CC hagi Eesti Petroleum OÜ ja YY vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.07.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Petroleum OÜ ja YY apellatsioonkaebus CC vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 35 050,89 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 2500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: CC (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Kostja I: Eesti Petroleum OÜ (registrikood 12028133), esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Kostja II: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 19.07.2018 otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha uus menetluskulude jaotus, millega jätta maakohtu menetluskulud 7 % ulatuses CC kanda ja 93 % ulatuses solidaarselt Eesti Petroleum OÜ ja YY kanda.
2.Muus osas jätta Harju Maakohtu 19.07.2018 otsus muutmata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta 7 % ulatuses CC kanda ja 93 % ulatuses solidaarselt Eesti Petroleum OÜ ja YY kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.CC (hageja) esitas 18.07.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus välja mõista Eesti Petroleum OÜ-lt ja YY-lt (kostja 1 ja kostja 2, koos kostjad) solidaarselt põhivõlgnevus 18 569,86 eurot, intress 411,17 eurot ning viivis 18 569,86 eurot.
2.Hagiavaldusega koos esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus tagada hageja nõuded kostjate vastu ning seada kohtulik hüpoteek summas 42 550,89 eurot kostjale 2 kuuluvale korteriomandile aadressil XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX). Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 20.07.2017 määrusega ja seadis viidatud kinnistule hüpoteegi summas 42 551 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 04.09.2015 hageja ja kostja 1 laenulepingu, mille kohaselt hageja kandis kostja 1 arveldusarvele samal päeval üle laenusumma 20 000 eurot ning lepingu p 3 järgi kohustus kostja 1 tagastama laenu koos intressidega hiljemalt 07.03.2016. Intressimääraks lepiti kokku 10% laenusummalt aastas. Kohustusega viivitamise korral pidi kostja 1 tasuma hagejale viivist 0,5% laenusummalt iga tagastamisega viivitatud päeva eest. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 2 04.09.2015 käenduslepingu, mille kohaselt vastutas kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 hageja ees kõigi laenulepingust tulenevate 31.12.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste täitmise eest kuni 40 000 euro ulatuses.
4.17.12.2015 tasus kostja 1 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hagejale 2000 eurot, millest 569,86 eurot arvestas hageja intressi katteks ja ülejäänud põhivõla katteks. Laenutähtaja saabudes 07.03.2016 võlgnes kostja 1 hagejale laenu põhisumma 18 569,86 eurot ja intressi 411,17 eurot.
5.Pärast laenutähtaja saabumist tasus kostja 1 hagejale 30.03.2016 2000 eurot ja 05.08.2016 500 eurot. Need summad arvestas hageja viiviste katteks. Pärast eeltoodud maksete maha arvamist on 31.12.2016 seisuga viivise suuruseks 25 261,94 eurot. Hageja nõuab viivise tasumist summas 18 569,86 eurot.
Kostjate vastuväited
6.Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja on kostja 1 kaudu finantseerinud kostja 2 tütre JJ ja hageja tütre LL ühist ettevõtet M OÜ. 2015. aasta sügisel kaotas hageja usalduse oma tütre LL vastu ning hageja palus kostjal 2 ja JJ-l edaspidi vormistada laenusuhted läbi nende, et rahasummad jõuaksid kindlasti M OÜ kontole. Nimetatud kokkuleppe tulemusena lepiti kokku 04.09.2015 laenulepingus ning sõlmiti ka 04.09.2015 käendusleping.
7.Kuna 04.09.2015 hageja makse sattus reedesele päevale, laekus summa kostja 1 kontole 07.09.2015. Kostja 1 kandis selle raha samal päeval kostjale 2, kes omakorda kandis selle samal päeval edasi M OÜ pangakontole. Selliselt tekkis ahel, kus kostja 1 on võlgu hagejale, kostja 2 on võlgu kostjale 1 ja M OÜ on võlgu kostjale 2 ning täidetud sai poolte kokkulepe, et hageja finantseerib oma tütre äritegevust. 17.12.2015 tasus kostja 2 hagejale 2000 eurot laenu tagasimaksena ning samal ajal leppisid pooled kokku, et LL tasub M OÜ vahendist tagasi täiendava võlasumma otse hagejale ehk laenu tagastamine hagejale toimub otse M OÜ vahenditest. 2016. aasta jaanuaris andis LL hagejale 12 290 eurot laenutagastusena ning palus kostjal 1 vormistada selle tõendamiseks kassa väljamineku order, mida hageja pole senini allkirjastanud. 30.03.2016 tasus kostja 2 hagejale veel 2000 eurot laenu tagasimaksena ning pooled leppisid kokku, et LL tasub hagejale M OÜ vahenditest tagasi täiendava võlasumma otse hagejale.
