Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson Otsuse tegemise aeg ja koht 09.08.2019, Rapla Tsiviilasja number 2-18-122545 Tsiviilasi DOKA Eesti OÜ hagi Karl Tamme vastu kohustuse täitmiseks Tsiviilasja hind 5631,62 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja DOKA Eesti OÜ (reg nr 11057931, Ämma tee 80, Iru küla, Jõelähtme vald), hageja lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov (FIE Sergei Desjatnikovi Õigusbüroo, Mõisavahe 21, Tartu, e-post: [email protected], kostja Karl Tamme (isikukood xxxxxxxxxxx, xxx xxx xx, xxxxx xxxx), kostja esindaja vandeadvokaat Priit Kala (Advokaadibüroo EMERALDLEGAL, Tartu mnt 7, Tallinn, e-post: [email protected]) Menetluse liik kirjalik menetlus Resolutsioon 1)Välja mõista Karl Tammelt 4558,41 eurot DOKA Eesti OÜ kasuks. 2)Jätta DOKA Eesti OÜ hagi Karl Tamme vastu 1073,21 euro väljamõistmise osas rahuldamata. 3)Jätta DOKA Eesti menetluskuludest 80,94% Karl Tamme kanda. 4)Jätta Karl Tamme menetluskuludest 19,06% DOKA Eesti OÜ kanda. 5)Välja mõista Karl Tammelt menetluskulud 870,11 eurot DOKA Eesti OÜ kasuks. 6)Välja mõista DOKA Eesti OÜ-lt menetluskulud 343,08 eurot Karl Tamme kasuks. 7)Teha menetluskulude väljamõistmise osas tasaarvestus: Välja mõista Karl Tammelt menetluskulud 527,03 eurot DOKA Eesti kasuks.
8)Välja mõista Karl Tammelt viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras DOKA Eesti kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja esindaja S.Desjatnikov palub kostjalt välja mõista: põhivõlgnevuse 4334,65 eurot, viivise 996,97 eurot, leppetrahvi 300 eurot; menetluskulud; viivise menetluskuludelt. Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu. Kohtuotsuse põhjendus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. 18.09.2014 hageja ja Keko Construction OÜ sõlmisid vara rendilepingu, mille raames esitas hageja kostjale 2 arved nr 297508575, 297508640, 297010837, 297010982. Keko Construction OÜ ei täitnud nõuetekohaselt arvete tasumise kohustust ja on jätnud tasumata temale lepingu raames esitatud arved. Võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus hageja Kreedix OÜ poole. 29.11.2017 Kreedix OÜ esitas Keko Construction OÜ-le maksenõude. Õigusrahu nimel ja lahenduse leidmiseks 29.11.2017 hageja ja kostja sõlmisid kokkulepe-maksegraafiku. Kokkuleppe p-st 2.1 tulenevalt võttis kostja endale kohustuse tasuda arvetest nr 297508575, 297508640, 297010837, 297010982 tuleneva võlgnevuse summas 12 380,56 eurot menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest summas 773,49 eurot, kokku, summas 13154,05 eurot Kreedix OÜ arveldusarvele. Kokkuleppe tähenduses menetluskulu summas 773,49 eurot on kokkuleppeline tasu Kreedix OÜ poolt leitud lahenduse (saavutatud tulemuse) eest. 29.11.2017 sõlmitud kokkuleppe p. 1.2. kohaselt ühines kostja kui füüsiline isik kohustusega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Kostja ei suutnud tasuda 22.12.2017 13 154,05 eurot. 06.02.2018 pooled sõlmisid kokkulepe-maksegraafiku lisa 1. Kokkuleppe pst 2.1 tulenevalt võttis kostja endale kohustuse tasuda maksegraafiku alusel kokkuleppest tuleneva võlgnevuse summas 13 004,05 eurot Kreedix OÜ arveldusarvele. Kokkuleppe ja kokkuleppe lisa 1 p 2.6 kohaselt punktis 2.1. sätestatud maksete tasumisega viivitamise korral on võlgnik kohustatud tasuma hagejale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkuleppe ja kokkuleppe lisa 1 p 2.5 järgi punktis 2.4. sätestatud rikkumisel on kostja kohustatud hagejale tasuma leppetrahvi 300 eurot. Kokkuleppest ja kokkuleppe lisast tulenevat kohustust kostja nõuetekohaselt ei täitnud. Kokkuleppe p 2.4. sätestab: punktis 2.1. nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva on kreeditoril õigus koheselt deebitori vastu kohtusse pöörduda. Kreeditor ei oma kohustust deebitorile saata eraldi teadet kokkuleppe lõpetamise kohta. Kokku võlgnevus hagejale 03.08.2018 seisuga on 5631,62 eurot, millest
