2-18-11219/14 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

10.augustil 2016. Alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole põhjendatud. Vanemahüvitis lapse eest laekus hagejale ning kuna kostjal puudus lapsega kodus olemise tõttu sissetulek, kandis hageja osa talle laekunud vanemahüvitisest kostjale. Ülekanded algasid jaanuaris 2015 kui vanemahüvitise maksmine algas, ning lõppesid aprillis 2016, mil vanemahüvitise maksmine lõppes. Hageja on seda kinnitanud ka tsiviilasja nr 2-16-12288 menetluses. Samuti kinnitab vanemahüvitise tasumist asjaolu, et maksete selgitustes on viidatud kalendrikuude nimedele. Selgitustes ei ole viidatud köögimööblile. Hagejalt saadud summad kasutas kostja nende ühise majapidamise ja lapse huvides. Seega on rikastumine ära langenud. Hagejal oli seadusest ja üldisest arusaamast tulenev kõlbeline kohustus kostjat üleval pidada seoses lapse sünniga. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe köögimööbli jaoks raha kogumiseks. Alusetu rikastumise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. 8. juuli 2015 makse osas on nõue aegunud. Ka käsundita asjaajamisest tulenev hageja nõue on põhjendamatu. Tegemist on sisuliselt elatise nõudega. Pärast hageja ja kostja kooselu lõppu anti hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Harju Maakohtu 22. detsembri 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12288 kostjale. Hageja keeldus last kostjale välja andmast, kostja sai lapse kätte alles 2. oktoobril 2017. Hageja saaks nõuda kulutuste hüvitamist maksimaalselt ühe aasta eest enne esitamist ning see aeg on möödas. Hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning küsitav on esitatud kulutuste vajalikkus ja mõistlikkus. Hageja nõue on tõendamata ja põhjendamatult suur. Tartu Maakohus kinnitas 2. aprilli 2018 tsiviilasjas nr 2-17-126707 kompromissi B.B. i hagis hageja vastu elatise väljamõistmiseks. Nimetatud tsiviilasjas pidas hageja miinimumelatist põhjendamatult suureks. Hageja on oma nõudest tsiviilasjas nr 2-17-126707 sõlmitud kompromissiga loobunud. Kompromissis kinnitasid pooled, et neil ei ole muid omavahelisi nõudeid. Nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna nõude aluseks olnud ajal varjas hageja last kostja eest ja keeldus last üle andmast. Kostja tegi lapsele näidatud ajal kulutusi, andes hagejale lapse jaoks riideid. Lisaks sisustas kostja lapse jaoks tema ja lapse tulevast elukohta. 2975 euro välja mõistmine kostjalt oleks talle ebamõistlikult koormav.

mõeldud on. Ülekannete selgituste järgi ei ole võimalik vahet teha, et hageja oleks tema poolt nõutud summad kostja arvele tasunud sihtotstarbeliselt. Maakohus pidas usutavaks kostja selgitust, et hageja tegi talle ülekandeid majapidamise jaoks. Pooled elasid koos ning eelduslikult tegid mõlemad ka kulutusi toidule, lapse asjadele jms. Hageja oleks saanud vajaliku mööbli ostmiseks ise raha kõrvale panna ega pidanud kandma raha kostja arvele. Hageja on kostjale ülekandeid teinud vähemalt alates 2014. aasta algusest ning ta ei ole viidanud sellele, et alates 8. juulist 2015 muutus pere elukorraldus, s.h majapidamiskulude eest tasumise viis. Hageja soovib lapsele tehtud kulutuste hüvitamist miinimumelatise ulatuses 2016. a septembrist kuni 2017. a oktoobrini VÕS § 1018 lg 1 alusel. Riigikohus on selgitanud, et nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama (Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 11). Praegusel juhul on hagejal tulenevalt PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustus oma alaealist last üleval pidada. Seega täitis hageja lapsele elatist tasudes oma seadusest tulenevat kohustust. Maakohus leidis, et kuna hageja täitis last üleval pidades oma seadusest tulenevat kohustust, ei tekkinud tal käsundita asjaajamisest tulenevat nõudeõigust kostja vastu. Mõlemad vanemad on PKS § 105 lg 1 kohaselt esimese järjekorra kohustatud isikud ning vanemate omavahelises suhtes regressinõuet PKS § 106 alusel ei teki. Kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul on käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest tulenev nõue ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (VÕS § 1018 lg 1 p 3) ja nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Lapsevanem ei ole oma last ülal pidades kolmas isik ka juhul, kui ta peab last üleval üksi. Vanemate vahel ei saa tekkida elatise tasumata jätmise tõttu käsundita asjaajamisest tulenevalt õigussuhet. Kuna hagiavalduse esitamise ajaks ei olnud laps enam hageja juures, ei olnud hagejal ka elatise nõudmise õigust.

