AS Baltflex hagi J M vastu konkurentsi piirangu rikkumise lõpetamiseks ning leppetrahvi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
19 509,59 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: AS Baltflex (registrikood 10451494; asukoht Läike tee 24, Peetri, 75312 Harjumaa); tehinguline esindaja vandeadvokaat Madis Päts (Advokaadibüroo Luberg &Päts, e-post: [email protected]); Kostja J M (isikukood xxx; elukoht xxx; elektronposti aadress xxx); tehinguline esindaja (Advokaadibüroo [email protected]).
Asja läbivaatamine
vandeadvokaat
LEXTAL,
Kristi
Sild e-post:
13.03.2019.a avalik kohtuistung, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AS Baltflex hagi J M vastu konkurentsi piirangu rikkumise lõpetamiseks ning leppetrahvi väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
3.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus
2-18-13281 Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Tööinspektsiooni Harju Töövaidluskomisjoni 02.08.2018.a otsusega töövaidlusasjas nr 41-1256/18 jäeti rahuldamata AS Baltflex avaldus J M vastu konkurentsipiirangu rikkumise ja rikkumisest tuleneva leppetrahvi nõudes. Hageja ei nõustunud TVK otsusega ning esitas hageja Harju Maakohtule avalduse töövaidluse uueks läbivaatamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja Eesti juhtiv hüdraulikaseadmete ja -komponentide müügi-, hoolduse, remondi ning projekteerimise ja ehitusega tegelev ettevõte, mis on turul tegutsenud 1994. aastast. Hageja ja kostja sõlmisid 25.05.2016.a töölepingu nr 121, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle ostujuhina. Vastavalt töölepingu p 8.1 rakendas hageja kostja suhtes konkurentsipiirangut, keelates kostjal töölepingu kehtivuse ajal mitte osutada tööandjale otsest või kaudset konkurentsi Balti ja skandinaavia riikides hüdraulika- ja pneumaatika seadmete müügi, hoolduse, remondi ja süsteemide ehituse turgudel, sealhulgas (a) mitte töötama tööst vabal ajal tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta mõne teise tööandja juures; (b) mitte osutama lepingu kehtivise ajal füüsilise isiku või ettevõtjana või teiste ettevõtete kaudu kolmandatele isikutele tööandja poolt osutatavate teenustega analoogilisi või sarnaseid teenuseid või korraldama selliste teenuste osutamist tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta; (c) mitte asustama või osalema omanikuna tööandjaga samas valdkonnas tegutseva äriühingu tegevuses; (d) mitte tegutsema tööandjaga samas valdkonnas tegutseva äriühingu juhatuse või nõukogu liikmena, prokuristina, agendina, partnerina või mõnel muul viisil koostööpartnerina tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta.
2.Hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 13.04.2018.a kostjapoolse ülesütlemisega. Juhindudes töölepingus sätestatust, teatas hageja kostjale töösuhte lõpetamisel 13.04.2018.a, et soovib tema suhtes rakendada töölepingus sätestatud konkurentsipiirangut ka pärast töösuhte lõppemist. Selguse huvides informeeris hageja kostjat nendest ettevõtetest, keda hageja töölepingu punkti 8.1 alusel oma konkurentideks peab, tuues muuhulgas välja ka R R OÜ ning OÜ R X AB. Kostja on avalduse kättesaamist oma allkirjaga kinnitanud. Hageja leiab, et on täitnud kõik töölepingu punktist 8.1. tuleneva konkurentsikeelu rakendamiseks ja tööleping ei eeldanud konkurentsikeelu rakendamiseks kostja poolt täiendava nõusoleku andmist. Kostja poolt 17.04.2018.a hagejale saadetud ekirjas avaldas kostja, et konkurentsipiirang on tühine ja ebaseaduslik. Vastavalt kokkuleppele on hageja maksnud kostjale konkurentsipiirangu kohaldamise eest hüvitist. Kostja on keeldunud makseid vastu võtmast ning on need hagejale tagastanud. Omapoolse kohustuse täitmiseks avas hageja seejärel Tallinna notar Tea Türnpu juures deposiitkonto ning on hüvitise edaspidi hoiustanud seal. Notar on kostjat konto avamisest ning sellele juurdepääsust nõuetekohaselt teavitanud.