kokkuleppe lisa 1 p-st 2.1. tulenev võlgnevus on 4334,65 eurot, kokkuleppe p 2.6 alusel arvestatud viivis 996,97 eurot ja leppetrahv 300 eurot (kokkuleppe p.2.5). VÕS § 178 lg 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). VÕS § 178 lg 3 sätestab, et kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud vorminõudeid. VÕS § 178 lg 4 sätestab, et kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Äriregistri teabesüsteemi andmetel maksekokkuleppe 29.11.2017 sõlmimise ajal oli kostja Keko Construction OÜ ainus juhatuse liige ja ainuosanik. Kostja vastuväitest maksekäsu kiirmenetluses nähtub, et kostja sõlmis 29.11.2017 maksekokkuleppe, olles võlgniku juhatuse liige. Seega on kohus veendunud, et kostja ei oleks ühinenud 29.11.2017 maksekokkuleppes Keko Construction OÜ kohustusega, kui ta ei oleks olnud Keko Construction OÜ ainus juhatuse liige ja ainuosanik. Kostjal oli isiklik majanduslik huvi kohustusega ühinemiseks. Kohustusega ühinedes muutus kostja iseseisvaks võlgnikuks. Kohus nõustub kostjaga, et kostja ühinemine nõudega sai toimuda VÕS § 178 lg 3 alusel 29.11.2017 maksekokkuleppe aluseks oleva hageja nõude tagamise eesmärgil. VÕS §-st 178 lg 3 tuleneb, et kehtiv normistik võimaldab nõude tagamise eesmärki täita ka kohustusega ühinemise kaudu. Seega ei ole obligatoorne käenduslepingu sõlmimine. Maksekokkuleppega nr 291117-3 29.11.2017 loeb kohus tuvastatuks, et kostja on ühinenud 18.09.2014 DOKA Eesti OÜ ja Keko Construction OÜ vahel sõlmitud vara rendilepingu ja vara rendilepingu muutmise kokkuleppe 01.12.2014 alusel esitatud arvetest nr 297508575, 297508640, 297010837, 297010982 tuleneva võlgnevuse summas 12 380,56 eurot ja menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest summas 773,49 eurot tasumise kohustusega. Maksekokkuleppega nr 291117-3 lisa nr 1 06.02.2018 loeb kohus tuvastatuks, et 18.09.2014 DOKA Eesti OÜ ja Keko Construction OÜ vahel sõlmitud vara rendilepingu ja vara rendilepingu muutmise kokkuleppe 01.12.2014 alusel esitatud arvetest nr 297508575, 297508640, 297010837, 297010982 tulenev tasumata võlgnevus on 13 004,05 eurot. Kostja on seisukohal, et hagi esitamise hetkel (23.01.2019), aga ka samas asjas tehtud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkel (08.10.2018) oli hagi aluseks olev hageja ja Keko Construction OÜ vahel 29.11.2017 sõlmitud maksekokkulepe nr 291117-3 ja selle 06.02.2018 lisa nr 1 kehtetu. Kõnesolev 29.11.2017 maksekokkulepe lõppes 14.08.2018, kuna hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 29.11.2017 maksekokkuleppe esemeks oleva võla tasumiseks 14.08.2018 uue maksekokkuleppe nr 14082018-00. Viimati nimetatud 14.08.2018 maksekokkuleppega ei ole kostja aga enam kuidagi seotud, st ta ei ole seda ei allkirjastanud ega seeläbi sellega ühinenud või käendanud. Teisisõnu ei ole kostja 14.08.2018 maksekokkuleppe suhtes solidaarvõlgnik. Samas aga puuduvad mistahes muud kehtivad kokkulepped, millest tuleneks hageja ja kostja vahel õigus- või võlasuhe ning kaasneksid kostjale üleüldse mingisugused kohustused hageja ees. Seoses 14.08.2018 maksekokkuleppe sõlmimisega ja sellest tuleneva 29.11.2017 maksekokkuleppe lõppemisega on hagejal alust nõuda hagi esemeks oleva võlgnevuse väljamõistmist üksnes 14.08.2018 maksekokkuleppe alusel. Osundatud 14.08.2018 maksekokkuleppe solidaarvõlgnikeks on aga põhivõlgnik ning antud 14.08.2018 maksekokkuleppega ühinenud põhivõlgniku seadusjärgne esindaja (juhatuse liige) M L, kuid mitte kostja. Kostja peab võimalikuks ja usutavaks, et põhivõlgnik on teinud hagejale