8.2016. aasta aprillis andis LL hagejale 4500 eurot, kostja 1 vormistas kassa väljamineku orderi, mida hageja ei allkirjastanud. 05.08.2016 tasus kostja 2 hagejale veel 500 eurot. Selliselt on hageja tagasi saanud 21 290 eurot kokku ning kostja 1 kohustus hageja ees oli täidetud. Hageja selle kohta dokumenti ei allkirjastanud. Hageja on läinud oma tütre LL-ga tülli ning näeb võimalust nõuda kostjatelt juba täidetud kohustust.
9.Kuna kostjate hinnangul ei ole põhjendatud põhisumma nõue, siis on põhjendamatud ka intressi- ja viivisenõue. Sellegipoolest esitavad kostjad vastuväite hageja nõudele, mille kohaselt hageja siiski nõuab viivist, mis ületab põhinõuet ja seda põhjusel, et kostja 2 oli tasunud hagejale ülekannetega kokku 4500 eurot, millest 2500 eurot arvestas hageja viivise katteks. See tähendab, et juhul, kui kohus mõistab kostjalt välja viivise summas 18 569,86 eurot, siis kostjate tegelik viivise koormus oleks 21 069,86 eurot ehk summa ületab isegi esialgselt antud laenu. Seega ei saa hageja viivisenõue olla suurem kui 16 069,86 eurot. Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu- ja mõistlikkuse põhimõttega, kuna nõue muutus sissenõutavaks 08.03.2016, kuid hageja pole teinud nõude maksmapanekuks enam kui aasta mitte kui midagi. Seega tuleb hageja viivisenõue vähendada nullini. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
10.Harju Maakohus rahuldas 19.07.2018 otsusega hagiavalduse osaliselt, mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõlgnevuse 18 569,86 eurot, intressi 411,17 eurot, viivise 16 069,86 eurot ning jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus määras, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lõikega 4 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal on kostja kogu laenu sularahas hagejale tagastanud. Kohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud, et hagejale on kogu laen tagastatud. Kostja 2 väitel tasuti jaanuaris 2016 hagejale 12 290 eurot sularahas laenu tagastamisena ja paluti
väljastada selle tõendamiseks kassa väljamineku order. 2016. aasta aprillis andis LL hagejale 4500 eurot sularahas laenu tagastusena ning palus kostjal 1 vormistada selle tõendamiseks kassa väljamineku orderi. Kostja koostas vajalikud orderid, kuid hageja ei ole neid siiani allkirjastanud.
12.Kohus leidis, et käesoleval juhul on kostjate poolt kohtule esitatud maksekorraldustega tõendamist leidnud, et hagejalt saadud raha liikus kostja 2 kontole ja sealt edasi M OÜ-le. Seega on tõendamist leidnud, et laen oli mõeldud M OÜ tegevuse finantseerimiseks. Kohus leidis, et kostja poolt kohtule esitatud allkirjastamata orderid ei tõenda kostjate poolt võla tagasimaksmist sularahas. Tunnistaja JJ ütlustega ei saa tõendatuks lugeda, et LL täitis laenu tagastamise kohustuse kostjate asemel. LL poolt volikirja alusel hageja pangakonto käsutamine ei tõenda LL poolt hagejale raha tagastamist. Kohus ei nõustunud kostjate käsitlusega, et kuna hageja keeldus vande all vastamast küsimusele „Kas olete saanud perioodil 1.01.2016 – 31.05.2017 oma tütre käest sularaha?“, siis tuleb nimetatud asjaolu lugeda kostjate poolt tõendatuks TsMS § 270 lg 1 alusel. Kohus leidis, et isegi kui asuda seisukohale, et on tõendatud asjaolu, et hageja sai perioodil 1.01.2016 – 31.05.2017 sularaha, ei tõenda nimetatu seda, et LL täitis kostjate laenukohustuse hageja ees. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja ei ole hagejale laenu kogu ulatuses tagastanud ja hagi kuulub põhivõla ulatuses summas 18 569,86 eurot rahuldamisele.