3.Kuivõrd hagejal oli alust arvata, et kostja on asunud tööle OÜs R R või OÜ-s R X AB, esitas hageja kostjale 24.04.2018.a, 27.04.2018.a ning 30.04.2018.a a sellekohase päringu ning palus teatada oma praeguse tööandja nimi, põhitegevusala ning oma ametikoha nimetus. Kostja ühelegi eelmainitud päringule ei reageerinud. Hageja esitas 30.05.2018.a kostjale pretensiooni ja leppetrahvi nõude, kuivõrd oli alust arvata, et kostja rikub teadlikult temale seatud konkurentsipiirangut ning töötab R R OÜ-s või OÜ-s R X AB, kes on hageja
2-18-13281 konkurendiks ning kes olid eraldi välja toodud ka töölepingu lõpetamisel tehtud konkurentsipiirangu rakendamise avalduses. Kostja sai pretensiooni kätte 01.06.2018.a, kuid sellele kuidagi ei reageerinud. Hageja palub kohtul kohustada kostjat lõpetama konkurentsipiirangu rikkumine ja välja mõista kostjalt konkurentsipiirangu rikkumisest tulenev leppetrahv summas 16 009,59 eurot, jätta menetluskulud kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja hinnangul puudub hageja nõudel õiguslik alus, kuivõrd poolte vahel puudub kehtiv konkurentsikeelu kokkulepe. Konkurentsipiirangu kehtivus eeldab seadusest tulenevalt selget piiritletust ning kahepoolse kirjaliku kokkuleppe olemasolu. Antud juhul ei ole need nõuded täidetud. Töölepingu punktist 8.2 nähtub, et konkurentsipiirangu rakendamine oli töölepingu p 8.2 kohaselt jäetud tööandja suvaotsuseks. Antud juhul nõutav kahepoolne kokkulepe piirangu kohaldamiseks pärast töölepingu lõppemist puudub – tööandja on küll avaldanud soovi piirangut kohaldada, kuid puudub töötaja nõustumus. TLS ei luba tingimuslike konkurentsikeelu kokkulepete sõlmimist. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kooskõlas TLS §-s 23 ja § 24 sätestatud tingimustega, ei saa tööandja kokkuleppele tugineda ehk tegemist on tühise kokkuleppega. Tühisel kokkuleppel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja seda ei pea täitma.
5.Ka kohtupraktika on väljendanud seisukohta, et tingimuslikud sätted, kus konkurentsikeelu kohaldamine sõltub tööandja suvast, on vastuolus heade kommetega ja ei ole kehtivad. Kuivõrd kostja töölepingus sisalduv säte 8.2 on tingimuslik, on see tühine. Kuivõrd märgitud töölepingu tingimus on tühine, on tühine ka leppetrahvi kokkulepe. Tühise kokkuleppe alusel ei teki ka tööandjale kohustusi, mistõttu on kostja AS Baltflex poolt tasutud hüvitise põhjendatult tagastanud. Lisaks ei saa brutosummat 500 eurot kuus (neto ca 400 eurot), mis on antud juhul ainult ca 18-19% kostja keskmisest töötasust, pidada mõistlikuks hüvitiseks isiku tegevusvabaduse tugeva piirangu eest.
6.Õige ei ole hageja seisukoht, et konkurentsipiirangu kohaldamine ei oleks töötaja töökohavalikut oluliselt piiranud. Lisaks eeltoodule on konkurentsipiirang ja leppetrahvi nõue tühised, kuivõrd on ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Tööleping sõlmiti hageja poolt allakirjutamiseks esitatud vormil ning kasutades tüüptingimusi, mida pooled eraldi läbi ei rääkinud. Muuhulgas ei rääkinud pooled eraldi läbi ei konkurentsipiirangut, selle eest makstavat hüvitist ega leppetrahvi suurust.