5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Alates tsiviilasjas nr 2-16-12288 tehtud Harju Maakohtu 22. detsembri 2016 määruse jõustumisest 15. mail 2017 kuni lapse kostjale üleandmiseni 2. oktoobril 2017 hoidis hageja last enda juures kohtumäärust rikkudes ja selleks õiguslikku alust omamata. See välistab hageja nõude vastava perioodi eest pahausksuse tõttu ka juhul, kui see muidu oleks põhjendatud. Eksitav ja ebaõige on ka apellatsioonkaebuses väidetu, mille kohaselt ei olevat vaidlust selles, et perioodil 10. augustist 2016 kuni 2. oktoobrini 2017 täitis lapse ülalpidamiskohustust üksnes hageja, ning selles, et kostja ei osalenud nimetatud perioodil lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel. On tõsi, et vaidlusalusel perioodil ei maksnud kostja lapse ülalpidamiseks elatist, ent lapse ülalpidamisega seoses kulutusi on kostja ka sel perioodil teinud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõudele tuleb kohaldada perekonnaseadust, mis sätestab, millised on vanemate kohustused lapse ülalpidamisel, kuidas neid kohustusi täita tuleb ning mis juhtub siis, kui neid kohustusi ei täideta. Muuhulgas näeb PKS § 108 ette ka tähtaja, mille jooksul on võimalik lapse ülalpidamiskohustuse rikkumisest tulenevaid nõudeid esitada. Käsundita asjaajamise nõue võib ülalpidamiskohustust täitnud isikul olla üksnes juhul, kui tegemist on kolmanda isikuga, kellel endal polnud seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Hagejal lapse isana oli selline kohustus. PKS-is sätestatu on lapse ülalpidamist puudutavas osas selgelt eriregulatsioon VÕS-is osavõlgnike kohta sätestatu suhtes. Kostja ei nõustu hageja väitega, justkui jätaks PKS-i regulatsioon last ülal pidanud vanema olukorras, kus lapse elukoht muutub, kaitseta. Hooldusõiguse olemasolul saab last varem ülal pidanud vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi tagasiulatuvalt kuni aasta eest ning seda sõltumata sellest, kus laps hagi esitamise ajal elab. Hagejal oli piisavalt aega, et esitada lapse nimel kostja vastu elatishagi, milles saanuks elatist nõuda ka tagasiulatuvalt. Hageja sellist hagi ei esitanud. Seega on hageja ise loobunud talle PKS-iga tagatud õiguste realiseerimise võimalusest. Tulenevalt PKS §-st 100 on elatisenõue ülalpidamisnõue. Selline nõue on seotud selle eesmärgiga, mistõttu saab ülalpidamist mineviku eest nõuda üksnes erandjuhtudel ning piiratud ulatuses (Riigikohtu 25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 19-20; 30. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-07, p 12). Olukorras, kus last ülal pidanud vanemal oleks sõltumata elatisnõude õigeaegsest esitamisest igal juhul võimalik tõendeid esitamata nõuda miinimumelatisele vastava summa tasumist käsundita asjaajamise sätete alusel ja seda kümne aasta jooksul (TsÜS §-st 149 tulenev nõude aegumise tähtaeg), tekiks vastuolu elatise regulatsiooni kehtestamise eesmärgiga. Käsundita asjaajamise eeldused ei ole antud juhul täidetud. Hageja oli kohustatud last ülal pidama. Samuti ei tegutsenud hageja last ise üleval pidades tahtega tegutseda kostja kasuks ehk sooviga kostjat soodustada. Hageja nõue oleks välistatud ka VÕS § 1023 lg-st 3 tulenevalt. Hagejal ei saanud last kostja juurest ära viies olla kavatsust viimaselt sellega seotud kulutuste hüvitamist nõuda. Hageja nõude rahuldamine on välistatud 15. maist 2017 alanud perioodi osas, s.o hetkest, mil jõustus Harju Maakohtu määrus, millega hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas anti üle kostjale. Kui hagejal oleks kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue, on nõue tõendamata ja põhjendamatult suur. Maakohtu otsuse muutmiseks menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas puudub alus.

7.Hageja tugineb oma nõudes sellele, et hageja ja kostja kooselu lõppedes jäi poolte ühine poeg elama hageja juurde ning kostja ei ole poja hageja juures viibimise ajal 2016. a septembrist 2017. a septembrini oma ülalpidamiskohustust poja ees täitnud. Hageja ei väida apellatsioonkaebuses, et ta oleks täitnud kostja eest veel mõnda muud kohustust. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset miinimumelatist, mida hageja on väidetavalt kostja eest poolte ühise lapse ülalpidamiseks tasunud, kokku 2975 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmise nõue, mille esitamise õigus on lapsel oma vanema vastu. Poolte ühine poeg B.B. on sündinud 3. oktoobril 2014. PKS § 96 järgi on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last, seega on nii hagejal kui ka kostjal ülalpidamiskohustus oma lapse ees. Asjaolu, et hageja väidetavalt täitis seda kohustust ainuisikuliselt ja tal oli õigus esitada lapse nimel nõue kostja vastu, ei muuda ülalpidamiskohustuse sisu. Kui isikul on seadusest tulenev alaealise lapse ülalpidamise kohustus, saab ülalpidamist saama õigustatud laps nõuda temalt PKS § 96 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist. Seaduse järgi on last kasvataval vanema õigus esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi ülalpidamise väljamõistmiseks (PKS § 120 lg 4). Pooled ei vaidle selle üle, et lapse elukohaks oli 2016. a septembrist 2017. a septembrini hageja elukoht. Hageja ja kostja ühine laps ei ole kohtule vaidluse all oleva ajavahemiku eest elatise nõuet kostja vastu esitanud. Ülalpidamiskohustuse täitmise nõudeõigus on ülalpidamisnõude eripära ja eesmärgi tõttu sissenõutavaks muutunud kohustuste osas oluliselt piiratud. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p. 12). PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte eesmärgiks on aga eelkõige ülalpidamiskohustuse suuruse määramine vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral ning ei ole vanemate vastastikuste nõuete esitamise õiguslikuks aluseks. Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul täitnud ka kolmanda isikuna VÕS § 78 lg 1 mõttes kostja ülalpidamiskohustust nende ühise lapse suhtes, kellel oleks õigus nõuda kostjalt hüvitist. VÕS § 78 lg 4 järgi võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist