Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. juuni 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-3144
Tsiviilasi
Transtar Ekspedeerimise OÜ hagi Jaama Invest OÜ (likvideerimisel), CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebuse hind 356 061 eurot 92 senti Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ apellatsioonkaebuse hind 356 061 eurot 92 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebus Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. mai 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Transtar Ekspedeerimise OÜ (registrikood 10986383), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Jaama Invest OÜ (likvideerimisel; registrikood 12604306), seaduslik esindaja likvideerija Kerli Kase
Kostja CCB Fond OÜ (registrikood 14113096), esindaja Kerli Kaasik Kostja Seim Investeeringud OÜ (registrikood 14113096), esindaja Kerli Kaasik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2019 otsus osas, milles maakohus jättis Transtar Ekspedeerimise OÜ hagi rahuldamata.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Transtar Ekspedeerimise OÜ hagi Jaama Invest OÜ (likvideerimisel), CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ vastu.
4.Mõista Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel), CCB Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt solidaarselt välja põhinõue 340 000 eurot, hagiavalduse esitamise, s.o 26. veebruar 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot ja lisanduv viivis alates
27.veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.1.Jätta rahuldamata Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) taotlus kinnistu turuväärtuse kindlaks tegemiseks ekspertiisi määramiseks.
5.2.Jätta rahuldamata Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) taotlus hagejalt Jaama 56c Tartus kinnisasja omandamise võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks.
5.3.Mõista Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel), CCB Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt solidaarselt välja põhinõue 340 000 eurot, hagiavalduse esitamise, s.o 26. veebruar 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot ja lisanduv viivis alates
27.veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.4.Jätta Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
5.5.Jätta menetluskulud maakohtus solidaarselt Jaama Invest OÜ (likvideerimisel), CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ kanda.
5.6.Rahuldada Transtar Ekspedeerimise OÜ taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks 9 472 euro ulatuses (käibemaksuta).
5.7.Välja mõista solidaarselt Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel), CCB Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks riigilõivu katteks 3400 eurot, tõendi nõudmise kulu katteks 72 eurot ja õigusabi kulude katteks 6000 eurot.
5.8.Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.
6.Jätta Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Jätta Transtar Ekspedeerimise OÜ taotlus 5. juuli 2016 laenulepingu ja sularaha üleandmise akti tõendite hulgast väljaarvamiseks rahuldamata.
8.Jätta Transtar Ekspedeerimise OÜ apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt CCB Fond OÜ ja Seim Investeeringud OÜ kanda. Välja mõista solidaarselt CCB Fond OÜ-lt ja Seim Investeeringud OÜ-lt Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks riigilõivu katteks 3400 eurot ja õigusabi kulude katteks 1950 eurot (ilma käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Jätta Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Jaama Invest OÜ (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ kanda. Välja mõista solidaarselt Jaama Invest OÜ-lt (likvideerimisel) ja CCB Fond OÜ-lt Transtar Ekspedeerimise OÜ kasuks õigusabi kulude katteks 1200 eurot (ilma käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Transtar Ekspedeerimise OÜ (hageja) esitas 27. veebruaril 2018 Tartu Maakohtule hagi Jaama Invest OÜ (likvideerimisel; kostja I), CCB Fond OÜ (kostja II) ja Seim Investeeringud OÜ (kostja III) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja 356 061 eurot 92 senti, millest 340 000 eurot moodustab põhinõue ja 16 061 eurot 92 senti kõrvalnõuded. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt tema kasuks välja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Maakohus rahuldas 28. veebruari 2018 määrusega hagi tagamise taotluse, seades kostjale III kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi summas 190 000 eurot hageja kasuks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I ning AS LHV Pank (pank) 31. jaanuaril 2014 hagejale kuuluva kinnistu aadressil Jaama 56c Tartu müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingu. Lepinguga seati lepingu esemele hüpoteek panga kasuks 260 000 eurot, millega tagati panga nõue kostja I vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Lepingu eseme ostuhind oli lepingu p 3.2. kohaselt 340 000 eurot, mis kuulus tasumisele hiljemalt 1. veebruaril