7.Kostja leiab, et võttes arvesse hageja poolt pakutud hüvitist piirangu eest (so 500 eurot kuus bruto, ca 400 eurot neto), on ilmne, et nõutav leppetrahv summas 15 170,11 eurot on ebamõistlikult suur. Kui kohus mingil põhjusel leiab, et leppetrahv tuleb kostjalt välja mõista, siis palub kostja leppetrahvi vähendada. Antud juhul ei ole hagejale mingit kahju tekkinud ning niivõrd kõrge leppetrahvi nõudmine ei ole põhjendatud. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud ning ei ole mingil viisil hageja ärisaladusi kasutanud ega muid hageja huvisid kahjustanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega
2-18-13281 neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
9.Hageja nõuab kostjalt töölepingu punktis 10.2 kokku lepitud leppetrahvi tasumist, kuna kostja on hageja väidete kohaselt rikkunud leppetrahvi kohaldamise aluseks olevaid kohustusi ehk töölepingu punktides 8.1-8.2 kokku lepitud konkurentsipiirangut. Kostja asus peale töösuhte lõppemist hageja juures tööle kostja konkurendi juurde. Kostja põhilisteks vastuväiteks on, et kostja ei ole konkurentsipiirangut rikkunud sest poolte vahel puudub kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe, töölepingu p 8.2 rakendatud konkurentsipiirangu rakendamine on jäetud tööandja suvaotsuseks, mis on vastuolus heade kommetega, tööandja poolt tasutav hüvitis on ebamõistlik võrreldes tegevusvabaduse piiranguga, samuti on konkurentsipiirang ja leppetrahvi nõue tühised kui ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Pooled vaidlevad seega leppetrahvi nõudmise õiguse ja konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse üle.
10.Asjas puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude osas: Hageja ja kostja sõlmisid 25.05.2016.a töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle ostujuhi ametikohal (tl 30-33). Kostja esitas 19.03.2018.a hagejale töölepingu korralise ülesütlemisavalduse, töötaja viimane tööpäev tööandja juures oli 13.04.2018.a (tl 37). Kostja keskmine brutotulu hageja juures perioodil november 2017.a kuni aprill 2018.a oli 2 668,27 eurot (tl 47, pöördel). 13.04.2018.a esitas hageja kostjale avalduse seoses töölepingu lõpetamisega, milles avaldas, et töötaja on kohustatud tähtajatult hoidma temale seoses tööülesannete täitmisega tööandja konfidentsiaalset informatsiooni ning tööandja rakendab töötaja suhtes konkurentsipiirangut ja keelab töötajal ühe aasta vältel alates töötaja viimasest tööpäevast osutada tööandjale konkurentsi töölepingus sätestatud ulatuses. Tööandja informeeris, et käsitab oma konkurentidena teiste loetletud ettevõtete hulgas ka R R OÜ-d ja OÜ-d R X AB (tl 36). Kuivõrd kostja on keeldunud hageja tasutavast hüvitist vastu võtmast, on hageja hoiustanud kostjale konkurentsipiirangu alusel maksmisele kuuluva tasu notari deposiitkontol (tl 41). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu ja leppetrahvi tingimused on tüüptingimused ning kas tegemist on tühiste tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 3 sätestatud tüüptingimuste tühisuse alused on loodud eelkõige tarbija kaitseks. Tarbija on VÕS § 32 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud iseseisva majandusvõi kutsetegevusega. Riigikohus on leidnud, et tarbijaks VÕS §42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat (RKTKo 3-2-1-39-11, p 12). Kohus leiab, et kuivõrd tarbija kaitseks loodud sätete subjektide ring on kitsam kui töölepinguseaduses sätestatu võimaldab, siis tarbija kaitseks loodud normide alusel lepingutingimuste kehtetuks tunnistamine tooks kaasa ka tingimuse kehtetuks tunnistamise töölepingu seaduses tuleneva alusel.
12.VÕS § 35 lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
13.Käesoleval juhul on hageja ja kostja töölepingu punktides 8.1-8.2 ja 10.2 kokku leppinud konkurentsipiirangus ja selle rikkumisel tasutava leppetrahviga seonduvates
2-18-13281 lepingutingimustes. Kostja hinnangul on tegemist tüüptingimustega. Hageja vaidleb vastu. Lepingu tingimuse lugemine tüüptingimuseks eeldab seda, et see on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või tegemist on lepingutingimusega, mida kasutatakse teise poole suhtes ning sisu mõjutamise võimalus on puudunud. Riigikohus on tüüptingimustega seonduvalt leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (RKTKo 3-2-1-150-06, p 17).
