tuvastas, et mõningate kaupade (nt äädikas, riis, vürtsikastmed, kõrsikud (maiustus)) puhul on kostja kaubamärki kasutanud, mistõttu nende kaupade osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Muude kaupade osas, mille puhul esineb hageja huvi KaMS § 53 lg 1 tähenduses ja mille puhul kostja ei ole vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist Eestis vaidlusalusel perioodil tõendanud, rahuldas maakohus hagi.
Poolte apellatsioonkaebused ja menetluse edasine käik
8.Hageja esitas maakohtu 30. augusti 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ning lugeda kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõigus lõppenuks alates 28. novembrist 2012 ka hagis taotletud ülejäänud kaupade osas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
Kostja esitas maakohtu 30. augusti 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osaliselt ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014 otsusega Harju Maakohtu 30. augusti 2013 otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole KaMS § 53 lg 1 tähenduses käesolevas asjas huvitatud isikuks, kes saaks vastavat hagi esitada.
11.Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsusele kassatsioonkaebuse. Riigikohtu lahend
12.Riigikohus rahuldas 11. märtsi 2015 otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistades ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja tagasi ringkonnakohtule lahendamiseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus on tõlgendanud asjast huvitatud isiku mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsendavalt. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed “ZARA" tähist sisaldavad Euroopa Ühenduse kaubamärgid. Kolleegiumi arvates on selleks, et lugeda isik asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes, piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema kolleegiumi arvates määrav asjaolu, et hageja kasutab seni kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes kuulub talle kaubamärk. Praegusel juhul nähtub hageja õigustatud huvi ka asjaolust (millele hageja ka hagis 5(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 tugineb), et kostja on esitanud taotluse hageja Euroopa Ühenduse kaubamärgi “ZARA" (registreeringu nr 000732958) tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35 (OHIM-i
30.jaanuari 2014 otsuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustanud) ning seejärel esitanud kaubamärgitaotluse tähise “ZARA + kuju" registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43. Lisaks tugineb hageja ka sellele, et tema kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud ning teiste isikute poolt kaubamärkide kasutamine võib tema kaubamärki nõrgendada. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades võib hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes. Seega on ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud vääralt KaMS § 53 lg-t 1. Menetluse edasine käik
13.30. aprilli 2015 menetlusdokumentides jäid apellandid enda seisukohtade juurde. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldatud osas ning jätta menetluskulud täielikult hageja kanda.
14.Tallinna Ringkonnakohus peatas poolte kokkuleppel kompromissiläbirääkimisteks asja menetluse 31. juuli 2015, 30. oktoobri 2015, 29. aprilli 2016, 31. oktoobri 2016, 5. oktoobri 2017 ja 28. märtsi 2018 määrustega. Kuna hageja esitas ringkonnakohtule menetluse uuendamise taotluse põhjusel, et poolte vahel on kompromissini jõudmiseta lõppenud kompromissi läbirääkimised, uuendas ringkonnakohus 26. märtsi 2019 määrusega asja menetluse peatamise aluse äralangemise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hagi rahuldati ja tunnistati kostja ainuõigus kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” alates
28.novembrist 2012. a lõppenuks klassis 30 kaupade jahu ja teraviljasaadused, leib, sai osas ning osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” lõppenuks tunnistamiseks klassis 29 kaupade salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid, osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse. Ülejäänud osas tuleb otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
16.Esmalt käsitleb ringkonnakohus selguse huvides apellatsioonimenetluses esitatud kaebuste ulatust. Käesolevas asjas tegi maakohus otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas kostja ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) alates
28.novembrist 2012. a lõppenuks järgmiste kaupade osas: klassis 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised (meat, fish, poultry,
6(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 game, meat extracts; preserved, dried, cooked, frozen fruits and vegetables; jellies, jams); klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur, tapiokk, saago, kohviasendajad; jahu ja teraviljasaadused, leib, sai, jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep; vürtsid (coffee, tea, cocoa, sugar, tapioca, sago, coffee substitutes; flour and cereal preparations, bread, ice-creams; honey, treacle; yeast, salt, mustard; spices); klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased (agricultural and horticultural products; fresh fruits and vegetables, malt); klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained (beers; mineral and carbonated waters, non-alcoholic drinks, fruit drinks and fruit juices; syrups and preparations for making drinks); klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid (wines, sparkling wines, draught wines, spirits, liqueurs). Maakohus jättis hagi ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” lõppenuks tunnistamiseks rahuldamata järgmiste kaupade osas: klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpetamiseks, marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid (salamis, hams, mortadella, sausages; preserves as tomato püree, tomato juice for cooking, pickles; preserved meat, preserved fish; edible oils; eggs, milk and milk by-products; marmalades, compotes). klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta, riis, kondiitritooted ja maiustused, äädikas, vürtsikastmed, vürtsid, pastakastmed (fresh, dried, frozen, deep-frozen, ready to use (semi-cooked) pasta, rice, pastries and confectionery, vinegar, sauces (condiments), sauces for pasta).
