Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

jagada omavahel võrdsetes osades. Kulud olid oluliselt suuremad, kui 300 eurot. Seetõttu on kostja 10.10.2013 võlakirjaga ettenähtud kohustused täitnud hageja ees täies mahus. Eeltoodud kostja järeldust kinnitab ka see asjaolu, et juba märtsis 2014.a. otsustasid pooled jätkata ühist äritegevust. Otsustati osta Leedust kala (tinti) ja kalatöötlemise ettevõtte kaudu müüa edasi St.Peterburi kaubandusvõrgule “xxx“. Selleks tegevuseks investeeris hageja 30 000 eurot. Ka see summa anti kostjale üle sularahas. Raha üleandmise vormistasid pooled 04.03.2014.a. võlakirjaga, mille kohaselt kostja kirjalikult tunnistas, et sai hageja käest 30 000 eurot. Volikirjas on märgitud, et raha on mõeldud ühiseks tegevuseks kala sisse ostmiseks Leedust. Kala sisseostuga tegeles kostja palvel kostja poeg D K, kellele kostja andis üle hageja käest saadud 30 000 eurot. Leedus ostis ta otse kaluritelt kokku 15 tonni tinti, vedas kaubikutega Pärnusse ja andis üle kalatöötlemise ettevõttele - AS-le xxx. Sealt tarniti kala St.Peterburgi kaubavõrku „xxx“. Tinti oli ostetud summas 22 300 eurot, millele lisandusid majutamise, kauba laadimise, kaubiku üürimise ja veokulud ca. 7000 eurot. Kokku moodustasid kulutused 29 30 0 eurot. Müüdud kala eest saadud rahaliste vahendite arvelt tagastas hageja oma investeeringu (kostjale 04.03.2014 võlakirja alusel antud 30 000 eurot) ja sai kasumi. Kasumi pidi hageja jagama kostjaga pooleks. Selle asemel keeldus hageja kasumi jagamisest ja teatas kostjale, et ei soovi tulevikus jätkata temaga äritegevust. Kostja leiab, et hageja käitus tema suhtes ebaausalt sisuliselt pettis teda. Aga nüüd, peaaegu 3 aastat hiljem esitab veel tema vastu hagi nende 30 000 euro nõudes. 04.03.2014 võlakirjas oli märgitud, et kostja sai hagejalt 30 000 eurot kala ostmiseks. Mida kostja tegigi ja andis selle kala üle hagejale. Seetõttu kostja leiab, et hageja sai kostja käest kauba (kala) oma raha eest, milles pooled kokku leppisid ja peale seda ei ole kostja talle midagi võlgu. Mis puudutab 10.10.2013.a. võlakirja alusel saadud ja õigel ajal mitte tagastud summat, soovib kostja tuletada hagejale meelde, et poolte vahel oli kokkulepe, et tagastamata jäänud summa hüvitab kostja oma sõiduki müümise arvelt ja lisaks tasub igakuiselt 300 eurot kuni võlgnevuse kustutamiseni. Kokkuleppe põhjused on toodud kostja vastuses. Järelikult ei ole hagejal õigust selle summale arvestada viiviseid. Kostja on seisukohal, et 04.03.2014 võlakirja järgi ei ole ta hagejale midagi võlgu. Kuna kostja ei tunnista põhivõlgnevust, puudub hagejal õigus nõuda ka viivised. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab Hageja on esitanud kostja vastu võlatunnistusest lähtuva nõude põhikohustuse täitmiseks summas 40 000 eurot (VÕS § 108 lg 1) ning nõude viivise väljamõistmiseks rahalise kohustuse täimisega viivitamis eest (VÕS § 113 lg 1). Hageja väidete kohaselt tulenevad need nõuded 10.10.2013 ja 04.03.2014 sõlmitud võlatunnistustest. Hageja käsitleb nimetatu dokumenti võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Poole vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on allkirjastanud 10.10.2013 dokumendi, mis kannab pealkirja võlakiri, mille kohaselt kostja on saanud hagejalt 20 000 eurot ühise äri ajamiseks juurviljade sisseostmisel SRÜ riikidest ning nimetatud summas kohustub kostja hagejale tagastama kahe kuu jooksul. Alguskuupäevaks lugeda 10. oktoober 2013 (I kd lk 9, tõlge lk 11). Samuti ei ole poolel vaidlust selle üle, et kostja on allkirjastanud 04.03.2014 dokumendi, mis kannab pealkirja võlakiri ja milles kostja kinnitab, et ta on saanud hagejalt 30 000 eurot, mida kohustub tagastama neljandal aprillil 2014. Raha on mõeldud ühiseks tegevuseks kala sisseostmisel Leedust (I kd lk 8, tõlge lk 10).

Poolte vahel on vaidlus selle üle, et kas kostjal on lepingust (st võlatunnistusest või laenulepingust) tulenevalt täitmata kohustusi hageja ees. VÕS § 30 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu (konstitutiivne võlatunnistus). Konstitutiivse võlatunnistusega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama hageja. Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. Kohus leiab, et kostja poolt 10.10.2013 ja 04.03.2014 allkirjastatud võlakirjades ei viita miski sellele, et kostjal oli tahe luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Nimetatud võlakirjades kostja kinnitab, et on saanud hagejalt raha ühise äri ajamiseks juurviljade sisseostmisel SRÜ riikidest ja ühiseks tegevuseks kala sisseostmisel Leedust ja kostja on kohustunud hagejalt saadud summad võlakirjades märgitud kuupäevadeks tagastama. Kohus selgitab, et lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale (VÕS § 396 lg 2 rahasumma või asi võlgnetakse laenuna). VÕS § 396 lg 2 rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus leiab, et kostja poolt 10.10.2012 ja 04.03.2014 allkirjastatud võlakirjade näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millele kohaldub VÕS § 396 lg 2. Riigikohus on 10.10.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 leidnud, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. 02.05.2018 otsuses tsiviilaasas nr 2-14-34922 on Riigikohus leidnud, et deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Kostja ei ole eitanud, et ta on hagejalt hagis nõutud 40 000 eurot saanud, kuid kostja väidab, et ta on 10.10.2013 ja 04.03.2014 võlakirjades märgitud kohustused täitnud. Seega pidi kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja väitel pooled tutvusid 2011.a. lõpus ja otsustasid hakata tegelema ühist äri. Kuna hageja omas rahalisi vahendeid, oli ta nõus investeerima neid äritegevusse, mida pidi pakkuma ja korraldama kostja. Kostja väitel 31.05.2013 moodustasid pooled xxx, mille juhatuse liikmed on siiani hageja ja kostja abikaasa T Ka. Hageja on eitanud menetluse vältel igasugust ühist äritegevust kostjaga. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on 31.05.2013 A S ja T Ka asutanud äriühingu xxx (registrikood xxx9) ja selle juhatuse liikmeks on tänaseni A S ja T Ka (II kd lk 4041). Vaidlust ei ole selle üle, et T Ka on kostja abikaasa. Seega on leidnud tõendamist, et hageja ja kostja (läbi oma abikaasa) on asutanud äriühingu xxx ja hageja ja kostja on asunud ühist äri tegema. Seoses 10.10.2013 võlatunnistusest tuleneva võlgnevusega on kostja väitnud, et pooled moodustasid 31.05.2013 xxx ning selle tegevuseks investeeris hageja 20 000 eurot. Antud summa anti kostjale hageja poolt üle sularahas ja ühistegevuseks raha üleandmiseks vormistasid

pooled 10.10.2013 võlakirja, mille kohaselt kostja kirjalikult tunnistas, et sai hageja käest raha summas 20 000 eurot ühise äri ajamiseks ja juurviljade sisseostmiseks SRÜ riikidest. Nimetatud summa kohustus kostja hagejale tagastama 2 kuu jooksul. Kostja sõitis pärast seda Valgevenemaale tõi sealt kartulit ja müüs selle Venemaale. Kuna selle tehinguga olid suured kulutused ja pooled kasumit ei saanud, siis tagastas kostja 23.11.2013 hagejale 1000 eurot ja 09.01.2014 7600 eurot ja kokku 8600 kartuli ostust üle jäänud raha. Pooled leppisid kokku, et ülejäänud summas tagastab kostja hagejale igakuiselt 300 euro kaupa ja temale kuuluva sõiduki xxx registreerimismärk xxx (maksumus 7500 eurot müümise arvelt). Lisaks tasusid kostja ja kostja abikaasa perioodil 2014-2015 3300 eurot. Seega on kosta tagastanud hagejale 19 700 eurot (300+8600+3300+7500) ja pooltel jäid arvestamata kulud majutusele, transpordile ja muud kulud, mille pooled otsustasid jagada võrdsetes osades. Hageja nõustub kostjaga, et kostja on 10.10.2013 võlatunnistusega kinnitud võlasummast 20 000 eurot tagastanud 10 000 eurot, kuid eitab kostja poolt ülejäänud 10 000 eurot tagastamist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki poolt peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kostja kohustus on tõendada, et ta on tasunud hagejale võlgnevuse sularahamaksetega summas 3300 eurot perioodil 2014-2015 ja kostjale kuuluva sõiduauto väärtusega 7500 eurot hagejale omandiõiguse üleandmise teel. Kohus leiab, et paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et ta on tagastanud hagejale 20142015 sularahas 3300 eurot. Hageja on nimetatud summa saamist kostjalt eitanud ja kostja ei ole 3300 euro tasumise kohta hagejale kohtule ühtegi tõendit esitanud. Kostja poolt temale kuuluva sõiduki xxx registreerimismärk xxx (maksumusega 7500 eurot) võla katteks tasumise kohta on kostja esitanud kohtule järgmised tõendid: Sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx registreerimistunnistus, millest nähtuvalt on 31.03.2014 seisuga sõiduki omanik A S ja sõiduki kasutaja A K (I kd lk 169/19). M P ja A S vahel 31.02.2014 sõlmitud müügileping, mille kohaselt M P müüb A S’le xxx registreerimismärgiga xxx ja ostja kohustub tasuma ostuhinna 2000,00 eurot (tlk 178). 28.03.2019 toimunud kohtuistungil on tunnistaja M P andnud järgmiseid ütluseid: “Minu õde palus vormistada sõidukit minu nimele. Sõiduki eest maksis õde, lihtsalt minu nimele vormistati sõiduk. See oli umbes 5 aastat tagasi. Ma ei oska öelda, kuidas toimus sõiduki ost-müük, kuna mina vormistasin ainult ostumüügilepingu, mis sõidukist edasi sai, siis seda ma ei tea. Sõiduki müügi eest ei ole mina raha saanud. Ma ei tea, kellele sõiduk müüdi, mina vormistasin ainult lepingut. Me vormistasime lepingu notari kontoris, mis asus AS SEB Panga juures. Tlk 178 – ma pidasin seda lepingut silmas. Ostjaks oli A S. Mina ainult allkirjastasin seda. Ma allkirjastasin seda lepingut, et nad saaksid autot müüa kohe ilma minu osavõtuta. Auto ei ole minu valduses olnud. Minul ei ole juhilube.“ (II kd lk 10 pöördel-11). Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditega on leidnud tõendamist, et M P nimele oli tema õe palvel vormistatud sõiduk xxx registreerimismärgiga xxx, mille on M P võõrandanud 31.02.2014 hagejale ise selle eest raha saamata ning 31.03.2014 seisuga on Maanteeametis registreeritud xxx registreerimismärgiga xxx omanikuna. Samas ei tõenda nimetatud tõendid kostja väiteid, et kostja on 10.10.2013 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse tasumiseks andnud hageja omandisse üle temale kuuluva tasuta sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx maksumusega 7500 eurot ja sellega on tasunud hageja ees võlgnevuse summas 7500 eurot. Kohtule ei ole esitatud tegelikult ühtegi tõendit, et nimetatud sõiduauto oleks olnud kostja omandis ning hageja ja kostja oleksid kokku leppinud, et kostja tasub 10.10.2013 võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse osaliselt hagejale nimetatud sõiduauto omandiõiguse üleandmise teel. Kohus ei saa tuletada asjaolust, et M P on võõrandanud sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx hagejale seda, et nimetatud sõiduk on hagejale üle antud kostja poolt 10.10.2013 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse tasumiseks kui seda ei kinnita ülejäänud kohtule esitatud tõendid. Seega on ka nimetatud kostja väited paljasõnalised ja tõendamata.

Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja ees 10.10.2013 võlatunnistusest tulenev võlgnevus summas 10 000 eurot. Seoses 04.03.2014 võlatunnistusega on kostja selgitanud, et märtsis 2014.a. otsustasid pooled jätkata ühist äritegevust. Otsustati osta Leedust kala (tinti) ja kalatöötlemise ettevõtte kaudu müüa edasi St.Peterburi kaubandusvõrgule “xxx“ ja selleks tegevuseks investeeris hageja 30 000 eurot. Kala sisseostuga tegeles kostja palvel kostja poeg D K, kellele kostja andis üle hageja käest saadud 30 000 eurot. Kostja poeg ostis Leedus kala kokku ja viis selle Pärnusse ja andis üle kalatöötlemise ettevõttele AS-le xxx ja edasi tarniti kala Venemaale. Müüdud kala eest saadud rahaliste vahendite arvelt tagastas kostja oma investeeringu (kostjale 04.03.2014 võlakirja alusel antud 30 000 eurot) ja hageja sai kasumi. Hageja ei ole selle kostja käsitlusega nõus. Hageja väidab, et kostja poeg ei ole kunagi hagejale kala ega raha üle andnud. Kui kostja poeg ostis kala, siis selle kala müügi eest sai raha samuti kostja poeg, mitte hageja. Kui kostja poeg andis kala mingile kolmandale isikule, siis selle kala edasimüügi eest võis raha saad kolmas isik, kuid mitte hageja. 18.03.2018 toimunud kohtuistungil on tunnistaja D K andnud järgmiseid ütluseid: “Kala ostmiseks sain raha A Silt summas 30 000,00 eurot ja raha anti minule üle Pärnu Autobaasis. Raha anti selleks, et me maksaksime Leedus kala eest. A Sit tunnen varasemalt. Teda tutvustas minule isa selleks, et me alustaksime koostööd kalaäris. Ma kohtasin A Sit Pärnu Autobaasis. Kala osteti kaluritelt. Meil oli kala arvestamise raamat, kuhu panime kirja, kellelt ja kui palju ostsime. Me maksime kaluritele sularahas. Vormistasime CMR saatelehed kui laadisime kala auto peale ja saatsime kala Pärnusse töötlemiseks, pakendamiseks ja Venemaale saatmiseks/../ Kala anti üle S Kile. Nemad pakendasid ja saatsid edasi Venemaale. Ma ei mäleta S Ki ettevõtte nime. Mäletan ainult tema nime./../ Kala saadeti Sankt-Peterburgi. See on kõik, mida ma tean. Minu asi oli kala kokku osta ja kohale tuua ning nemad toimetasid edasi. Ma ei tea, kuidas kala müügist raha jagati/../Minu asi oli kala kokku osta ja autoga kala dokumentidega kohale toimetada. Kala andsin üle S Kile. Raha pidi minema A Sille, ma rahadest midagi ei tea. Raha minule ei antud, lihtsalt allkirjastasime akti, et olen kala üle andnud. Enne kala toomist helistasin ette vetarstile, kes vaatas kala üle. Mina ei ole S Kilt saanud kala vastuvõtmise kohta mitte mingisugust paberit. Minu asi oli kala kohale tuua ja üle anda/../Kala ostsin Leedust. Kala hind oli paindlik. Kala hindu sai teada alles saabumise päeval. Ma eelnevalt helistasin neile, et küsida, mis hinna eest kala ostan ja nemad vastasid, kas see hind sobib neile või mitte. Helistasin Lile ja Sile. 30 000-st eurost tagastasin 1700,00 eurot Sile sularahas (II lk tl 11 ja- 11 pöördel) Kohus leiab, et tunnistaja D Ki ütlustega on leidnud tõendamist kostja väide, et kostja on andnud hagejalt saadud 30 000 eurot üle oma pojale, kes pidi antud raha eest ostma Leedust kala, kostja poeg D K on Leedust toodud kala üle andnud Pärnus