Hageja: Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291, asukoht Tartu mnt 25-21, Tallinn 10117); Hageja lepinguline esindaja: Triin Linholm (e-post: [email protected]); Kostja: A S (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post:XXX) Kostja lepinguline esindaja: Alla Žulinskaja (Rävala Õigusbüroo OÜ, e-post: [email protected]). Kirjalik lihtmenetlus
esindajad
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt A S hageja Eesti Inkasso OÜ kasuks välja võlgnevus 1930 eurot, millest põhivõlgnevus on 1690,25 eurot, intressid 196,66 eurot, perioodil 01.08.201813.11.2018 sissenõutavaks muutunud viivis summas 38,09 eurot ja lepingu ülesütlemistasu 5 eurot.
3.Välja mõista kostjalt A S hageja Eesti Inkasso OÜ kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhisumma jäägilt (1690,25 eurot) kuni täitmiseni alates 14.11.2018. Menetluskulude jaotus
5.Rahuldada Eesti Inkasso OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
6.Määrata kindlaks hüvitavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista A S välja Eesti Inkasso OÜ kasuks menetluskulud 970 eurot, millest 720 eurot on lepingulise esindaja kulud ja 250 eurot on riigilõiv.
7.Jätta rahuldamata Eesti Inkasso OÜ avaldus menetluskulude väljamõistmiseks summas 144 eurot.
8.Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb A S hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (970 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks.
Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Käesolev otsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
1.Eesti Inkasso OÜ esitas 04.09.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2424,84 euro saamiseks. Kohus tegi 24.09.2018 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 01.10.2018. Võlgnik esitas 15.10.2018 nõudele vastuväite. 01.11.2018 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 12.11.2018 määrusega kohustas Harju Maakohus Eesti Inkasso OÜ-d esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul. Hagi asjaolud
2.Eesti Inkasso OÜ (hageja) esitas 13.11.2018 Harju Maakohtule hagi A S (kostja) vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid B OÜ ja kostja 24.04.2017 laenulepingu nr 20170424006, mille alusel sai kostja 2000 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel esimese osamaksega alates 24.05.2017 võrdsete intressi- ja põhiosamaksetena summas 95,75 eurot ja viimase osamaksega 08.04.2020 summas 96,03 eurot. Laenu saamiseks täitis kostja B OÜ internetikeskkonnas www. B .ee laenutaotluse ankeedi ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Kostja on tasunud 26.05.2017 esimese maksegraafiku osamakse summas 95,75 eurot, millest kaeti põhisummat 29,75 eurot ja intressi summas 66 eurot. 27.06.2017 taotles kostja laenu pikendamist/ maksepuhkust tasudes pikendustasu summas 41,16 eurot. 12.07.2017 taotles kostja laenu pikendamist/maksepuhkust tasudes 65,02 eurot pikendustasu. 14.08.2017 taotles kostja laenu pikendamist/maksepuhkust tasudes pikendustasu 69,37 eurot. 14.09.2017 taotles kostja laenu pikendamist/ maksepuhkust makstes pikendustasu 36,87 eurot. Tasutud pikendustasu on läinud intressinõude katteks. Ülejäänud maksegraafikujärgsed osamaksed jättis kostja tähtaegselt tasumata ning ei ole seda hagiavalduse esitamise kuupäevaga teinud. Kostja ei ole reageerinud B OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Eeltoodule ning VÕS §-le 416 lg 1 ja üldtingimuste punktile 13.1.4 toetudes öeldi kostjaga 15.12.2017 laenuleping üles ning teavitati kostjat laenulepingu ülesütlemisest. Vastavalt üldtingimuste p 10.3 lepingu ülesütlemise tasu on 5 eurot, millise summa tasumist nõuab hageja kostjalt. Hageja on saatnud kostjale võlateatise ja korduva võlateatise, millele on kostja jätnud reageerimata. Kostja tegevusetusest tulenevalt loovutas 15.12.2017 B OÜ laenulepingust tuleneva võlanõude Eesti Inkasso OÜ-le ning teavitas kostjat nõude loovutamisest. Pärast nõude loovutamist on kostja tasunud hagejale 02.01.2018 summa 50 eurot, 26.03.2018 tasunud 50 eurot, 11.05.2018 tasunud 100 eurot ja 31.07.2018 tasunud summa 80 eurot, millistest laekumistest on hageja katnud põhiosa. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt järgnevad summad: 1) põhivõlgnevus 1690,25 eurot (2000 - 29,75 - 50 - 50 -100 -80);