17.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kaubamärgiomaniku ainuõigust kaubamärgile "LE DELIZIE ZARA" ei tunnistatud lõppenuks alljärgnevalt nimetatud kaupade osas: klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid. klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta. Hageja ei ole vaidlustanud seega maakohtu otsust osas, milles jäeti hagi kaubamärgiomaniku ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA“ klassi 29 kuuluvatele kaupadele: konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks ning klassi 30 kuuluvatele kaupadele: riis, kondiitritooted ja maiustused; äädikas, vürtsikastmed ja pastakastmed, lõppenuks tunnistamiseks rahuldamata, mistõttu on selles osas otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4).
18.Kolleegium märgib, et kuivõrd kostja kaubamärk “LE DELIZIE ZARA“ on KaMS § 5 lg 1 p 2 alusel kaitstav kaubamärk, mille kohta on tehtud registreering Eesti kauba- ja 7(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 teenindusmärkide registris, reguleerib selle õiguskaitset KaMS. Maakohus on asja lahendamisel asjakohases ulatuses arvesse võtnud ka Euroopa Liidu Kohtu praktikat KaMS sätete aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25; direktiiv 2008/95/EÜ).
19.Pooled vaidlevad hagi põhjal selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostja ainuõiguse rahvusvahelisele kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA“ täielikult lõppenuks tunnistamist vaidlusaluste kaupade osas alates 28. novembrist 2012. a. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt ka selle üle, kas hageja on KaMS § 53 lg 1 mõttes asjast huvitatud isikuks, kellel on õigus esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. Riigikohus on käesolevas kohtuasjas tehtud otsuses viidanud Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) preambulile p 9 ning leidnud, et selles sätestatud eesmärke arvestades ei tohiks asjast huvitatud isiku mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsalt tõlgendada (p 13 ja 14). Riigikohus leidis käesolevas asjas, et KaMS § 53 lg 1 mõttes on piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Riigikohus märkis, et asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema kolleegiumi arvates määrav asjaolu, et hageja kasutab seni kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes kuulub talle kaubamärk. Praegusel juhul nähtub hageja õigustatud huvi ka asjaolust (millele hageja ka hagis tugineb), et kostja on esitanud taotluse hageja Euroopa Ühenduse kaubamärgi “ZARA" (registreeringu nr 000732958) tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35 (OHIM-i 30. jaanuari 2014. a otsuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustanud) ning seejärel esitanud kaubamärgitaotluse tähise “ZARA + kuju" registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43. Lisaks tugineb hageja ka sellele, et tema kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud ning teiste isikute poolt kaubamärkide kasutamine võib tema kaubamärki nõrgendada. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades võib hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes (RKTKo 11. märts 2015, nr 3-2-1-167-14 p 16). TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, mistõttu lähtub kolleegium KaMS § 53 lg 1 tõlgendamisel Riigikohtu seisukohast ning vastavast järeldusest, et praegusel juhul on hageja osundatud sätte mõttes asjast huvitatud isikuks.