14.Puudub vaidlus, et töölepingu tingimused on välja töötatud hageja poolt. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Seega peab lepingutingimuste kasutaja (st hageja) tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Hageja leiab, et töölepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik tingimusi hagejaga läbi rääkida ning nende sisu mõjutada, kuivõrd hageja võimaldas eelnevalt kostjal töölepinguga sisuga tutvuda. Kostja on avaldanud, et läbirääkimised toimusid vaid töökohustuste ja palganumbri üle. Seega ei olnud lepingupunkte 8.1-8.2 ja 10.2 kostjaga eraldi läbi ei räägitud. Kohus asub seisukohale, et järelikult hageja ja kostjate vahel sõlmitud töölepingu punktides 8.1-8.2 ja 10.2 märgitud tingimused on tüüptingimused.
15.VÕS § 37 lg 1 järgi tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid tüüptingimuste töölepingu osaks mittesaamise kohta. Tuvastatavad ei ole ka VÕS § 37 lg-s 3 nimetatud asjaolud, kuivõrd TLS § 26 lg 1 lubab töötajal ja tööandjal kokku leppida konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise leppetrahvis. Eeltoodust tulenevalt on töölepingu punktides 8.1-8.2 ja 10.2 sätestatud tingimused tüüptingimustena hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu osaks.
16.Pooled vaidlevad konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse osas pärast töölepingu lõppemist. TLS § 24 lg 1 kohaselt pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see: 1) vastab käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele; 2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3; 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. TLS § 24 lg 3 alusel tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist.
17.TLS § 23 lg 1 sätestab, et konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Sama sätte lg 2 järgi võib konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. Sama sätte lg-st 3 tulenevalt peab konkurentsipiirang olema
2-18-13281 ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Sama sätte lg 4 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe on tühine. Riigikohus on selgitanud, et „Arvestades, et konkurentsipiirang kitsendab oluliselt töötaja õigust valida vabalt tegevusala või töökohta, on sellekohase kokkuleppe sõlmimine viidatud sätete järgi õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised TLS § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused (nõuded): /.../. Kui üks eeltoodud nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine. Kõnealuse regulatsiooniga tagatakse tööandja ja töötaja huvide tasakaalustatud kaitse: kaitstakse tööandja ärihuvi, et töötaja ei osutaks talle konkurentsi, ning töötaja huvi, et talle kehtestatud vaba eneseteostuse piirangud oleksid mõistlikud ja äratuntavad (RKTKo 2-1516682/73). Riigikohus rõhutas, et „Konkurentsipiirang kokkuleppe sõlmimine on õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised TLS § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused (nõuded): piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tööandjal on õigustatud põhjus piirangut kehtestada, sest töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada); piirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (piirang on proportsionaalne tööandja kaitstava huviga ning töötajale on arusaadav, millisel territooriumil, kui kaua ja millise tegevuse kohta piirang kehtib). Kui üks eeltoodud nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine“ (RKTKo nr 2-15-16682/73, p 12).
18.Kohus kontrollib, kas hagejal esines eriline majanduslik huvi, mille saladuses hoidmiseks oli hagejal õigustatud huvi. Kohtu hinnangul on hageja põhistanud, et tal oli õigustatud huvi hoida kostjale töösuhte kestel teatavaks saanud teave saladuses selleks, et kaitsta enda majanduslikke huvisid. Kostja tööülesanneteks oli muuhulgas klientidelt ja ettevõttesiseselt saadud tellimuste töötlemine, pakkumuste küsimine tarnijatelt, turu/hinna analüüs ja kontroll (võrdlus), tarnijate valik mahutoodete korral, ostutellimuste koostamine/vormistamine ja info sisestamine laoprogrammi, hangete tähtaegne teostamine ja asjakohase info õigeaegne edastamine (sisestamine laoprogrammi), transpordi planeerimine ja korraldamine (tl 30). Kohus jagab hageja seisukohta, et seega puutus kostja ettevõtte ostujuhina kokku informatsiooniga, mille konfidentsiaalsuse osas on hagejal õigustatud huvi (toodangu hinnastrateegiad- ja kujundus, tarnijate ja klientide kontaktid, omahinnad jms). Taolise informatsiooni kasutamine konkureerivas ettevõttes võib kahjustada hagejat ja anda konkureerivale äriühingule eelise hageja ees. Seega oli hagejal majanduslik huvi, mille saladuses hoidmiseks oli tal õigustatud huvi TLS § 23 lg 2 mõttes.
19.Kostja asus pärast hageja juurest lahkumist tööle ettevõttesse R R OÜ haldusjuhi ametikohale alates 16.04.2018.a (tl 119-120). Hageja on käsitanud R R OÜ enda konkurendina (tl 36). Hageja on esile toonud, et R R OÜ käivitas 2018.a alguses täiesti uue hüdraulika ärisuuna. Kostja ei ole sellele väitele vastu vaielnud ega ole esile toonud, et hageja ja R R OÜ ei ole tegelikkuses konkurendid. Kohus leiab, et seega iseenesest on R R OÜ hageja konkurendiks töölepingu p 8.1- ja 8.2 tähenduses.
20.Vaidlusaluse töölepingu p 8.1 kohaselt kohustus töötaja lepingu kehtivuse ajal mitte osutama tööandjale otsest või kaudset konkurentsi Balti ja Skandinaavia riikides hüdraulika- ja pneumaatikaseadmete müügi, hoolduse, remondi ja süsteemide ehituse turgudel, sealhulgas mitte töötama tööst vabal ajal tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta mõne teise tööandja juures; mitte osutama lepingu kehtivuse ajal füüsilise isiku või ettevõtjana või teiste ettevõtete kaudu kolmandatele isikutele tööandja poolt osutatavate teenustega analoogilisi või sarnaseid teenuseid või korraldama selliste teenuste osutamist
2-18-13281 tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta; mitte asustama või osalema omanikuna tööandjaga samas valdkonnas tegutseva äriühingu tegevuses; mitte tegutsema tööandjaga samas valdkonnas tegutseva äriühingu juhatuse või nõukogu liikmena, prokuristina, agendina, partnerina või mõnel muul viisil koostööpartnerina tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta. Töölepingu p 8.2 kohaselt, kuna töötaja puutub töösuhte kestel kokku tööandja klientidega seonduva konfidentsiaalse infoga ning samuti omab juurdepääsu lepingu punktides 7.1.7.2. nimetatud tööandja ameti-, äri- ja tootmissaladustele, kohustub töötaja täitma lepingu punktis sätestatud konkurentsipiirangut ka lepingu lõppemise järgselt 1 (ühe) aasta jooksul, kui tööandja teatab töötajale oma vastavast soovist kirjalikult ja tasub töötajale konkurentsipiirangu täitmise eest pärast lepingu lõpetamist hüvitist summas 500 eurot (bruto) kuus. Töölepingu p 10.2 järgi lepingu punktides ja/või 8 sätestatud kohutuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral on tööandjal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi tasumist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses (tl 31 pöördel).
21.Kohtu hinnangul oli töölepingu p 8.1 toodud konkurentsipiirang töötajale iseenesest mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt. Punkt 8.1 kehtivuse üle töölepingu kehtimise ajal pooled ei vaidle. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleb tõlgendada töölepingu punkti 8.2. Kostja on seisukohal, et töölepingu p 8.2 on tingimuslik säte, mille rakendamine oli tööandja suvaotsus ning seetõttu vastuolus heade kommetega. Hageja leiab, et kuivõrd hageja pidas vajalikuks rakendada konkurentsipiirangut, vastav kokkulepe nii töösuhte ajaks, kui ka pärast selle lõppemist sisaldus töölepingus, pidi kostja igal juhul olema teadlik sellest, et tema suhtes rakendatakse konkurentsipiirangut ja vastav piirang jääb kehtima ka töölepingu järgselt.