2016, kuid mitte enne, kui kostja I on täitnud oma kohustused panga ees. 14. oktoobri 2014 kinnistamisavalduse alusel on lepingu ese jagatud kaheksaks korteriomandiks, need on võõrandatud ja viimane hüpoteegikanne on kustutatud 26. juulil 2017. Hagi kohtusse esitamise ajaks ei ole kostja I tasunud sissenõutavaks muutunud ostuhinda. Kostja I on võõrandanud korterid 2 ja 6 kostjale II mitterahalise sissemaksena ning korter 2 on edasi võõrandatud kolmandale isikule. Kostjale III võõrandas kostja I korteri 1 väidetava laenu tagasimakse katteks. Kostja I ainuosanikuks oli alates selle asutamisest Christel Blaubrük. Samuti oli C. Blaubrük äriühingu ainus juhatuse liige kuni 21. detsembrini 2017. Alates 20. detsembrist 2017 on kostja I ainuosanikuks OÜ Looman-AT, kelle otsuse alusel on alates 22. detsembrist 2017 algatatud äriühingu likvideerimismenetlus. Kostja II asutati 13. septembril 2016. C. Blaubrük oli selle ainuosanik kuni 26. juulini 2017 ja on ainus juhatuse liige alates asutamisest kuni käesoleva ajani. Alates 3. novembrist 2016 on kostja II osanikuks ka kostja I, kellele kuulub 1/21 osakapitalist, ning C. Blaubrük, kellele kuulub 20/21 osakapitalist. Korterite 2 ja 6 võõrandamise hetkel 30. septembril 2016 oli nii kostja I kui ka kostja II ainuosanikuks ja ainukeseks juhatuse liikmeks C. Blaubrük. Alates kostja III asutamisest on äriühingu ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks A. Seim, kes on hagejale teadaolevalt C. Blaubrüki ema elukaaslane. Hageja nõue kostja I vastu põhineb sõlmitud müügilepingul. Nõue on muutunud sissenõutavaks, sest kõikide korteriomandite osas on kustutatud neid koormanud hüpoteegid, neist viimastena korterite 2 ja 6 osas 26. juulil 2017. Hageja nõuab kostjalt I 340 000 euro tasumist võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel. Lisaks nõuab hageja viivist kohustuse täitmisega viivitamise tõttu seaduses sätestatud määras. Hagi kohtusse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis summas 16 021 eurot 92 senti. Hageja nõuab kostjalt viivist kuni nõude täieliku tasumiseni. Lisaks nõuab kohus kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1131 lg 1 alusel summas 40 eurot. Hageja nõue kostjate II ja III vastu põhineb ettevõtte üleminekul. Hageja on seisukohal, et hageja poolt kostjale I võõrandatud kinnistust sai kostja I peamine vara ja majandustegevuse objekt. Pärast kinnistu omandamist jagas kostja kinnistu korteriomanditeks ja võõrandas need muu hulgas ka kostjatele II ja III. Kostja III ei ole kostjale II korteriomandi ostuhinda reaalselt tasunud, vaid pooled on tasaarvestanud omavahelisest laenulepingust tuleneva nõude. Kostja I peamine vara on läinud üle kostjale III, kes ei pidanud korteriomandi eest reaalselt ostuhinda tasuma; mõlema kostja põhitegevusala on sama; kostja III müüb aktiivselt korterit, mis ühtib kostja I tegevuskavaga; kostja III loodi kaks kuud enne korteriomandi võõrandamist, kuid osakapitali sissemakset ei ole käesoleva ajani tasutud; kostja III põhitegevusala aitab läbi viia C. Blaubrük, kelle lähikondne on A. Seim; kostja I on likvideerimisel ja teadaolevalt majandustegevus puudub. Kostja I on mitterahalise sissemaksena andnud kostjale II korterid 2 ja 6, mille eest ta on vastu saanud kostja II osa nimiväärtusega 1000 eurot. Üleantud korteriomandite väärtus oli lepingu kohaselt 220 000 eurot. Kostja II on asutatud kaks nädalat enne mitterahalise sissemakse tegemist ning selle osakapitali suurus on 21 000 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja I tegevus on üle läinud ka kostjale II, sest sinna on üle antud kostja I peamine vara, kostja II osanikeks on kostja I ja C. Blaubrük; kostja I sai korteriomandite võõrandamisel vastu üksnes osa nimiväärtusega 1000 eurot, mis on alla 5 % asutatud osaühingu osakapitalist; kostja II müüb aktiivselt kortereid; kostja I on likvideerimisel ja teadaolevalt majandustegevus puudub.
Kostja I poolt korteriomandite sisuliselt vastusoorituseta üleandmine vastab ettevõtte üleminekule VÕS § 180 lg 1 mõttes. Seega on kostja I kohustused hageja ees läinud üle ettevõtte omandajatele, st kostjatele II ja III. Kui kohus leiab, et kostjad ei vastuta solidaarselt kostja I poolt lepingu täitmise eest, siis vastutavad kostjad II ja III solidaarselt hagejale õigusvastaselt kahju tekitamise alusel.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Kostjale I kuulunud Jaama 56c kinnistu renoveerimine ja juurdeehituse tegemine oli C. Blaubrüki ja hageja juhatuse liikme P. Saluri, kes olid sel ajal ka elukaaslased, ühine projekt. Kostja I asutati spetsiaalselt Jaama 56c kinnistu arendusprojekti elluviimiseks. Hageja võõrandas kostjale I kinnistu lepingus märgitud hinnaga üksnes põhjusel, et viia arendusprojekt läbi käibemaksuta. Kinnistu tegelik väärtus müügihetkel oli märkimisväärselt väiksem. Tegemist oli näiliku tehinguga, sest lepingus märgitud müügihind oli näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 kohaselt on selline tehing tühine, mistõttu hageja nõue on alusetu. Hageja juhatuse liige käsutas vabalt kostja I raha, mida tõendab kostja I poolt hageja juhatuse liikme P. Saluri reisikulude tasumine. 20. novembril 2014 on kostja I teinud 5 500 euro suuruse ülekande hagejale, mis tuleb hageja nõudest maha arvata.