ka peale 03.08.2018 makseid ning seeläbi kas väidetavat võlgnevust vähendanud või siis selle täielikult tasunud. Kostja juhib tähelepanu, et alates 18.05.2018 ei ole ta enam põhivõlgniku osanik ega juhatuse liige, mistõttu ei nõustu kostja hageja käsitlusega, mille kohaselt ei ole hagejal vaja hagi esemeks oleva võlgnevuse sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale 29.11.2017 maksekokkuleppe. Kostjal puuduvad osaniku ja juhatuse liikme staatuse lõppemise tõttu andmed 29.11.2017 maksekokkuleppe alussuhte ja põhivõlgniku tegevuse kohta ning seetõttu ei ole kostjal objektiivselt võimalik põhikohustust puututavate aspektide ja põhivõlgniku tegevuse kohta tõendeid esitada. Sellest johtuvalt leiab kostja, et hagi esitamise ajal kostja vastu sissenõutava nõude olemasolu tõendamise koormus pöördub kostja poolt ümber ja seda on kohustatud tõendama hageja. Kostja on arvamusel, et alates oma põhivõlgniku osanikuks ja juhatuse liikmeks olemise lõppemist kohalduvad temale seonduvalt 29.11.2019 maksekokkuleppega tarbijakäenduse põhimõtted. Hageja sõnul oli 29.11.2017 maksekokkuleppe põhikohustuse summaks 12 380,56 eurot, millele on lisandunud 773,49 euro suurune menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest. Viimati nimetatud menetluskulu ei tulene 18.09.2014 lepingust, mistõttu jääb kostjale arusaamauks selle summa alussuhe. Kohus kostja seisukohtadega ei nõustu. Maksekokkuleppest nr 14082018-00 14.08.2018 nähtub, et kokkulepe on sõlmitud DOKA Eesti OÜ ja Keko Construction OÜ vahel, keda esindab juhatuse liige M L. Kokkuleppe sõlmimise aluseks on võlgnevus, mis tuleneb sealhulgas samuti arvetest nr 297508640, 297010837, 297010982. Kohus leiab, et 14.08.2018 sõlmitud maksekokkulepe ei muuda kostjaga 29.11.2017 ja 06.02.2018 sõlmitud kokkuleppeid kehtetuks. 29.11.2017 maksekokkulepe ei lõppenud 14.08.2018 uue maksekokkuleppe sõlmimisega. VÕS § 186 sätestab, et võlasuhe lõpeb järgmistel alustel: kohase täitmisega; tasaarvestamisega; kokkulangemisega; võlasuhte lõpetamise kokkuleppega; lepingust taganemisega; lepingu ülesütlemisega; füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustust tuli täita isiklikult võlausaldajale; muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostja 29.11.2017 ja 06.02.2018 maksekokkulepetest tulenev kohustus lõpeb Keko Construction OÜ uue juhatuse liikme poolt kokkuleppe sõlmimisega. Samuti ei sisalda maksekokkulepe nr 14082018-00 14.08.2018 klauslit, et kokkuleppe sõlmimisega lõppevad 2017.a maksekokkuleppes ja selle lisas toodud kostja kohustused hageja ees. Kohus leiab, et VÕS § 186 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kuna kostja ei ole tõendanud mitte ühegi võlasuhte lõppemise aluse esinemist. Kostja toodud tehingu lõppemise asjaolud ei ole kvalifitseeritavad VÕS § 186 järgi. Seega 29.11.2017 ja 06.02.2018 maksekokkulepped on kehtivad. Kostja leiab ka, et hageja ei ole absoluutselt tõendanud, et tal on hagi esitamise ajal sissenõutav nõue kostja vastu. Hageja sõnul on põhivõlgnevuse suurus 4334,65 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, et tema kokkulepetega võetud kohustused on hageja ees täielikult täidetud. Kostjal on kohustus esitada tõendeid enda väidete tõendamiseks. Kostjal on kohustus esitada kohtule tõendid enda kohustuse täitmise kohta. Seega lasub kostjal kohustus tõendada asjas väljakäidud veendumusi. Kostja esitas kohtule maksekokkuleppe 14.08.2018, seega on kostja ise kummutanud oma väite, et kostjal pole võimalik põhikohustust puututavate aspektide ja põhivõlgniku tegevuse kohta tõendeid esitada. Maksekokkuleppes 29.11.2017 on pooled kokku leppinud selles, et võlgnevuse summale 12 380,56 eurot lisandub menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest summas 773,49 eurot. Kostja on kinnitanud maksekokkuleppe p-s 1.3, et on teadlik võlgnevuse tekkimise alustest, tal on kõik nõude aluseks olevad dokumendid ja saab nende sisust aru. Seega ei pea hageja menetluskulu 773,49 euro väljanõudmiseks esitama täiendavaid alusdokumente. Kohus leiab, et 29.11.2017 maksekokkuleppes sätestatud kostja kohustuste kohta ei laiene ükski 14.08.2018 maksekokkuleppes sätestatud punkt, sest lepingupoolte vahel selline kokkulepe puudub. Seega ei ole põhjendatud edasi lükata 29.11.2017 maksekokkuleppest tulenevate kostja kohustuste
täitmise tähtpäeva. Kostja kohustuse täitmise tähtaeg on saabunud vastavalt 06.02.2018 maksekokkuleppele. Samuti ei nõustu kohus asjaoluga, et alates oma põhivõlgniku osanikuks ja juhatuse liikmeks olemise lõppemist kohalduvad temale seonduvalt 29.11.2017 maksekokkuleppega tarbijakäenduse põhimõtted. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-126-09 kohaselt osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Kohus leiab, et kostja suhtes tarbijakäenduse põhimõtted ei kohaldu ka juhul, kui kostja ei ole enam põhivõlgniku osanik ega juhatuse liige. Seega 29.11.2017 maksekokkulepe ei ole vastuolus VÕS §-dega 143 lg-ga 2 ega 144 lg-ga 2 ega seega kostja 29.11.2017 maksekokkuleppega ühinemist puudutavas osas tühine. Kohus leiab, et vara rendi raamlepinguga, vara rendi raamlepingu muutmise kokkuleppega, maksekokkuleppega 29.11.2017 ja maksekokkuleppe lisaga nr 1 06.02.2018 leidis tuvastamist: 1)29.11.2017 kokkuleppe sõlmimise aluseks on deebitori võlgnevus, mis tuleneb kreeditori poolt deebitorile esitatud arvete nr 297508575, 297508640, 297010837, 297010982 alusel põhinevast tasumata summast seisuga 29.11.2017; käesoleva kokkuleppe alusel ühineb kostja kohustisega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt; solidaarvõlgnik kinnitab, et on teadlik võlgnevuse tekkimise alustest ning deebitori kohustusest kreeditori ees summas 12 380,56 eurot, millele lisandub menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest summas 773,49 eurot; solidaarvõlgnik kinnitas, et tal e ole kreeditori suhtes lepingust tulenevaid pretensioone; alates kokkuleppe sõlmimisest on kreeditoril õigus nõuda võla tasumist nii deebitorilt kui solidaarvõlgnikult. Deebitoril ega solidaarvõlgnikul ei ole õigust esitada kreeditorile vastuväiteid, mis rajanevad teise võlgniku sellistel suhetel kreeditoriga; solidaarvõlgnik ja deebitor kinnitavad, et neil on kõik kreeditori nõude aluseks olevad dokumendid ning saavad nende sisust aru. 2)06.02.2018 maksekokkuleppe lisa sõlmimise aluseks on deebitori võlgnevus, mis tuleneb kreeditori ja deebitori vahel 29.11.2017 sõlmitud kokkuleppe alusel tasumata summast seisuga 06.02.2018; solidaarvõlgnik ja deebitor kinnitavad, et neil on kõik kreeditori nõude aluseks olevad dokumendid ning saavad nende sisust aru; solidaarvõlgnik ja/või deebitor võtavad endale kohustuseks tasuda kokkuleppest tuleneva võlgnevuse kogusummas 13 004,05 eurot maksegraafiku alusel. Seega kostja kui solidaarvõlgnik ja Keko Construction OÜ kui deebitor võtsid endale kohustuse tasuda võlgnevus hageja ees seisuga 06.02.2018 summas 13 004,05 eurot, millest käesolevaks ajaks on tasumata võlgnevus summas 4334,65 eurot. Kokkuleppe p
ei rääkinud Kreedix OÜ ega hagejaga eraldi läbi 29.11.2017 maksekokkuleppe muid tingimusi, peale võlgnevuse tasumise tähtaja. Teisisõnu ei olnud kostja ega põhivõlgnik võimelised absoluutselt mõjutama enamus 29.11.2017 maksekokkuleppe tingimuste sisu. Kreedix OÜ nõudis 29.11.2017 maksekokkuleppe sõlmimise eelselt põhivõlgnikult võlgnevuse kohest tasumist või maksetähtaja pikendamiseks Kreedix OÜ poolt koostatud maksekokkuleppe sõlmimist. Seejuures kasutas Kreedix OÜ erinevaid mõjustusvahendeid nagu näiteks hoiatust avaldada põhivõlgniku andmeid erinevates avalikes andmekogudes, millega võiksid kaasneda põhivõlgnikule pikaajalised majanduslikult negatiivsed tagajärjed. Kuna põhivõlgnik polnud võimeline võlgnevust koheselt tasuma ja samas tahtis vältida enda andmete avaldamist eelpool osundatud avalikes andmekogudes ning soovis seetõttu täiendavat maksetähtaega, siis sisuliselt polnud põhivõlgnikul muid valikuid, kui sõlmida Kreedix OÜ tüüptingimustel 29.11.2017 maksekokkulepe. Kogu Kreedix OÜ poolne võlgnevuse sissenõudmisega ja 29.11.2017 maksekokkuleppe sõlmimisega kaasnev suhtlus oli minimaalne ja toimus valdavalt telefoni teel. Kostja on seisukohal, et 29.11.2017 maksekokkuleppe tüüptingimustest on tühised vähemalt selle p-id 1.2., 1.5., 2.5., 2.6. ning p 2.1. võlgnevusele lisatud 773,49 euro osas. Kostja palub seetõttu tunnistada tühiseks, kui ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, eelpool loetletud 29.11.2017 maksekokkuleppe p-id 1.2., 1.5., 2.5., 2.6. ning p-i 2.1. võlgnevusele lisatud 773,49 euro osas. 29.11.2017 maksekokkuleppe p-ide 1.2. ja 1.5. kohaselt ühines põhivõlgnikku 29.11.2017 maksekokkuleppe sõlmimisel esindanud kostja 29.11.2017 maksekokkuleppega põhivõlgniku poolel solidaarvõlgnikuga ning tekkis hagejale õigus nõuda võlgnevuse tasumist nii põhivõlgnikult kui kostjalt. 