20.Maakohus on leidnud, et klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid, samuti klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta; pastakastmed ei ole hageja huvi (KaMS § 53 lg 1 tähenduses) tõendatud ja on lähtunud käsitlusest, et hageja huvi hagi esitamiseks ei ole hõlmatud kaupadega, mille suhtes ta oma (tulevast) kaubamärki registreerida ei soovinud. Arvestades, et Riigikohus on praegusel juhul KaMS § 53 lg 1 mõttes asjast huvitatuse 8(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 hindamisel pidanud piisavaks lisaks sellele, et isik on esitanud taotluse vaidlusaluse kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, lisaks seda, et hageja kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud, ning teiste isikute poolt kaubamärkide kasutamine võib tema kaubamärki nõrgendada, ei ole konkreetse kaubamärgi asjaomastes klassides registreerimistaotluse esitamine ainuke kriteerium hageja asjast huvitatuse hindamisel. Seega tuleb kolleegiumi arvates hageja asjast huvitatust KaMS § 53 lg 1 järgse hagi esitamiseks jaatada ka kaupade osas (st klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid, samuti klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta; pastakastmed), mida kaubamärgi registreerimistaotlus asjaomastes klassides ei hõlma. Eelnevat arvestades tuleb apellatsioonkaebustes vaidlustatud ulatuses kontrollida ka eelnimetatud kaupade osas, kas kostja on vaidlusalust kaubamärki vaidlusalusel perioodil Eestis KaMS § 17 tähenduses tegelikult kasutanud.
21.Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et kuna vaidlusalust kaubamärki on kasutatud Eestis kostja väitel litsentsilepingu (tl 118–129, I kd) alusel, on kostja kaubamärgi kasutamiseks piisav, kui kolmas isik kasutab kostja kaubamärki kostja loal. Arvestades, et kostja käsitleb kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA“ kasutamist koos kaubamärgiga “pasta ZARA + kuju” (registreering nr 28718, tl 87 I kd) ning ka litsentsileping hõlmab mõlemat viidatud tähist, on maakohus õigesti kontrollinud, millist kostja kaubamärkide kasutamist saab käesoleva vaidluse puhul lugeda tegelikuks kasutamiseks KaMS § 17 tähenduses. Kostja on endiselt seisukohal, et vaidlusaluse kaubamärgi sõnaline osa le Delizie on kirjeldav nagu ka teise võrreldava kaubamärgi osa “pasta“, mistõttu osutub vaidlusaluse kaubamärgi ainsaks kaitsealuseks ja eristusvõimeliseks osaks “ZARA”.
22.Ringkonnakohus leiab esmalt, et kaubamärgi tegelikku kasutamist tuleb hinnata, nagu see on registreeritud, sõltumata nende kasutamisest eraldiseisvana või koos teiste märkide või märgetega. Seega on maakohus õigesti hinnanud kostja kaubamärgi tegelikku kasutamist lähtudes konkreetsest kaubamärgist, kusjuures sama põhimõte kehtib nii üksiku kaubamärgi kui ka kaubamärkide seeria või perekonna puhul. Maakohus on õigesti KaMS §-is 3 sätestatud kaubamärgi mõistet ja nii Riigikohtu kui ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat aluseks võttes analüüsinud kaubamärgi peamist ülesannet, milleks on võimaldada tarbijatel määratleda, milliselt ettevõtjalt kaup pärineb (C-12/12 p 26; samuti selles viidatud C-245/02 p 59, ja viimases omakorda viidatud kohtupraktika). Kaubamärgi eristusvõime tähendab seda, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (C-252/12 p 22). Seega on maakohus õigesti leidnud, et lähtudes kaubamärgi mõistest ja selle peamisest ülesandest, tuleb määratlemata õigusmõistet “kaubamärgi tegelik kasutamine” käsitada kui reaalset kasutamist, mis vastab kaubamärgi peamisele ülesandele, milleks on tagada lõpptarbijale või -kasutajale kauba või teenuse teatud päritolu, võimaldades tal ilma
9(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 võimaliku segiajamiseta eristada kaupa või teenust nendest, millel on teine päritolu (C-495/07, p 17, samuti selles viidatud C-40/01, p-d 35 ja 36, C-442/07, p 13).