2) intressid summas 196,66 eurot (periood 15.09.2017 kuni 15.12.2017); 3) viivis summas 38,09 eurot. Hageja on arvutanud viiviseid alates kostja viimase põhisumma tasumise päevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (1690,25 x 0,021918 % = 0,370466 eurot x 365 päeva = 135,22). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1930 eurot, millest põhivõlgnevus on 1690,25 eurot, intressid 196,66 eurot, perioodil 01.08.2018-13.11.2018 sissenõutavaks muutunud viivis summas 38,09 eurot ja lepingu ülesütlemistasu 5 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhisumma jäägilt alates 14.11.2018. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on kohtule esitatud hagiavalduse ja oma seisukohtade lisadena lisanud laenulepingu lisad, mitte laenulepingut ennast. Kostjale jääb arusaamatuks hageja intressinõude kujunemine ja selle arvestus. Hagiavalduses välja toodud asjaolude kohaselt pikendati korduvalt laenu tagasimaksmise tähtaega. Hagi lisade kohaselt on kostja tasunud nn pikendustasusid summas 212,42 eurot. Tasutud pikendustasu on läinud intressinõude katteks. Kuna kostja on tasunud pikendamistasudena graafikujärgset intressi, mis oli lepingu lisade sõlmimise ajal määras 0 %, siis tuleb kogu kostja poolt tasutud pikendamistasu summa (kokku 212,42 eurot) arvestada põhiosa katteks. Lisaks ei ole laenulepingu lisades välja toodud brutosummat, mis alates laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisest tarbija poolt tasumisele kuulub VÕS 4031 lg 1 p 7. Juhul, kui kohus leiab, et laenuandja ei ole VÕS § 404 lg 2 ja § 4031 lg 1 p 9 sätestatud kohustusi rikkunud, siis alternatiivselt palub kostja kohtul kontrollida lepingu tühisust. Lepingu lisade sõlmimise ajal ei ole hageja lisades välja toonud krediidi kulukuse määra, mis peaks algse lepinguga võrreldes suurenema lisandunud pikendamistasude tõttu. Kostja tasus (24.04.2017 lepingu lisa) maksegraafikujärgse esimese makse summas 95,75 eurot (põhiosa 29,75 eurot ja intress 66 eurot). Kokku on kostja tasunud 588,36 eurot, millest on tasutud esimene graafikujärgne makse 95,75 eurot ja jäänud 492,61 eurot tuleb arvestada põhisumma katteks. Kostja on saanud laenu summast 2000 eurot, millest tuleb maha arvata tasutud põhiosamakse 29,75 eurot ja jäänud summa 492,61 eurot. Jäänud summa 1477,64 eurot tuleb lugeda põhivõla summaks. Põhivõlalt 1477,64 eurot on viivis summas 34 eurot (1477,64 x 8 % / 365 x 105). Kostja on seisukohal, et laenulepingu sõlmimisel on hageja selgelt rikkunud laenuandmise ajal kehtinud VÕS §-s 4032 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Hagis nõutud summad ei lange kokku maksekäsu avalduses nõututega. Kostja majanduslik seis on väga raske. Kostja on võtnud laene, et tasuda vanu võlgu ning kostjal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid. Kostja tasaarveldab oma õigusabikulud 480 eurot hageja võlanõudega. Tasaarvelduse käik: võlg 1511,64 eurot - kostja esinduskulud 480 eurot = 1031,64 eurot. Teisisõnu moodustab võlajääk 1031,64 eurot. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning määrata kindlaks menetluskulude jaotus, millega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
4.Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole.
