Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-49972
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) (asukoht E-15142 Arteixo, Hispaania Kuningriik), esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Kostja FFAUF S.A. (registrikood B 66379, asukoht 231, Val des Bons Malades, L-2121 Luxembourg, Luksemburgi Suurhertsogiriik), esindaja vandeadvokaat Enno Heringson
Asja läbivaatamise kuupäev
9. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-49972 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus.
3.Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le (konto nr EE951700017000681438)
1.INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) (hageja) esitas 28. novembril 2012 Harju Maakohtule hagi FFAUF S.A. (kostja) vastu rahvusvahelise kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks alates 28. novembrist 2012. Hageja väitel on ta esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed Euroopa Ühenduse kaubamärgid, mis koosnevad sõnast või sisaldavad sõnalist osa „ZARA". Hageja
kaubamärk ZARA on üldtuntud. Muu hulgas on hageja avaldanud soovi registreerida kaubamärk ZARA klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas. Kostjale kuulub alates 23. juulist 2003 Eestis vaidlusalune kaubamärk (LE DELIZIE ZARA), mis on saanud õiguskaitse klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas. Kostja ei ole oma kaubamärki perioodil 28. november 2007 kuni 28. november 2012 (vaidlusalune periood) Eestis kasutanud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kaubamärgist tuleneva ainuõiguse täielikult lõppenuks tunnistamist Eestis alates 28. novembrist 2012. Hageja huvi nõude vastu tuleneb esiteks hageja kaubamärgi üldtuntusest ja soovist vältida selle maine kahjustamist, teiseks aga hageja taotlustest kaubamärkide registreerimiseks samades klassides vaidlusaluse kaubamärgiga. Kostja tõenditest saab üksnes järeldada, et vaidlusalust kaubamärki on tegelikult kasutatud palsamiveiniäädika (klass 30) ja pastakastme (klass 30) tähistamiseks. Siiski peaks kaubamärgi kasutamine olema fikseeritud kuupäevaliselt, samuti peaks olema võimalik kindlaks teha kasutamise koht, kestus, ulatus ja maht.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal puudub kostjast varasem kaubamärk, samuti on võrreldavate kaubamärkide kaubad eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kunagi oma (rõiva) kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja, soovides oma kaubamärgile õiguskaitset toiduainete valdkonnas, rikub kostja õigusi. Kostja on vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil tegelikult kasutanud. Poolte kaubamärgid on eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta kunagi oleks oma (rõiva)kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja kaubamärgi üldtuntus ei ole asjassepuutuv ega tõendatud. Kostja on andnud kaubamärkide, sh vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise õiguse tootjale litsentsilepinguga. Seega kasutatakse kaubamärke (ka Eestis) kostja loal. Tootja on vaidlusalusel perioodil müünud mõlema kaubamärgiga tähistatud kaupu Eestis tegutsevate maaletoojate kaudu mitmele edasimüüjale.
3.Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2013. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas kostja ainuõiguse kaubamärgile „LE DELIZIE ZARA" (registreering nr 0834140) alates
28.novembrist 2012 lõppenuks mitmete kaupade osas klassis 29: liha, kala, linnuliha jne; klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur jne; pärm, sool, sinep; vürtsid; klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased jne; klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad jne; klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on kaubamärgiseaduse (KaMS) § 53 lg 1 p 4, mille kohaselt asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise Büroo rahvusvahelises registris märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses
kasutatud. KaMS ei sisalda huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, aga selleks saab olla isik, kelle õigusi või kohustusi registreering mõjutab. Huvitatud isiku staatuse määratlemisel ei ole üldjuhul vaja tõendada, et registris oleva, kuid mittekasutatava kaubamärgi olemasolu rikub isiku olemasolevaid õigusi ning tekitab talle kahju. Huvitatud isiku staatus võib tuleneda näiteks ka sellest, et isik soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu. Siiski tuleneb senisest kohtupraktikast, et hageja ei saa olla puudutatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal puudub huvi, st mille suhtes ta oma (tulevast) kaubamärki registreerida ei soovi. Seetõttu ei ole hageja huvi hindamisel käesolevas asjas tähtsust hageja kaubamärgi üldtuntusel, kuid hagejal tuleb tõendada oma soov vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada. Kohus ei tähelda poolte esiletoodust nende kaubamärkide sisu, kujunemise ja tuntuse osas ka midagi sellist, mis viitaks hageja kaubamärgi võimalikule kahjustamisele kostja poolt just käesolevas asjas vaidlusaluse kaubamärgi kaudu. Hageja huvi ei välista siiski samadest tõenditest nähtuv asjaolu, et poolte kaubamärgid on seni kasutusel erinevates valdkondades. Hageja on taotlenud kaubamärgi „ZARA" registreerimist muu hulgas klassides nr 29–33, st kõigis klassides, milles on registreeritud vaidlusalune kostja kaubamärk. Hageja huvi ei sõltu kohtu hinnangul sellest, kas hagejal õnnestub kaubamärk asjaomastes klassides registreerida või esinevad registreerimise takistused. Eelneva põhjal tuvastas kohus, et hagejal on õigustatud huvi taotleda kostja vaidlusalusest kaubamärgist tuleneva ainuõiguse lõppenuks tunnistamist järgmises ulatuses: • klass 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised; • klass 30: kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohviasendajad; jahu ja teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep, äädikas, vürtsikastmed; vürtsid; • klass 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased; • klass 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained; • klass 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid. Maakohus hindas kaupade kasutamist ja tuvastas, et mõningate kaupade (nt äädikas, riis, vürtsikastmed, kõrsikud (maiustus)) puhul on kostja kaubamärki kasutanud, mistõttu nende kaupade osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Muude kaupade osas, mille puhul esineb hageja huvi KaMS § 53 lg 1 tähenduses ja mille puhul kostja ei ole vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist Eestis vaidlusalusel perioodil tõendanud, rahuldas maakohus hagi.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ning lugeda kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõigus lõppenuks alates