23.Õige on, et teatavatel juhtudel ja asjaoludel, saab kaubamärgi kasutamiseks lugeda selle esinemise koos teise kaubamärgiga või osana sellest. Registreeritud kaubamärgi eristusvõime võib tekkida nii registreeritud kaubamärgi koostisosa selle kaubamärgi osana kasutamise tagajärjel kui ka eraldi kaubamärgi kasutamisest koos registreeritud kaubamärgiga. Mõlemal juhul on piisav, kui kasutamise tagajärjel tajub sihtrühm, et asjaomane kaup on pärit kindlalt ettevõtjalt (C-252/12, p 23 vt analoogia alusel C-353/03, p 30). Vastavalt KaMS § 17 lg 2 p-ile 1 loetakse kaubamärgi kasutamiseks ka selle kasutamist kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist ebaoluliste elementide poolest, kui kaubamärgi eristav iseloom ei ole muutunud. Euroopa Kohus on selgitanud, et registreeritud kaubamärgi omanik võib selle sätte tähenduses kasutamise tõendamiseks tugineda selle kaubamärgi kasutamisele kujul, mis erineb kaubamärgi registreeritud kujust, ilma, et nende kahe kuju vahelised erinevused muudaksid kaubamärgi eristusvõimet, ja hoolimata asjaolust, et nimetatud erinev kuju on omakorda kaubamärgina registreeritud (C553/11, p 30). Seega on maakohus KaMS § 17 lg 2 p-ile 1 tuginedes ja Euroopa Kohtu praktikat aluseks võttes põhjendatult märkinud, et ilma kaubanduses kasutatava kuju ja registreeritud kuju vahelist ranget vastavust nõudmata on liidu seadusandja soovinud võimaldada kaubamärgiomanikul tähist kaubanduslikul kasutamisel varieerida viisil, mis võimaldab asjaomaste kaupade ja teenuste turustamisel ja reklaamimisel tekkivate vajadustega paremini kohanduda, muutmata seejuures kaubamärgi eristusvõimet, aga kasutatud kuju tohib erineda registreeritud kujust üksnes selliste elementide poolest, mis ei muuda kaubamärgi eristusvõimet (C-252/12, p 29, ja C-553/11, p-d 20 ja 21). Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et ka juhul kui nõustuda kostjaga, et sõnad “le Delizie” ei ole vaidlusaluse kaubamärgi osana kaitstud, ei tähenda sõnade le delizie ärajätmine üksnes ebaolulist muutust, vaid muudab kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA“ eristusvõimet KaMS § 17 lg 2 p 1 mõttes. Euroopa Kohus on selgitanud, et tulenevalt keelelistest, kultuurilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest erinevustest võib juhtuda, et kaubamärgil puudub eristusvõime ühes liikmesriigis, kuid teises mitte (C-238/06, p 58 ja viidatud otsused, C-421/04, p 25, ja analoogia alusel seoses kaubamärgi eksitavusega C-313/94, p 22). Seega on maakohus õigesti märkinud, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist Eestis tuleb hinnata siinse tarbijaskonnale suunatud eristamise eesmärgi täitmise võimaluste järgi ning põhjendatud on järeldus, et Eesti tarbija jaoks ei ole sõnad le Delizie kirjeldavad, sest valdav osa lõpptarbijatest ehk kogu Eesti avalikkusest, ei tea nende sõnade tähendust. Seega ei jäta nad muu hulgas sõnu “le Delizie” kauba päritolu hindamisel lihtsalt välja. Maakohus järeldas asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades õigesti, et vaidlusalune kaubamärk ja kostja teine kaubamärk ei ole sedavõrd sarnased, et neist üks kõik kumba tajuks Eesti tarbijaskond just vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud kauba kaubandusliku päritolu tähisena. Ringkonnakohus nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus on kostja esitatud väiteid põhjalikult analüüsinud, mistõttu märgib kolleegium vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on juhindunud mh ka kostja viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ning kostja viitab mh Euroopa Kohtu järeldusele (C 12/12 p 36), et “kaubamärgi 10(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 tegeliku kasutamise tingimus määruse nr 40/94 artikli 15 lõike 1 tähenduses võib olla täidetud, kui registreeritud kaubamärki, mis on omandanud eristusvõime teise mitmeosalise kaubamärgi – mille üks osa ta on – kasutamise käigus, kasutatakse üksnes selles teises mitmeosalises kaubamärgis või kui seda kasutatakse üksnes koos teise kaubamärgiga ja lisaks on mõlemad kaubamärgid kombinatsioonina kaubamärgina registreeritud. Kolleegium leiab, et kostja viited on asjakohased ja teoreetiline käsitlus õige, kuid ei võimalda teha teistsugust järeldust maakohtu poolt tehtust, et kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA“ tegelikku kasutamist ei saa tõendada tähise “pasta ZARA + kuju“ kasutamise kaudu, sest sellisel juhul muudetakse kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA“ eristuvat iseloomu.