5.Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
6.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 24.04.2017 sõlmisid B OÜ ja kostja laenulepingu nr 20170424006, mille alusel sai kostja 2000 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel esimese osamaksega alates 24.05.2017 võrdsete intressi- ja põhiosamaksetena summas 95,75 eurot ja viimase osamaksega 08.04.2020 summas 96,03 eurot. Laenu saamiseks täitis kostja B OÜ internetikeskkonnas www. B .ee laenutaotluse ankeedi ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. 15.12.2017 öeldi laenuleping üles ning teavitati kostjat laenulepingu ülesütlemisest. hageja on saatnud kostjale võlateatise ja korduva võlateatise, millele kostja on jätnud reageerimata. 15.12.2017 loovutas B OÜ laenulepingust tuleneva võlanõude Eesti Inkasso OÜ-le ning teavitas kostjat nõude loovutamisest. Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
7.TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-8004).
8.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 1690,25 eurot, intressid summas 196,66 eurot, perioodil 01.08.2018-13.11.2018 sissenõutavaks muutunud viivise summas 38,09 eurot, lepingu ülesütlemistasu 5 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhisumma jäägilt alates 14.11.2018.
9.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
10.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja on kohtule esitanud laenulepingu, kuna kostja hinnangul ainult laenulepingu lisadest ei piisa.
11.Hageja selgitas, et laenuleping koosneb laenutaotlusest, üldtingimustest, maksegraafikust, maksegraafiku muutmistest. Kõik need kokku ongi leping ning kõik on kohtule ka esitatud. Kohus märgib, et kohtule on esitatud laenuleping nr. 20170424006 lisa 24.04.2017, millest nähtub kostjale antud laenusumma ja maksegraafik, lisaks on kohtule esitatud lepingutingimuste muutmise kokkulepped (27.06.2017, 12.07.2017, 14.08.2017 ja 14.09.2017) ning kostja laenutaotlus laenulepingule nr. 20170424006 ja Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, millelt nähtuvad laenulepinguga seotud tingimused. Kohus leiab, et nii laenuleping nr. 20170424006 kui ka muud laenulepinguga seotud vajalikud dokumendid on kohtule esitatud.
12.Lisaks on poolte vahel vaidlus selle üle, kui suur on kostja põhivõlgnevus. Kostja märkis, et 24.04.2017 sai kostja laenu summas 2000 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid summas 588,36 eurot, millest on tasutud esimene graafikujärgne makse 95,75 eurot ja jäänud 492,61
eurot tuleb arvestada põhisumma katteks. Summast 2000 eurot tuleb maha arvata tasutud põhiosamakse 29,75 eurot ja jäänud summa 492,61 eurot. Jäänud summat 1477,64 eurot tuleb lugeda põhivõla summaks. Hageja on märkinud põhivõla summaks 1690,25 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on tasunud 26.05.2017 esimese maksegraafiku osamakse summas 95,75 eurot, millest kaeti põhisummat 29,75 eurot ja intressi summas 66 eurot. 27.06.2017 taotles kostja laenu pikendamist/ maksepuhkust tasudes pikendustasu summas 41,16 eurot. 12.07.2017 taotles kostja laenu pikendamist/maksepuhkust tasudes 65,02 eurot pikendustasu. 14.08.2017 taotles kostja laenu pikendamist/maksepuhkust tasudes pikendustasu 69,37 eurot. 14.09.2017 taotles kostja laenu pikendamist/ maksepuhkust makstes pikendustasu 36,87 eurot. Tasutud pikendustasu kokku summas 212,42 eurot on hageja arvestanud intressinõude katteks. Seega oli põhinõude suuruseks enne laenulepingu ülesütlemist 2000 - 29,75 = 1970,25 eurot. Pärast laenulepingu ülesütlemist ja nõude loovutamist on kostja tasunud hagejale 02.01.2018 summa 50 eurot, 26.03.2018 summa 50 eurot, 11.05.2018 summa 100 eurot ja 31.07.2018 summa 80 eurot, millistest laekumistest on hageja katnud põhiosa. Põhinõude suuruseks kujuneb 1970,25 – 50 – 50 – 100 – 80 = 1690,25 eurot.
13.Järgnevalt on kostja märkinud, et kostjale jääb arusaamatuks hageja intressinõude kujunemine ja selle arvestus. Ei ole selge, millest tuleneb hagiavalduses arvestatud intress määras 42 %, aga lepingus kajastub intress määras 39,60 % aastas. Hageja on selgitanud, et hagiavaldusse on ekslikult intressimäärana jäänud kirja 42 %, kuid intressinõude arvutus on tehtud laenulepingus kokkulepitud intressimääraga 39,60 %. Seega on hagiavalduses välja arvutatud intressinõue summas 196,66 eurot õige. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 4031 lg 1 kohaselt tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised andmed: 6) põhisumma, intressi ja mis tahes muude tasude summa (edaspidi tagasimakse), tagasimaksete arv ja sagedus teabe esitamise aja seisuga ning vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse; 8) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. Kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta. Kostja vastuväiteid intressinõudele ega intressi perioodi osas kohtule esitanud ei ole. Toimiku materjalidest nähtuvalt on nii laenulepingu kui ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt intressimääraks 39,60 %. Intress on arvestatud põhisummalt 1970,25 eurot (2000 - 29,75). Intressinõude suuruseks kujuneb 196,66 eurot (periood 15.09.2017-15.12.2017, 92 päeva, määr 39,60 % aastas).
14.Kostja on esile toonud, et tema poolt tasutud pikendustasu summas 212,42 eurot on käsitatav täiendava intressina laenu kasutamise aja eest ning järelikult saab seda arvesse võtta nii krediidi kulukuse määra arvestamisel kui ka soorituste väärtuste vahel olulisuse üle otsustamisel. Lepingu lisades ei kajastu krediidi kulukuse määr, millega laenuandja on eiranud VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud kohustust, eelkõige VÕS § 404 lg 2 p 2 ja VÕS § 4031 lg 1 p 9 sätestatud kohustust, mistõttu on tulenevalt VÕS § 408 lg-st 4 laenuandjal õigus lepingu alusel nõuda intressi VÕS § 94 sätestatud määras. Lepingu lisade sõlmimise ajal oli intressimäär 0 %, seega tuleb tasutud pikendamistasu arvestada põhiosa katteks. Hageja on vastuseks kostja eeltoodud väidetele selgitanud, et kostja on ekslikult seisukohal, et laenulepingu pikendamistasu on käsitletav täiendava intressina laenu kasutamise eest. Samuti on väär kostja seisukoht, et krediidi kulukuse määr hõlmab kõiki laenu tagastamisega seotud makseid, sealhulgas neid, mida on maksekorralduses nimetatud „makse pikendamine, pikendustasu, edasilükkamine“. VÕS § 404 lg 2 kohaselt peab tarbija tahteavalduses olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud järgmine teave: 2) käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 1–11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 kohaselt tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised andmed: 9) krediidi kulukuse määr aasta kohta. VÕS § 406 lg 2 kohaselt ei sisalda krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja ostmisega või teenuse kasutamisega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse asja hind või tasu teenuse kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte. Kohus märgib, et laenu tagastamise pikendamine ehk maksepuhkus on lisateenus, mis on seotud teenuse kasutamisega. Hageja on kinnitanud, et vaidlusaluse laenulepingu pikendamine ei toonud kaasa krediidi kulukuse määra muutumist. Lisaks on laenulepingus ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkti 3 ülevalt teise lahtrisse märgitud, et krediidi kulukuse määr on 47,64 %. Seega ei tulnud hagejal arvestada kostja poolt tasutud pikendustasu summas 212,42 eurot põhiosa katteks.