22.Kohus märgib, et sisulisi läbirääkimisi töölepingu p 8.1 ega 8.2 üle ei toimunud. Seega tuleb konkurentsipiirangu tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg-st 4, mis sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Võimalust tõlgendada töölepingus sisalduvat konkurentsikeeldu mõistliku isiku positsioonilt on aktsepteerinud ka Riigikohus (3-2-1-121-06 p-s 17). Pärast töölepingu lõppemist konkurentspiirangut puudutavat punkti (p 8.2) tuleb vaadelda koosmõjus konkurentsipiirangu ajalist kestvust reguleeriva sättega ja tõlgendades konkurentsikeeldu esemelist, ruumilist ja ajalist kehtivust koosmõjus, pidi mõistlikule isikule olema arusaadav, et töölepingus konkureerivaks loetud tegevuse keelamine üheks aastaks on tingimuslik ja rakendub alles pärast tööandja poolt vastavasisulise teate esitamist. Kohtule on küll arusaadav hageja eesmärk igal juhul rakendada võtmepositsioonil olnud endisele töötajale konkurentsikeeldu 1 aasta vältel, kuid lepingu sõnastus on sellegipoolest tingimuslik ja konkurentsikeelu kohaldamine pärast töösuhte lõppu on seatud tingimusse tööandja vastavasisulisest soovist teatamisest. Kohus leiab, et konkurentsipiirang peab olema selge ja kahetist mõistmist välistav. Praegu see nii ei ole, vaid viidatud säte on jätnud konkurentsipiirangu rakendamise lahtiseks. Seega ei ole konkurentsipiirangu kokkulepe kooskõlas TLS § 23 ja 24 tingimustega.
23.Lisaks leiab, kohus ka seda, et hageja ei ole kostjaga käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, kui alles töölepingu kehtivuse viimasel päeval avaldas kostjale, keda hageja loeb oma konkurentideks ja kelle juurde kostja tööle asuda ei tohi. Hageja oleks pidanud kostjale esitama võimalike konkurentide nimekirja juba töölepingu lõpetamise avalduse saamisel, mitte ajal, kui töötajal olid uued kokkulepped juba sõlmitud ning ta oli valmis juba järgmisel tööpäeval teise ettevõttesse tööle asuma. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. On hageja asi hoida silma peal võimalikel konkurentidel ja siis lahkuvat võtmepositsioonil olevat töötajat sellest õigeaegselt teavitada.
2-18-13281
24.Isegi kui asuda seisukohale, konkurentsipiirang pärast töösuhete lõppu oleks olnud kehtiv, ei oleks pakutud hüvitis (hageja poolt esiletoodud 18-19% kostja töötasust) piisav hüvitamaks töökoha valiku piiranguga kaasneva sissetuleku kaotust. Kostja keskmine brutotulu hageja juures perioodil november 2017.a kuni mai 2018.a oli 2063,77 eurot ja töölepingus ettenähtud hüvitise suuruseks oleks 500 eurot. TLS § 24 lg 3 järgi peab töötajale konkurentsi osutamisest hoidumise eest makstav hüvitis olema mõistlik. 2018.a miinimumpalga suurune hüvitis seda ei ole.
25.Töölepingu p 8.1 järgi on konkurentsipiirangu alused on määratletud pigem laialt kui kitsalt, eriti laialt on sõnastatud konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning sellega on oluliselt piiratud kostja võimalust tegutsemast oma erialal. Hageja käsitluse järgi välistab töölepingus sätestatud konkurentsikeeld kostja mis tahes vormis töötamise alal, mis on vähegi seotud hüdraulika- ja pneumaatikaseadmete müügi, hoolduse, remondi ja süsteemide ehitusega. Kohus on seisukohal, et isegi kui asuda seisukohale, et konkurentsipiirang on kehtiv, ei osuta kostja hagejale konkurentsi.
26.Hageja hinnangul, ei ole vahet, millisele ametikohale kostja konkurendi juurde tööle asus, kuivõrd konkurentsipiiranguga on kostjale keelatud igasugune konkurendi juures töötamine. Riigikohus on osundanud, et „oluline on kindlaks teha, kas töötaja töö konkurendi juures on sisuliselt seotud endise tööandja konkureeriva tegevusega. See tähendab, et töötajale ei saa olla keelatud igasugune töö konkurendi juures, vaid üksnes tegevused teisel töökohal, mis võib töötaja endise tööandja majandustegevust mõjutada.“ (RKTKo nr 2-15-16682/73, p16).