29.11.2017 maksekokkuleppe sõlmimise eel (st eelkõige võlgnevuse tasumise tähtaja kokkuleppimisel) ei selgitanud Kreedix OÜ kordagi, et põhivõlgniku võlgnevusele täiendava maksetähtaja saamine eeldab ja 29.11.2017 maksekokkuleppe sõlmimine toob kaasa kostja poolse isikliku põhivõlgniku kohustustega ühinemise. Kostja allkirjastas heas usus Kreedix OÜ poolt ettevalmistatud 29.11.2017 maksekokkuleppe teadmises, et teeb seda enda poolt tollel hetkel esindatava juriidilisest isikust põhivõlgniku nimel ega osanud aimata, et 29.11.2017 maksekokkulepe sisaldab tüüptingimusi, millega kaasnevad talle isiklikud kohustused. Vastupidiste Kreedix OÜ selgituste ja teadmise korral, ei oleks kostja sellistel tingimustel maksekokkulepet mingil juhul sõlminud. On ilmne, et selline 29.11.2017 maksekokkuleppe tüüptingimus kahjustab kostjat ebamõistlikult ning on vastuolus juriidilise isiku piiratud vastutuse põhimõttega ning lähtekohaga, et juriidiline isik tegutseb oma juhtorganite kaudu ning juriidilise isiku juhtorgani tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks (TsÜS § 31 lg 5). Pealegi on sellisest olulisest 29.11.2017 maksekokkuleppe tüüptingimusest kostja teavitamata jätmine Kreedix OÜ poolt vastuolus heade kommetega ja kostjat eksitav ning sellisena veel eraldi täiendavalt tühine. Kohus ei nõustu kostjaga, et põhivõlgnik ega kostja ei rääkinud Kreedix OÜ ega hagejaga eraldi läbi 29.11.2017 maksekokkuleppe muid tingimusi peale võlgnevuse tasumise tähtaja. Kohtu veendumus tugineb kostja maksekäsu kiirmenetluses antud vastuväitele. Maksekäsu kiirmenetluses on kostja vastanud, et „ sõlmisin antud maksekokkuleppe, olles ettevõtte juhatuse liige. Solidaarvõlgniku punkti mulle ei selgitatud ning hiljem kui mind juhatusest tagasi kutsuti, sain ma mõne aja pärast ebameeldiva uudise, et olen antud võla eest isiklikult vastutav. Andsin üle ettevõtte koos varadega ning eeldasin, et uued juhid jätkavad võla tasumist. Antud nõude peale on sõlmitud uus maksekokkulepe ning mind kui solidaarvõlgnikku on sellest maksekokkuleppest eemaldatud. Seega leian, et Kreedix OÜ peaks oma nõuet nõudma Keko Construction OÜ-lt ja selle uuelt juhatuse liikmelt“. Kohus ei nõustu kostjaga, et kostja kui solidaarvõlgnik ühines 29.11.2017 maksekokkuleppega pahaaimamatult. Kostja oli 29.11.2017 maksekokkuleppe sõlmimise ajal äriühingu osanik ja juhatuse liige. Kostja teovõimet ei ole kohtu poolt piiratud. Ei ole eluliselt usutav kostja väide, et ta ei saanud aru, et annab allkirja maksekokkuleppele, mis tulenes kostjaga seotud äriühingu võlgadest hageja ees. Kohus loeb
vastuväitega tuvastatuks, et kostja sai suurepäraselt aru, et 14.08.2018 sõlmitud maksekokkuleppest on tema kui solidaarvõlgnik eemaldatud. Et kostjat leppest eemaldada, pidi eelnevalt eemaldamisele toimuma ka leppega ühinemine. Seega sai kostja 2017.a maksekokkulepet sõlmides suurepäraselt aru, et ühines Keko Construction OÜ kohustusega ning tekkis solidaarkohustus. Küll aga on eluliselt usutav, et kostja arvas, et kui ta juhatuse liikmest tagasi kutsutakse ja oma osa võõrandab, siis lõppevad tema kohustused seoses 2017.a sõlmitud maksekokkuleppe ja selle lisaga. Kostja vastuväide, et talle tuli üllatusena tema ühinemine kohustusega 2017.a maksekokkuleppe alusel võib olla arutlusküsimuseks tarbija puhul, kuid ei vabanda äriühingu juhatuse liiget vastutusest. Juhatuse liikmelt eeldatakse juriidilistes küsimustes orienteerumist vähemalt mahus, mis on tema juhitud äriühingu tegevusvaldkonnas mõistlikult eeldatav. Selline nõue on tuletatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmise nõudest. Just juhatuse liikmena, olles teadlik äriühingu kohustustest, ühines kostja Keko Construction OÜ kohustusega DOKA Eesti OÜ ees 2017.a maksekokkulepet allkirjastades täiesti teadlikult. Vastuväites kinnitab kostja, et