15.Samuti on kostja märkinud, et laenulepingu lisades ei ole välja toodud brutosummat, mis alates laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisest kuulub tarbija poolt tasumisele. Hageja on seisukohal, et kostja väide, nagu puuduks laenulepingu lisades VÕS § 4031 lg 1 p-ist 7 tulenev kohustuslik info, on alusetu. VÕS § 4031 lg 1 kohaselt tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised andmed: 7) kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma.
Laenulepinguga koos esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktist 2 nähtub, et 2000 eurot on krediidi netosumma ja 3447,28 eurot on krediidi kogukulu. Laenulepingu lepingutingimuste muutmise kokkulepped on laenulepingu lahutamatuteks lisadeks. Seega on laenulepingus ja laenulepingu lisades olemas VÕS § 4031 lg 1 p-ist 7 tulenev kohustuslik info.
16.Alternatiivselt on kostja palunud kohtul kontrollida lepingu tühisust, kui kohus leiab, et laenuandja ei ole VÕS § 404 lg-s 2 ja VÕS § 4031 lg 1 p-s 9 sätestatud kohustusi rikkunud. Lepingu lisade sõlmimise ajal ei ole hageja lisades välja toonud krediidi kulukuse määra, mis peaks algse lepinguga võrreldes suurenema lisandunud pikendamistasude tõttu. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 47,64 %. Eesti Panga poolt avaldatud andmetele moodustas juunis 2017 krediidi kulukuse määr 18,92 % ning seega moodustas kolmekordne krediidi kulukuse määr (3 x 18,92 = 56,76) 56,76 %. Laenulepingus ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkti 3 ülevalt teise lahtrisse on märgitud, et krediidi kulukuse määr on 47,64 %. Laenulepingu lepingutingimuste muutmise kokkulepped on laenulepingu lahutamatuteks lisadeks. Kohus leiab, et poolte poolt laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega ja laenuleping ei ole tühine.
17.Kostja märgib, et hageja oli õigustatud nõudma viivist 8 % aastas, kuid hageja on arvestanud seda valelt põhivõla summalt. Kostja hinnangul on õigeks põhinõude summaks 1477,64 eurot, millelt viivis arvestatud 8 % aastas oleks 34 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja viivise määraks märkinud 8 % ja arvestanud viivist põhinõudelt summas 1690,25 eurot (periood 01.08.2018-13.11.2018, viivitatud päevade arv 105). Kohus on eespool leidnud, et õigeks põhivõla summaks on 1690,25 eurot. Põhinõude suuruse kujunemise osas kohus oma seisukohti üle ei korda. Kostja ei ole viivisenõude ja viivise perioodi osas vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on hageja poolt märgitud viivisearvestus korrektne ja seadusega kooskõlas.