27.Kostja töö sisuks R R OÜ juures on hoonete, ruumide, inventari, territooriumi heakorra ja turvalisuse jälgimine ja korraldamine. Tööks vajaliku inventari, töövahendite, materjalide ja teenuse hankimise korraldamine. Tagada hoonete tehnosüsteemide (ventilatsioon, küte, vesi, side valgustus jms) tõrgeteta toimimine. Ettevõtte sõidukite kasutamise üle arvestuse pidamine ja hoolduse ning remondi korraldamine. Haldamisega seotud arvete kooskõlastamine. Tööruumide nõuetele vastava korrasoleku korraldamine, remondivajaduse väljaselgitamine ja vastavate ettepanekute esitamine asutuse juhtkonnale. Hangete läbiviimise ja lepingute sõlmimise korraldamine vastavalt asutuses kehtestatud korrale. Rendilepingute täitmise korraldamine ja kontrollimine. Ettevõtte esindamine oma tööülesannete ja pädevuse piires. Kõrgemalseisva juhi ühekordsete seaduslike ülesannete täitmine. Juhtkonnale haldusküsimustes ettepanekute ja arvamuste esitamine (tl 119). Seega on töölepingust nähtuvalt kostja tööülesanded tema uues töökohas erinevad hageja juures täidetud tööülesannetest ning iseenesest ei saa kostja hageja konkurendi juures haldusjuhi ametikohal töötades mõjutada oma endise tööandja juures omandatud teadmistega oma endise tööandja majandustegevust.
28.Hageja leiab, et kostja sisuliselt jätkab ostujuhi tegevust ka R R OÜ-s, vaatamata tema „haldusjuhi“ ametinimetusele. Hageja tugineb oma väidetes kostja ja hageja koostööpartneri X OY vahelisele 26.09.2018.a kirjavahetusele, mille X OY esindaja ekslikult saatis kostja vanale e-posti aadressile hageja juures. Kirjavahetusest nähtub, et kostja on esitanud X OY-le toodete ostu tellimuse (tl 99). Hageja hinnangul ei ole kostja kohtuistungil antud selgitus mõnikord teiste töötajate asendamise kohta eluliselt usutav. Hageja hinnangul, rikub kostja selliselt ikkagi temale kehtestatud konkurentsipiirangut ja kasutab hageja juures loodud kontakte konkureeriva ettevõtte majandustegevuse heaks.
29.Kohus hagejaga ei nõustu. Kostja töölepingus on selgelt välja toodud hageja juures töötatust erinevad tööülesanded. Kohtul puudub alus eeldada, et viidatud tööleping on käesoleva
2-18-13281 kohtumenetluse tarbeks kunstlikult loodud või võltsitud varjamaks kostja tegelikke tööülesandeid. Samuti puudub kohtul alus eeldada, et töölepingus on sätestatud muud tööülesanded kui need, mida kostja igapäevaselt uues ametikohas täidab. Muuhulgas kohustub kostja töölepingu järgi täitma kõrgemalseisva juhi ühekordseid seaduslikke ülesandeid. Ei ole välistatud, et juhi poolt antud ülesandeks võib olla ka ajutiselt eemaloleva töötaja asendamine. Kostja on tõepoolest saatnud välja tellimusega kirja samale hankijale, kuid sellest ei saa kohus teha koheselt järeldust, et kostja töö hageja konkurendi juures on sisuliselt seotud tema endise tööandjaga konkureeriva tegevusega.
30.Kohus tuvastas eelnevalt, et töölepingu punktides 8.1-8.2 ja 10.2 sätestatud tingimused on tüüptingimused, mis on saanud lepingu osaks. Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et konkurentsipiirang on kehtiv ja kostja osutab hagejale konkurentsi, siis töölepingu p 10.2 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus märgib ka seda, et leppetrahv töötaja 6 kuu keskmise töötasu ulatuses on ebamõistlikult suur (16 009,59 eurot) võrreldes hageja vastukohustusega (6 000 eurot). Poolte kohustused pärast lepingu lõppu on tasakaalust välja ega ole oma vahel võrreldavad. Kostja on füüsiline isik, hageja on Eesti juhtiv hüdraulikaseadmete ja komponentide müügi hoolduse ja ehitusega tegelev ettevõte. Kuivõrd kohustus ja vastukohustus erinevad teineteisest üle kahe korra, ilmselge on, et füüsilisele isikule on sellise summa tasumine märgatavalt koormavam, kui seda on suurele ettevõttele.
31.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
32.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Hagi hind
33.Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 kohaselt 19 509,59 eurot. Menetluskulude jaotus
34.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
35.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
2-18-13281
36.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev lahend vaidlustatakse ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.