3.Kostjad II ja III vaidlesid hagile vastu. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, mis täpselt moodustas ettevõtte ning millest tulenevalt saab korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmist pidada ettevõtte üleminekuks. Hageja ei ole tõendanud, et koos korteriomandiga anti üle mingeid muid õigusi, kohustusi või lepinguid. Hageja käsitlus on ebaloogiline, sellisel juhul saaks iga kinnisvaratehingu puhul väita, et tegemist on ettevõtte üleminekuga. Kostja I likvideerimismenetlus ei tõenda samuti ettevõtte üleminekut, sest äriühing tegeles peamiselt Jaama 56c kinnistu arendusprojektiga ning sellega valmis saanud äriühing tavapäraselt likvideeritakse ja kustutatakse äriregistrist. Hageja ei ole tõendanud alternatiivset kahjuhüvitamise nõuet, st kostjate tegu, kahju, põhjuslikku seost ja teo õigusvastasust. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, ka muud nõude alused on jäänud ainult väideteks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus mõistis 18. jaanuari 2019 otsusega kostjalt I hageja kasuks välja 120 000 eurot 31. jaanuaril 2014 sõlmitud müügilepingu täitmise katteks, sissenõutavaks muutunud viivise 16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot ja lisanduva viivise alates
27.veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 220 000 eurot ja lisanduva viivise alates 27. veebruarist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja III vastu kahju hüvitamiseks. Maakohus rahuldas hageja taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks 9472 euro ulatuses käibemaksuta. Ülejäänud osas jäid menetluskulud hageja enda kanda. Kostjate I ja II menetluskulud jäid nende endi kanda. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja riigilõivu katteks 1190 eurot, tõendite nõudmise kulu katteks 24 eurot ja hageja õigusabikulude katteks 2000 eurot. Maakohus mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja riigilõivu katteks 2210 eurot, tõendi nõudmise katteks 48 eurot ja õigusabi kulude katteks 4000 eurot. Maakohus rahuldas kostja III menetluskulude väljamõistmise taotluse 927 euro ulatuses. Ülejäänud osas jäid menetluskulud kostja III enda kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulude katteks 972 eurot (koos käibemaksuga). Maakohus määras, et välja mõistetud menetluskuludel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.
Maakohus jättis rahuldamata kostja I taotluse kinnistu turuväärtuse kindlaks tegemiseks ekspertiisi määramiseks, samuti kostja I taotluse hagejalt Jaama 56 kinnistu omandamise võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks. Maakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada maakohtu 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamine. Hageja nõude kohta kostja I vastu märkis maakohus järgmist. Müügieseme hind on määratud eelkõige poolte kokkuleppega ning ainult siis, kui kokkuleppest hind ei nähtu mitte mingil moel, on võimalik määrata hind muul viisil (TsÜS § 65, VÕS § 28 lg 2). Maakohus jättis rahuldamata kostja I taotlused ekspertiisi määramiseks ja hagejalt kinnistu omandamise võlaja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks. Need taotlused on suunatud müügilepingus kokkulepitud hinna vaidlustamisele, mis maakohtu arvates ei ole aga võimalik. Maakohus leidis, et kostja I poolt 20. novembril 2014 hagejale tehtud makse 5500 eurot selgitusega „ülekanne“ ei tõenda müügilepingu täitmist. Makse(te)ga seotud äriühingutel võis olla ja ilmselt oligi muid rahalisi suhteid. Kui võlgnik teeb võla tasumiseks makse, tuleb selgelt märkida, et tegemist on konkreetse võla (osalise) tagastamisega, mitte muu maksega, mille tegemiseks oli võlgnik samuti kas seaduse või lepingu kohaselt olnud kohustatud. Ka kostja I poolt 21. aprillil 2015 tasutud 2420 eurot ei ole käsitatav võla tasumisena, sest kostja I on täitnud P. Saluri kohustuse maksta osutatava teenuse eest, mitte hageja kohustuse teha makse hagejaga seotud teenuse katteks. Kostjal I tekkis kohustus tasuda hagejale müügilepingus kokku lepitud 340 000 eurot VÕS §-s 82 lg 1 sätestatu kohaselt (kohustuse täitmise tähtpäev on kokku lepitud lepingus) hiljemalt
26.juulil 2017. Seega on hageja rahaline nõue muutunud sissenõutavaks. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja ka sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 27. juulist 2017 kuni
26.veebruarini 2018 eest summas 16 021 eurot 92 senti ja lisanduva viivise alates
27.veebruarist 2018 kuni põhinõude täielikult tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 1131 lg 1 alusel mõistis maakohus kostja I hageja kasuks välja ka sissenõudmiskulud 40 eurot. Üksnes korteriomandi võõrandamine kostjale II, kostjate seotus juhtorganite kaudu, avaldatud tegevusala kattuvus ning üleandja majandustegevuse lõppemine ei anna alust lugeda ettevõtte üleminek toimunuks. Kostja I võõrandas kostjale II ainult korteriomandid. Ettevõttena ei ole võimalik käsitada varakogumit, mis ei osale majandustegevuses. Kostja II võib korteriomandi(d) võõrandada või omale jätta, kasutada ise või välja üürida. Igal juhul pole tegemist tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminekuga. Ka ei ole toimunud omandaja poolt immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmist; kliendi- ja hankijasuhete jätkuvust; majandustegevuse jätkuvust. Alternatiivselt on hageja esitanud kostja II vastu rahalise nõude VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Hageja ei ole avaldanud ja tõendanud, millist seadusest tulenevat kohustust on kostja II rikkunud. Ükski seadusesäte ei kohusta midagi võõrandama ainult vastava vastusoorituse eest. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud kostja II heade kommete vastase käitumise kostjate I ja II vahel 27. septembril 2016 sõlmitud korteriomandite mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute sõlmimisel. Mõlemat lepingupoolt esindas lepingu sõlmimisel nende juhatuse liige C. Blaubrük. Sissemakseks anti kostja I poolt kostjale II kaks korteriomandit. 220 000 euro suurusest summast 1000 eurot on kostja I osa suurus osakapitalis ja 219 000 eurot on ülekurss (lepingu p 2.1 ja 2.2). Lepingu p 2.3. kohaselt hindasid pooled lepingu eseme I (eluruum nr 2) väärtuseks 80 000 eurot ja lepingu eseme II (eluruum nr 6) väärtuseks 140 000 eurot. Kostja I vara omandamisega mitterahalise sissemaksena kostja I juhatuse liikme C. Blaubrüki poolt asutatud uude äriühingusse enne seda, kui kostja I on täitnud lepingulise kohustuse hageja ees, on kostja II tekitanud hagejale kahju. Kostjal II on olnud tema
juhatuse liikme C. Blaubrüki teadmise ja tegutsemise kaudu tahe kahjustada hageja õigust saada rahuldatud kostjaga I sõlmitud kinnistu müügilepingust tulenev nõue. Kostja II on ühe korteriomandi (eluruum nr 2) omakorda võõrandanud 24. septembril 2017.
27.septembril 2016 kuulus kostjale I kaheksast korteriomandist veel ainult kaks, mis antigi kostjale II mitterahalise sissemakse katteks. Pärast nimetatud korteriomandite võõrandamist alustati kostja I likvideerimismenetlus. Vaidlust ei ole selle üle, et rohkem nimetamisväärset vara kostjal I enam ei ole. Maakohus asus seisukohale, et kostja II vastutus hageja ees on solidaarne kostjaga I, kuid on piiratud kostja II poolt saadu väärtusega, st kahe korteriomandi väärtusega summas 220 000 eurot, tulenevalt mitterahalise sissemakse tegemise lepingust. Maakohus mõistis kostjalt II viivise välja alates hagi esitamisest kohtusse, sest kostja II vastutab kahju tekitamise alusel, mitte lepingu rikkumise alusel. Hageja nõude kostja III vastu ettevõtte üleminekust tulenevatel alusel jättis maakohus rahuldamata samadel põhjendustel nagu kostja II puhul. Hageja ei ole tõendanud kostja II suhtes ettevõtte üleminekut. Maakohtu arvates on tõendatud, et kostjal III oli korteriomandi saamise hetkel rahaline nõue kostja I vastu. Ükskõik, millises ulatuses on kostja I kostjalt III laenu saanud, korteriomandi omandamise tehing kostja III poolt on seadusele vastav, sest kostja I teostas omandiõigust temale kuuluva vara suhtes. Vaidlustada võib laenu tagastamist kallima korteriomandi üleandmise teel lähikondse äriühingule, kuid selles osas saab põhjendatud seisukoha võtta pankrotimenetluses, kus saab kaaluda muuhulgas ka ühe võlausaldaja nõude rahuldamise eelistamist. Praeguses kohtuasjas põhinevad poolte väited ja vastuväited ettevõtte majandustegevusel ja sellega seotud otsustustel. Hageja õiguste tahtlikku kahjustamist kostja III poolt ei ole kohus tuvastanud. Hageja nõuet kostja III vastu ei ole seetõttu alust rahuldada ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja III vastu (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5), rahuldas kostja III taotluse menetluskulude väljamõistmiseks ning mõistis hagejalt kostja III kasuks välja 972 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 11–13), samuti osas, milles maakohus tühistas hagi tagamise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt tema kasuks välja 356 061 eurot 92 senti, millest 340 000 eurot on põhinõue ja 16 061 eurot 92 senti kõrvalnõuded, lisaks viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Hageja palub rahuldada tema taotlus tõendite täiendavaks kogumiseks ning nõuda Eesti Vabariigi krediidiasutustelt välja kostja I 2016. ja 2017. aasta pangakontode väljavõtted. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt moodustas kostja I ettevõtte Jaama tn 56c kortermaja koos selles asuvate korteritega, s.t käitistega. Maakohus ei ole tuvastanud ega andnud hinnangut, mis moodustas kostja I ettevõtte ning milline osa sellest kostjatele II ja III jäi üle andmata. Kostja I on kinnitanud, et ta asutati spetsiaalselt Jaama tn 56c arendusprojekti ellu viimiseks. Kostja I on asutatud selleks, et ehitada Jaama tn 56c asuvas kortermajas korterid ning need valminult müüa kolmandatele isikutele. Korterite olemasolu on seega kostja I majandustegevuse vältimatuks osaks. Iga Jaama tn 56c kinnistul asuva kortermaja korteriomand moodustas kostja I ettevõtte käitise. Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist.
Maakohus on ekslikult leidnud, et ühe kinnisasja võõrandamine ei saa olla ettevõtte üleminek. Kui kinnisasi moodustabki ettevõtte või selle osa, on ka selle võõrandamisel tegemist ettevõtte üleminekuga. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud, kas hageja poolt välja toodud varakogum osaleb majandustegevuses. Hagejale jääb arusaamatuks, mille põhjal leidis maakohus, et kostja I korterid ei osalenud majandustegevuses. Kostjal I puudus muu majandustegevus, kui tema poolt välja arendatud korterite müük. Tulenevalt kostja I majandustegevuse iseloomust on kliendi- ja hankijasuhete jätkuvuse olemasolu ning ülekandmine ebareaalne. Kortereid pakutakse avalikult müügiportaalides, s.t kostja I kliendid ei ole püsivad. Kostjal I puudusid immateriaalsed vahendid ja organisatsioon selle otseses tähenduses. Organisatsioon läks üle maksimaalses võimalikus ulatuses. Hageja on läbivalt väitnud, et käitise üleandmisel kostjale III ei ole kostja I saanud vastusooritust. Müügilepingu eset jäi koormama 260 000 euro suurune hüpoteek panga kasuks ning kostjal I kui müüjal puudus kohustus selle kõrvaldamiseks (müügilepingu p-d 1.2.4 ja 2.4). Oletades, et kostja III on tegelikult kostjale I tasunud kogu laenulepingust tuleneva summa 90 000 eurot, on kinnisasi võõrandatud kostjale III maksimaalse müügihinnaga 118 962 eurot 30 senti, mitte 150 000 eurot, nagu kostjad I ja III on menetluses väitnud ning lepingus kokku leppinud. Hageja peab reaalseks, et 51 000 eurot sularahas ei tasutud, lõplikuks müügihinnaks jäi 33 400 eurot. Võimalik, et müügihinnaks ei olnud isegi 33 400 eurot. Hageja on hagis avaldanud, et kostja I on rikkunud mitut seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärk on võlausaldajate kaitse – ei ole teavitanud ettevõtte üleminekust (VÕS § 182 lg 4), ei ole teatanud likvideerimisest (äriseadustiku (ÄS) § 212 lg 2), ei ole tasunud teadaolevat võlausaldaja nõuet (ÄS § 214 lg 1), võõrandamise aluseks olnud ainuosaniku otsuste mittevastavus headele kommetele (TsÜS § 86 ja ÄS § 1771 lg 1), samuti tahtlik maksejõuetuse põhjustamine (karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1). Maakohtu otsuses esitatud seisukohad viiksid ekslikele järeldusele, et lubatud ja õiguspärane on müügitehing, kus kinnisasi müüakse ühe euro eest, kuigi kinnisasja võõrandamise põhjuseks on selgelt soov vältida eksisteeriva nõude täitmise võimalikkust. Hageja on seisukohal, et kostja I käitumine headele kommetele ei vasta. Heade kommete kohaselt käituv äriühing tegutseb viisil, mis võimaldab äriühingul täita talle teadaolevaid nõudeid kolmandate isikute ees. See tähendab, et välditakse majanduslikult sisutühjasid tehinguid, mis ei genereeri äriühingule vajalikku käivet/kasumit ning mille tulemusel väheneb oluliselt äriühingu maksevõime. Just selliselt on kostja I käitunud korteriomandi kostjale III võõrandades. Kostjat III tuleb pidada kaasaaitajaks kostja I õigusvastastele tegudele.