18.Vastuväitena on kostja esile ka toonud, et hageja on laenulepingu sõlmimisel rikkunud laenuandmise ajal kehtinud VÕS §-is 4032 sätestatud vastustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustust. Oma väidet on kostja põhistanud järgmiselt: 1) laenuandja oleks pidanud võimaldama kostjale jõukohast maksegraafikut ning maksepuhkust, millega ei oleks kaasnenud maksetega viivitust ega võlgniku makseraskust; 2) lepingu sõlmise ajaks oli kostja juba arvukalt võtnud rahalisi kohustusi, mille kohta laenuandja saanuks kontrollida avalike kanalite kaudu ning täpsustada kostjalt nende olemasolu, mida laenuandja ei teinud; 3) kostjal puudusid lepingu sõlmimise ajal selline sissetulek ja vahendid, mille arvelt ta saaks kohustusi täita; 4) laenuandja ei ole igakülgselt kogunud andmeid kostja suutlikkuse kohta oma kohustusi täita; 5) laenuandja ei ole hinnanud erapooletult, kas kohustusest võib kostjale tekkida raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
Kostja on 21.01.2019 seisukohas märkinud, et talle on tekitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju (so ülemäärane nõue, intress, viivis ning menetluskulud). Kostjal on menetluses tekkinud menetluskulud summas 720 eurot, mille kostja tasaarveldab hageja võlanõudega järgmiselt: põhiosavõlg 1411,64 eurot (saadud laen 2000 – tehtud maksed 588,36 = 1411,64). Võlajääk moodustub 691,64 eurot (1411,64 – 720). Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei ole piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet ning on andnud kostjale laenu vastutustundetult, rikkudes laenuandmisel VÕS § 4034 vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja väide, et talle on tekitatud kahju vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei nõustu ka kostja avaldusega tasaarvestuse tegemiseks, sest selleks puudub alus. Kohus märgib, et kostja poolt viidatud VÕS § 4032 on kehtetu alates 21.03.2016. Laenleping sõlmiti poolte vahel 24.04.2017. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei ole põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ punkt 3.3 kohaselt peab laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet peab krediidiandja vajaduse korral küsima tarbijalt ning tarbijal on kohustus anda krediidiandjale õige ja täielik teave (VÕS § 4034 lg 3). Teabe hankimiseks peab krediidiandja sõltuvalt konkreetsest olukorrast kasutama mitte üksnes tarbijalt saadud andmeid, vaid ka andmekogusid (nt krediidiinfot koguvat registrit, kinnistusraamatut) Krediidivõimelisuse hindamise põhjalikkus sõltub iga üksikjuhu asjaoludest, sh nt krediidivõtja isikust, võetava krediidi suurusest jne. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6) (Lepinguõigus. Kalamees. P, Käerdi. M, Kärson. S, Sein. K. Tallinn 2017, lk 293). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt küsis esialgne võlausaldaja (laenuandja) laenutaotluses kostjalt andmeid kostja majandusliku seisundi, kogemuse ning laenu võtmise asjaolude kohta, sealhulgas andmeid laenutaotleja eluaseme tüübi, hariduse, perekonnaseisu, ülalpeetavate arvu, töökoha olemasolu, tööandja ja ametikoha, töötatud aja, netosissetuleku, olemasolevate finantskohustuste kohta. Kostja poolt esitatud andmed kontrollis esialgne võlausaldaja (laenuandja) ka telefoni teel üle. Laenutaotluses on kostja märkinud oma netosissetulekuks 1500-1999 eurot ja igakuiseks kulutuseks 400-499 eurot. Kohus leiab, et kostja enda poolt esitatud andmetest ei pidanud laenuandjal tekkima kahtlusi kostja maksevõimes. Täiendavalt teostati vajalikud päringud K AS maksehäireregistrisse (maksehäired puudusid), rahvastikuregistrisse (olemas sissekirjutus), Ametlikesse Teadaannetesse
