OSAÜHINGU HALAVER-TORU hagi VHNT OÜ vastu nõude tunnustamiseks A.S. (pankrotis) pankrotimenetluses Hagi tagamise avalduse lahendamine
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. aprilli 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VHNT OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (kostja): VHNT OÜ (registrikood 14230637), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Forstiman Vastustaja (hageja):
OSAÜHING
HALAVER-TORU
(registrikood 10693814), lepinguline esindaja Igor Sumarok
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 15. aprilli 2019 määrus ja teha uus määrus, millega jätta OSAÜHINGU HALAVER-TORU hagi tagamise avaldus rahuldamata.
2.Määruskaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.OSAÜHING HALAVER-TORU (hageja) esitas 16. novembril 2019 Viru Maakohtule hagi VHNT OÜ (kostja vastu) nõude tunnustamiseks A.S. (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.Hageja esitas 22. märtsil 2019 hagi tagamise avalduse, milles palus arestida kostja nõudeõiguse võlgniku pankrotimenetluses. Avalduse kohaselt on kostja varatu äriühing, mis asutati 29. märtsil 2017 osakapitali sissemakset tegemata. Puudub teave tegeliku kasusaaja kohta, mistõttu võib teha järelduse, et kostjat võidakse kasutada rahapesuks. Kostja 2017. aasta majandusaasta aruandest selgub, et 31. detsembri 2017 seisuga ei olnud osakapitali sisse makstud, äriühingul puudus vara ja tegevus. Inforegistrist nähtub, et kostjal 2018. aastal majandustegevus puudus. Äriühing on asutatud A.V. huvide realiseerimiseks. Hagiavalduse esitamisel tasus hageja riigilõivu 320 eurot, millele lisanduvad kulud õigusabile (ca 2000 eurot). Hagi rahuldamise korral peaks seega kostja hüvitama hagejale 2000 eurot. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et selles osas võib kohtuotsuse täitmine olla raskendatud või võimatu. Kostja on pankrotimenetluses käitunud pahauskselt, vaidlustades hageja lepingust tulenevalt ning võlgniku ja pankrotihalduri poolt aktsepteeritud nõuet. Kohtupraktika tunnustab hagi tagamise võimalikkust juhul, kui hagi esemeks on pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine. Hageja viitas Tallinna Ringkonnakohtu
31.augusti 2010 määrusele tsiviilasjas nr 2-10-2569, samuti Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09.
3.Kostja vaidles hagi tagamise avaldusele vastu. Nõude tunnustamise hagi on tuvastushagi, mille tagamine on erinev rahalise nõudega hagi tagamisest. Tuvastushagi tagamisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg-st 2. Vara arestimine ei kuulu hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte reguleerimise alla. Tuvastushagi tagamise alusena ei ole kohaldatav TsMS § 377 lg 1, sest kohtuotsus, millega nõude tunnustamise hagi lahendatakse, ei ole sundtäidetav. Lisaks ei ole hageja põhistanud ka hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Viru Maakohus rahuldas 15. aprilli 2019 määrusega hagi tagamise avalduse osaliselt ja arestis kostja nõude võlgniku pankrotimenetluses summas 2000 eurot hageja kasuks. Maakohtu põhjenduste kohaselt märkis kostja õigesti, et pankrotimenetluses nõude tunnustamise osas ei oleks kohtuotsus sundtäidetav. Kuid menetluskulude puhul on tegemist rahalise nõudega ja selles osas on hagi rahuldatavat kohtuotsust võimalik sundtäita. Kuna hageja taotleb hagi
tagamist seoses menetluskulude väljamõistmisega, on tegemist rahalise nõudega. Hagi tagamise aluseks on sel juhul TsMS § 377 lg 1 ning võimalik on kohaldada hagi tagamise abinõuna TsMS § 378 lg 1 p 2. Ka Riigikohus on möönnud võimalust tagada menetluskulude väljamõistmise nõuet (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09). Hageja põhistas veenvalt hagi tagamise vajadust. Hageja esitas tõendeid, millest nähtub, et kostja on varatu äriühing. Avalikest registritest ei nähtu, et kostjale kuuluks mistahes vara. On iseenesest õige kostja väide, et sissemakse tegemata jätmine ei tähenda koheselt, et osaühing on varatu või, et tema majanduslik seisund on halb. Kuid kogumis muude tõenditega võib see siiski tähendada, et kostja majanduslik olukord ei ole hea ning, et majandustegevust ei toimu. Samuti on hagejal raske tõendada negatiivset asjaolu (seda, et kostjal puudub vara). Seevastu oli kostja võimalus vastupidist tõendada, kuid kostja ei ole seda teinud. Hageja toodud menetluskulude eeldatav suurus on mõistlikus ulatuses. Maakohtu arvates ei ole aga põhjendatud arestida kostja nõuet täies ulatuses. Kuna hageja menetluskulude eeldatav suurus on 2000 eurot, tuleb kostja nõuet arestida selles ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määrus. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustik võimalust tagada hageja menetluskulusid. Nõude tunnustamise hagi on tuvastushagi, milles tagamisel tuleb lähtuda TsMS § 377 lg-st 2. Hagi tagamise abinõuna vara arestimine ei kuulu tuvastushagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla. Hagi tagamise alusena ei ole kohaldatav ka TsMS § 377 lg 1, sest kohtuotsus, millega nõude tunnustamise hagi lahendatakse, ei ole sundtäidetav ning enne asjas tehtava põhilahendi jõustumiseni ei ole hagejal rahalist nõuet kostja vastu. Menetluskulude hüvitamise nõue tekib vaid menetluskulude rahalise suuruse määrava lahendi jõustumisel. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et tuvastushagi tagamiseks on asjakohaseks abinõuks kostja vara arest, tuleb hagejalt nõuda tagatise andmist. Kostja hinnangul ei ole hageja põhistanud hagi tagamise olevaid asjaolusid. Samuti vaidlustab kostja hageja eeldatavate menetluskulude summat.
6.Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.
8.Hageja on esitanud kostja vastu hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hagi tagamise korras on hageja palunud arestida kostja nõue võlgniku pankrotimenetluses. Maakohus on hageja avalduse osaliselt rahuldanud ning TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 2 alusel arestinud kostja nõude võlgniku pankrotimenetluses summas 2000 eurot hageja kasuks.
9.TsMS § 377 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Kuna hagi tagamise eesmärgiks on lihtsustada tulevase kohtuotsuse täitmist (vt selle kohta nt Riigikohtu 11. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-11, p 10), peab hageja nõue olema esmalt
sundtäidetav. Sel põhjusel on TsMS § 377 lg 1 kohaldatav eelkõige rahaliste nõuete tagamiseks. Tuvastushagi tagamiseks ei ole viidatud säte enamasti kohaldatav, kuna sellisel juhul ei ole hageja nõue üldjuhul sundtäidetav (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 13).
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 377 lg 1 ei võimalda tagada üksnes hageja menetluskulude nõuet olukorras, kus hageja on esitanud tuvastushagi. Viidatud sätet tuleb tõlgendada pigem kitsendavalt ehk selliselt, et TsMS § 377 lg 1 on kohaldatav üksnes siis, kui hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude. Vastupidine tõlgendus viiks selleni, et hageja menetluskulude nõuet saaks olenemata hagi liigist vastavate eelduste esinemise korral alati tagada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline tõlgendus kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustikuga kooskõlas. Kui seadusandja tahteks olnuks see, et hageja menetluskulude nõuet saaks hagi liigist olenemata tagada, oleks see tsiviilkohtumenetluse seadustikus ka selliselt reguleeritud.
11.Eelnevat kinnitab ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et erinevalt hageja menetluskuludest on kostja menetluskulude jaoks olemas eraldi säte, mis võimaldab nõuda hagejalt kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatist (TsMS § 196). Erinevalt hagejast, kes saab valida, kas ja kelle vastu ta kohtusse pöördub, ei ole kostjal menetluses osalemist võimalik valida. Seega on põhjendatud, et kostja saab nõuda oma eeldatavate menetluskulude katteks tagatist sõltumata sellest, milline hagi on tema vastu esitatud, kuid hageja võimalused oma menetluskulude nõude tagamiseks on piiratud.
12.Nii hageja kui ka maakohus on liiga laialt tõlgendanud Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09. Viidatud asjas oli tegemist võlanõudega (ehk rahalise nõudega), kus hagi tagamise abinõuna kohaldati kohtulikku hüpoteeki. Siinkohal leidiski Riigikohus, et kohtulik hüpoteek ulatub ka menetluskulude hüvitamise nõudele (vt määruse p 12). Eelnev ei tähenda aga seda, et iga hagi tagamise abinõu ulatub menetluskulude nõudele või, et hagi tagamise abinõusid saaks rakendada ka üksnes menetluskulude nõude tagamiseks.
13.Kuna TsMS § 377 lg 1 ei võimalda tagada hageja menetluskulude nõuet olukorras, kus hageja on esitanud tuvastushagi, on maakohus põhjendamatult hagi taganud. Seetõttu puudub vajadus hinnata, kas hageja on hagi ja hagi tagamise avaldust piisavalt põhistanud ning kas TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud eeldused on praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb asjas uue määruse, millega jätab hagi tagamise avalduse rahuldamata.
14.Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.
15.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 390 lg 1 sätestab, et maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise tühistas, võib pool esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. TsMS § 390 lg 1 teine lause piirab üksnes õigust esitada Riigikohtule määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata (vt nt Riigikohtu 25. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 9). Kui ringkonnakohus on hagi tagamise määruse tühistanud, on määruskaebuse esitamine lubatav TsMS § 390 lg 1 esimese lause alusel. Seega on Riigikohtule määruskaebuse esitamine lubatud hagihinnast sõltumata juhul, kui maakohus tagab hagi ning ringkonnakohus hagi tagamise tühistab (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p-d 26 ja 27). Eelneva tõttu on käesolev määrus edasikaevatav.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.