6.Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostjate I ja II suhtes ja mõistis hageja menetluskulud välja kostjatelt I ja II. Tühistatud osas paluvad kostjad I ja II teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad I ja II paluvad rahuldada nende taotlus tõendite kogumiseks ning nõuda hagejalt välja Jaama tn 56c kinnistu omandamise 31. juuli 2012 võla- ja asjaõiguslik leping. Kostjad I ja II paluvad ekspertiisi läbiviimist kinnistu turuväärtuse tuvastamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt jättis maakohus kostja I taotlused eelmenetluse raames lahendamata. Apellatsioonkaebuses viidatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dele 392 ja 463. Lisaks on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja I seisukohad ja tõendid, et lepingus märgitud müügihind ei vastanud tegelikkusele.
E-kirjavahetus C. Blaubrüki ja vandeadvokaat I. Leppiku vahel tõendab seda, et ka hageja advokaatidega kooskõlastati plaan võõrandada kinnistu märkimisväärselt kallimalt eelkõige ja ainult eesmärgil, et oleks võimalik võõrandada kinnistut ilma käibemaksuta. Seda eesmärki arvestades on hageja nõue kostja I vastu kohatu. Tõendatud on ka see, et kinnistu müügihind oli lepingus märgitud tegelikkusele mittevastav ehk näilik. Õige kinnistu müügihinna väljaselgitamine on kostja I suhtes esitatud nõude väljaselgitamiseks hädavajalik. Seetõttu oleks maakohus pidanud kostja I taotlused rahuldama. Maakohtu järeldus, et maksega seotud äriühingutel võis olla ja ilmselt oligi muid rahalisi suhteid, on oletuslik ning see ei tugine ühelgi tõendil. Ka hageja ei ole tõendanud, et vastav makse oleks tehtud mingi muu kohustuse katteks. Makse tegemisel ei ole oluline, et selgituses oleks täpne viide selle tegemise põhjuse osas, vaid oluline on makse tegemise tegelik sisu ja eesmärk. Kostja I on makse tegemist tõendanud ning selgitanud, et makse tehti vaidlusalusest lepingust tuleneva kohustuse osaliseks täitmiseks. Kuna kostja I ja hageja vahel oli lepinguline suhe, siis ei saa kostja I vastutada deliktiõiguse alusel. Vaidlustatud otsuse resolutsioon ei ole kohtu põhjendustega kooskõlas, kuna kohus rahuldas kostjate I ja II vastu nõude deliktilisel alusel. Kostjalt II ei saanud kohus välja mõista põhivõlgnevust, vaid võimaliku kahju. Kostja II on rõhutanud, et hageja ei ole teokoosseisu tõendanud ega isegi mitte selgitanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et talle oleks üldse kahju tekkinud. 27. septembri 2016 tehingu tegemise hetkel ei olnud hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostjal I rohkem vara ei ole. Kostjale I kuulub osalus kostjas II.
8.Hageja vaidles kostjate I ja II apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate I ja II kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada nõude rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjate vastu võla saamiseks täies ulatuses ja mõistab kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhinõudena 340 000 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga, s.o 26. veebruar 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 16 021 eurot 92 senti, sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot ning lisanduva viivise põhinõudelt kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega seoses muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotuse maakohtus. Ringkonnakohus jätab 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse. Ringkonnakohus jätab kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt kostjate II ja III kanda ning kostjate I ja II apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt kostjate I ja II kanda.
10.Hageja nõuab kostjatelt hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingujärgse hinna tasumist. Maakohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu täielikult, kostja II vastu osaliselt ja jättis hageja nõude kostja III vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse taotluste p-s 2 ei vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja II vastu rahuldamata Samas soovib hageja apellatsioonkaebuse taotluste p-s 3, et ringkonnakohus rahuldaks hageja nõude ja mõistaks kõigilt kostjatelt solidaarselt välja nii põhinõude kui ka kõrvalnõuded.
Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse lahendamisel sellest, et hageja soovis apellatsioonkaebuse esitamisel tema hagi rahuldamist täies ulatuses (nii ka hageja vastuses kostjate apellatsioonkaebusele, hageja taotluste p 5, II kd, tl 103 pöördel).
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude kostja I vastu. Hageja ja kostja I vahel on 31. jaanuaril 2014 sõlmitud müügi- ja hüpoteegiga koormamise leping, mille esemeks oli hagejale kuuluv kinnistu aadressil Jaama 56c Tartu. Müügilepingujärgne hind 340 000 eurot (lepingu p 3.2., I kd, tl 26) tuli lepingu kohaselt tasuda hiljemalt 1. veebruaril 2016, kuid mitte enne, kui kostja I on täielikult täitnud oma kohustused hüpoteegipidaja ees (lepingu p 3.3.). Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, et kõik kostja I kohustused hüpoteegipidaja ees täideti hiljemalt 26. juuliks 2017. Kostja I ei ole müügilepingus kokkulepitud hinda tasunud. Seega on hageja nõue kostja I vastu müügilepingu täitmisest tulenev ostuhinna tasumise nõue VÕS § 208 lg 1 alusel.
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja I tuginemine hageja ja kostja I vahel sõlmitud vaidlusaluse lepingu tühisusele ei ole õiguslikult põhjendatud. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata kostja I taotlused kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramiseks ja kinnistu hageja poolt omandamise võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu väljanõudmiseks. Kostja I on menetluses olnud seisukohal, et müügilepingus märgitud hind kujunes poolte soovi tulemusena viia arendusprojekt läbi ilma käibemaksuta (II kd, tl 16). Ka apellatsioonkaebuses leidis kostja I, et pooltel oli soov võõrandada kinnistu märkimisväärselt kallimalt eelkõige eesmärgil, et oleks võimalik võõrandada kinnistut hiljem edasi ilma käibemaksuta (apellatsioonkaebuse p 2.5 jj). Kostja I leidis, et kinnistu võõrandamistehing oli seega osaliselt näilik tehing. Ringkonnakohus kostja I seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega võiks müügileping olla näilik tehing kostja I väidetest tulenevalt siis, kui hageja ja kostja I oleksid leppinud kokku ostuhinnas, mis oli madalam, kui seda kajastati pooltevahelises notariaalselt tõestatud müügilepingus. Praegusel juhul on kostja I menetluse kestel tuginenud ise selgelt ja üheselt arusaadavalt sellele, et hageja ja kostja I soovisidki kinnistu võõrandada müügilepingus kindlaksmääratud hinnaga, just selleks otstarbeks loodi kostja I kui uus äriühing. Lepingujärgse hinna määramise eesmärgiks oli saavutada hilisemate võõrandamistehingute puhul võimalikult suur müügihind. Hageja ei ole poolte tahtele hinna kujunemise eesmärgi osas vastuväiteid esitanud. Seega oli nii ostja kui müüja tahe suunatud kinnisasja võõrandamisele kostjale I just lepingus kokkulepitud hinnaga. Poolte tahet tõendab ka kostja I poolt kohtule esitatud kirjavahetus C. Blaubrüki ja I. Leppiku vahel (I kd, tl 20 jj). Nii hageja kui kostja I soovisid, et nendevahelise kokkuleppe õiguslikuks tagajärjeks oleks müügilepingus märgitud hind. C. Blaubrük leidis, et „Mõte siis selline, et Transtar Ekspedeerimise OÜ võõrandab kinnistu uuele ettevõttele, kelle ainuosanik on Christel Blaubrük, hinnaga 340 000 eurot“. C. Blaubrüki kirjast tuleneb lisaks, et kinnistu turuväärtuseks on hinnatud AS Pindi Kinnisvara poolt 340 000 eurot, mistõttu „peaks väärtuse osa olema igati põhjendatud“. Seega jättis maakohus põhjendatult kostja I taotlused rahuldamata. Kostja I poolt kohtule avaldatust ei tulene, et hageja ja kostja oleks leppinud omavahel kokku teistsuguses kinnisasja müügihinnas, kui selles, mis oli lepingus
kajastatud. See, et kinnisasja tegelik väärtus võis lepingu sõlmimise hetkel siiski erineda müügilepingus kokkulepitust, ei tõenda poolte teistsugust kokkulepet. Kohus saab tuvastada tehingu tühisuse omal algatusel. Ringkonnkohus leiab, et praegusel juhul ei ole alust vaidlusaluse müügilepingu tühisuse tuvastamiseks. Isegi kui poolte sooviks oli tehingu tegemisel vältida käibemaksu tasumist järgnevates võõrandamislepingutes, ei too TsÜS § 87 järgi seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus (Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagi kostja II vastu osaliselt. Maakohus on põhjendamatult jätnud kostja II suhtes kohaldamata VÕS § 182 lg-st 2 tuleneva vastutuse regulatsiooni. Hageja nõuab kostjalt II kui kostja I õigusjärglaselt müügilepingu täitmist, mille hageja on sõlminud kostjaga I. Hagejal tuli seega menetluses tõendada, et see võlaõiguslik müügileping on üle läinud kostjale II. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu praktikat VÕS §-de 180 ja 182 sisustamisel. Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi (Riigikohtu 20. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16), ja säilib ettevõtte tegevus. Riigikohus on leidnud 4. mai 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p-s 17, et äriühingu majandustegevuse jaoks olulise kinnisasja (kui ettevõtte) võõrandamisega võivad minna äriühingu võlad VÕS § 182 lg 2 järgi olulises osas üle kinnisasja omandajale, kusjuures nende eest jääb VÕS § 183 lg 1 järgi vastutama ka ettevõtte võõrandaja. Seega on ettevõtte ülemineku puhul oluline tuvastada, kas üle on antud majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ka maakohtu poolt viidatud halduskolleegiumi 30. mai 2013 otsuse nr 3-3-1-85-12 p-s 14 on leitud, et kinnistu müüki võib põhimõtteliselt käsitada ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom seda võimaldab. Eelduseks on see, et kinnisasi oleks muutunud majandusüksuseks ja kinnisvara on rakendatud tulu teenimise eesmärgil. Viidatud lahendi p-s 15 leidis Riigikohus, et ettevõtte üleminekuga ei ole tegemist sellise kinnistu võõrandamisel, mis oli küll äriühingu ainsaks varaks, kuid mille arendustegevus jäi pooleli (nii on Riigikohtu seisukohta tõlgendanud ka õiguskirjandus, vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, VÕS § 180 komm. 4.2.). Ettevõtte üleminekuks piisab ka üksiku kinnisasja võõrandamisest. Kostjad ei ole menetluses vaidlustanud hageja väiteid, et kostja I on loodud ühe kinnistu renoveerimiseks, ehituseks ja korterite müügiks (vt otsuse p 12), hetkel on kostja I likvideerimisel ja tal puudub majandustegevus. Pärast kinnistu omandamist jagas kostja I selle kaheksaks korteriomandiks. Kostja I andis kaheksast korteriomandist kaks: Jaama 56c-2 ja Jaama 56c-6 üle kostjale II, mille eest sai kostja I vastu kostja II osa nimiväärtusega 1000 eurot (I kd, tl 66). Tehingu tegemisel esindas kumbagi äriühingut Christel Blaubrük. Mitterahalise sissemakse väärtus oli korteriomandite mitterahalise sissemaksena üleandmise ja asjaõiguslepingute p 2.3 järgi kahe korteriomandi suhtes kokku 220 000 eurot. Kostja II on asutatud C. Blaubrüki poolt sisuliselt vahetult enne talle mitterahalise sissemakse tegemist (I kd, tl 84). C. Blaubrük on kostja I osanik ja endine juhatuse liige. Kostja II tegevusalaks on „Enda kinnisvara ost ja müük“ ning ta tegeleb kostjalt I omandatud korteriomandite müügiga. Jaama 56c-2 on kostja II poolt võõrandatud. Seega osalevad kostjale II üleantud kinnisasjad ettevõtte majandustegevuses ning nende üleminekut kostjale II saab pidada kostjale I kuuluva ettevõtte üleminekuks. Iseenesest on õige kostjate II ja III väide, et on tavapärane, et peale korteriomandite müüki ja garantiiperioodi lõppu likvideeritakse ka
äriühing, mis tegeles arendusega (I kd, tl 130). Samas ei ole kostjad vaielnud vastu sellele, et kostjad II ja III jätkasid kostja I poolt üle antud korteriomandite müüki, seega kostja I äritegevust. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 180 lg 2 järgi lähevad üle üksnes need ettevõttesse kuuluvad õigused ja kohustused, mis on ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad (Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 11). Praegusel juhul see ka nii on. Kostjal I majandustegevus puudub, ringkonnakohtu hinnangul on kostjale II üle läinud ka need kohustused, mida kostja I on võtnud kinnisasja omandamisega seoses. Seega on kostjale II läinud üle hageja ja kostja I vahel 31. jaanuaril 2014 sõlmitud müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingust tulenev ostuhinna tasumise kohustus.
14.Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude kostja II vastu temale üle läinud lepinguliste kohustuste täitmise nõudena ning ei kontrolli seetõttu hageja nõuet kostja II vastu õigusvastaselt kahju tekitamise sätete alusel. Maakohus leidis, et kostja II vastutab hageja ees deliktiõigusest tulenevalt. Ringkonnakohus märgib siiski, et maakohus on ekslikult kostja II poolt hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud kasust, mida kostja II väidetava õigusvastase käitumise tulemusel sai. Nimetatud seisukoht ei vasta üldistele tsiviilõiguslikele kahju hüvitamise põhimõtetele. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nii lepingulise kui ka lepinguvälise kahju suuruse hindamise puhul ei ole oluline, missugune on olnud kahju hüvitamiseks kohustatud isiku enda võimalik kasu, mis ta on saanud oma kohustuse rikkumise järel või õigusvastase käitumise tulemusena.