(puuduvad pankroti-, kohtutäituri-, kohtu- jms teated) kontrollimaks kostja tausta. Taustakontrolli käigus ei avastanud laenuandja ühtegi laenu väljastamist välistavat asjaolu. Tõenditena on kohtule kostja osas esitatud maksuvõlgade tõend, laenumemo, finantssanktsioonide päringu info. Antud päringud tegi kostja kohta esialgne võlausaldaja laenulepingu sõlmimise seisuga otsustamaks, kas kostjale võib laenu anda. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuna antud juhul oli tegemist väikese krediidisummaga (2000 eurot 36 kuuks), oli piisav lähtumine kostja poolt esitatud andmetest, eriti kui andmed ei tekitanud kahtlusi kostja maksevõimes. Kuigi krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem pool, tuleb sellegipoolest tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta. Antud juhul kujunes laenu tagastamise graafiku alusel igakuise tagasimakse suuruseks 95,75 eurot. Kohus leiab, et kostja esitatud andmete põhjal hindas laenuandja kostja laenutaotlust igakülgselt, kui leidis, et laen summas 2000 eurot lepingus ette nähtud tingimustel oli kostja majanduslikku olukorda arvestades temale jõukohane ning laenu andmine kostjale oli võimalik. Lisaks kinnitas kostja laenulepingu sõlmimisel, et ta on tutvunud lepingu tingimustega ja mõistab täielikult võetava kohustuse olemust ja tingimusi ning temal ei esine laenukohustuse võtmist ning täitmist takistavaid asjaolusid, sealhulgas TsÜS §-s 86 nimetatud asjaolusid. Lisaks ei ületanud kokkulepitud intress krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samuti on hagiavalduses nõutud viivis seadusjärgne. Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei ole rikkunud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
19.VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 1 järgi on tasaarvestusolukorraga tegemist üksnes juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.03.2013 lahend nr 3-2-1-12-13, p 14). Kohus leiab, et kuna kostja suhtes ei ole laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud, ei ole kostjale tekkinud kahju. Seega puudub kostjal nõue, mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada.
20.Mis puudutab kostja sundolukorras olemist seoses laenude võtmisega, et tasuda vanu võlgu, märgib kohus järgmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
Riigikohus on leidnud, et tarbijakrediidilepingute puhul on võimalik kohaldada TsÜS § 86 lg-t 1 ka krediidisaaja sundolukorda hindamata juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab tehingu heade kommete vastaseks lugemist. Riigikohtu arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-186-13, p 22). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud TsÜS § 86 lg 2 tingimused. Lähtuvalt Eesti Panga poolt avaldatud andmetele moodustas juunis 2017. aastal krediidi kulukuse määr 18,92 % ning seega kolmekordne krediidi kulukuse määr moodustas 56,76 %. Vastavalt kostjaga sõlmitud lepingule on kostja laenu krediidi kulukuse määr 47,64 % ehk tunduvalt väiksem, kui Eesti Panga poolt avaldatud kolmekordne määr. Sellest lähtuvalt ei saa eeldada, et hageja teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kostja väide selle kohta, et kostja võttis laene, et tasuda vanu laene, on paljasõnaline. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja varasemalt laenu võtnud ja laenu tagasimaksmise kohustust ka täitnud. Tegemist ei olnud kostja poolt esmakordse laenu võtmisega. Samuti on hageja kostjale vastu tulnud, võimaldades maksepuhkust. Eeltoodu tõttu ei ole laenuleping TsÜS § 86 järgi heade kommetega vastuolus ega tühine.
21.Viimasena on kostja esile toonud, et hagis nõutud summad ei lange kokku maksekäsu avalduses nõutuga. Hageja poolt esitatud maksekäsu avalduses ja hagiavalduses kajastatavad nõude summad on erinevad. Kohus märgib, et maksekäsu kiirmenetluse avalduses oli hageja nõude suuruseks kokku 2555,71 eurot. Käesoleval juhul on hageja nõude suuruseks 2065,22 eurot. Erinevus maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduse ja hagiavalduse vahel seisneb summade erinevuses, samuti selles, et hageja esitas hagimenetluses lepingu ülesütlemistasu nõude summas 5 eurot. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kuna lepingu ülesütlemistasu nõue esitati hagiavalduses, aga enne hagi menetlusse võtmist, ei ole tegemist kohtu hinnangul hagi muutmisega hageja poolt. Samuti ei peeta hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Kohus leiab kokkuvõttes, et hageja ei ole hagi muutnud ega esitanud valesid andmeid.