ainult punkti solidaarvõlgniku kohta talle ei selgitatud. Seega maksekokkuleppe ülejäänud punktid räägiti kostjaga läbi. Kohus loeb kostja vastuväitega maksekäsu kiirmenetluses tuvastatuks, et reaalselt kostjat ei ole jäetud teavitamata mitte ühestki 2017.a maksekokkuleppes ja selle lisas sisalduvast punktist, s.o kostjaga on läbi arutatud kõik maksekokkuleppe punktid. Seega ei ole tõendamist leidnud, et kostja on jäetud teavitamata Kreedix OÜ poolt olulistest 29.11.2017 maksekokkuleppe tüüptingimustest. Seega väljendab 29.11.2017 maksekokkulepe ja selle lisa täielikult poolte tahet. Seega maksekokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega, s.o 2017.a makseettepanek on kehtiv. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kohus leiab, et ei ole tõendamist leidnud, et maksekokkuleppe ja selle lisa sõlmimisega on solidaarvõlgnikule (kostja) liiga tehtud. Kaasajal ei ole telefoni teel lepingupunktide läbirääkimine midagi erandlikku ega taunimisväärset. DOKA Eesti OÜ on Keko Construction OÜ-ga sõlminud kokku koguni kolm lepet, mille raames on DOKA Eesti OÜ võla tasumisse suhtunud paindlikult, andes jätkuvalt solidaarvõlgnikele võimalusi võla tasumiseks. Lepped on peaaegu saavutanud eesmärgi. Võlgnikud on võlgnevust vähendanud lepete alusel märkimisväärselt. Eeltoodu alusel leiab kohus, et 29.11.2017 maksekokkuleppe ega selle lisa mitte ükski punkt ei kahjusta kostjat ebamõistlikult ning seega ei ole tühised VÕS § 42 lg 1 alusel, vaid on kehtivad. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 29.11.2017 kokkuleppe ja 06.02.2018 kokkuleppe lisa 1 p 2.6 kohaselt punktis 2.1. sätestatud maksete tasumisega viivitamise korral on võlgnik kohustatud tasuma hagejale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja pidi tasuma 15.07.2018 kokku 13 004,05 eurot, aga tasumata on 4334,65 eurot, mille tõttu, hageja poolt on arvestatud 2167,31 eurolt viivis alates 16.06.2018 kuni 18.06.2018. Kostja viivitas 2167,31 euro tasumisega rohkem kui 2 päeva,
mille tõttu kõigi maksete tähtaeg saabus ja kostja pidi hagejale tasuma kõik lepingust tulenevad maksed ehk 4334,65 eurot alates 19.06.2018. Alates 19.06.2018 kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks tulenevalt kokkuleppe p 2.4 alusel, mille kohaselt ühe maksega viivitamisel rohkem kui 2 kalendripäeva tekkis hagejal õigus koheselt Keko Construction OÜ vastu kohtusse pöörduda ning 06.02.2018 kokkuleppe lisa 1 p 2.6 kohaselt tekkis kostjal kohustus tasuda hagejale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest kokkuleppe lisa punktis 2.1. sätestatud maksete tasumisega viivitamise korral. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 996,97 eurot. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud viivisenõue on ebamõistlikult suur ja see on kostjat koormav, mistõttu esinevad VÕS § 113 lg-st 8 tulenevad alused viivisenõude vähendamiseks. Kostja peab ebamõistlikuks ja isegi pahatahtlikuks 29.11.2017 maksekokkuleppe p-ist 2.6. tulenevat viivise määra 0,5% päevas (ehk 180% aastas), eriti veel olukorras kus põhikohustuse aluseks oleva 18.09.2014 lepingu p-i 7.11. kohaselt on viivise määr poole väiksem, st 0,25% päevas (ehk 90%). Mõistlikuks ei saa aga pidada ka 18.09.2014 lepingu p-i 7.11. kohast viivise määra 0,25% päevas (90% aastas). Kuid eelkõige on kostja seisukohal, et kostjalt viivise nõudmine on üleüldse alusetu ja ebaõiglane. Kuna kostja ei olnud enam põhivõlgniku osanik ega juhatuse liige (vt p 15) hetkel, kui põhivõlgnik sattus väidetavalt viivitusse 29.11.2017 maksekokkuleppest tulenevate rahaliste kohustuste tasumisega, siis puudus tal võimalus mõjutada põhivõlgniku käitumist 29.11.2017 maksekokkuleppest tulenevate kohustuste täitmisel ja puudus ka info kohustuste väidetava rikkumise kohta. Sellest tulenevalt oleks hageja pidanud teavitama kostjat põhivõlgniku poolsetest 29.11.2017 maksekokkuleppe rikkumistest, mida aga hageja ei teinud. Selliselt ei andnud hageja kostjale võimalust vältida viivise tekkimist ja kasvamist. Kostja osundab