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud hageja nõude kostja III vastu VÕS § 182 lg 2 alusel rahuldamata. Kostja I võõrandas korteriomandi Jaama 56c-1 kostjale III 22. septembril 2016, seega mõned päevad enne seda, kui sõlmiti võõrandamistehingud kostja I ja kostja II vahel. Müügihinnaks oli lepingus märgitud 150 000 eurot, ostuhind loeti tasutuks ostja laenulepingust tuleneva nõudega müüja vastu. Kostja III ei ole vaielnud vastu hageja väidetele, et kostja III juhatuse liige ja ainuosanik oli C. Blaubrüki lähikondne. Kostja III ei ole vaielnud vastu ka sellele, et kostja III müüb talle kostja I poolt võõrandatud korterit, müügiga tegeleb C. Blaubrük, kes on kostja I juhatuse liige. Kostja III tegevusalaks on „Enda kinnisvara ost ja müük“. VÕS § 185 võimaldab ettevõtte ülemineku sätteid kohaldada ka lepingutele, millega antakse üle ettevõtte osa. Ettevõtte ülemineku tuvastamise eesmärgiks on võlausaldajate huvide kaitse juhul, kui on loovutatud kahjulikel tingimustel suur osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest. Kostja III on esitanud kohtule tõendina korteriomandi üleandmise vastusoorituse kohta kostja III ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu ja sularaha üleandmise akti. Laenulepingu sõlmimise eesmärgiks oli väidetav kostja I võlakohustus kolmanda isiku ees. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse nimetatud tõendite väljaarvamiseks asja materjalide hulgast. Ringkonnakohus leiab aga, et kostja III poolne laenu andmine kostjale I ei tõenda, et korteriomandi võõrandamine kostjale III oleks olnud kostja I huvidega kooskõlas. Korteriomandi võõrandamine mõjutas kostja I võlausaldajate huve. Isegi juhul, kui kostja I sai kostjalt III sularahas 51 000 eurot (II kd, tl 38), on laenulepingus märgitud summa (90 000 eurot) ning korteriomandi kostjale III võõrandamislepingus märgitud müügihinna (150 000 eurot I kd, tl 74) puhul ilmselge soorituste vahe erinevus, mis viitab kostja I võlausaldajate huvide
kahjustamisele. Ringkonnakohus leiab hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis, et korteriomandi tagasiostuõigusega müük kostjale III ei olnud tavapärane kinnistu võõrandamine ettevõtte majandustegevuse raames. Kostja III jätkas kostja I poolt üle antud korteriomandi müüki, seega kostja I äritegevust. Korteriomandi võõrandamisel jäi selle suhtes kehtima AS LHV Pank kasuks kinnisasja omandamisel seatud hüpoteek (lepingu p 1.2.4). Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale III kostja I poolt 22. septembril 2016 korteriomandi võõrandamisega üle läinud need kohustused, mida kostja I on võtnud kinnisasja omandamisega seoses.
16.Hageja palub apellatsioonkaebuses muuhulgas tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus tühistas 28. veebruari 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega seati kostjale III kuuluvale kinnisasjale kohtulik hüpoteek hageja kasuks. Maakohus on 28. veebruari 2018 määrusega hagi taganud ning seadnud hageja kasuks kostjale III kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi summas 190 000 eurot. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostja III vastu hagi rahuldamata jätmise osas ning ringkonnakohtu otsuse kohaselt vastutab kostja III solidaarselt kostjatega I ja II, tuleb TsMS § 445 lg 2 järgi kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
17.Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi, jätab ringkonnakohus kostjate I ja II apellatsioonkaebuse rahuldamata. Üksi kostjate apellatsioonkaebuse väide ei ole maakohtu otsuse muutmise aluseks. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole asja menetlemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus jättis põhjendatult kostjate taotlused ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata (vt otsuse p 12). TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on esitanud taotluse arvata tõendite hulgast välja kostja poolt esitatud sularaha üleandmise akt. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse rahuldamata.
18.Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning rahuldab hagi täies ulatuses, mistõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Menetluskulud maakohtus tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda. Menetlusosalised ei esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt määratud hageja menetluskulude suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Sellest tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus, mida tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista, riigilõiv 3400 eurot, dokumentide nõudmise kulu 72 eurot ning lepingulise esindaja kulu 6000 eurot, s.o kokku 9472 eurot.
19.Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tuleb hageja apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta solidaarselt kostjate II ja III kanda (TsMS § 171 lg 1, 165 lg 1). Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on riigilõiv 3400 eurot ning lepingulise esindaja tasu 6975 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses on 47,1 tundi.
Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks kuluks hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3400 eurot, mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. Hageja esindaja tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta on mõistlik. Ringkonnakohus leiab, et nimekirjas loetletud tegevused osaliselt ei ole praeguse tsiviilasjaga otseselt seotud (nt nõuete eelduste ja võimalike tekkivate kulude analüüs C. Blaubrüki vastu esitatavate nõuete ning pankrotimenetluse puhul, võimalikud menetlused füüsiliste isikute vastu), mistõttu nende tegevuste eest kulude hüvitamine hagejale vastaspoolelt ei ole põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud kohtukõne kirjalike teeside koostamise kulu ning menetluskulude nimekirja koostamise kulu. Hageja esindaja kulud seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus loeb hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud põhjendatud ja vajaliku kuluna esindaja kulu 13 tunni ulatuses, sh maakohtu otsusega tutvumine ja selle analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine, kohtuistungiks ettevalmistumine. Hageja ei ole esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks kulude nimekirja kohtuistungil osalemise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas esitatud ajakulu on osaliselt ebamõistlikult suur, esindaja on hagejat esindanud menetluse algusest peale ning on olnud tsiviilasja materjalide ja asjaoludega kursis. Eespoolöeldut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega 1950 eurot ilma käibemaksuta (13 * 150). Hageja põhjendtaud ja vajalik menetluskulu seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega on seega kokku 5350 eurot, s.o riigilõiv 3400 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1950 eurot, mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. Kostjate I ja II apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud tuleb jätta solidaarselt kostjate I ja II kanda (TsMS § 171 lg 1, § 165 lg 1). Hageja menetluskulud seoses kostjate I ja II apellatsioonkaebuse lahendamisega on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajaliku kuluna kostjate I ja II apellatsioonkaebuse lahendamisega hageja lepingulise esindaja kulu 8 tunni ulatuses, sh apellatsioonkaebusega tutvumine ning sellele vastuse koostamine, kohtuistungiks ettevalmistumine. Hageja ei ole esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks kulude nimekirja kohtuistungil osalemise kohta. Hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu seoses kostjate I ja II apellatsioonkaebuse lahendamisega on 1200 eurot ilma käibemaksuta (8 * 150) ning see kuulub hageja kasuks kostjatelt I ja II solidaarselt väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab põhjendatud menetluskuludelt apellatsiooniastmes kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.