22.VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna hageja nõue on tõendatud, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulepingust tulenev võlgnevus summas 1690,25 eurot. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 196,66 eurot (põhisumma 1970,25 eurot, periood 15.09.2017-15.12.2017, 92 päeva, määr 39,60 % aastas). VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse
sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vaidlust ei ole, et kostja on viivitanud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 38,09 eurot (põhinõue 1690,25 eurot, periood 01.08.2018-13.11.2018, viivitatud päevade arv 105, viivise määr 8 % aastas). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis alates 14.11.2018 põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste p 10.3 on lepingu ülesütlemise tasu 5 eurot, millise summa tasumist nõuab hageja kostjalt. Hageja on saatnud kostjale võlateatise ja korduva võlateatise, millele on kostja jätnud reageerimata. Kostja eeltoodu osas vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks lepingu ülesütlemistasu summas 5 eurot. Menetluskulude jaotus
23.Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.
24.22.05.2019 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on käesoleva tsiviilasja käigus teinud alljärgnevad kulutused: - hagiavalduselt makstud riigilõiv 250 eurot; - lepingulisele esindajale tasutud õigusabikulu hagiavalduse koostamise ja kohtule esitamise eest 2 h, 160 eurot, millele lisandub käibemaks summas 32 eurot, kokku 192 eurot (arve nr 1311181). - kostja 05.12.2018 hagiavaldusele koostatud vastusega tutvumine ja hageja seisukoha kujundamine, koostamine ja 09.01.2019 kohtule esitamine 4 tundi, 320 eurot, millele lisandub käibemaks summas 64 eurot, kokku 384 eurot (arve nr 901191). - 06.03.2019 kohtunõudega tutvumine ja hageja vastuse koostamine ja 19.03.2019 kohtule esitamine 3 tundi, 240 eurot, millele lisandub käibemaks summas 48 eurot, kokku 288 eurot (arve nr 1903191). Kokku on käesolevas tsiviilasjas hageja kandnud menetluskulusid summas 1114 eurot.
25.Kostja leidis, et hageja õigusabikulud ei ole põhjendatud, kuna hageja esindaja Triin Linholm on hageja töötaja. Kostja esindaja Rävala Õigusbüroo OÜ töötaja on suhelnud hageja esindaja Triin Linholmiga ja saanud temalt e-kirjadele vastuse aadressilt [email protected].
26.Kohus märgib, et ainuüksi asjaolust, et hageja esindaja on kostja esindajale saatnud e-kirja aadressilt [email protected], ei saa järeldada, et Triin Linholm oleks hageja töötaja. Kohtule esitatud volikirjast ei nähtu samuti, et Triin Linholm oleks hageja töötaja. Kohus on teinud päringu Maksu- ja Tolliametisse, millest nähtub, et Triin Linholmile on hageja poolt tehtud viimane väljamakse 06.2018. Hagi on kohtule esitatud 13.11.2018. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et Triin Linholm ei ole hageja töötajaks. Hageja õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1.
27.Kostja vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. Võttes arvesse hageja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 9 (2 + 4 + 3) tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 80 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (80 eurot/tund) ülemäära kõrge. Hageja menetluskuluks on ka tasutud riigilõiv maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel summas 86,23 eurot ja hagiavalduse esitamisel summas 163,77 eurot, kokku 250 eurot. Toimikust nähtuvalt on hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasunud riigilõivu summas 86,23 eurot ja hagiavalduse esitamisel 163,77 eurot, kokku 250 eurot. Kuna riigilõivu tasumine maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja hagiavalduselt on hageja poolt tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 250 eurot. TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja TsMS § 174 lõikest 10 tulenevat kinnitust kohtule esitanud ei ole. Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 on hagejale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuta. Kokku tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud summas 970 eurot [(9 h x 80 eurot) + 250 eurot]. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 144 eurot (1114 –970). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4.
TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
Geete Lahi Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.