24.Eelnevast tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et vaidlusaluse kaubamärgi tegelikuks kasutamiseks on sõnadega “LE DELIZIE ZARA“ tähistatud kauba müümine, müügiks pakkumine ja reklaamimine ehk kokkuvõtvalt turustamine ning on piisav, kui kostja tõendab vaidlusalust kaubamärki kandva toote tegelikku turustamist Eestis vaidlusalusel perioodil. Maakohus on hinnates edasimüüjate kirjalikke ütlusi (I kd tlk 130– 132 ja II kd tlk 72) kogumis koos kostja tootekataloogiga (tl 90–115, II kd ja 139–146, III kd, tõlked tl 131–133, III kd), maaletooja veebilehe väljatrüki (tl 137, I kd) ning kostja poolt kohtumenetluse käigus esitatud arvete (tl 139–230, I kd, tl 33–40, 73–88 ja 117–207 II kd, tl 147–156 III kd, koondtõlge tl 135–136, III kd), kliendilehtede (tl 241–244, 247– 248, 253–254, 274–275, 280–281 ja 299–300, I kd) ja kontrollostudega (tl 231–238, I kd) jõudnud järeldusele, et arvetes ja kontrollostudel kajastatud kaupu on Eestis vaidlusalusel perioodil tegelikult turustatud. Arvestades väljakujunenud kohtupraktikat peab kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamine põhinema nende faktide ja asjaolude kogumil, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärki tegelikult kasutatakse kaubanduses äritegevuse käigus, ning milleks on eelkõige kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks vastavas majandussektoris turuosa säilitamiseks või loomiseks põhjendatuks peetav kasutamine, kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (C-668/17P, p 41; C-40/01, p 43, ja C-194/17 P, p 83). Seega on maakohus põhjendatult hinnanud kaubamärgi kasutamist selliselt, et see on seotud kaupadega, mille osas kostja on esitanud väite kaupade vaidlusalusel perioodil Eestis turustamise kohta, kaubaliigi kaupa, kontrollides, kas selle tähistamiseks vaidlusaluse kaubamärgi vaidlusalusel perioodil kasutamine on tõendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus seda tehes eksinud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendamise reeglite vastu, mille kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvetel märgitud kaupade ja kostja kataloogis esitatu vahel on piisav seos, mistõttu saab eelnimetatud kaupade osas kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendatuks lugeda. Arvestades, et kataloogis märgitud kolmekohalised kaubakoodid ja toote nimetused esinevad mõlemad ka arvetel selliselt, et kataloogis märgitud kaubakood moodustab arvel märgitud koodi alguse, st kolm esimest sümbolit, on seos ilmselgelt olemas. On ka eluliselt usutav, et olukorras, kus kauba võõrandamise kohta on esitatud arve, on arvel märgitud tooteid ka edasi müüdud.