tegutsevale S Ki ettevõttele. Samas ei selgu tunnistaja D K ütlustest, millises koguses ta on S Ki ettevõttele kala üle andnud. Samuti on vastuolulised tunnistaja ütlused selle osas, kuidas pidi toimuma kala eest tasumine. Kord on tunnistaja öelnud, et rahadest ei tea ta midagi, seejärel on ta öelnud, et raha pidi minema A S’le. Kohtule esitatud arvetest ja kauba saatelehtedelt nähtuvalt on AS xxx edastanud FIE-le I E S p. Venemaale Peterburi jahutatud meritinti ajavahemikus 25.03.2014-17.04.2014 ja selle eest on AS xxx esitanud FIE-le I E S p. arved (I kd lk 66-87, arvete tõlge lk 162-167). AS SEB Panga tõendi kohaselt on perioodil 01.02.2014-12.12.2014 laekunud AS xxx kontole E S Ii kontolt 6 635 349,91 rubla, milles 31.03.2014 on laekunud 535 306,50 rubla, 04.04.2014 710 308,00 rubla, 08.04.2014 787 387,38 rubla, 11.04.2014 1 072 478,00 rubla, 21,04.2014 598 408,36 rubla (I kd lk 90). Seega on leidnud tõendamist, et AS xxx on müünud E S Iile Venemaale Peterburi jahutatud meritinti ja E S I on tasunud AS-le xxx kauba eest. 09.05.2019 toimunud kohtuistungil üle kuulatud S K on andnud järgmiseid ütluseid: “AS xxx võttis kala vastu. Toomise organiseeris K ja tema poeg/../ Minult küsiti, kas minu kaudu on võimalik tinti eksportida. Eksportida võib ainult see ettevõte, kes toob ja ise käitleb seda kala./.../ Venemaale viimise korraldasid nemad ja Venemaalt oli tellitud auto. Venemaa auto seepärast, et

kuna kaup on kiiresti riknev, siis sai auto kiiresti läbi piiri. Mina auto tellimisega ei tegelenud. Minu teada läks kala Sankt-Peterburgi. Pretensioonid Venemaa poolt olid suuliselt, mitte kirjalikult./../ Rublad laekusid. See raha läks meie teenuste katmiseks ja Eesti tindi kokkuostmiseks. Venemaa maksis minule tindi eest ja mina omakorda Eesti kaluritele. Leedu tinti siin ei olnud. See summa oli täpselt võrdne, et ma sain raha oma teenuste eest. Tindi eest ma edasi raha ei maksnud. Mina maksin ainult Eesti kaluritele tindi eest. Teised summad olid piiri peal omahinnaga või isegi allapoole seda./../ Kogu selle tindi eest laekus raha osaliselt. Venemaa poolt jäi minule võlgu ja mina oma poolt jäin võlgu Eesti kaluritele. Ma olin Venemaal kohtus Ii vastu, mille ma võitsin ja jõudsime Ii arved arestida. Lõppkokkuvõttes jäi minul 15 000,00 eurot saamata. Eesti kalurid andsid mind kohtusse ja kes omakorda sundisid mind minema Venemaal Ii vastu kohtusse (II kd lk 19-21). Kohus leiab, et tunnistaja S Ki ütlustega on leidnud tõendamist kostja väide, et kostja poja poolt Leedust toodud kala anti üle S Kile kuuluvale AS-le xxx, AS xxx poolt toimus kala ümbertöötlemine selle eksportimiseks Venemaale ja kala eksporditi Venemaale. Samas nähtub S Ki ütlustest, et tegemist oli alamõõdulise kalaga, nimetatud tint oli 7-8 cm, kuid Eesti tint on tavaliselt 12-14 cm. Kohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist kostja väide, et Venemaalt saadud raha arvelt sai hageja tagasi oma investeeringu summas 30 000 eurot ja kasumit. Nimelt tunnistaja S K on kinnitanud, et tindi eest ta raha edasi ei maksnud, see raha mis ta Venemaalt sai oli võrdne tema teenuste eest makstava tasuga. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et AS xxx või S K oleks tasunud hagejale Venemaale eksporditud kala ees. Seega ei ole leidnud tõendamist kostja väide, et läbi AS xxx Venemaale eksporditud kala eest on hageja saanud tagasi hageja poolt kostjale laenatud 30 000 eurot. Kohus märgib, et vastavalt kostja poolt hagejale 04.03.2014 antud võlatunnistusele pidi kostja ise tagastama hagejale 30 000 eurot. Nimetatud võlatunnistusest ei nähtu, et kostja poolt hagejale 30 000 eurot tagastamine toimub hoopis AS xxx või mõne teise kolmanda isiku poolt. Juhul kui kostja on üle andnud kala AS-le xxx ilma selle eest tasu saamata, siis oleks kostja pidanud esitama vastava nõude AS-i xxx vastu ja AS-lt xxx saadud raha arvelt oleks saanud tagastada hagejale temalt saadud 30 000 eurot. Seega asub kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et ta on tagastanud hagejale 04.03.2014 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summas 30 000 eurot. Seoses kostja väidetega hageja ja kostja ühisest äritegevusest märgib kohus, et asjaolu, et hageja ja kostja abikaasa on asutanud xxx ei saa teha järeldust, et hageja poolt kostjale üle antud rahasummade näol on tegemist kostja poolt väidetava investeeringuga ja kostja poolt allkirjastatud võlatunnistuses märgitud võlgnevust ei oleks pidanud kostja hagejale tagastama. Selle kohta oleksid hageja ja kostja pidanud sõlmima konkreetse kokku leppe. Asjaolu, et hageja tutvustas kostjale S Ki, kes on AS-i xxx omanik ja juhataja ja kelle kaudu saab korraldada kala eksporti Venemaale, ei tähenda seda, et AS xxx või S K oleks pidanud tagastama hagejale kostja poolt laenatud 30 000 eurot. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 10.10.2013 võlatunnistuse kohaselt kostja kohustub hagejalt saadud 20 000 eurot tagastama 2 kuu jooksul. Seega kohustus kostja tagastama hagejale 20 000 eurot hiljemalt 10.12.2013. 04.03.2014 võlatunnistuse kohaselt kostja kohustub hagejale tagastama 30 000 eurot 4. aprillil 2014. Kuna tõendamist pole leidnud, et kostja on võlgnevuse hagejale tasunud, siis on hagejal

õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude summas 40 000 eurot. Hageja on palunud välja mõista kostjalt viivised ajavahemiku 05.04.2014 kuni 24.11.2016 eest summas 8444,64 eurot. Kostja on leidnud, et hageja viivisenõue on põhjendamatu, sest hageja põhinõue on alusetu. Hageja viivisenõudele eraldi kostja vastuväiteid ei ole esitanud. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist alates 05.04.2014, sest 10.10.2013 võlatunnistus märgitud võlgnevus tuli tagastada hiljemalt 10.12.2013 ja 04.03.2014 võlatunnistuses märgitud võlgnevus tuli tagastada hagejale hiljemalt 04.04.2015, seega 05.04.2014 seisuga oli mõlemast võlatunnistusest tulenev võlgnevus muutunud sissenõutavaks. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on arvestanud perioodi 05.04.2014 kuni 24.11.2016 eest viivist summas 8444,64 eurot, arvestusega viivise määr 8%aastas, viivise summas 8,86 eurot päevas ja viivitatud päevi kokku 964. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 40 000 eurot ja viivised summas 8444,64 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.