13.Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi summas 411,17 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus tuvastas, et laenulepingu p 4 järgi tasub laenusaaja laenuandjale intressi tagastamata laenusummast 10% aastas. Kostjatel tuli tasuda laenusumma 20 000 eurot koos lisanduvate intressidega hiljemalt 07.03.2016. Laenutähtaja saabudes 07.03.2016 võlgnes kostja 1 hagejale laenu põhisummana 18 569,86 eurot, millele lisandus intress summas 411,17 eurot. Intressi summa tuleb kostjatelt välja mõista. Hageja on esitanud kostjate vastu viivisenõude 18 569,86 eurot. Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingus kokkulepitud viivisest määraga 0,5 % päevas.
14.Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine nullini. Samuti ei ole viivise nõue kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei viivitanud võla nõudmisega erakordselt kaua. Kuigi kokkulepitud viivisemäär 0,5 % päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Hageja ja kostja 1 on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Hageja nõuab kostjatelt viivist summas 18 569,86 eurot. Kohus nõustus kostjate seisukohaga, et viivisemäära tuleb vähendada, kuna kostja 2 oli tasunud hagejale ülekannetega kokku 4500 eurot, millest 2500 eurot arvestas hageja viiviste katteks. Seega, kui kohus mõistab kostjatelt välja viivise summas 18 569,86 eurot, siis kostjate tegelik viivise koormus oleks 21 069,86 eurot. Hageja viivise nõue ei saa olla suurem kui 16 069,86 eurot. Kostjate apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.21.08.2018 esitasid kostjad maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 18 569,86 eurot, intressi 411,17 eurot, viivise 16 069,86 eurot ning jättis menetluskulud kostjate kanda.
16.Kostjad on esitanud kohtule kõik vajalikud ja võimalikud tõendid, et tõendada hageja poolt kostjalt 1 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks rahaliste vahendite sularahas saamist. LL keeldus kohtus ütluste andmisest ning hageja keeldus kohtus vastamast küsimusele, kas ta on saanud LL käest rahalisi vahendeid sularahas.
17.Kostjate hinnangul ei saa tõendeid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et kostjad ei ole oma rahalisi kohustusi täitnud. Tunnistaja JJ on kinnitanud, et LL andis sularahas hagejale üle 12 290 eurot ja 4500 eurot kostjate kohustuste katteks. Lisaks sellele on tunnistaja kinnitanud ja kostjad on esitanud dokumentaalse tõendi, et vastavate rahaliste vahendite üleandmise tõendamiseks on loodud kassadokumendid, mille allkirjastamisest hageja on keeldunud. Kostjate hinnangul ei ole jälgitav, kuidas teeb kohus järelduse, et tunnistaja JJ ütlused ei ole tõepärased. Samuti ei nõustu kostjad kohtu seisukohaga, et hageja poolt küsimustele vastuse andmisest keeldumist ei peaks lugema TsMS § 270 lg 1 alusel omaksvõetud asjaoluks vaatamata sellele, et TsMS expressis verbis nii sätestab. Kui jaatada fakti, et hageja on saanud sularahas makseid LL käest M OÜ tegevuse tulemusena ning kostjatele antud laen oli justnimelt seotud M OÜ tegevusega, siis oleks pidanud hageja olema menetluses see, kes tõendab, et saadud rahalised vahendid kandsid mõnda muud kui laenu tagastamise eesmärki. Kuivõrd kostjad paluvad muuta vaidlustatavat otsust ja jätta hagiavalduse rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja jätta maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused
18.05.09.2018 vastuapellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hageja viivisenõude summas 2500 eurot rahuldamata ning teha uus otsus, millega kohus rahuldab hagi täielikult ja mõistab kostjatelt hageja kasuks välja viivise 18 569,86 eurot. Viivise vähendamine ei vasta seadusele, maakohus kohaldas valesti VÕS § 162 lg 1. Kohustusi rikkuv võlgnik peabki arvestama sellega, et viiviste osalisel tasumisel viiviste arvestamine jätkub ning ajaga saab tasutud viivis uue viivisega kaetud. Seda osa ei tohi aga hiljem viivistest maha arvutada, sest vastasel juhul ei hüvitata võlausaldajale aega, mil ta pidi kohustuste nõuetekohast täitmist võlgnikult ootama. Maakohtu tõlgendus viib selleni, et võlgnikul lubatakse võlausaldaja raha tasuta kasutada, kui võlgnik teeb ebaregulaarseid tagasimakseid, mis on nii väiksed, et katavad üksnes osa sissenõutavaks muutunud viivisest ja blokeerivad justkui võlausaldaja õigust viivist juurde arvestada. Väljakujunenud kohtupraktika aktsepteerib viivist, mis ei ületa põhivõlga just selle esitamise hetkel. Maakohtu lahend ei sisalda veenvaid põhjusi, miks viivisenõuet vähendati vaatamata sellele, et nõude esitamise hetkel ei ületanud viivis põhivõlga. Vastused apellatsioonkaebustele