25.Maakohus on tuvastanud, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil palsamiveiniäädika ja pastakastme turustamisel ning arvestades, et 11(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972 pastakastmed ja vürtsikastmed on samaliigilised kaubad, millest ühel vaidlusaluse kaubamärgi tegelik kasutamine annab alust lugeda kasutamine toimunuks ka teise puhul, jäi hagi rahuldamata klassis 30 kaubaliigi vürtsikastmed osas. Kuigi maakohus tuvastas, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil pastakastme turustamisel, jäi hagi selles osas rahuldamata põhjusel, et maakohtu hinnangul pastakastmete osas hagejal huvi hagi esitamiseks puudub. Kuna otsust ei ole selles osas vaidlustatud, ei ole ringkonnakohtul ka alust vastavas osas maakohtu otsust muuta.
26.Samuti on maakohus tuvastanud, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil riisi ja kõrsikute (grissini) turustamisel leides, et viimane on kondiitritoode ehk maiustus (klassis 30). Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud, kuid kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on liialt kitsendavalt tõlgendanud kostja kaupade grissini olemust ning ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsust. Kostja viidatud tõendilt nähtub toote ingliskeelne mõiste breadsticks e leivapulgad ning, et tegemist on sisuliselt pliiatsisuuruste nisujahust kõrsikutega, mis on kuiviktoode (tl 112, II kd). Õige on, et viidatud tõendilt nähtuvalt kauba koostisest ei saa järeldada, et tegemist oleks magusate kõrsikutega, mistõttu ei ole tegemist kitsalt kondiitritoodete e maiustustega. Arvestades, et kostja viidatud Eesti Leivaliidu poolt kinnitatud klassifikatsiooni järgi kuuluvad kõrsikud gruppi “muud pagaritooted“ ning Eesti tavatarbija jaoks jahutoode, pagaritoode ja kondiitritoode kolleegiumi hinnangul samastatavad, tuleb lähtuda sellest, et grissinid vastavad klassis 30 kategooriale “jahutooted, teraviljasaadused, mille alamkategooriaks on leib, sai ja kondiitritooted“. Eeltoodud põhjendusel tuleb hagi jätta rahuldamata klassi 30 kuuluvate kaupade jahu ja teraviljasaadused, leib, sai, osas.
27.Kostja leiab, et kuna maakohus rahuldas hagi klassi 29 kuuluvate kaupade “liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid“, mis on samaliigilised klass 29 kaupadega “salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid“, millises osas jäi hagi rahuldamata, tulnuks hagi jätta rahuldamata ka kaupade “liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid“, sest tegemist on liha- ja kalatoodetega, mida on võimalik omavahel asendada. Sama leiab kostja klass 29 kaupade “konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili osas“, et need on samaliigilised klass 29 kaupadega “konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks, marineeritud kurgid“, kuna tegemist on erinevalt valmistatud köögiviljadega, mistõttu võib väita, et tegemist on omavahel asendatavate kaupadega. Ka klassi 29 kaubad “tarretised, keedised“, mille osas maakohus hagi rahuldas, on samaliigilised klass 29 kaupadega “marmelaadid, kompotid“, mis on üksteist asendavad kaubad, mistõttu tulnuks hagi jätta rahuldamata ka nende kaupade osas. Kolleegium märgib, et maakohus jättis eelnimetatud osas hagi rahuldamata hageja huvi (KaMS § 53 lg 1 tähenduses) tõendamatuse tõttu. Arvestades ringkonnakohtu seisukohta, et praegusel juhul võib hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes kõigi hagiga hõlmatud kaupade osas, pidi kostja tõendama, et on vaidlusalust kaubamärki vaidlusalusel perioodil Eestis ka nende kaupade, mille osas hagi jäi tõendamatuse tõttu rahuldamata, KaMS § 17 tähenduses, tegelikult kasutanud. Asjaomaste kaupade sarnasuse vastuväide saab tulla eelnimetatud kaupade puhul kaalumisele juhul, kui kostja oleks tõendanud, et on vaidlusalust kaubamärki kandvaid eelnimetatud kaupu Eestis vaidlusalusel perioodil turustanud. 12(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972
