Aktiva Finance Group OÜ hagi G. F.-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
867,75 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood: 10746479; asukoht: Toompuiestee 35, XXX-i) lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja: G. F. (isikukood: XXX; elukoht hagiavalduses: XXX; tegelik elu- ja viibimiskoht teadmata)
Menetlemise viis
Lihtmenetlus (TsMS § 405)
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi G. F.-i vastu.
Välja mõista G. F.-ilt eurot.
Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi G. F.-i vastu intressi 8,57 euro, sissenõudmiskulude 30,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 146,85 euro väljamõistmiseks.
Välja mõista G. F.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses arvestatuna võla põhiosalt (s.o 230,27 eurot) alates kohtulahendi tsiviilasjas 2-22-132566 jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa.
Menetluskulud jätta 29,5% ulatuses G. F.-i kanda ja 70,5% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 415 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 245 euro, hageja lepingulise esindaja tasu 150 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks 20 eurot), millest 122,43 eurot mõista G. F.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on G. F. kohustatud tasuma Aktiva Finance Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 230,27
Tsiviilasi nr 2-22-132566
Toimetada kostjale G. F.-ile tagaseljaotsus kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (TsMS § 317 lg 1 p 1, lg-d 3 - 5).
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust (TsMS § 448 lg 5). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).
MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 26.08.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult G. F. (kostja) 661,48 euro saamiseks. Kohus tegi 30.08.2022 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Kohus 4.11.2022 lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Pärnu Maakohus jättis 7.11.2022 hagiavalduse käiguta, kohustades hagejat esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis; tasuma täiendavalt riigilõivu vastavalt hagi esitamise viisile, esitama kohtule riigilõivu tasumist kontrollida võimaldavad andmed ja esitama asjaolud ja tõendid, mis võimaldavad hinnata krediidiandja poolt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist.
3.Hageja esitas 6.12.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 487,41 euro, intressi 8,57 euro, sissenõudmiskulude 30,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 146,85 euro ja täiendava viivise väljamõistmiseks alates 7.12.2022 kuni põhinõude summas 487,41 eurot täitmiseni määras 39,99% aastas, kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv 245,00 eurot ning hageja õigusabikulud 360,00 eurot. Hageja 18.07.2023 kohtu nõudel teatas, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Laenuandjal on olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja 2 (7)
Tsiviilasi nr 2-22-132566 poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Lepingute sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret ei olnud. Lepingus lepiti kokku intressi määras 39,99% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 49%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu. Kostjal oli makstama 20.12.2021, 20.01.2022 ja 20.02.2022 osamaksed. Seega oli kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega ning antud lepingu ülesütlemise eeldus on täidetud. Leping on kehtivalt üles öeldud. Kostjale saadeti 19.02.2022 lepingu ülesütlemise teatis ja anti täiendav 2-nädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei ole ka täiendava tähtaja jooksul võlgnevust likvideerinud, seega öeldi leping üles 06.03.2022. Hageja selgitas sissenõudmiskulude kujunemist ja alust.
4.Pärnu Maakohus võttis 6.02.2024 hagiavalduse menetlusse ning toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte avalikult, avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avalikult kättetoimetatuks loetakse dokument 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Selles asjas avaldati hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse väljavõte 23.07.2024. Seega dokumendid loetakse kostjale kättetoimetatuks 8.08.2024.
5.Hageja 27.05.2025 kohtu nõudel täpsustas, et kostja on kasutanud krediiti kokku 600 eurot ja teinud tagasimakseid kokku summas 369,73 eurot. Ümberarvestuse kohaselt tuleb kostjalt välja mõista põhiosa jääk 230,27 eurot ja viivis antud summalt. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär so 39,99% aastas. Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid
6.Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid
6.1.Hagiavalduse kohaselt PLACET GROUP OÜ (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 22.06.2020 krediidikonto lepingu nr KK3571292, mille alusel kostja on kasutanud krediiti 487,41 eurot, mida kostja tagastanud ei ole. 6.03.2022 ütles krediidiandja lepingu üles. Krediidiandja loovutas 8.03.2022 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
6.2.Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 39,99% aastas. Krediidiandja on esitanud kostjale arveid maksetähtajaga 20.12.2021, 20.01.2022, 20.02.2022 kokku summas 8,57 eurot (3,04 + 2,76 + 2,77).