28.novembrist 2012 ka hagis taotletud ülejäänud kaupade osas. Menetluskulud palus hageja jätta
kostja kanda.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osaliselt ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja jaotati menetluskulud. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ning rahuldas kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus KaMS §-s 53 nimetatud huvi tõlgendanud ebaõigesti, leides, et huvitatud isiku staatus võib hagejal tuleneda üksnes soovist vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada. Asja menetluse käigus ei ole tõendatud, et kostja oleks kaubamärki ZARA toiduainete valdkonnas kasutanud või et tal oleks sellekohane tegelik soov. Seetõttu ei ole olulist tähtsust ka asjaolul, et hageja nimel on Euroopa Ühenduse kaubamärk nr 000732958 mh klassides 29, 30, 31, 32 ja 33, sest hageja ei ole oma kaubamärki nimetatud klasside kaupade osas kasutanud. Hagejal on olnud piisavalt aega oma kaubamärki kasutusele võtta, ka ei ole ta kohtu ette toonud neid asjaolusid, millest võiks järeldada mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid tal kõnealust kaubamärki neis klassides kasutamast. Hageja tegutseb rõivakaupade jaemüügi valdkonnas. Nõustuda ei saa sellega, et tavapäraseks tuleb pidada, et üldtuntud kaubamärke registreeritakse ka nendes kauba- ja teenusekategooriates, milles üldtuntud tähise valdaja ise ei tegutse. Kindlasti ei ole see aktsepteeritav käitumine, kuna seadusega kaitstakse vaid kasutuses olevaid kaubamärke (vastasel juhul on võimalik kaubamärk tühistada). Isik ei saa olla asjast huvitatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal puudub huvi kaubamärki kasutada. Kasutades oma kaubamärki kostja valdkonnast erinevate kaubaliikide osas, tuli hagejal hagi rahuldamiseks eelkõige tõendada, et tal on tegelik soov kaubamärki ka toidukaupade osas (vastavates klassides) kasutada. Üksnes registreering tema sellekohast huvi ei tõenda. Apellatsioonimenetluses esitas kostja ringkonnakohtule tõendina Siseturu Ühtlustamise Ameti (OHIM) 30. jaanuari 2014 otsuse, millega tühistati kaubamärgiomaniku õigused Euroopa Ühenduse kaubamärgi nr 000732958 osas alates 14. oktoobrist 2010 kõikide vaidlustatud kaupade suhtes. Otsusest nähtuvalt ei tõendanud hageja oma kaubamärgi tegelikku kasutamist vaidlusalustes klassides. Kuigi tegemist ei ole tõendiga, mis välistaks üheselt hageja huvi vaidlusaluse kaubamärgi kehtivuse vastu, ei ole see siiski vähetähtis, otsustamaks, kas hagi rahuldada või mitte. Nimetatud tõend kinnitab ringkonnakohtu veendumust, et hagejal puudub tegelik sisuline huvi oma kaubamärki klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 kasutada, seega ka nõuda kostja vastu esitatud hagis vaidlusaluse kaubamärgi omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist. Hageja huvi vaidlusalusest kaubamärgist tulenevate õiguste kehtivuse vastu välistab eelduslikult ka see, et hageja kasutab oma kaubamärki
täiesti erinevas valdkonnas. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole praeguse nõude osas asjast huvitatud isikuks, ei ole vaja tõendada, millisel määral on kostja vaidlusalust kaubamärki Eestis kasutanud ja kas ta on seda teinud kõikide vaidlusaluste klasside kaupade osas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ringkonnakohtu otsus täielikult ja maakohtu otsus osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on hageja asjast huvitatud isik KaMS § 53 tähenduses. Ringkonnakohtu asjast huvitatud isiku tõlgendus on põhjendamatult kitsas. Kostjale kuuluva vaidlustatud kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamine puudutab hageja õigusi oma kaubamärgi „ZARA" kasutamisel ning KaMS § 53 lg 1 liiga kitsas tõlgendamine on vastuolus Euroopa Liidu asjassepuutuva õigusega ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga ning ei taga asjast puudutatud isikute õiguste piisavat kaitset ja põhiseaduse §-st 15 tulenevat igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Huvitatud isiku mõiste sisustamine on oluline ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Hageja kaubamärk „ZARA" on üldtuntud ning hageja on huvitatud selle eristusvõime säilitamisest. 13. oktoobril 2010 on kostja esitanud taotluse hagejale kuuluva EÜ kaubamärgi „ZARA" tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35. Juba mõni päev pärast taotluse sisseandmist (4. novembril 2010) esitas kostja EÜ kaubamärgitaotluse kaubamärgi „ZARA + kuju" registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43, kusjuures sõnalise osa stiliseering on identne hageja üldtuntud kaubamärgiga. Ka tööstusomandi seadustiku eelnõu regulatsioon toetab hageja seisukohta. Kostja ei ole vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil kasutanud ning seetõttu on hagejal õigus nõuda kaubamärgist tuleneva ainuõiguse täielikult lõppenuks tunnistamist Eestis alates
28.novembrist 2012. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et kostja teise kaubamärgi „pasta ZARA + kuju" kasutamine on ka kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" kasutamine.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on KaMS § 53 lg 1 mõttes asjast huvitatud isikuks, kellel on õigus esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu ainuõiguse lõppenuks
tunnistamiseks.