ka 29.11.2017 maksekokkuleppe p-is 2.1. sisalduvale 773,49 euro suurusele menetluskulule maksekohustuse täitmisega viivitamise eest. Kostja on seisukohal, et sellisel kujul niiöelda menetluskulu on sisuliselt käsitletav kas viivisena või raha kasutamise tasuna VÕS § 113 lg 6 tähenduses, millelt on viidatud normi kohaselt keelatud viivise nõudmine. Vaatamata sellele on kostja hinnangul hageja aga vaatlusaluselt 773,49 euro suuruselt summalt viivist arvutanud ja nõuab kostjalt õigusvastaselt selle tasumist. Seega on viivise suuruse arvutamisel aluseks võetud võlasumma lubamatult 773,49 euro võrra suurem ning vastavas ulatuses põhjendamatu ka viivisenõue. Kuna aga hageja ei ole oma hagi esemeks olevat nõuet ka tõendanud (vt ii. alapeatükk), siis ei ole kostjal võimalik tervikuna kontrollida viivisenõude suuruse õigsust ega esitada vastavaid võimalikke lõplikke vastuväiteid. Kui kohus peab vaatamata sellele siiski võimalikuks üleüldse mõista kostjalt välja viivisenõue, siis palub kostja kohtul vähendada seda mõistliku suuruseni, milleks kostja leiab olevat 0,025% päevas (ehk 9% aastas). Kohus nõustub kostjaga, et hageja taotletud viivisenõue on ebamõistlikult suur. Arvestades asjaolu, et võlgnevusest on tasutud u 67%, s.o üle 50%, siis on mõistlik vähendada viivise suurust 0,066 %-ni päevas ehk 24% aastas. Riigikohtu praktika kohaselt on mõistlikuks viivise suuruseks 24% aastas. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on maksejõuetu, siis ei ole põhjendatud viivise suuruse vähendamine kuni 9%-ni aastas. Samuti on põhjendatud kostja vastuväide, et hageja arvestab põhjendamatult viivist menetluskulule maksekohustuse täitmisega viivitamise eest. Maksekokkuleppes 29.11.2017 on sätestatud, et kostja kohustus koosneb võlgnevusest summas 12 380,56 eurot ja menetluskulust maksekohustusega täitmisega viivitamise eest summas 773,49 eurot. Maksekokkuleppes 06.02.2018 sedastatakse, et tasumata võlgnevuse suurus on 13 004,05 eurot. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuna 29.11.2017 ja 06.02.2018 maksekokkulepete järgi
märkisid pooled võlgnetava summa koosseisus ka menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest, siis on sellelt võla osalt viivise arvestamine vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga. VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel. Seega on ka võlatunnistuses lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kohus leiab, et summalt 773,49 eurot viivis arvestamisele ei kuulu. Viivise arvestus: 13 004,05 – 773,49 = 12 230,56. Seega kohustus kostja 06.02.2018 maksekokkuleppe p 2.1 järgi tasuma ilma menetluskuluta maksekohustuse täitmisega viivitamise eest 15.02.2018 2038,41 eurot ning 15.03.18-15.07.2018 igakuiselt 2038,43 eurot. Kostja kohustus tasuma 15.06.2018 põhivõlgnevuse 2038,43 eurot. Viivis ajaperioodi 16.06.-18.06.2018 eest: 2038,43 x 0,066% x 2 = 2,69 eurot. Viivis ajaperioodi 19.06.-03.08.2018 eest: 4076,83 x 0,066% x 45 = 121,08 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja kasuks summas 123,77 eurot. Hageja leiab, et 29.11.2017 kokkuleppe ja 06.02.2018 kokkuleppe lisa 1 p 2.5 järgi p-s 2.4. sätestatud rikkumisel on kostja kohustatud hagejale tasuma leppetrahvi 300 eurot. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud leppetrahvinõue on ebamõistlikult suur ja see on kostjat koormav, mistõttu esinevad VÕS § 162 lg-st 1 tulenevad alused leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi aluseks on 29.11.2017 maksekokkuleppe p 2.5., mille kohaselt kuulub kõnesolev 300 euro suurune leppetrahv tasumisele sama 29.11.2017 maksekokkuleppe p-i 2.4. rikkumisel. Viimati osundatud sätte grammatilisel tõlgendamisel on mõistetamatu, mismoodi oleks kostjal ka teoreetiliselt võimalik seda rikkuda, kuivõrd 29.11.2017 maksekokkuleppe p 2.4. käsitleb üksnes hageja kohtusse pöördumise õigusega seonduvat ega kehtesta sealjuures kostjale ühtegi kohustust. Seega on 29.11.2017 maksekokkuleppe p-i 2.5. näol tegemist tühja sättega, kuna sellest tuleneva leppetrahvi rakendamise eelduseid ei saa realiseeruda (kostja ei saa seda punkti rikkuda). Seega puudub sellel põhjusel vastava leppetrahvi nõudmiseks õiguslik alus. Samuti tuleb silmas pidada, et 29.11.2017 maksekokkuleppest tulenevad nii põhivõlgnikule kui kostjale üksnes rahalised kohustused ning selles kontekstis on mistahes leppetrahvi asjakohasus ja õiguspärasus ka printsiibis aktsepteerimatu. Kui kohus peab vaatamata sellele siiski võimalikuks üleüldse mõista kostjalt välja leppetrahvi, siis palub kostja kohtul vähendada seda mõistliku suuruseni. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupolte majanduslikku seisundit. Kohus tõlgendab 06.02.2018 maksekokkuleppe lisa p 2.5. koostoimes p-dega 2.1. ja 2.4. selliselt, et pooled on kokku leppinud selles, et kui p-s 2.1. nimetatud maksega viivitatakse rohkem kui kaks päeva, kohustuvad kostja ja Keko Construction OÜ tasuma hagejale leppetrahvi 300 eurot. Maksekokkuleppes 06.02.2018 leppisid pooled kokku võlgnevuse suuruses summas 13 004,05 eurot. Hagi kohaselt on põhivõlgnevuse suurus hagi esitamise seisuga 4334,65 eurot. Seega on hagi esitamise seisuga vähenenud võlgnevus 66,67%. Seega
leiab kohus, et põhjendatud on vähendada kostjalt väljamõistetava leppetrahvi suurust. Kohus leiab, et õiglane leppetrahvi suurus on saadav järgmise arvestuse alusel: 300-st 33,33% on 99,99 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt ning on õiglane jätta hageja menetluskuludest 80,94% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 19,06% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulud summas 1075 eurot: riigilõiv 425 eurot, lepingulise esinduse kulud summas 650 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 6,5 t ulatuses, tunnitasuga 100 eurot käibemaksuta. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot käibemaksuta on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kostja on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendamatud ja mittevajalikud. Tegemist on lihtsa hagiavaldusega rahalise nõude väljamõistmiseks, siis on kõnesolevale toimingule väidetavalt kulutatud aeg ebausutav ja põhjendamatult suur. Mõistlik aeg on 1,5 tundi. Põhjendatuks saab lugeda 20.03.2019 kohtuistungi kestvusele ajakulu 30 minuti ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja koostamisele ja kohtule esitamisele kulutatud 1 tund on täielikult põhjendamatu. Kohus ei nõustu kostja seisukohtadega. Kohus leiab, et hageja hagiavalduse koostamiseks kulunud ajakulu on igati põhjendatud võrreldes kostja toodud menetluskulude nimekirjaga, mille kohaselt kostjal kulus lihtsa hagiavaldusega tutvumiseks ainuüksi 1,5 tundi, siis hagi koostamiseks kulubki rohkem aega kui lugemiseks. Ka hageja esindamine ja ettevalmistus kohtuistungiks 2 tundi ei ole ebamõistlik, erinevatel esindajatel kulubki tsiviilasjaga seotud toimingutele aega erinevalt. Seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele kulutatud aeg 1 tund ei ole ebamõistlik, arvestades, et kostja on oma seisukohtade kujundamise peale kokku kulutanud 5,5 tundi. Ka kostja seisukohtadega tutvumisele tuleb aega võtta. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 870,11 eurot, s.o 80,94% 1075 eurost ning viivis menetluskuludelt. Kostja palub välja mõista hagejalt menetluskulud summas 1980 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 13,45 t ulatuses, tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele
lisandub käibemaks on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kostja esitatud menetlusdokumendid on olnud väga põhjalikud, sisukad ja asjakohased. Kohus leiab, et menetluskulud seoses vastuväitega kohtu tegevuse kohta ei ole põhjendatud ega kuulu hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele, kuna kostja vastuväide kohtu tegevuse peale jäeti rahuldamata ning seega menetluskulud vastuväitega seoses on tekitanud kostja endale ise. Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulud summas 343,08 eurot, s.o 19,06% 1800 eurost.
Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.