6.3.Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust. Hageja sissenõudekulude summa on 30,00 eurot mis koosneb: 17.03.2021 tasulise kirja saatmine 15 eurot; 9.04.2021 - tasulise kirja saatmine 5 eurot; 9.04.2021 – tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud).
6.4.Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 487,41 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 7.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 6.12.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99%, kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa.
6.5.Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta. 3 (7)
Tsiviilasi nr 2-22-132566
7.Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid
7.1.Dokumendid toimetati kostjale kätte avalikult, avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded (teadaande number 2317074). Avalikult kättetoimetatuks loetakse dokument 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Selles asjas avaldati hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse väljavõte 23.07.2024. Seega dokumendid loetakse kostjale kättetoimetatuks 8.08.2024 ning kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 22.08.2024 kell 24:00. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud esitatud asjaoludega leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).
10.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud krediidiandjaga 22.06.2022 sõlmitud krediidilepingust nr KK3571292 tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on esialgne võlausaldaja krediidilepingu üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue tarbijaga sõlmitud krediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidilepingust tulenevaks krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaaja käsutusse rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on krediidi kasutamise eest maksta tasu ja lepingu lõppemisel krediit tagasi maksta. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).
11.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
12.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või 4 (7)
Tsiviilasi nr 2-22-132566 vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.
13.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta. Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22). Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja pangakonto väljavõtet analüüsinud või kostjalt seda küsinud. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 403 4 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude.
14.Hageja kinnitusel on kostja kasutanud krediiti kokku 600 eurot ja teinud tagasimakseid kokku summas 369,73 eurot. Lähtudes eeltoodust arvestab kohus kõik tehtud maksed põhivõla katteks. Kohus mõistab seetõttu kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 230,27 eurot (600€-369,73€).
15.Arvestades eeltoodut ning seda, et kostjal oli kohustus tasuda ainult põhivõlgnevust, siis kostjal ei olnud tasumata 20.12.2021, 20.01.2022, 20.02.2022 maksed ning krediidileping öeldi 6.03.2022 üles tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi rikkudes. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt krediidilepingu ja järelmaksulepingu maksetega viivitamise eest viivise tasumist lepingujärgses intressimääras 39,99% aastas. Arvestades, et sõlmitud krediidileping on tarbijakrediidileping ning kohus tuvastas, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb asjas kohaldada VÕS § 4034 lg 7 alusel seaduses sätestatud intressimäära ning rakendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Tühise intressimääraga samaväärse viivitusintressimäära kokkulepe ei ole, arvestades seadusandja eesmärki VÕS § 4034 lg 7 sätestamisel, kooskõlas VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttega. Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 5 (7)
Tsiviilasi nr 2-22-132566 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest, kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa.
16.Hageja on esitanud nõude kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmiseks kogusummas 30,00 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on sissenõudmiskulude nõuete aluseks hageja märkinud VÕS § 1132 lg 2. Hageja on esitanud kostjale 3 tasulist meeldetuletuskirja ja sooritanud muud menetlustoimingud. Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 2 ei anna iseenesest hagejal alust nõuda kostjalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe, kuid kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127-140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (vt P.Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 580, 581). Seega sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine VÕS § 1132 alusel saab toimuda üksnes tarbijaga sõlmitud lepingu alusel. Hagiavaldusest ega selle täiendusest ei nähtu, et kostjaga oleks kokku lepitud sissenõudmiskulude hüvitamises. Hageja ei ole esitanud ka selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõude rahuldada kahju hüvitamise sätete alusel. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõuded summas 30,00 eurot.
17.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivud kokku 245 eurot, kuna riigilõivude tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
18.TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud. Hageja taotleb lisaks riigilõivule esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 360,00 eurot (ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja maksnud esindajale tasu 600,00 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Õigusbüroo OÜ osutab teenust 120 eur/h ilma käibemaksuta. Samuti palub hageja hüvitada maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 3 tundi summas 360,00 eurot ei ole selles asjas põhjendatud ega vajalik. Tegemist on trafaretsete hagiga, hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi. Kohus leiab, et hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär 120 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot ja 170 eurot käibemaksuta, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu kuuluvad hageja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele kokku 150 eurot (1,5h x 6 (7)
Tsiviilasi nr 2-22-132566 100€) ilma käibemaksuta. Kohus mõistab lisaks kostjalt hageja kasuks välja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks.
19.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 29,50% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 122,43 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
20.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.