12.KaMS § 53 lg 1 p 4 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kasutatud.
13.Euroopa Liidus reguleerib kaubamärke Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu
22.oktoobri 2008. a direktiiv nr 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) (edaspidi direktiiv). Direktiivi preambuli p 9 kohaselt on Euroopa Ühenduses registreeritud ja kaitstavate kaubamärkide koguarvu ja sellest tulenevalt ka kaubamärkidevaheliste konfliktide arvu vähendamiseks oluline kehtestada nõue, et registreeritud kaubamärke tuleb tegelikult kasutada või, kui neid ei kasutata, siis tuleb need lõppenuks tunnistada. Tuleb kehtestada sätted, mille kohaselt ei saa kaubamärki tühiseks tunnistada seetõttu, et olemas on varasem kaubamärk, mida ei kasutata; samas jääb liikmesriikidele vabadus kohaldada sama põhimõtet kaubamärgi registreerimise suhtes või sätestada, et kaubamärki ei saa kasutada rikkumise suhtes algatatud menetluses, kui vastuväite tulemusena on kindlaks tehtud, et kõnealuse kaubamärgi omaniku õigused võiks lõppenuks tunnistada. Kõigil sellistel juhtudel kehtestavad liikmesriigid kohaldatavad protseduurireeglid. Direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib kaubamärgi lõppenuks tunnistada, kui seda ei ole liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see registreeriti, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi.
14.Kolleegium leiab, et direktiivi preambuli p-s 9 sätestatud eesmärke arvestades ei tohiks asjast huvitatud isiku mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsalt tõlgendada. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kaubamärgiseadus ei sisalda asjast huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, kuid selleks võib pidada isikut, kelle õigusi või kohustusi registreering mõjutab. Asjast huvitatud isikuks saab pidada kindlasti isikut, kes soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu.
15.Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et isiku huvi mingi kaubaliigi osas ei ole võimalik tuvastada üksnes kaubamärgi või selle taotluse faktiga ja selles nimetatud kaupade ulatusega, samuti leidis ringkonnakohus, et isik ei saa olla asjast huvitatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal puudub huvi kaubamärki kasutada, ning on oluline, milliste kaupade suhtes ta oma kaubamärke senini kasutab. Kasutades kaubamärke kostja valdkonnas erinevate kaubaliikide osas, tuli ringkonnakohtu arvates hagejal tõendada, et tal on tegelik soov kaubamärki ka toidukaupade osas (vastavates klassides) kasutada. Üksnes registreering tema sellekohast huvi ringkonnakohtu arvates ei tõenda.
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus KaMS § 53 lg-le 1 on liiga kitsendav. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed „ZARA" tähist sisaldavad Euroopa Ühenduse kaubamärgid. Kolleegiumi arvates on selleks, et lugeda isik asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes, piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse
kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema kolleegiumi arvates määrav asjaolu, et hageja kasutab seni kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes kuulub talle kaubamärk. Praegusel juhul nähtub hageja õigustatud huvi ka asjaolust (millele hageja ka hagis tugineb), et kostja on esitanud taotluse hageja Euroopa Ühenduse kaubamärgi „ZARA" (registreeringu nr 000732958) tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35 (OHIM-i 30. jaanuari 2014. a otsuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustanud) ning seejärel esitanud kaubamärgitaotluse tähise „ZARA + kuju" registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43. Lisaks tugineb hageja ka sellele, et tema kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud ning teiste isikute poolt kaubamärkide kasutamine võib tema kaubamärki nõrgendada. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades võib hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes. Seega on ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud vääralt KaMS § 53 lg-t 1.
17.Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole asjast huvitatud isikuks, ning seetõttu ei hinnanud ka asjaolusid, kas kostja on vaidlusalust kaubamärki Eestis kasutanud, tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 1 ja § 691 p 2 alusel tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
18.TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.