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
20.Kostjad vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
22.TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui leidis, et tõendamata on kostjate väide, et laen on hagejale täies ulatuses tagastatud. Maakohus leidis õigesti, et JJ ütlustega ei saa lugeda tõendatuks, et laen on tagastatud LL poolt M OÜ vahenditest. Kui M OÜ tasus kostja I eest laenu enda vahenditest otse hagejale, siis peaks see olema kajastatud ka M OÜ raamatupidamises, kuid sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Samuti puuduvad dokumendid, mis kinnitasid hagejale rahaülekannete tegemist vaidlusaluses ulatuses, või tõendid, mille hageja oleks andnud täitmise vastuvõtmise kohta (täitmise kviitung, VÕS § 95). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et isegi kui LL on tasunud hagejale mingeid rahasummasid, ei saa sellest teha järeldust, et sellega täideti kostja 1 laenukohustust hageja ees, seda eriti olukorras, kus JJ on 08.12.2016 hagejale sõnumivahetuses kinnitanud, et võlg on üle 18 000 euro. Sõnumivahetusele on lisatud tabel, millest järeldub, et jutt käib vaidlusalusest laenulepingust (tl 85). Kostjate vastuväidete kohaselt oli laen aga tagastatud juba 05.08.2016. Seega on kostjate väited laenu tagastamise kohta vastuolus JJ poolt edastatud sõnumiga.
23.Hageja ei vastanud vande all küsimusele, kas ta on saanud perioodil 01.01.2016 – 31.05.2017 oma tütre käest sularaha. Hageja leidis, et see ei puutu käesolevasse asja. TsMS § 270 lg 1 sätestab, et kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Eeltoodust tulenevalt on kohtu diskretsioon, kas lugeda vastav asjaolu tõendatuks. Kolleegiumi arvates ei rikkunud maakohus diskretsiooni piire, kui ei lugenud keeldumisest hoolimata tõendatuks asjaolu, et LL on M OÜ vahenditest laenu tagastanud otse hagejale. Nagu eelnevalt märgitud puuduvad dokumentaalsed tõendid, et laen on kogu ulatuses tagastatud, ning isegi kui LL on tasunud hagejale mingeid rahasummasid, ei tähenda see, et sellega tasuti vaidlusalust laenu, lisaks oli JJ 08.12.2016 sõnumi kohaselt sellel ajal võlgnevus üle 18 000 euro.
24.Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et laenulepingujärgne põhivõlgnevus on 18 569,86 eurot. Samuti on maakohus põhjendatult välja mõistnud intressi 411,17 eurot.
25.Lisaks mõistis maakohus kostjatelt välja viivise summas 16 069,86 eurot. Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus vähendas põhjendamatult viivist 16 069,86 euroni. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga. Laenutähtajaks oli kostja 1 osaliselt põhivõla tasunud. Kostja 1 jäi viivitusse põhivõla maksmisega summas 18 569,86 eurot. Pärast laenutähtaja saabumist tasutud 2500 eurot arvestas hageja maha viivise võlgnevusest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viivist tuleb vähendada selliselt, et viivis kokku ei ületaks viivituses olnud põhivõla suurust. Hageja ei ole tõendanud, et ta on viivituse tõttu kandnud kahju, mis ületab põhivõla suurust. Arvestades, et viivituses olev põhivõlg on algusest peale olnud 18 569,86 eurot ning kostja 1 on viivist tasunud 2500 eurot, siis on maakohus põhjendatult välja mõistnud viivise summas 16 069,86 eurot (18 569,86-2500).
26.Harju Maakohus seadis 20.07.2017 määrusega hagi tagamiseks kostjale 2 kuuluvale kinnistule (registriosa nr 5004801) kohtuliku hüpoteegi summas 42 551 eurot hageja kasuks. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi
tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole seda teinud. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled, ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub valdavas osas rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
27.Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud menetluskulude jaotamisel. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis oleks maakohus pidanud lähtuma TsMS § 163 lg-st 1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb maakohtu menetluskulud jätta 7 % ulatuses hageja kanda ja 93 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta 7 % ulatuses hageja kanda ning 93 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
28.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.