28.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatut, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil riisi turustamisel ja et vaidlusalune kaubamärk on muu hulgas saanud õiguskaitse klassis 30 kaubaliigile riis ning järeldust, et selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Kolleegium ei nõustu aga kostja väitega, et kuna tema kaupa “riis“ kasutatakse ka jahu (klass 30), viina, veini, piirituse (klass 33) ja õlu (klass 32) valmistamisel, on klass 30 kaupadega “riis“ hõlmatud ka kostja klassi 32 kaubad “õlu“ ning 33 kaubad “veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid“. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kaupade või teenuste sarnasuse hindamisel arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid. Sellisteks teguriteks on eriti kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad või teenused on konkureerivad või üksteist täiendavad (C-39/97, p 23). Arvesse võib võtta ka muid tegureid, näiteks asjaomaste kaupade turustuskanaleid (T-443/05, p 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegiumi hinnangul ei saa asjaomaste kaupade sarnasust põhjendada ainuüksi sellega, et väidetavalt sarnaste kaupade koostisosa on riis, sest see ei tee eelnimetatud kaupu olemuslikult sarnaseks. Vaidlusalune kaubamärgiga tähistatud klassi 30 kaubaliik riis võidakse kasutada väga laia valiku kaupade valmistamiseks, mis on kõik siiski täiesti erinevad ning sellest üksi ei piisa kaupade sarnasuse tuvastamiseks. Klassi 32 kaubad “õlu“ ning 33 kaubad “veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid“ ja klassi 30 kaup “riis“ on olemuslikult erinevad, neil on erinev otstarve ja tarbijaskond, mistõttu ei saa neid pidada asendatavaks või vastastikku täiendavaks.
29.Kuna hagi jääb klassi 30 kuuluvate kaupade “jahu ja teraviljasaadused, leib, sai“ osas rahuldamata käesoleva kohtuotsuse p-is 26 toodud põhjendustel, ei analüüsi ringkonnakohus kostja väiteid kaupade “riis“ ja “jahu“ samaliigilisuse kohta.
30.Arvestades aga maakohtu tuvastatut, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil kõrsikute (grissini) turustamisel, mistõttu jääb hagi rahuldamata klassi 30 kuuluvate kaupade jahu ja teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, osas ning seda, et ka hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud sellega, et klassi 30 kaubad jahu- ja teraviljasaadused on samaliigilised kaupadega nagu seda on värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta, on hagi selles osas jäetud õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus muudab vastavas osas maakohtu põhjendusi, nõustudes poolte käsitlusega, mille kohaselt on pasta oma olemuselt jahutoode ja kuna pasta puudumisel on võimalik see ise valmistada, kasutades valmistamiseks peamise komponendina jahu, on pasta ja jahusaaduste näol tegemist sama otstarbega asendatavate kaupadega, mille lõpp-tarbijad on samad ning tegemist on samaliigiliste kaupadega.
31.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole kaubamärki "LE DELIZIE ZARA" kasutamist Eesti territooriumil ülejäänute apellatsiooniastmes vaidlustatud kaupade salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad; piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid osas tõendanud. Kolleegium leiab, et kostja väited eelnimetatud kaupade samaliigilisuse kohta ei anna alust laiendada tehtud järeldust mõnele muule kaubaliigile, mille osas vaidlusalune kaubamärk on saanud õiguskaitse. Seega tuleb kostja ainuõigus kaubamärgile "LE DELIZIE ZARA" tunnistada lõppenuks ka eelnimetatud kaupade osas, sest ei esine ühtegi KaMS § 53 lg 1 p-i 4 kohaldamist välistavat asjaolu. 13(14)
Tsiviilasi nr 2-12-49972
32.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja otsustas jätta kõik menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuigi ringkonnakohus rahuldab mõlema poole apellatsioonkaebused osaliselt, ei muuda see kolleegiumi hinnangul hagi osalise rahuldamise ulatust oluliselt, mistõttu jääb menetluskulude jaotus muutmata ning kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus ka menetluskulude kindlaksmääramiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.